Obsah (8)

§ 82§ 104§ 103§ 100§ 101§ 113§ 35§ 42

2-15-127850 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Roomet Sõnna Otsuse avalikult 13.aprill 2017 Võru kohtumaja teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-15-127850 Tsiv

§ 82

lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega tuleb teha kindlaks, millal muutus kostja vaidlusalune kohustus sissenõutavaks. Pooltevahelise lepingu kohaselt toimub tasumine igakuise arve alusel (tl 14). Seega kohaldub käesolevas asjas erijuhtum aegumistähtaja arvutamiseks TsÜS § 147 lg 3 alusel. Viidatud säte näeb ette aegumistähtaja arvutamise nn täisaastate kaupa, st tasu maksmise nõuete aegumise algusaja selle aasta lõppemisega, millal nõue muutus sissenõutavaks. Kostja käsitlus nõude aegumisest on ekslik. Hageja poolt kostjale käesolevas asjas esitatud arvete alusel olid maksetähtajad 23.01.2012-28.08.2012.a. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algas hageja nõude aegumine

1. jaanuaril 2013 kell 0:00 ja lõppes
2. detsembril 2015 kell 24:
3. Hageja on pöördunud kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avaldusega 21.detsembril 2015, seega tähtaegselt. Seega puudub käesolevas asjas alus aegumise kohaldamiseks. Ka Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 12.novembri 2008.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 analoogiliselt märkinud: „Liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kolleegium on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kolleegiumi arvates tuleb nimetatud teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Nagu märgitud, pidi kostja liitumislepingu kohaselt tasuma teenuste eest talle esitatavate arvete alusel. Toimiku materjalide kohaselt esitati kostjale arveid
4. jaanuarist 2003 kuni
5. juunini 2003.a.. Seega algas liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 3 teise lause alusel
6. a lõppemisest… Nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt kalendriaasta olema lõppenud, seega algas hageja liitumislepingust tuleneva telefoniteenuste kasutamise eest makstava tasu nõude aegumine
7. jaanuaril 2004 kell 00.
8. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades
9. detsembril 2006 kell 24.00.“ Kostja on kohtuistungil esitanud väite, et hagi on esitatud vale kostja vastu, sest kinnistu Kure 18 Tartus ei olnud vaidlusalusel perioodil enam kostja valduses. Kostja on kohtule esitanud kordusenampakkumise akti (tl 147-148), mille kohaselt on toimunud 18.08.2011 K. T. kuuluva kinnistu asukohaga Tartus Kure tn 18 kordusenampakkumine. Hageja leiab, et vaidlusalusel perioodil kostjaga sõlmitud leping kehtis. Elektrilevi OÜ alates 01.11.2011.a. kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste madalpingel kuni 63A p 14.3.2 kohaselt võrguleping lõpeb poolte kirjalikul kokkuleppel ja p 14.3.
10. kohaselt võrgulepingu ülesütlemisel võrgulepingus ja õigusaktides nimetatud põhjustel ühe poole kirjaliku avalduse alusel, kusjuures p 14.4 kohaselt on kodutarbijast ostjal õigus võrguleping igal ajal üles öelda, teatades sellest võrguettevõtjale vähemalt 30 päeva ette; p 14.5 kohaselt tuleb võrgulepingu lõpetamise soovist teisele poolele teatada kirjalikus, kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis; p 14.7 kohaselt ostja teatab võrgulepingu lõppemisel võrguettevõtjale arvesti lõppnäidud, võimaldab võrguettevõtjale tarbimiskoha mõõtesüsteemi ülevaatuse ja tarbimiskoha võrgust lahtiühendamise, samuti maksab arvel näidatud tähtpäevaks kõik võlgnetavad summad, s.h. võrgulepingust tulenevad tasud. Samasugused tingimused on fikseeritud ka alates 19.07.2011.a. kehtinud Eesti Energia AS elektrilepingu tüüptingimuste müügikohustuse alusel p
11. Asja materjalidest nähtuvalt ei pöördunud kostja kinnistu valduse loovutamisel hageja poole elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise lepingu lõpetamiseks. Kordusenampakkumise aktist nähtuvalt oli kostja teadlik kinnistu enampakkumise toimumisest. Kohus nõustub hagejaga, et kinnistu enampakkumine iseenesest ei lõpetanud kostja ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise lepingut. Pooltevahelise lepingu kohaselt tasumine toimub igakuiselt arve alusel, mille võrguettevõtja väljastab ostja poolt fikseeritud ja võrguettevõtjale teatatud näitude alusel. Võrgulepingu tüüptingimuste p 8.4 alusel, kui ostja ei teata võrgulepinguga ettenähtud tähtaegadel arvesti näite, siis on võrguettevõtjal õigus esitada võrguteenuste eest prognoosarve. Asja materjalidest nähtavalt esitas hageja kostjale arved vaidlusalusel perioodil keskmise tarbimise alusel ja 09.08.2012 fikseeris lõppnäidu. Arved on saadetud kostja lepingujärgse elukoha aadressil Metsa 19 Antsla linn Võrumaa.

§ 104

lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest

§ 103lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav.

Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on

§ 103lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.

Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (

§ 100

). Tulenevalt

§ 101

lg 1 p 1, 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 101

lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Pooltevahelise lepinguga (tl 14), selle lisaks olevate võrgulepingu- ja elektrilepingu tüüptingimustega (tl 16-30) ja kostjale saadetud arvetega on tõendatud kostja võlgnevus hagejale kogusummas 262,93 eurot. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta on arved tasunud ega vaidlustanud arvete summasid, vaid vaidleb nende tasumisele vastu nõude aegumise tõttu. Seega kuulub põhivõlgnevus 262,93 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja on esitanud viivisenõude alates 01.10.2011 kehtiva Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimuste madalpingel kuni 63A p 9.11 ja alates 19.07.2011 kehtiva Eesti Energia AS elektrilepingu tüüptingimuste müügikohustuse alusel p 7.6 tulenevalt 0,1% päevas tasumata summast päevas ning vähendanud viivist summani 262,93 eurot. Vastavalt

§ 113

lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

§ 35

lg 1,2,3 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. Asja materjalidest ei nähtu, et viiviste suurus oleks lepingu sõlmimisel eraldi läbi räägitud. Kohus peab osutatud võrguteenuse osutamise lepingu ja selle lisade Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimuste madalpingel kuni 63A p 9.11 ja Eesti Energia AS elektrilepingu tüüptingimuste müügikohustuse alusel p 7.6 määratud viiviste suurust tüüptingimusteks

§ 35mõttes.

Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis/sõlmib lepingu tarbijana.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lg-s 3.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Riigikohtu Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kuigi

§ 42

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Hageja nõuab viivist vastavalt lepingu tüüptingimustele 0,1% tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Viivisemäär 0,1% päevas ehk 36,5% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8% kuni 8,75% aastas. Eelnevast tulenevalt on Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimuste madalpingel kuni 63A p 9.11 ja Eesti Energia AS elektrilepingu tüüptingimuste müügikohustuse alusel p 7.6 viivisemäära suuruse osas 0,1% tasumata summalt päevas tühine

§ 42

lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud viivist alates arvete maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni hagiavalduse koostamise päevani, so kuni 03.06.2016. Kohtu arvutuste kohaselt on seadusjärgne viivis esitatud arvetelt hagis nimetatud perioodide eest kokku 88,66 eurot. Hageja ei ole taotlenud lepingu nr 31006547 järgi viiviste väljamõistmist TsMS § 367 alusel. Neil asjaoludel on kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 351,59 eurot, millest 262,93 eurot on põhivõlgnevus ja 88,66 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. MENETLUSKULUD TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi 55 % ulatuses, jätab võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusest Eesti Energia AS menetluskuludest 55 % K. T. kanda ja K. T. menetluskuludest 45 % Eesti Energia AS kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja taotleb kohtuistungil menetluskuluna välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv (tl 152). Hageja on esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS §-dest 139 lg 2 ja 144 p 7 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel hageja poolt tasutud riigilõiv kokku 125 eurot. Kostja taotleb maksekäsu kiirmenetluses vastuse koostamise eest (1 tund), hagiavalduse analüüsi, avalduses sisalduva faktoloogia kontrollimise ja kostja seisukoha kujundamise ning vastuse koostamise eest (6 tundi) ja kohtuistungiks ettevalmistumise eest (0,5 tundi) kostja tööaja hüvitamist kokku 7,5 tundi (50 eurot tund) kogusummas 375 eurot ning selle väljamõistmist hagejalt (tl 149). Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu ja kostja ei ole ka vastavasisulisi tõendeid esitanud, et kostja oleks kasutanud käesolevas menetluses esindaja või nõustajate abi. Kohtuväliste kuludena hüvitatakse TsMS § 144 p 2,3 alusel menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulutused, mis on kantud menetlusega; samuti menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu pidev sissetulek. Kostja ei ole esitanud saamatajäänud töötasu või muu pideva sissetuleku hüvitamise taotlust. Seega puudub kohtul alus hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks. Kuna kohus jättis Eesti Energia AS menetluskuludest 55 % K. T. kanda tuleb kostjalt välja mõista 125x 55%= 68,75 eurot hageja kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik