Obsah (9)

§ 442§ 654§ 652§ 653§ 232§ 438§ 688§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata.

§ 442

lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Sama on ringkonnakohtu otsuse kohta sätestatud

§ 654lg-s 4.

Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt kinnitanud, et

§ 442

lg 8 kohaldub ringkonnakohtu otsusele vastavalt ka muus osas (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-07, p 15). Seega peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

§ 654

lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13). Apellatsioonimenetluses arvestatavate asjaolude ja tõendite kohta sätestab

§ 652

lg 5, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.

§ 653

järgi, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Seega tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kooskõlas

§ 442

lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning on rikkunud ka

§-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust.

1. Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seega tuleb ringkonnakohtul sellisel juhul kõik vaidluse lahendamiseks olulised faktilised asjaolud tuvastada. Ringkonnakohtu otsusest ei ole jälgitav, millise asjaolude kogumi on kohus asja lahendamisel aluseks võtnud.
2. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas poolte kompromissi p 2.5 lõpetab või ei lõpeta võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et asjas esitatud tõenditega on tõendatud poolte ühine tahe, mille järgi kompromissi p 2.5 võlatunnistusest tulenevat kohustust ei lõpetanud. Kuivõrd hageja tugines menetluses sellele, et poolte ühise tahte kohaselt soovisid nad õiguslikke tagajärgi mõlemast lepingust (vt VÕS § 29 lg 1), siis leidis ringkonnakohus õigesti, et hagejal tuli oma väidet tõendada. Maakohus luges poolte ühise tahte tõendatuks. Ringkonnakohus maakohtu hinnanguga ei nõustunud ja asus vastupidisele seisukohale. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus oma järelduse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ringkonnakohus jättis otsuse tegemisel põhjendamatult kõrvale võlatunnistuse ja kompromissi sõlmimise asjaolud ja nõuetekohaselt põhjendamata hinnangu kostja
3. septembri
4. a e-kirjale. Maakohus tugines oma järelduse tegemisel mh tuvastatud asjaoludele, et kostja koostas kompromissi ja võlatunnistuse projektid paralleelselt, dokumentide tekstid olid enne allkirjastamist valmis, pooled allkirjastasid need viieminutilise vahega, ilma et oleksid uusi kokkuleppeid sõlminud ja tekstis parandusi teinud, ning punkti 2.5 ei lisatud kompromissi teksti vahetult enne lepingutele allakirjutamist. Ringkonnakohus neile asjaoludele hinnangut ei andnud, ei tuvastanud nende asjaolude puudumist ega põhjendanud, miks ei tule erinevalt maakohtust eeltoodud asjaoludega arvestada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka, milline oli võlatunnistuse andmise eesmärk, kui poolte tegelikuks tahteks oli samal ajal võlatunnistuses kohustuse võtmisega välistada kostja võlatunnistusest tulenev kohustus. Maakohus järeldas poolte ühist tahet võlatunnistusega kostjale kohustuse loomiseks koos muude asjaolude ja tõenditega ka kostja vande all antud seletusest, et hageja ei olnud nõus kompromissi alla kirjutama, ilma et oleks alla kirjutatud võlatunnistus. Ka sellele kostja väitele ei ole ringkonnakohus hinnangut andnud. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kostja selgituse kohaselt otsustasid pooled võlatunnistuse poolte vastastikuste nõudmiste vahesummale allkirjastada hageja n.ö rahustamiseks, kuid otsusest ei ole jälgitav, millisele järeldusele poolte ühise tahte kohta oleks sellest tulenevalt loogilise arutluse tulemusena võimalik jõuda. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga kostja
5. septembri
6. a e-kirjale, leides, et see ei võimalda teha järeldust poolte ühise tahte kohta kompromissi sõlmimisel. Seejuures tsiteeris ringkonnakohus vaid kostja vastuväiteid ning märkis üldsõnaliselt, et kirjas on kostja üksnes kooskõlastanud kompromissi summat ja selles märgitud summade suurused vastavad kostja selgitustele kompromissi summa kujunemise kohta. Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, miks lükkavad kostja selgitused ümber e-kirjas märgitu ja hageja väited e-kirja kohta, millele tugines oma järelduse tegemisel maakohus.
7. Kolleegium nõustub ka hageja kassatsioonkaebuse selle väitega, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kohtule esitatud
8. septembri 2012 kuupäeva kandvale dokumendile (I kd, tl 134) ning hageja väidetele selle dokumendi kohta. Hageja on selgitanud, et selle oma käega
9. septembril 2012 allkirjastatud dokumendiga on pooled üle kinnitanud võlatunnistuse, mille nad allkirjastasid digitaalselt
10. septembril 2012 kell 18.22 ja millest saab järeldada poolte tahet kostja võlatunnistusest tuleneva kohustuse kestma jäämiseks ka pärast kompromissi sõlmimist.
11. Kolleegium osutab lisaks, et ringkonnakohus on kompromissi p 2.5 tõlgendamisel arvestanud iseenesest õigesti poolte hilisemat käitumist. Samas ei ole ringkonnakohus otsust selles osas piisavalt põhjendanud. Nii leidis ringkonnakohus, et asjaolust, et hageja nõustus kompromissis kokkulepitud müügilepingu sõlmima enne kostjalt võlatunnistuses märgitud rahasumma saamist, saab järeldada, et hageja oli teadlik võlatunnistuse kehtetusest. Kohus jättis aga täiesti tähelepanuta
12. mai 2013 notariaalse müügilepingu p 2.2.1, milles hageja avaldas ning kinnitas, et müügilepingu sõlmimist ei saa lugeda hageja loobumiseks võimalikust 11 090 euro suurusest nõudest kostja vastu. Ringkonnakohtu otsusest ei ole näha, kuidas oleks müügilepingu punktis 2.2.1 märgitut arvestades võimalik jõuda eespool toodud järeldusele. Kõnealusele lepingupunktile viitas hageja juba hagiavalduses (I kd, tl 4, p 25), ringkonnakohus ei ole aga sellele ega hageja väitele mingit hinnangut andnud. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu märkus, et hageja pidanuks jätma oma õiguste tõhusama kaitse huvides võlatunnistusest tuleneva kohustuse rikkumise korral müügilepingu sõlmimata.
13. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte ühine tegelik tahe või hageja arusaam võlatunnistuses kokkulepitust ja kostja teadmisest sellest. Seejuures on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et kohus on viidanud vaid kostja tõenditele ja ütlustele, ütlemata siiski, milline järeldus tuleks sellest asjas teha. Kolleegiumile jääb maakohtule tehtud etteheide arusaamatuks. Nii hindab kohus

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 438

lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega tuleb asjas olulised asjaolud tuvastada kõiki esitatud tõendeid nende koosmõjus hinnates, arvestades poolte väiteid tõendite kohta, olenemata sellest, kumb pooltest mingi tõendi esitas. Viidatud normidest ei saa juba iseenesest järeldada, nagu ei võiks ühe poole esitatud väidet pidada tõendatuks teise poole esitatud tõendile tuginedes. Maakohus hindas tõendite kogumi alusel tuvastatud asjaolusid ja põhjendas oma järeldusi. Ringkonnakohus seevastu jättis osa asjaolusid tähelepanuta ja tõendeid hindamata ning osale tõenditest maakohtu hinnangust antud erineva hinnangu põhjendamata.

1. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt maakohus ei võinud kohaldada VÕS § 29 lg-t 3 sellest tulenevalt, et hageja ei olnud oma nõude alusena sellele sättele viidanud. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kohus kohaldab materiaalõigust ise ega ole seotud õigusnormiga, millele menetlusosalised oma nõuete või vastuväidete alusena on viidanud (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54).
4. Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et kuna võlatunnistuses märgitud kostja kohustus tasuda hagejale 11 090 eurot pidi tekkima tulevikus, siis ei saanud kompromissi p 2.5 seda kohustust lõpetada ka kõiki muid asjaolusid kõrvale jättes. Seda seisukohta sisaldab hageja maakohtule esitatud
5. juuni 2016 menetlusdokument, milles hageja märkis vastuväitena kostja seisukohale, et võlatunnistuses lepiti kokku kostja kohustus tasuda juhtumil, kui tulevikus toimuvad teatud sündmused (II kd, tl 6). Sellele, et kostja võlatunnistuses sisalduv kohustus on otse seotud kompromissis kokku lepitud müügilepingu sõlmimisega, viitas hageja juba hagiavalduses (I kd, tl 3, p-d 12-14). Eespool on kolleegium selgitanud, et tühistanud maakohtu otsuse ja teinud uue vastupidise otsuse, pidi ringkonnakohus andma hinnangu kõigile poolte maakohtu menetluses esitatud väidetele ja vastuväidetele (otsuse p 9). Hageja eespool toodud väitele ei ole ringkonnakohus otsuses vastanud. 17.

§ 688lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid.

Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu rikkumisi kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. 18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon hagejale.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Malle Seppik