Obsah (7)

§ 29§ 31§ 150§ 123§ 125§ 174§ 38

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-10-17 25. aprill 2017 Eesistuja Eerik Kergandberg,

) § 29 lg 1 või § 30 lg 1 alusel.

1. Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati S.S suhtes

§ 29lg 1 alusel.

4.

1. Kohus ei nõustunud kaebuse väitega, et väärteomenetluse alustamiseks puudus ajend ja alus: asjas on tuvastatud, et tunnistaja P. K. kuulis sõidukite kokkupõrkele iseloomulikku heli ja seejärel nägi ühte autot liikumas parkimiskohalt välja. Samuti ei nõustunud kohus väidetega, et liiklusõnnetuse asjaolud ei olnud menetlusdokumentides nõuetekohaselt fikseeritud ja et kohtuväline menetleja on jätnud tegemata kõik võimaliku tõendite kogumiseks. 4.
2. Kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olevaid ja kohtuistungil uuritud tõendeid kogumis hinnates jõudis kohus järeldusele, et menetlusalusele isikule väärteoprotokollis etteheidetud tegu ei ole tõendatud, mistõttu tuleb väärteomenetlus väärteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada. 4.
3. Vaidlus on selles, kas parkimiskohalt lahkudes riivas menetlusaluse isiku juhitud sõiduk tema ees parkinud autot ja kas sõidukitel tuvastatud vigastused on tekkinud parkimiskohalt väljasõidu ajal. Maakohus vastas neile küsimustele eitavalt. Kohtu hinnangul ei tõenda fototabelilt nähtuvad jäljed sõidukitel seost menetlusaluse isiku tegevuse ja sõidukitel olevate jälgede vahel. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tema sõidukil vigastusi ei ole. Kohtuistungil antud tunnistaja P. K. ütluste järgi ei ole fotodelt silmanähtavaid vigastusi näha. Tunnistaja R. R-i ütluste kohaselt ei tea ta tema kasutuses olnud sõidukile tekitatud kahju suurust. 4.
4. Maakohus ei kahelnud tunnistaja P. K. ütlustes, kes asus sõidukite parkimiskoha läheduses, kuulis sõidukite kokkupõrkele iseloomulikku häält ja nägi seejärel parkimiskohalt väljasõitvat sõidukit, tehes nii järelduse, et liikuma hakanud sõiduk põhjustas liiklusõnnetuse. Küll aga tekkis kohtul kahtlus, et samal ajal aset leidnud rahvarohke sündmuse tõttu ei pruukinud tunnistaja nähtu ja kuuldu olla omavahelises objektiivses seoses, ning seeläbi kahtles kohus selleski, et tunnistaja kuuldud heli põhjustas liikuma hakanud sõiduk. Seda kahtlust kinnitavad ka sõidukitest tehtud fotod, millelt nähtub, et sõidukitel tuvastatud jäljed ei seostu omavahel. 4.
5. Viimaks ei nõustunud maakohus kohtuvälise menetleja otsuses tooduga ka osas, milles kohtuväline menetleja keeldus väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisest. Määrates isikule karistuseks rahatrahvi 1/10 ulatuses sanktsioonis lubatud määrast, on kohtuväline menetleja pidanud isiku süüd väikseks. Kuna tahtluse astet ei ole kohtuvälise menetleja otsuses kindlaks määratud, ei ole välistatud, et tegu oli toime pandud ettevaatamatusest. Fotodelt tuvastatud sõidukite vigastuste järgi sai kohtuväline menetleja järeldada, et tekkinud kahju ei ole suur. S.S on varem karistamata isik. Neid asjaolusid kogumis hinnates leidis maakohus, et kohtuvälise menetleja seisukohad otstarbekuse kaalutlusel väärteomenetluse lõpetamata jätmise kohta ei olnud selged ja arusaadavad. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja jõustada kohtuvälise menetleja otsus, kuivõrd S.S on temale süüks arvatud väärteo toime pannud. Seda kinnitab tunnistaja, kelle ütluste kohaselt kuulis ta vahetult sõiduki kokkupõrkele iseloomulikku häält ja hääle suunas vaadates nägi ta liikuma hakanud sõidukit, mida juhtis menetlusalune isik ning millest tunnistaja tegi foto. Kassaatori hinnangul on kohus jätnud põhjendamatult tunnistaja ütlused arvestamata, rikkudes nii oluliselt väärteomenetlusõigust, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise. Samuti ei ole kohus sõidukitel olnud vigastuste võrdlemisel arvestanud asjaolu, et mõlemal sõidukil olid plastpõrkekaitsed, mille puhul esialgsele vormile lähedane kujuvorm võib pärast kokkupõrget tavaliselt suures osas elastsuse arvelt uuesti taastuda.
7. Kassatsioonivastuses palub menetlusaluse isiku kaitsja jätta kassatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kaitsja hinnangul ei ole tõendeid kogumis hinnates võimalik jõuda järeldusele, et menetlusalune isik on talle ette heidetud teod toime pannud, ja väidetava liiklusõnnetuse asjaolud ei ole menetlusdokumentides nõuetekohaselt fikseeritud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud tunnistaja ütluste kõrvalejätmist puudutavad argumendid tähelepanu. Maakohus ei ole selles osas nõutava põhjalikkusega ja jälgitavalt õigeksmõistvat järeldust põhjendanud, rikkudes nii oluliselt väärteomenetlusõigust. 8.

§ 31

lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikust tulenevaid erisusi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-67-15, p 17–19). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava süüteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik menetluses ka taasesitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑25‑15, p 8). Seejuures peab kohtuotsusest nähtuma, kuidas on kohus neid hindamiskriteeriume järginud ja millele tuginevalt on ta lugenud mõne tõendiallika ütlused ebausaldusväärseks ning jätnud need tõendikogumist välja. Ühtlasi tuleb olukorras, kus kohus loeb tunnistaja ütlused usaldusväärseks vaid osaliselt, veenvalt põhjendada, millised konkreetsed asjaolud võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada (nt otsus nr 3-1-125-15, p 7) ja sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ning veenev (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a otsus asjas nr 3-1-1-48‑11, p 15).
9. Sisuliselt on maakohus keskse isikulise tõendiallika P. K. ütlused kahe sõiduki kontakti puudutavas osas tõendikogumist kõrvale jätnud. Seega tulnuks maakohtul põhjendada, miks ta peab nimetatud tunnistaja ütlusi liiklusõnnetuse toimumise osas ebausaldusväärseteks. Seda põhjendust maakohtu otsusest ei nähtu. Nii jääb kohtulahendi põhjal arusaamatuks, miks on kohus lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks muude asjaolude osas, kuid välistanud nendele tuginemise avariid puudutavas osas. Ka ei ole kohus põhjendanud seda, miks ta peab menetlusaluse isiku ütlusi usaldusväärsemaks kui tunnistaja omi. P. K. ütlustele mittetuginemist ei ole maakohus seega jälgitavalt põhjendanud. Seejuures märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole välistada tunnistaja ütluste tõepärasus üksnes selle tõttu, et sündmuse ajal võis esineda segavaid faktoreid, mille mõju tunnistajale ei ole kohus hinnanud. Ka ei saa tunnistaja ebausaldusväärsust põhjendada sellega, et ta ei pruugi tajuda nähtut ja kuuldut objektiivselt: tunnistaja ülesanne ongi anda ütlusi selle kohta, mida tema konkreetsel hetkel tajus. Järelikult on maakohus ebaõigesti käsitlenud tunnistaja ütlusi, öeldes, et tunnistaja kajastab enda nähtut ja kuuldut subjektiivselt.
10. Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud asjaoludega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. novembri
12. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-93-16, p 17). Praegusel juhul on kohus esitanud vaid hüpoteetilise väite selle kohta, et tunnistaja ütlused ei pruugi kajastada objektiivseid asjaolusid, mistõttu on kohus menetlusaluse isiku süüdimõistmise kahtluse alla seadnud ja sellest kahtlusest tulenevalt ta õigeks mõistnud. Millistel faktidel selline kahtlus põhineb, ei ole kohus selgitanud. Üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga (nt fototabeliga), ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. veebruari
14. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Siinkohal kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuleb isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri
16. a otsus asjas nr 31-1-66-15, p 11). Tunnistaja ütluste järjepidevust ei ole maakohus hinnanud ning seda, et isik oleks enda ütlusi ajas muutnud, pole tuvastatud. Tõendi arvestamata jätmise põhistuse puudumine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 150lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.

märtsi

1. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-3-16, p 21).
2. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Maakohtu otsuses on seatud kahtluse alla kohtumenetluses üle kuulatud tunnistaja ütluste usaldusväärsus, kusjuures samal ajal selgub kohtuasja materjalidest, et väidetavalt nägi sündmust pealt veel üks isik, keda ei ole kohtueelselt aga üle kuulatud. Tema ülekuulamist ei ole taotletud ka kohtumenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda senises praktikas kestvalt toonitanud, et

§ 123

lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest lähtudes peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nii sätestab

§ 125

lg 1 teine lause otsesõnu, et maakohus võib lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6). Ka seda põhimõtet ei ole maakohus praegusel juhul teist tunnistajat välja kutsumata jättes järginud, mida kriminaalkolleegium loeb samuti väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 150lg 2 tähenduses.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 174

p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsuse ning saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 13.

§ 38

lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Juhul, kui Riigikohus teeb

§ 174p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav Kr

MS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus väärteoasjas nr 3‑1‑1‑23‑15, p 75). Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks summas 990 eurot, sh käibemaks 165 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal väärteoasjas kassatsioonile vastuse koostamiseks ja esitamiseks seitse ning pool tundi. Kolleegiumi hinnangul olid kaitsja tehtud toimingud küll vajalikud, aga nendeks kulunud aeg põhjendamatult pikk ning seega ei ole taotletav summa mõistliku suurusega. Kassatsioonivastus kattub valdavas osas kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebusega. Viimase tekstile on kassatsioonivastuses sisulisi argumente lisatud vaid ca 2 lehekülge (kassatsioonivastuse p-d 10.24–10.36). Seega loeb kolleegium menetlusaluse isiku huvide Riigikohtus kaitsmisel põhjendatuks õigusabi osutamist kolme tunni ulatuses. Sellest tulenevalt määrab kolleegium valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 396 eurot, sh käibemaks 66 eurot.

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 186 lg 1 alusel tuleb see summa Eesti Vabariigilt S.S kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Eerik Kergandberg, Paavo Randma, Lea Kivi