← Eesti

3-15-1968/48

Obsah (5)§ 46§ 70§ 93§ 75§ 651

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2017, Tallinn Haldusasja number 3-15-1968 Ha

) § 46 lg 1 ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 8.7 järgi on kinnipeetav kohustatud kandma vangla riietust. 2. SF esitas 08.04.2015 vastuse peale 27.04.2015 vaide, leides, et vangla riietuse kandmise kohustus kehtib vaid vangla territooriumil. Väljaspool vanglat on vangla vormi kandmine alandav ja vaide esitajale on tekitatud mittevaralist kahju. Tallinna Vangla jättis 16.06.2015 vaideotsusega vaide rahuldamata. Kinnipeetav on

§ 46

lg 1 järgi kohustatud kandma vangla riietust ning ta on kinnipeetava staatuses ka väljaspool vanglat arsti juurde viimisel. Vaide esitaja suhtes ei kehtinud

-s toodud erisused. 3. SF esitas Tallinna Vanglale 05.06.2015 taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3600 eurot. Haiglasse vangla riietuses ja käeraudades 18.05.2015 toimetamine oli kaebaja jaoks alandav, kuna see tõmbas talle soovimatut tähelepanu. Tallinna Vangla jättis 29.06.2015 vastusega nr 5-37/15/166-2 ja nr 3-37/15/168-2 SF kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 1)

§ 46lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust.

Erisused on ette nähtud

§ 46lg-s 2, § 93 lg-s 1 ja § 651 lg-s 2.

Vangla riietuse kandmise kohustust võib pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks piiranguks, millele kinnipeetav peab alluma.

ei näe praeguse juhtumi puhuks ette erisusi ja seetõttu jäeti SF 27.03.2015 taotlus rahuldamata. Vangla riietuse põhieesmärgiks on kinnipeetava eristamine ja lihtsustatud identifitseerimine julgeolekukaalutlustel, seda nii vangla territooriumil kui ka väljaspool vanglat. Kinnipeetava kohtusse, haiglasse vmt asutusse toimetamisel peab olema tagatud kõigi ühiskonnaliikmete turvalisus, kes kinnipeetavatega võivad kokku puutuda. Seega on oluline, et kinnipeetavad oleksid eristatavad ka väljaspool vangla territooriumi. Vangla riietuse kandmine aitab tagada õiguskorra kaitset ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust. Seega on SF kohustatud kandma kinnipidamise vältel kinnipeetule väljastatud riideid ja seda ka väljaspool vangla territooriumi. 2) Täiendavaid julgeolekumeetmeid võib kasutada muu hulgas kinnipeetava saatmisel (

§ 70lg 1) ja raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

Kinnipeetava saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seega sõltub saatmisel ohjeldusmeetme kasutamine vangla poolt saadetavale antud ohuhinnangust. Vangla juhindub kinnipeetavate vanglavälisesse asutusse saatmisel eesmärgist minimeerida julgeolekuriske. Vangla kohustuseks on tagada, et väljaviimise korraldus oleks sujuv ja riskivaba ning saatmisplaanist kõrvalekaldumised oleksid välistatud. 3) 29.07.2015 koostatud individuaalse täitmiskava kohaselt on SF ühiskonnale ohtlik isik (esineb riskikäitumist), kuna ta on süüdi mõistetud vägivallakuritegude eest. Samuti on talle määratud mitmeid distsiplinaarkaristusi vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest, mis näitab, et SF ei täida talle antud seaduslikke käske. Sellest tulenevalt on vanglal õigus kohal- 2

(7)3-15-1968 dada täiendavaid ohjeldusmeetmeid SF vanglast väljapoole transportimisel, tagamaks teiste ühiskonnaliikmete ja saatemeeskonna turvalisus. 4) Viide põhiseaduse (PS) §-le 123 on asjakohatu, sest

§ 46lg 1 ei ole vastuolus välislepingutega.

Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga. 4. SF esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vangla eitavad vastused põhinevad kaebaja karistusel, oletatavatel põgenemiskatsetel ning ettekannetel, mis ei ole kuidagi seotud vanglast väljasõiduga. Kaebajal ei ole vanglast väljasõitudel tekkinud mingeid probleeme. Kaebajat saadavad väljaspool vanglat relvastatud saatjad. Samuti on ta allkirjastanud dokumendi selle kohta, et põgenemiskatsel avatakse tema pihta tuli. Kaebaja ei ole kordagi üritanud põgeneda ega andnud põhjust ohjeldusmeetmete kasutamiseks. Vastustajal ei ole ühtegi objektiivset põhjust kaebajale isiklike riiete väljastamata jätmiseks ja käeraudade kasutamiseks.

-s on selgelt öeldud, et kinnipeetav peab kandma vangla riietust vangla territooriumil, mitte väljaspool seda. Väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine äratab teiste inimeste tähelepanu ja alandab kaebaja inimväärikust. 5. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. 1) Vangla riietuse kandmise kohustus tuleb

§ 46

lg-st 1 ja tegemist on vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata sellest, kas kinnipeetav viibib vangla territooriumil või sellest väljaspool. Riided on korralikud ja inimväärsed. Vanglakaristust kandvat süüdimõistetut võib ja peabki kohtlema erinevalt vabaduses viibivast isikust. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid riietuse järgi operatiivselt tuvastatavad. Kaebaja kannab karistust ohtliku vägivallateo toimepanemise eest. 2)

§ 70sätestab aluse ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel.

Kinnipeetava saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede, millega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kolmandate isikute ja saatemeeskonna elule ja tervisele. Individuaalsest täitmiskavast lähtudes on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks. Ta on kahel korral pannud toime vägivallateo, seejuures on teod muutunud raskemaks. Riskiteguriks on kaebaja puhul impulsiivsus. Seega on tema puhul täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud. Kuna tegemist on ennetava meetmega, ei ole tarvis ära oodata, kuni kinnipeetav kedagi ründab või põgeneb või paneb toime raske õigusrikkumise. Väljaspool vanglat on julgeolekuohtude maandamise võimalused väiksemad kui vanglas. Vangla on kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete vajalikkust kaalunud ja leidnud, et käeraudade kasutamine on vajalik. 3) Vastustaja tegevus on olnud õiguspärane. Samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel tekkinud mingisugust kahju. Seega ei saa esineda ka põhjuslikku seost väidetavalt tekitatud kahju ja vangla tegevuse vahel. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. 6. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebus on põhjendamatu. Vastustaja on 29.06.2015 vastuses kahju hüvitamise taotlustele ja vastuses kaebusele selgitanud piisavalt põhjalikult, miks ei ole aktsepteeritav kaebaja soov kanda väljaspool vanglat haiglasse toimetamisel isiklikku riietust ja miks on kaebaja kahju hüvitamise nõuded vangla riietuse kandmise ja käeraudade kasutamise argumentidel põhjendamatud. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega. 2) Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on vangla riietuse kandmise kohustus vaid vangla territooriumil, mitte väljaspool vanglat.

ega vangla kodukord ei näe ette sellist erisust.

§ 46

lg 1 sätestab, et kui samast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust.

§ 46lg-s 2 sätestatud erand kaebaja suhtes ei kohaldu, sest ta ei ole avavanglas 3

(7)3-15-1968 kinni peetav isik. Samuti ei ole ta vahistatu staatuses (

§ 93

lg 1).

§ 75

lg-st 3 nähtub, et isiklikud riided tagastatakse kinnipeetavale tema vabastamisel. 3) Ekslik on ka kaebaja arusaam, nagu oleks Riigikohus leidnud 23.10.2014 määruses nr 3-31-45-14, et vangla riietuse kandmine rikub kinnipeetava inimväärikust. Riigikohus hindas kinni peetava isiku menetlusabi taotluse põhjendatust olukorras, kus viimase suhtes oli kasutatud ülemäärast jõudu. Riigikohus ei puudutanud kinni peetava isiku kohustust kanda väljaspool vanglat vangla riietust. Tallinna Ringkonnakohus leidis küll samas asjas 31.03.2014 määruses nr 3-13-70244, et väljapoole vanglat saadetavale kinni peetavale isikule tuleb tagada võimalus kanda isiklikke riideid, kuid selline hinnang anti vahistatu suhtes, kellel ei ole

järgi kohustust kanda vangla riietust muul ajal kui kartseris. 4) Euroopa vanglareeglistiku p 20.4 näeb tõepoolest ette, et vangistatutelt, kes saavad õiguse viibida väljaspool vanglat, ei või nõuda sellise riietuse kandmist, mis võimaldab neid identifitseerida vangistatutena. Kuna tegemist on soovituse, mitte siduva välislepinguga, siis ei saa see muuta kehtivat seadust ega anna võimalust tõlgendada

§ 46lg-t 1 kaebaja soovitud viisil.

5)

§ 46

lg-s 1 sätestatu ei riiva ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi, mis annaks põhjust algatada normi põhiseaduspärasuse kontroll. Vastustaja on põhjendatult viidanud julgeoleku tagamise eesmärkidele. Vangla riietuse kandmine aitab kinnipeetavat põgenemise korral kiiremini identifitseerida ja põgenemist takistada. Samuti annab see ülejäänud isikutele informatsiooni isiku ohtlikkuse kohta, mistõttu on neil võimalik vajadusel tagada enda ohutus. Avaliku julgeoleku tagamine ja saatemeeskonna ning teiste isikute elu ja tervise kaitse on kaalukamad õigushüved kui kaebaja soov hoida oma mainet avalikkuse ees. Kaebajale haiglasse saatmiseks isiklike riiete andmata jätmine oli õiguspärane. 6)

§ 70lg 1 lubab kasutada ohjeldusmeetmeid ka kinnipeetava saatmisel.

Vastustaja on hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema süütegu ja vanglasisest käitumist. Mitmed distsiplinaarkaristused näitavad, et kaebaja ei ole ka vanglas olnud normikuulekas, mistõttu puudub alus arvata, et kaebaja käitub väljaspool vanglat normikuulekalt. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et ta on ohtlik avalikkusele ja riskiks ühiskonnas. Ta on kahel korral pannud toime vägivallakuriteo, kusjuures vägivalla kasutamine ja kuriteo tagajärjed on muutunud raskemaks. Teisel korral lõppes kuritegu kannatanu surmaga. Seega ei saa pidada vastustaja hinnangut kaebaja ohtlikkusele põhjendamatuks. Vastustaja märkis õigesti, et ta ei pea jääma ootama kaebaja põgenemist, rünnakut saatemeeskonna või kõrvaliste isikute vastu ega uue kuriteo toimepanemist, vaid võib kaebaja ohtlikkust hinnates juba eelnevalt kasutada tema suhtes ohjeldusmeetmeid. See, et kaebaja ei ole seni väljaspool vanglat saatmisel põgenenud või üritanud kedagi rünnata, ei näita tingimata tema õiguskuulekust, vaid võib vastupidi näidata kasutatud ohjeldusmeetmete efektiivsust ja rikkumiste toimepanemise võimaluse puudumist. Seega oli kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine õiguspärane. 7) Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, puudub kahju hüvitamise nõude kohustuslikuks eeltingimuseks olev õigusvastane tegevus ning nõude rahuldamiseks puudub alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. SF palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. 1) Kaebaja ei ole mõistnud

§ 46lg-t 1 valesti.

Vangla riietuse kandmine on kohustuslik vangla territooriumil. Vangla riietus alandab inimväärikust, tõmmates ligi avalikkuse liigset tähelepanu. Kaebaja on mõistnud õigesti ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määrust nr 3-13-70244. Kohus püüab tõlgendada kõike vangla kasuks. Kartseri riided on samuti vangla 4

(7)3-15-1968 riided ning nende eristamine on terminitega manipuleerimine. Euroopa vanglareeglistik soovitab, kuidas tuleb õigusriigis toimida, ning PS § 123 kohaselt tuleb rakendada välislepinguid. 2) Kaebaja on allkirjastanud dokumendi selle kohta, et konvoil on õigus teda põgenemiskatsel tulistada. Kaebaja on korduvalt lahkunud vangla territooriumilt ning tema saatmisega ei ole tekkinud probleeme. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et ta on saatmise ajal käeraudades, üks saatevalvur hoiab käest kinni, teine saatevalvur kõnnib aga kõrval. Põgenemiseks peaks kaebaja välja rabelema ühe saatevalvuri kätest ja põiklema teise saatevalvuri laskude eest, mis on absurdne, nagu ka väide, et kaebaja võib püüda põgeneda. Kaebaja põgenemiskalduvuse kohta ei ole kinnitust. Ettekannete olemasolu pole seotud arutatava probleemiga, vaid tegemist on kaebaja õiguste eraldi rikkumisega, mida hakkab arutama teine kohus. Vangla püüab kasutada ettekannet kaebaja halvas valguses näitamiseks. Kui kohus võtab arvesse ebaseaduslikke ettekandeid, tuleks kohtul tegeleda ka nende põhjuse arutamisega, mitte aga manipuleerida alusetult sellega, mis ei puutu asjasse.
  1. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ühtegi argumenti, mis viitaks sellele, et halduskohtu otsus ei ole õiguspärane ja annaks aluse otsus tühistada. Kaebaja tugineb samadele seisukohtadele, mis ta on toonud välja ka kahju hüvitamise taotluses ja halduskohtus. Vangla jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada. Euroopa vanglareeglistik ei ole liikmesriikidele täitmiseks kohustuslik ega saa seetõttu luua kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda isikliku riietuse väljastamist, kui vangla peab julgeolekukaalutlustel põhjendatuks isiku saatmist vangla vormis. Asjaolu, et kaebaja ei ole vanglavälisel saatmisel püüdnud seni põgeneda, ei võta vanglalt pädevust rakendada tema suhtes ennetava ohjeldusmeetmena käeraudasid. Ringkonnakohtu nõutud väljavõttest distsiplinaarkaristuste kohta nähtub, et kaebajale oli
  2. aastal määratud 6 ja
  3. aastal 3 distsiplinaarkaristust vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Lisaks on tal rikkumisi ka teistel alustel. Seega on kaebajal esinenud süstemaatiliselt probleeme vanglas kehtiva korra järgimise ning distsipliinile allumisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses põhiliselt väiteid, millele halduskohus on juba vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.

§ 46

lg-st 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-st 8.7 tuleneb kinnipeetavale kohustus kanda vangla riietust. Erinevalt kaebaja väidetust ei piira

§ 46

lg 1 selle kohustuse kehtivust vangla territooriumiga ning kohustus kehtib kinnipeetava suhtes ka viibimisel väljaspool vangla territooriumi. Erisus sellest reeglist on sätestatud avavanglas kinnipeetavatele, kes kannavad isiklikku riietust (

§ 46lg 2).

Isiklikku riietust kannab reeglina ka vahistatu, kes kannab vanglateenistuse poolt antud riideid vaid erandina (

§ 93lg 1).

Kartserikaristuse kandmise ajaks väljastatakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus (

§ 651lg 2).

Euroopa vanglareeglistiku p 20.4 sätestab tõepoolest, et kui vangil on luba viibida väljaspool vanglat, ei nõuta temalt vangla riiete kandmist, mille järgi teda võiks samastada. Esiteks tuleb märkida, et sõnastuslikult viitab see eeskätt olukorrale, kus kinnipeetav on saanud loa viibida väljaspool vanglat seoses nt töötamisega, lühiajalise väljasõiduga jms, kui ta ei viibi saatemeeskonna kontrolli all, mille puhul on kõrvalistele isikutele nii või teisiti arusaadav, et isik ei viibi vabaduses, vaid on kinnipeetav. Teiseks tuleb märkida, et Euroopa vanglareeglistiku näol on tegemist soovitusliku dokumendiga, mis ei ole liikmesriikidele õiguslikult siduv, kuid mil5

(7)3-15-1968 le eesmärgiks on aidata tagada kinnipeetavate inimväärne kohtlemine (Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). 11.

küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile või arsti juurde minemiseks, kuid vanglal ei ole

-st ega Euroopa vanglareeglistikust tulenevat kohustust võimaldada kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid, kui sellega seataks ohtu avalik julgeolek. Vangla riietuse kandmise näol on tegemist sekkumisega kinnipeetava privaatsusse, kuid seda meedet õigustab isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus esineb isiku põgenemise võimalus.

  1. Praeguse vaidluse ja haldusasjas nr 3-13-70244 toimunud vaidluse asjaolud ei ole sarnased. Tallinna Ringkonnakohus hindas 31.03.2014 määruses nr 3-13-70244 menetlusabi taotluse raames olukorda, kus vahistatu etapeeritakse kohtusse kartseri arvel olevas riietuses. Vaidluste oluline erinevus ei seisne selles, et viidatud asjas oli tegemist kartseri arvel oleva riietusega. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ka kartseri arvel olev riietus on vangla riietus. Oluline erinevus on aga kinni peetava isiku staatuses. Viidatud asjas oli tegemist eelvangistuses viibiva vahistatuga, praeguses asjas aga süüdimõistetud ja karistust kandva kinnipeetavaga. Lubamatuks võib pidada vahistatu vangla riietuses konvoeerimist kohtuistungile tema enda kriminaalasja arutamisele, mis võib vahistatust juba enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist tekitada kohtus ja avalikkuses mulje kui isikust, kes on kuriteo toimepanemises kindlasti süüdi. Seevastu ei ole süüdimõistetud ja karistust kandvale kinnipeetavale isiklike riiete väljastamata jätmise puhul üldjuhul tegemist rikkumisega. Nii ei ole Tallinna Ringkonnakohus tuvastanud rikkumist näiteks 18.08.2016 otsuses nr 3-14-1957, kus vaadeldi süüdimõistetud kinnipeetava vangla riietuses konvoeerimist kohtuistungile, samuti 30.09.2016 otsuses nr 3-14-53307, kus vaadeldi süüdimõistetud kinnipeetava vangla riietuses konvoeerimist vanglavälise eriarsti juurde ja kohtuistungile. Halduskohus toonitas õigesti, et vahistatul on vangla riietuse kandmise kohustus üksnes kartseris viibimise ajal, seevastu kinnipeetaval on selline kohustus kogu aeg. Vahetegu kahe grupi vahel on õigustatud, sest erinevalt süüdimõistetust tuleb vahistatu puhul võtta arvestada süütuse presumptsiooni.
  2. Kehtivast õigusest ei tulene piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest ja kasutada ennetava ohjeldusmeetmena käeraudu kinnipeetava vanglavälisel saatmisel vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu. Tegemist on vangla poolt kinnipeetava senise käitumise pinnal tema edasise käitumise kohta tehtava prognoosotsusega. Vangla ei pea olema kinnipeetava põgenemissoovis kindel ega jääma põgenemist ootama. Erinevalt kaebaja väidetust ei välista põgenemisohtu allkirja andmine dokumendile, et põgenemiskatse korral võidakse kinnipeetavat tulistada. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei ole varem sooritanud põgenemiskatseid, ei tähenda, et tema puhul ei peaks arvestama julgeolekuohtudega.
  3. Vastustaja põhjendas 29.06.2015 vastuses kahju hüvitamise taotlusele käeraudade kasutamist kaebaja vanglast väljapoole transportimisel muu hulgas asjaoluga, et kaebajale on määratud mitmeid distsiplinaarkaristusi vanglaametnike seaduslikele korraldustele mitteallumise tõttu. Ka halduskohus asus seisukohale, et mitmed distsiplinaarkaristused näitavad, et kaebaja ei ole olnud vanglas õiguskuulekas. Ringkonnakohtule esitatud andmed kaebaja distsiplinaarkorras karistamiste kohta kinnitavad, et kaebajat oli enne 18.05.2015 korduvalt karistatud vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, kusjuures väljavõttest ei nähtu, et ühtegi distsiplinaarkaristust oleks tühistatud. Vanglal oli kaebaja käitumise prognoosimisel õigus teha järeldusi muu hulgas tol ajal kehtinud distsiplinaarkaristustest ning halduskohtul ei olnud kahjunõude lahendamiseks vangla toimingu õiguspärasust kontrollides kohustust hinnata distsiplinaarkaristuste määramise õiguspärasust, kuivõrd see ei ole praeguse vaidluse esemeks. 6

(7)3-15-1968
  1. Kokkuvõtteks leiab ka ringkonnakohus, et vangla ei ole käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt ega alandanud tema väärikust haiglasse konvoeerimise ajaks isiklike riiete väljastamisest keeldumise ja käeraudade kasutamisega, mistõttu on kaebaja kahjunõue põhjendamatu.
  2. Tallinna Halduskohus andis kaebajale 17.12.2015 määrusega menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud 108 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 19.08.2016 määrusega menetlusabi andmist, mistõttu oli kaebaja vabastatud ka apellatsioonkaebuse esitamisel 108 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Nimetatud kulu jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kohtule ei ole esitatud andmeid muude apellatsioonimenetluse kulude kohta. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad tema võimalikud muud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud kulud jäävad samuti vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.