Obsah (11)

§ 656§ 237§ 403§ 392§ 230§ 438§ 688§ 436§ 442§ 236§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 21. aprill 2017,

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Tegemata on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 6 teises lauses ette nähtud menetlustoiming TVK materjalide väljanõudmiseks ja toimikusse võtmiseks. Samuti ei järginud maakohus kirjaliku menetluse läbiviimisel selleks seaduses ette nähtud korda (

§ 403lg 1) ega täitnud selgitamiskohustust (§ 351).

Need rikkumised on olulised

§ 656lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 9. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja -ulatuse (

§ 392

lg 1) ega andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega tõendite esitamiseks (

§ 237lg 1 ja § 403 lg 1, vt Riigikohtu 29.

septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 14 esimene lõik). 10. Eelmenetluse puudulikkus avaldub ka selles, et maakohus ei nõudnud TVK-lt välja asja materjale.

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. ITVS § 24 lg 6 kolmas lause sätestab, et TVK-le esitatud tõendid loetakse kohtusse esitatuks. Kohus ei saa täita eelmenetluse ülesandeid, kui tal puudub ülevaade, millised dokumendid on esitatud TVK-le, samuti ei saa kohus ilma TVK materjalidega tutvumata eeldatavasti kohaselt anda pooltele vajalikke selgitusi menetluse lõpuleviimiseks. Eeltoodu ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (

§ 230

lg 1 esimene lause).

§ 438lg 1 näeb mh ette, et otsust tehes hindab kohus tõendeid.

Kui tõendid asuvad TVK toimikus, mida kohus ei ole välja nõudnud ega kohtuasja materjalide juurde võtnud, siis ei ole võimalik otsuse lahendamisel tõendeid ka hinnata. Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses alustataks tõenditega seonduvat eelmenetlust, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (

§ 688lg-d 3–5).

Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi. 4

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu

1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti
2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42).
4. Eelmenetluse puudulikkus võis tuua kaasa ebaselguse hageja nõude menetlemise ja lahendamise ulatuses. TVK rahuldas hageja viivisenõude kindlas summas. Hageja TVK otsust kohtus ei vaidlustanud. ITVS § 24 lg 4 mõtte kohaselt sai kostja vaidlustada otsust üksnes hageja nõude rahuldamise osas (vt nt Riigikohtu
5. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17614, p 10). Seega on ilma täiendavaid nõudeid esitamata ja nende menetlusse võtmist otsustamata kohtus võimalik lahendada neid nõudeid, mis TVK rahuldas. Maakohus tegi aga otsuse sellest suurema viivisenõude kohta. Maakohtu
6. detsembri 2016 määrusest ei ole võimalik aru saada, millise viivise nõude maakohus menetlusse võttis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda pooltega arutada ja vajadusel otsustada hageja
7. detsembri 2016 avalduses sisalduva TVK otsusest suuremas summas viivise nõude menetlusse võtmine.
8. Lisaks viis maakohus kirjaliku menetluse läbi selleks seaduses ette nähtud korda sedavõrd oluliselt rikkudes, et see osutub ringkonnakohtu hinnangul õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumiseks.

§ 403

lg 1 sätestab, et poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Sel juhul määrab kohus võimalikult kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ja teatab neist menetlusosalistele. Määruses tuleb märkida ka asja lahendav kohtunik. Eelviidatud sätte eesmärk on luua menetluses selgust ja anda pooltele võimalus esitada oma seisukohti asja lahendamisel tõusetunud küsimustes. Üldjuhul peaks maakohus kas kirjaliku menetluse määramisel või enne seda viima läbi eelmenetluse olulised toimingud, sh täitma selgitamiskohustust. Käesolevas asjas ei ole maakohus teinud

§ 403lg 1 nõuetele vastavat määrust.

13. Vaidlustatud otsus ei vasta

§ 436

lg-te 1 ja 2, § 438 lg 1 ega § 442 lg 8 nõuetele.

§ 442

lg 8 esimese lause ja § 444 lg 2 mõtte kohaselt peab kohus otsuses iga asjas tuvastatud ja asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud ja kohtu vastuvõetud ja uuritud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud (Riigikohtu 4. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16 esimene lõik). Sisuliselt lahendas kohus töötasu nõuet. Selle nõude rahuldamise eeldused on mh poolte vahel töölepingu olemasolu, lepingust tulenev töötasu maksmise kohustus ja selle kohustuse rikkumine. Neid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Asjaolude tuvastamata jätmise tõttu puuduvad otsuses viited, kas ja milliseid tõendeid kohus uuris ja hindas. Kui maakohtu hinnangul on teatavad asjaolud vaidlustamata, siis tuleb ka see otsuses selgelt märkida. Pärast asjaolude tuvastamist peab kohus otsuse põhjendamiseks kvalifitseerima hageja nõude, st viitama õigusnormile, mis tuvastatud asjaoludel võimaldab nõude rahuldada. Sellist normiviidet vaidlustatud otsus ei sisalda, sest töötasu nõuet ei saa rahuldada RaKS § 60 lg 1 p 5 ega VÕS § 113 lg 1 või § 94 alusel. Muid materiaalõiguse norme maakohus otsuse tegemisel ei kohaldanud.

§ 442

lg 8 kohaselt tuleb kohtul otsuse põhjendavas osas keskenduda kohtu tuvastatud asjaolude ja nendest tehtud järelduste, tõendite ja kohaldatud seaduste märkimisele ja analüüsimisele. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt struktureeritud ja liigendatud (Riigikohtu 26. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18 esimene lõik). 5

§ 436lg 7 järgi kohtule siduv.

Hagi aluseks on aga asjaolu, et töötaja tegi teataval hulgal ja ajal tööd. Ka seda küsimust tuleb maakohtul asja uuel arutamisel pooltega arutada ja anda neile võimalus esitada seisukohti.

1. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
2. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Asja uuel läbivaatamisel saab maakohus lahendada kostja taotluse võtta käesoleva asja juurde tsiviilasja nr 2-14-50195 toimik. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus, et maakohtul on otstarbekas eelnevalt anda kostjale tähtaeg taotluse täpsustamiseks. Eelkõige peaks kostja tooma selgelt esile, milliseid oma väiteid ta soovib tõendada viidatud asja toimikus olevate konkreetsete dokumentidega (

§ 236lg 3).

Samuti tuleb tal põhjendada, miks ei saa ta vastavaid dokumente ise esitada (

§ 236lg 2).

16.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6