Obsah (4)

§ 8§ 83§ 150§ 40

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 8. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2340 Haldusasi M.M. ja S.R.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 18. a

§ 8lõikest 1 tuleneva kohustuse.

KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. M.M. ja S.R. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Maksu- ja Tolliameti
2. juuni 2015 vastutusotsuse nr 13-7/00549-10 tühistamist. Esiteks leiavad kaebajad, et vastutusotsuses ei ole toodud välja ega tõendatud ühtki asjaolu, mille pinnalt saaks teha järelduse, et S.R. on raskest hooletusest mõne oma kohustuse täitmata jätnud. Kaebajad leiavad, et raske hooletusega on tegemist juhul, kui isik ei järgi käibes vajalikku hoolsust olulisel määral ehk kui käitumine peaks olema temaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. Kaebajad peavad asjakohatuks maksuhalduril etteheidet, et S.R. ei süüvinud sõidukitega seotud tehingute sisusse ning toovad välja, et äriseadustiku regulatsiooni kohaselt ei ole ühe juhatuse liikme ülesanne teostada järelevalvet teise juhatuse liikme üle. Kaebajad toovad välja, et maksuhaldurile seletusi andes on S.R. läbivalt selgitanud, et tema autode ostu ja müügiga ei tegelenud ning tal polnud mistahes põhjust M.M. mitte usaldada. Kaebajate hinnangul ei ole maksuhaldur viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, mis pidanuks tekitama S.R.is kahtluse, et M.M. osavõtul tehtud autode müügitehingute näol oli väidetavalt tegemist näilike tehingutega. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-43-14, on kaebajad seisukohal, et pelgalt juurdepääs raamatupidamisdokumentidele ei anna alust järelduseks, et S.R. teadis tehingute tegelikke asjaolusid ja sisu. Kaebajate hinnangul pole see ka eluliselt usutav. Kaebajad toovad välja, et isegi maksuhalduril, kellel, erinevalt teisest juhatuse liikmest, on võimalik nõuda tehingute kohta selgitusi ka kolmandatelt isikutelt, kulus OÜ Columbus maksukontrollide läbiviimiseks vastavalt 10 kuud ja 1,5 aastat.
3. Eraldi toovad kaebajad välja, et ebakorrektsete sularahakviitungite olemasolu ei kinnita S.R.i süüd, kuna pole tõendatud, et S.R. neid enne nende raamatupidajale üle andmist üldse näinud oleks ning eelduslikult andis need raamatupidajale üle M.M.. Samuti ei saa kaebajate hinnangul S.R.ile ette heita N.P.le sõiduki võõrandamise deklareerimata jätmist, sest viimane esindas OÜ-d Columbus selle tehingu tegemisel vaid põhjusel, et M.M. viibis sel ajal välismaal ega saanud sõidukit üle anda.
4. Kaebajad on seisukohal, et maksuhaldur on OÜ Columbus maksuvõla valesti tuvastanud, kuna pole nõuetekohaselt tuvastanud asjaolusid, mis saaksid olla

§ 83lg 4 rakendamise eelduseks.

Kaebajad märgivad, et maksuhaldur pole tuvastanud, et OÜ Columbus oleks teiste tehingupooltega kokku leppinud vastavate tagajärgede saabumata jätmises ning on tuginenud pelgalt oma subjektiivsele hinnangule tehingute majandusliku sisu puudumise kohta.

1. Kaebajad leiavad, et maksuotsustes on põhjendamatult viidatud vastuoludele, mis puudutavad M.M. finantsallikate olemasolu, kuna on usutav, et erineval ajal tehtud tehingute puhul ei langenud finantseerimisallikad täielikult kokku ning rahalisi vahendeid hangiti erinevatest kohtadest. Samuti on kaebajate hinnangul igati loomulik ja tavapärase äripraktikaga kooskõlas, et isik, kes on huvitatud kasutatud sõiduki edasimüümisest, püüab seda ise võimalikult vähe kasutada ja heas seisukorras säilitada, mistõttu on loogiline ka sõiduki BMW X5 kindlustamine. Kaebaja hinnangul on maksuhaldur kaevatavas vastutusotsuses otsinud kunstlikult vastuolusid erinevate seletusi andnud isikute (s.o M.M., A.O., M. E.) ütlustes. Kaebajad on seisukohal, et teatud faktiliste asjaolude mittemäletamine või seletuste lahknevus sekundaarset tähendust omavates detailides ei anna alust pidada isikute ütlusi tervikuna diametraalselt erinevateks ega teha neile tuginedes põhjapanevaid järeldusi tehingute toimumise kohta.
2. Asjakohatuks peab kaebaja ka maksuotsuses välja toodut, mis puudutab sularahakviitungite mittenõuetekohasust, samuti ei ole kaebajate hinnangul tehingu tegeliku toimumise hindamise seisukohast mingit tähtsust sellel, et S.R. ei teadnud sõiduki BMW X5 asukohta. Ka toovad kaebajad välja, et liiklusregistri kanne ei ole aluseks mootorsõiduki omandiõiguse tekkimisele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Maksu- ja Tolliamet peab kaebust põhjendamatuks ja taotleb selle rahuldamata jätmist, jäädes vastutusotsuses võetud seisukohtade juurde. Vastustaja selgitab, et S.R.ile vastutuskohustuse panemisel ei ole lähtutud pelgalt sellest, et ta oli OÜ Columbus juhatuse liige, vaid vastutusotsuses on välja toodud, miks leiti, et tegemist on tema poolt raskest hooletusest oma kohustuste täitmata jätmisega. Vastustaja peab oluliseks eristada juhatuse liikmete seadusest tulenevaid ülesandeid ja äriühingu majandustegevuses omavahel jaotatud tööülesandeid, kusjuures esimesed lasuvad igal juhatuse liikmel ning täielik passiivsus oma seadustest tulenevate kohustuste täitmisel ei ole vabandatav. Vastustaja toob välja, et
4. aastal moodustas OÜ Columbus müügitulust 46% toitlustusteenuste müük ja 54% kasutatud sõiduautode müük, mille taustal on ebausutav, et S.R. sõidukitega seotud tehingute vastu mingit huvi ei tundnud. Vastustaja leiab, et vastutust äriühingu maksuvõla eest ei saa kuidagi mõjutada juhatuse liikmete omavahelised kokkulepped. Vastustaja leiab, et kui üks juhatuse liige lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teise liikme tegevusest, jättes talle piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teine liige tegutseb ebaseaduslikult.
5. M.M. vastutuskohustuse osas selgitab vastustaja esmalt, et maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole võimalik tavaliselt otseseid tõendeid koguda, ent antud juhul oli OÜ-l Columbus selge motiiv näiliselt tehingute tegemiseks OÜ-dega IT Innovative Tulp Development maksueelise saamiseks, sest ühendusesisesel kauba soetamisel pidanuks OÜ Columbus pöördmaksustamise korras deklareerima arvetel toodud kaupade maksumuse maksustatava käibena ning arvestama käibemaksu, millist kohustust aga kauba Eesti äriühingult soetamise puhul ei olnud. Vastustaja peab asjakohaseks viiteid M.M. ajas muutunud seletustele finantseerimisallikate kohta, kuna tegemist on ühe elemendiga tõendite kogumis, mis viitab sellele, et kõnealuste sõidukite ostu-müügitehingud ei ole toimunud viisil, kuidas asjaosalised seda kirjeldavad. Seoses sõiduki BMW X5 kindlustamisega toob vastustaja eeskätt välja selle, et teisi vaidlusaluseid sõidukeid samamoodi ei kindlustatud ning BMW X5 kindlustamise ajendiks võis olla see, et seda tegelikult kasutati. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Hinnanud poolte väiteid ja asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune vastutusotsus on õiguspärane, maksuhaldur on täitnud nõuetekohaselt oma uurimiskohustust ja selgitanud õigesti välja kõik vastutuskohustuse aluseks olevad asjaolud, vastutusotsus on nõuetekohaselt põhjendatud ning maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud hinnang on loogiline ja selle kujunemine jälgitav. Maksuhaldur on õigesti ja nõuetekohaselt tuvastanud OÜ Columbus maksuvõla ning leidnud põhjendatult, et maksuvõlg tekkis vastavalt M.M. tahtliku ja S. R.raskelt hooletu tegevuse tõttu.
7. Maksukorralduse seaduse (

) § 40 lõikest 1, § 8 lõikest 1, § 96 lõigetest 1, 5 ja 6 ning §-st 32 tulenevalt tuleb juriidilise isiku juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks tuvastada, et see konkreetne juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud kohustust tagada juriidilise isiku maksukohustuste täitmine ning selle tagajärjel on tekkinud maksuvõlg, mille sissenõudmine juriidiliselt isikult ei ole osutunud võimalikuks ja mis on vastutusotsuse tegemise ajal endiselt kehtiv. Poolte vahel on esiteks vaidlus OÜ Columbus maksuvõla olemasolus ning juhatuse liikmete süüs selle maksuvõla tekkimises. Vaidlust pole selles, et maksuhaldur on teinud kõik vajaliku maksuvõla OÜ-lt Columbus sisse nõudmiseks, ent võlga sisse nõuda ei õnnestunud. Samuti on väljaspool vaidlust see, et kui asuda seisukohale, et OÜ Columbus maksuvõlg tekkis nii nagu maksuotsustes kajastatud, siis ei olnud vastutusotsuse tegemise ajaks selle maksuvõla sissenõudmine aegunud, maksuvõlga ei olnud kustutatud, maksusumma määramise aegumistähtaeg ei olnud möödunud ning OÜ Columbus õigusvõime ei olnud vastutusotsuse tegemise ajaks lõppenud. Neid väljaspool vaidlusi olevaid küsimusi pole seega käesolevas otsuses vaja käsitleda. 12. Esindajale vastutusotsuse tegemise esmaseks eelduseks on esindatava maksuvõla olemasolu. Käesoleval juhul on kaebajatele pandud kohustus tasuda OÜ Columbus maksuvõlg, mille Maksuja Tolliamet on tuvastanud 23. septembri 2014 maksuotsusega nr 12.2-3/012824-9 ja 11. juuli 2014 maksuotsusega nr 12.2-3/019479-19. Vaidlustades vastutusotsuse, on vastutusotsuse adressaadil õigus vaidlustada ka juriidilisele isikule tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolusid, ent vastutusotsuse adressaat ei saa seejuures olla paremas olukorras kui seda olnuks võlgnik ise. Teisisõnu tuleneb sel juhul vastutusotsuse adressaadile

§ 150lõikest 1 kohustus tõendada, et maksusumma on määratud valesti.

13. Eelnimetatud maksuotsuste kohaselt tekkis OÜ Columbus käibemaksumaksuvõlg esiteks sellest, et ta arvestas sisendkäibemaksu OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development arvete alusel, ilma, et neil arvetel kajastatud tehingud tegelikult toimunud oleks ning teiseks sellest, et OÜ Columbus jättis deklareerimata ühe sõiduki müügi ja sellelt tekkiva käibemaksukohustuse. Tulumaksuvõlg tekkis asjaolust, et OÜ Columbus kassast oli välja võetud sularaha, mille kasutamise kohta ettevõtlusega seotud eesmärkidel, ei olnud OÜ-l Columbus raamatupidamisdokumente. Kuivõrd tulumaksuvõla ning müügikäibelt arvestamisele kuuluva käibemaksuvõla tekkimise osas kaebuses ühtki etteheidet esitatud ei ole, tuleb selles osas maksuvõla olemasolu lugeda väljaspool vaidlust olevaks ja selles osas maksuvõla tekkimise asjaolusid ja põhjendusi ei ole vaja siinkohal rohkem käsitleda. Iseenesest on vastutusotsuse sellekohased põhjendused ka piisavad ning nendega tuleb nõustuda. Vaidlus on aga sisendkäibemaksu deklareerimisest tuleneva käibemaksuvõla osas. Selles osas ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, nagu poleks maksuhaldur nõuetekohaselt tuvastanud

§ 83lõike 4 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid.

14.

§ 83

lõikes 4 on sätestatud, et maksustamisel ei võeta arvesse näilikku tehingut ning kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Sellest normist tulenevalt tuleb maksustamisel lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele. Kui tehingut tegelikult toimunud ei ole, ei saa sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ega seda kajastavatel dokumentidel mingit tähendust. Kui tehingu sisuks on majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning arvutada maksukohustus nii, nagu see oleks olnud, kui tehingut oleks raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida seda, et maksukohustuslane saaks tehingu majanduslikku sisu tegelikust erinevalt kajastavate dokumentide alusel lubamatu maksueelise. 15.

§ 83

lg 4 annab maksuhaldurile niisiis õiguse tsiviilõiguslik tehing maksustamise eesmärgil ümber kvalifitseerida, kui tehingule on antud mingisugune tegelikust majanduslikust sisust erinev vorm lubamatu maksueelise saamise eesmärgil. Majanduslikust sisust erinev vorm võib seejuures tähendada nii seda, et tehingu pooled annavad tehingule mingisuguse sisust erineva vormi, kui ka seda, et üks tehingu tegelikest pooltest sõlmib tegeliku teise poole varjamiseks näiliku tehingu kolmanda isikuga. Kuivõrd iga maksukohustuslane saab vastutada vaid iseenda käitumise eest, siis tuleneb eeltoodust ühtlasi, et konkreetse isiku maksukohustust saab suurendada siis, kui leiab tuvastamist, et selle isiku käitumine on suunatud lubamatu maksueelise saamisele. Kuna isiku sellise tahtluse tuvastamine otseste tõendite alusel ei ole üldjuhul võimalik, siis tuleb selles osas lähtuda teatud eeldustest. Sellest tõdemusest lähtub näiteks Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud põhimõte, et isegi juhul kui hiljem ilmneb, et arve väljastanud isik ei ole kauba või teenuse tegelik müüja, ei ole alust piirata ostjal selle arve alusel sisendkäibemaksu maha arvamise õigust, kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arve esitaja ei ole kauba tegelik müüja ning ostja on seejuures olnud nõutavalt hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel. Samuti on Riigikohus leidnud, et ostja heausksust tuleb üldjuhul eeldada, ent selline eeldus ei kehti, kui on põhjendatud kahtlus, et ostja on osalenud maksupettuse toimepanemises. Sellisel juhul ei pea maksuhaldur tõendama maksupettust, küll aga kahtlust ostja maksupettuses osalemises põhjendama, millisel juhul on ostjal seepeale kohustus esitada täiendavad tõendid, mis kinnitaksid, et tehing arve esitajaga tegelikult siiski toimus. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole selle tõendamine otseste tõenditega sageli võimalik. Seevastu kahtlust, et isik on osalenud maksupettuses, saab põhjendatuks pidada, kui maksuhaldur on menetluses nõuetekohaselt uurimispõhimõtet järginud ning sel moel kogutud tõendite põhjal on eluliselt usutavam see, et kontrollitav maksukohustuslane osales maksupettuses, kui see, et ta käitus ausalt. Kindlasti pole võimalik esitada mingisugust kõikehõlmavat loetelu kriteeriumitest, millele vastavus võiks maksupettuses osalemise kahtlust õigustada. Siiski võib pikaajalise väljakujunenud kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et seda kahtlust õigustavateks asjaoludeks on esiteks tehingutega seotud isikute vahelised isiklikud suhted, millest tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et tehinguid tehti nõnda nagu neid maksuarvestuses kajastati või teiseks tehingute tegemisel või täitmisel tehtud toimingute majanduslik ebaloogilisus, mida ei ole võimalik mõistlikult seletada üksteise suhtes sõltumatute ettevõtjate vaheliste suhete puhul. Kui maksukohustuslane (või antud juhul maksuvõla olemasolu vaidlustada sooviv vastutusotsuse adressaat) sellise põhjendatud kahtluse esitamise korral omalt poolt veenvaid vastupidiseid tõendeid esitada ei suuda, tuleb lähtuda sellest, et tehingut sellisena, nagu seda maksukohustuslase raamatupidamises kajastatakse, tegelikult toimunud ei ole ning maksustamisel tuleb lähtuda sellise tehingu majanduslikest tunnustest, mis tegelikult aset leidis. 16. Eeltoodu valguses tuleb põhjendamatuks pidada kaebajate seisukohta, et maksuhaldur pole tõendanud OÜ Columbus ning OÜ-de IT Innovative ja Tulp Development vahel maksueelise saamisele suunatud kokkuleppe sõlmimist. Nagu eelpool märkisin, ei saagi mingeid otseseid tõendeid sellise kokkuleppe kohta olla. Kaebajate etteheited on selles osas põhjendamatult suunatud üksikutele konkreetsetele maksuhalduri järeldustele, ent kaebajad ei ole suutnud kummutada kogutud tõendite ja nende pinnalt tuvastatud asjaolude kogumist tekkivat põhjendatud veendumust, et majanduslikus mõttes sisendkäibemaksu arvestamist õigustavaid tehingud aset ei leidnud ning kaebaja kasutas lubamatult OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development arveid oma maksuarvestuses käibemaksukohustuse vähendamiseks. See maksueelis seisnes selles, et sisuliselt jäi osa sõidukite soetusmaksumusest riigi kanda, sest OÜ-l Columbus tekiks õigus saada tagasi sisendkäibemaks ilma, et ta tegelikult käibemaksu tasunud oleks. Nimelt ei tasutud sõidukite Saksamaalt soetamisel käibemaksu. Kui maksuhalduri seisukoht, et OÜ Columbus soetas tegelikult sõidukid Saksamaa äriühingutelt, on õige, siis oleks käibemaksu osas olukord selline, et kui OÜ Columbus tasus Saksamaal asuvale kauba müüjale näiteks (näites esitatud arvud ei ole seotud konkreetsete vaidlusaluste arvete summadega) 12 000 eurot, mis ei sisalda mingisugust käibemaksu, siis OÜ IT Innovative või OÜ Tulp Development fiktiivse arve alusel sai OÜ Columbus sel juhul riigilt enammakstud käibemaksu pähe tagasi 2000 eurot, mis tähendab, et reaalne soetuskulu oleks OÜ Columbus jaoks 10 000 eurot. Kui tehinguid OÜ Columbus ning OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development vahel tegelikult ei toimunud, siis ei saa neil tehingutel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid, seega ei saa sel juhul kuidagi olla OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development arvetel näidatud käibemaksusumma näol tegemist kaebaja poolt tasutud käibemaksuga.

§ 83

lg 4 võimaldab maksuhalduril just sellistel puhkudel tehinguahelas tegeliku majandusliku sisuta vahelüli kõrvale jätta ning lugeda, et tehingud on tehtud tegeliku müüja (antud juhul Saksamaa äriühingute) ning ostja (antud juhul OÜ Columbus) vahel.

1. Vaidlusaluste tehingute mitte toimumist kinnitab esiteks nende majanduslik ebaloogilisus ning teiseks see, et kõigi vaadeldava nelja sõiduki puhul oli kogu tehinguahel M.M. tegeliku kontrolli all ning pole ühtki asjaolu, mis usaldusväärselt kinnitaks seda, et OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development tegutsesid neis tehinguahelates iseseisvalt. Kuivõrd raamatupidamisarvestuses kajastatud tehinguahel andis OÜ-le Columbus alternatiivsete võimalustega võrreldes ka ilmse maksueelise, õigustabki see kahtlust, et OÜ Columbus osales maksupettuses.
2. Vaidlusaluste tehingute majanduslik ebaloogilisus algab sellest, et arvestades A.O.u seletusi ja M.M. tegevust sõidukite Saksamaalt toomisega seoses, puudus OÜ-l Columbus loogiline põhjus vahendaja kasutamiseks. Tegemist oli avalikult kättesaadavate internetiportaalide kaudu müüdavate sõidukitega. A.O. ise selgitas maksuhaldurile (MTA lisa I, dok. 35)1, et sõidukid leiti enamjaolt portaali mobile.de kaudu. Seega ei saanud tehingute tegemine põhineda näiteks A.O.u isiklikel suhetel müüjatega. Seda pole ka A.O. väitnud. Samas saab A.O.u seletustest teha järelduse, et OÜ Columbus esindaja (kelleks pidi olema M.M.), oli Saksamaalt autode toomisega rohkemgi tegelenud kui A.O. ise. Samuti märkis A.O., et vahel suhtles M.M. müüjatega mõne detaili täpsustamiseks ka ise. Neist selgitustest järeldub, et M.M. pidi Saksamaalt autode hankimisega ise suurepäraselt hakkama saama ning seega polnud A.O.u juhitud äriühingute kasutamine tehinguahelas OÜ Columbus jaoks majanduslikult põhjendatud. Seda seisukohta kinnitab veelgi enam ühe sõiduki OÜ-lt Columbus soetanud M.E.i selgitus (MTA lisa II, dok. 31), mille kohaselt leidis konkreetse soovitud sõiduki Saksamaa portaalist M.E. ise ning M.M. korraldas selle hankimise. Iseäranis sellisel juhul ei saanud A.O.ul või tema juhitud ettevõtetel olla tehinguahelas üldse mingit tegelikku rolli. M.M. seletuses (MTA lisa I, dok. 18) esitatud väide, et OÜ IT Innovative andis sõidukitele ka garantii, ei ole usutav, kuivõrd ühtki dokumenti, mis sellise garantii andmist kajastaks, poolte vahel ei vormistatud.
3. Lisaks eelnevale pole vaidlust selles, et reaalselt käis autodel Saksamaal järel M.M. ning tasus kohapeal müüjatele sularahas. Olukorras, kus OÜ Columbus majandustegevuse sisuks oli 1 Siin ja edaspidi on sel moel viidatud Maksu- ja Tolliameti
4. oktoobri 2015 kirjaliku seletuse lisadena esitatud dokumentidele. Viide MTA lisa I tähistab lisade loetelus (tl. 174 pöördel jj) punkti 1 alapunktides nimetatud lisasid, viide MTA lisa II aga samas punkti 2 alapunktides nimetatud lisasid. Need lisad on menetlusosalistele kättesaadavad e-toimiku kaudu, ent paberiraiskamise vältimiseks pole neid toimikusse välja trükitud. kasutatud sõidukite soetamine edasi müümiseks, oleks sõidukite soetamisel OÜ-de IT Innovative ja/või Tulp Development kaudu olnud majanduslik loogika juhul, kui sõidukite vahetu soetamine Saksamaa äriühingutelt oleks OÜ Columbus jaoks olnud võimatu või mõttetult keeruline või riskantne. Ühtegi sellist asjaolu antud juhul ei esinenud. Kuivõrd äriühingu tegevuse eesmärk on kasumi teenimine, ei saa eluliselt usutavaks pidada, et edasimüügiks mõeldud kaupade soetamisel kasutatakse vahendajat ja tehakse selleks oma võimaliku kasumi arvelt märkimisväärseid kulusid, samas kui kaupade soetamine ilma sellise vahendajata oleks samavõrd võimalik. Kaebajad ei ole väitnud, et A.O. oleks olnud eriliselt osav Saksamaa müüjatega läbirääkimiste pidamises, hindade alla kauplemises või muus säärases ehk üleüldse, et ta oleks teinud nende sõidukite soetamiseks midagi, mida ei oleks võinud või osanud sama hästi teha M.M. ise. Seejuures vähenenuks OÜ Columbus kasum selliste vahendajate kasutamisest tulenevalt märkimisväärselt. Näiteks sõiduki MB (542BHZ) soetusmaksumus Saksamaal oli 35600 eurot. OÜ Columbus müüs selle edasi hinnaga 37083 eurot. Seega, soetades sõiduki ise, oleks OÜ Columbus teeninud tehingult 1483 eurot. OÜ IT Innovative arve kohaselt oli aga sõiduki soetusmaksumuseks OÜ Columbus jaoks 36916 eurot (ilma käibemaksuta), millisel juhul teeninuks OÜ Columbus vaid 167 eurot. Seejuures kinnitas A.O. maksuhaldurile antud seletustes, et sõidukitel järel käimisega seotud kulud kandis M.M. ise ning nende maksumuse arvestades A.O. hiljem sõiduki hinnast maha. Seega ei hõlmanud OÜ IT Innovative arvel kajastuv summa sõidukite Eestisse toomisega seotud kulusid, mis kokkuvõttes tähendab seda, et OÜ Columbus vähendas oma võimalikku kasu OÜ IT Innovative kaudu kauba soetamise tõttu 1316 euro võrra, ilma et OÜ IT Innovative tegevusest OÜ-le Columbus mingit arusaadavat kasu oleks tekkinud või et OÜ Columbus kulud või muu vaev OÜ IT Innovative tegevuse tõttu oluliselt vähenenud oleks. Selline käitumine ei ole eluliselt usutav, oluliselt usutavam on, et OÜ IT Innovative ainus roll oli käibemaksuga arve esitamine kaebajale. Kuivõrd tehinguid OÜ-ga IT Innovative ja OÜ-ga Tulp Development toimusid üldjoontes samamoodi ning mõlema viimatinimetatu juhatuse liikmeks oli sama isik, siis on õigustatud ühe isikuga tehtud tehingu pinnalt tekkiva kahtluse laiendamine ka teisele.
5. Samuti kinnitavad tuvastatud asjaolud, et OÜ IT Innovative või OÜ Tulp Development ei tegutsenud vaadeldavas tehinguahelas nii nagu seda oleks teinud OÜ-st Columbus sõltumatud ettevõtjad. Selles osas on maksuhaldur õigesti välja toonud iseäranis selle, et sõidukid jäid alates Saksamaa müüjalt vastu võtmisest M.M. valdusesse ega sattunud sestpeale hetkekski A.O.u juhitud ettevõtjate tegeliku võimu alla, sõltumata sellest kas OÜ Columbus oli sõidukite eest OÜle IT Innovative või OÜ Tulp Development tasunud. Seejuures ei fikseerinud väidetavate tehingute pooled mingil taasesitamist võimalikul moel seda, et väidetavalt OÜ-le IT Innovative või OÜ Tulp Development kuuluvad sõidukid on tegelikult OÜ Columbus või M.M. valduses, samuti puudusid igasugused kokkulepped sõidukite võimalike kahjustuste või hävimise või muul põhjusel nende väärtuse vähenemise puhuks. Selline käitumine ei ole teineteisest sõltumatute äriühingute vahel tavapärane ega loogiline. Sõiduki näol on tegemist kallihinnalise, ent samas ka tavapärase kasutamise käigus lihtsalt kahjustusi saada võiva kaubaga. Seetõttu oleks kauba üle andmise fikseerimine vajalik näiteks selleks, et lahendada hilisemad vaidlused sõidukile tekkinud kahjustuste üle. See, et antud juhul A.O. ja M.M. ühtki sellist dokumenti ei vormistanud ega vormistanud endi väitel ka dokumente teineteisele sularaha üle andmise kohta, kinnitab üksnes seda, et kogu sõidukite soetamine on algusest peale kuni nende edasi müümiseni OÜ Columbus klientidele M.M. kontrolli all ning kõiki nende tehingutega seotud võimalikke riske kandis tegelikult samuti OÜ Columbus M.M. isikus. Arvestades ka seda, et M.M. asus kõnealuseid sõidukeid Eesti automüügiportaalide kaudu müüma enne kui ta need Saksamaalt kätte sai (sõiduki MB 537BJB puhul aga ka näiteks enne väidetava Eesti müüjaga müügilepingu sõlmimist), tuleb asuda seisukohale, et kogu tehinguahel oli M.M. kontrolli all ja toimus tema huvides, ilma, et A.O. ja temaga seotud äriühingud selles mingit arusaadavat tegelikku majanduslikku rolli mänginud oleks. Liiati võib tuvastatud asjaolude pinnalt eeldada, et vähemalt ühte, ent tõenäoliselt kahte vaadeldavatest sõidukitest kasutas M.M. enne OÜ Columbus klientidele edasi müümist isiklikuks otstarbeks. Nimelt on M.M. ise selgitanud, et sõidukiga MB 542BHZ tegi ta avarii ning asjaolust, et ta lasi sõiduki BMW X5 kindlustada, on maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et ka seda asus ta kasutama ning kindlustuse tegemine oli tingitud sellest, et varem oli ühe edasimüügiks soetatud sõidukiga avarii toimunud. Kaebaja arutlus sõiduki kui väärt kauba kindlustamise vajalikkusest on siinkohal asjakohatu. Maksuhaldur ei ole iseenesest ette heitnud seda, et BMW X5 kindlustati ega pidanud ka kindlustamist iseenesest ebamõistlikuks. Küll on maksuhaldur aga välja toonud selle, et teisi sarnase väärtusklassiga sõidukeid M.M. või OÜ Columbus või ka A.O.uga seotud äriühingud samamoodi ei kindlustanud. See asjaolu on aga välja toodud just selleks, et õigustada kahtlust, et M.M. tegelikult kasutas seda sõidukit isiklikuks otstarbeks. See omab käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust seetõttu, et just selle BMW X5 puhul on sõiduki Saksamaalt soetamise (mais 2013) ja OÜ Tulp Development poolt OÜ-le Columbus arve esitamise (september 2013) vahel oluline ajavahe. Kui sõidukite soetamine ja edasimüük oleks olnud OÜ Tulp Development jaoks iseseisev majandustegevus, ei oleks kuidagi võimalik seletada seda, et sõiduk oli maikuust septembrini OÜ Columbus juhatuse liikme valduses ja viimane sai seda ilmselt omatahtsi kasutada, ilma et OÜ Tulp Development oleks esitanud müügiarvet. Seegi kinnitab vaid seda, et OÜ-l Tulp Development polnud tegelikult nende sõidukite soetamisest, säilimisest ega edasimüümisest ei sooja ega külma. Ainus loogiline põhjendus sellisele suhtumisele tuleneb tegelikult M.M. poolt maksuhaldurile antud seletuses esitatud väitest: «Põhimõtteliselt on need minu autod, aga … ». Majanduslikus mõttes olidki need sõidukid Saksamaalt soetamisest alates M.M. majandustegevuse objektiks. Kuivõrd need müüdi edasi aga OÜ Columbus nimel ning M.M. oli OÜ Columbus juhatuse liige, siis on M.M. tegevus selles osas omistatav OÜ-le Columbus.
6. Kaebuses esitatud etteheited seoses maksuhalduri järeldustega, mis puudutavad M.M. finantsvahendite päritolu ja M.M. mõnevõrra ebajärjekindlaid seletusi selle raha päritolu kohta, samuti sularahakviitungite ebakorrektsust ning sõidukite omanikukandeid liiklusregistris, ei lükka kuidagi ümber eeltoodud veendumust, et OÜ-del IT Innovative ja Tulp Development nende sõidukite soetamisega mingit tegelikku majanduslikku seost ei olnud. Selles, et liiklusregistris olev omanikukanne ei tõenda omandiõigust, on kaebajal iseenesest õigus. Samuti võib möönda, et raha päritolu puudutavate M.M. seletuste vastuolulisus ei ole OÜ Columbus maksukohustuse tekkimise seisukohast tõepoolest iseäranis asjakohane, ent neile asjaoludele ei ole maksuhaldur ka andnud mingisugust eriti suurt kaalu. On ilmne, et samasugusele lõppjäreldusele oleks vaidlusaluste tehingute osas tulnud asuda ka siis, kui liiklusregistrisse poleks üldse mingeid omanikukandeid tehtud või kui M.M. oleks läbivalt kinnitanud, et sai OÜ-le Columbus laenatud raha oma varasematest kinnisvaratehingutest. Samamoodi puudub minu hinnangul igasugune vajadus asuda põhjalikult analüüsima sõidukite omandiõiguse ülemineku teoreetilisi aspekte või seda, kas või kellel võis mingil ajahetke olla sõidukite üle kaudne valdus. Tõdemus, mis määratud maksukohustust õigustab, on see, et reaalselt olid sõidukid alates Saksamaalt soetamisest M.M. kontrolli all ning pole mistahes tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et A.O.u juhitud äriühingutel oleks olnud mistahes ajahetkel tegelik tahe teostada nende suhtes enda omandiõigust.
7. Kuivõrd kaebajad ei ole suutnud ümber lükata maksuhalduri põhjendatud veendumust, et OÜ Columbus osales maksupettuses ning kasutas tehinguahelas tegelikult mitte osalenud OÜ-de IT Innovative ja Tulp Development arveid sisendkäibemaksu lubamatuks maha arvamiseks, on õigustatud ka vastutusotsuses võetud seisukoht, et M.M. kajastas OÜ Columbus juhatuse liikmena tahtlikult OÜ Columbus käibedeklaratsioonides valeandmeid. Maksupettuse toime panemine saab olla üksnes tahtlik tegevus. Võimalus, et M.M. ei teadnud, et sõidukite tegelik müüja ei olnud käibemaksukohustuslasest Eesti äriühing, on eeltoodud asjaoludel välistatud. Põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja OÜ Columbus maksuvõla tekkimise vahel on ilmne. Kaebaja, jättes täitmata oma kohustuse esitada maksuhaldurile äriühingu käibemaksuarvestuses tõesed andmed, põhjustas äriühingule tehtud maksuotsusega täiendava maksusumma määramise ning seega maksuvõla.
8. Nõustuda ei saa ka kaebajate seisukohaga, et S.R. ei süüliselt (raske hooletuse vormis) oma kohustusi rikkunud.

§ 8

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Tegemist on kohustusega, mis tuleneb seadusliku esindaja staatusest. S.R.ile tulenes kohustus tagada OÜ Columbus maksukohustuste nõuetekohane ja täielik täitmine asjaolust, et ta oli selle osaühingu juhatuse liige. Seega ei saa küsimust olla selles, et S.R. oli

§ 8lõikes 1 sätestatud kohustuse kandjaks.

See kohustus on kõigil juhatuse liikmetel ning on oma olemuselt solidaarne. Äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta ei saa üheltki juhatuse liikmelt võtta

§ 8

lõikes 1 sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Seaduses sätestatud äriühingu kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine, maksudeklaratsioonide esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline on, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on selle tagamiskohustuse jätnud süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine ei olnud küll tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik maksuseaduste rikkumisest äriühingu poolt ega ole võtnud meetmeid selle vältimiseks. Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teiste liikmete tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad ebaseaduslikult. Iga juhatuse liikme kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja tegevus vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt täitma teiste juhatuse liikmete ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et oleks välditud kolmandate isikute kahjustamine. Selliste meetmete rakendamine on hõlmatud

§ 8

lõikes 1 sätestatud tagamiskohustuse täitmisega ja kujutab endast ühtlasi käibes vajaliku hoole järgimist VÕS § 104 lg 4 mõttes. Juhatuse liikmete tööjaotus ei oma nende suhtes

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 järgi vastutuse tekkimise seisukohalt iseenesest tähtsust, kuigi see võib olla oluline juhatuse liikmete individuaalse süü vormi määratlemisel. Põhjendamatu on siduda äriühingu maksuvõla tekkimist kitsalt vaid ühe või mõne juhatuse liikme tegevusega, sest maksuvõla tekkimise muutis võimalikuks asjaolu, et teised juhatuse liikmed olid samal ajal tegevusetud. Eelnimetatud seisukohale on kohtuasjas nr 3-12-2511 tehtud otsuses oma varasemale praktikale tuginedes jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus. Selles kontekstis on asjakohatu kaebaja väide, et ühe juhatuse liikme ülesanne ei ole teise juhatuse liikme üle järelevalve teostamine. S.R.ile ei ole vaidlusaluses vastutusotsuses ette heidetud mitte M.M. üle järelevalve teostamata jätmist, vaid seda, et ta OÜ Columbus juhatuse liikmena ei korraldanud osaühingu asjaajamist selliselt, et teise juhatuse liikme poolt maksupettuste toime panemine ja seeläbi osaühingu maksuvõla tekkimine oleks mõistlikul viisil välistatud. 24. S.R.i vastutuskohustuse seisukohast ei saa asjakohaseks pidada kaebaja viidet Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-43-14. Selles lahendis käsitles Riigikohus nö. pettuslike tehingute tegemisega otseselt mitteseotud juhatuse liikme süü vormi küsimust ja leidis, et juurdepääs raamatupidamisdokumentidele ja võime aru saada teise juhatuse liikme poolt tehtud tehingute tegelikest asjaoludest, ei kinnita juhatuse liikme kohustuste rikkumist tahtluse vormis. Antud juhul ei ole aga maksuhaldur väitnud, et S.R. oleks tahtlikult oma kohustused täitmata jätnud, vaid heidab talle ette rasket hooletust.

§ 40

lg 1 kohaselt tekib juhatuse liikme vastutuskohustus, kui juhatuse liige jätab

§ 8

lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata tahtlikult või raskest hooletusest.

§ 40

lõikest 4 ja VÕS § 104 lõikest 4 tulenevalt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletuse ja lihtsa hooletuse vahetegu on alati mõnevõrra hinnangu küsimus, ent üldjoontes saab lihtsa hooletusega olla tegemist juhul, kui tegutsemiseks kohustatud isik on oma parema äranägemise järgi talitades kohustuse täitmiseks teinud vähemalt minimaalselt nõutava, kuigi ta oleks pidanud aru saama, et konkreetsel juhul ei olnud see piisav. Raske hooletusega on aga tegemist, kui kohustatud isik pole oma kohustuse täitmiseks üldse midagi mõistlikku teinud, muuhulgas juhul kui ta on pimesi usaldanud teisi isikuid. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, S.R. oli

§ 8

lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisel raskelt hooletu ja põhjustas sellega OÜ Columbus maksuvõla tekkimise. Kaebajad leiavad ka põhjendamatult nagu oleks S.R.ile vastutuskohustus pandud mingisuguse eraõigusliku kohustuse rikkumise tõttu. Kohustus, mida S.R. rikkus, tuleneb

§ 8lõikest 1 ning see ei ole eraõiguslik kohustus.

25.

§ 8

lõikest 1 tulenevalt on juhatuse liikme ülesanne korraldada maksuarvestuse pidamine selliselt, et maksukohustused oleksid õigeaegselt ja nõuetekohaselt täidetud. Ükski juhatuse liige ei saa sellesse kohustusse suhtuda ükskõikselt. See kohustus hõlmab raamatupidamis- ja maksuarvestuse pidamist tervikuna kogu osaühingu lõikes, mitte üksnes nende tehingute osas, mille tegemisel esindab osaühingut konkreetne juhatuse liige isiklikult. Jättes M.M. poolt OÜ Columbus nimel tehtud tehingute asjaolud kontrollimata ja usaldades pimesi tema tegevust OÜ-s Columbus, oli S.R. raskelt hooletu. Lihtsa hooletusega saaks tegemist olla siis, kui S.R. oleks teinud mingisuguseidki mõistlikke pingutusi selleks, et sõidukitega seotud tehingute asjaolusid kontrollida ja veenduda, et sõidukid on tõepoolest soetatud arvetel näidatud isikutelt. Ainuüksi see, et sõidukite ostu ja müügiga tegeles ettevõttes M.M., ei õigusta S.R.i ükskõiksust nende tehingute ja nendega seotud asjaolude suhtes. OÜ Columbus näol ei olnud tegemist iseäranis suure ettevõttega. Vastutusotsuses on välja toodud, et 2013. aasta käibest moodustas sõidukitega seotud käive pisut enam kui poole. Vaidlust pole ka selles, et A.O. oli ka S.R.ile tuntud isik. Samuti ei ole eluliselt usutav, et S.R. ei teadnud, et sõidukitel käis Saksamaal reaalselt järel M.M.. Õige pole ka seisukoht, et S.R. ei teadnud sõidukitega seotud tehingutest üldse midagi, sest kaebajad on ise tunnistanud, et ühe sõiduki müügitehingu tegemisel esindas OÜ-d Columbus S.R.. Kaebajate väide, et ta tegi seda üksnes M.M. eemalviibimise tõttu, võib iseenesest olla tõene, ent asjakohatu ses mõttes, et kasvõi selle konkreetse tehingu tõttu pidanuks S.R. sõidukite soetamisega ja edasimüümisega seotud asjaolud välja selgitama, vajadusel nõudes teiselt juhatuse liikmelt selgitusi. Kaebajate arutlus sellest, et juhatuse liikmel pole võimalik nõuda seletusi kolmandatelt isikutelt, on samuti õige, ent samavõrd asjakohatu. Maksuhaldur ei olegi eeldanud, et S.R. oleks läinud teavet nõudma kelleltki kolmandalt. Küll aga oleks ta oma kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks pidanud veenduma selles, et sõidukite soetamine on toimunud tõepoolest nii nagu arvetelt paistis. Arvestades, et S.R. oli koos M.M.ga ka OÜ Columbus osanik ning tegemist polnud just väga suure käibega ettevõttega, ei ole eluliselt usutav, et talle sõidukite soetamise tehingutega seotud asjaolud (st. see, et sõidukid leiti avaliku portaali kuulutuste kaudu, et M.M. käis neid Saksamaalt ära toomas, et A.O. ilmselt mitte midagi olulist nende sõidukite soetamiseks ei teinud) tegelikult teada ei olnud. Jättes kõik need talle teada olema pidanud asjaolud tähelepanuta ning võimaldades neile vaatamata deklareerida maksukohustusi valesti, põhjustaski S.R. oma raske hooletusega maksuvõla tekkimise. See, kuidas kollegiaalse juhatuse liikmed korraldavad juhitava äriühingu kohustuste ühise täitmise, sealhulgas selle, et neist igaühe tegevus oleks õiguspärane ja äriühingu huvides, on nende endi otsustada, ent nad ei saa omavaheliste kokkulepetega vastutust jagada. Käibemaksukohustuse puhul tuleb silmas pidada, et käibemaks on deklareeritav maks. Maksukohustuslane esitab igal maksustamisperioodil ühe käibedeklaratsiooni, millel kajastab tervikuna vastava maksustamisperioodi käibemaksukohustuse. Juba sellest asjaolust tulenevalt ei ole võimalik käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse nõuetekohase täitmise jagamine erinevate juhatuse liikmete vahel. S.R.i süü puudumine või üksnes lihtne hooletus tuleksid kõne alla juhul, kui ta oleks vastutusotsuse menetluse käigus ära näidanud, et ta vähemalt püüdis nii raamatupidamisdokumentidest kui M.M. käest välja selgitada nende sõidukite soetamisega seotud tegelikke asjaolusid, ent jäi nende pinnalt siiski uskuma, et sõidukid on soetatud A.O.u juhitud osaühingutelt. Pole aga ühtki tõendit, millest nähtuks, et see nii oli. Ainuüksi paljasõnaline väide, et miski ei tekitanud M.M. tegevuses kahtlust, ei ole piisav väitmaks, et S.R. tegutses nõuetekohaselt või vähemalt mitte halvemini kui lihtsalt hooletult. Lisaks sellele jättis OÜ Columbus käibedeklaratsioonil kajastamata müügikäibe sellelt tehingult, kus OÜ-d Columbus esindas S.R.. See näitab, et tegelikult ei tundnud S.R. kogu selle osa vastu OÜ Columbus tegevusest, mis puudutas sõidukite ostu ja müüki, mitte mingisugust huvi. Selline tegevusetus ei ole kuidagi käsitatav lihtsa hooletusena, vaid tegu on raske hooletusega juriidilise isiku juhtimiskohustuse täitmisel, sh

§ 8lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisel.

1. Põhjuslik seos S.R.i tegevuse ja OÜ Columbus maksuvõla tekkimise vahel on ilmne. Kaebaja raske hooletuse tõttu sai võimalikuks, et maksuhaldurile esitati OÜ Columbus ebaõigete andmetega käibedeklaratsioonid, mis põhjustas äriühingule tehtud maksuotsusega täiendava käibemaksu määramise ning seega maksuvõla.
2. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd vastustaja ei ole enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik