← Eesti

3-2-1-34-17

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev 3-2-1-34-17 Tartu,

  1. aprill 2017 Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu Osaühingu Hexanor Haldus hagi Pärnu mnt.67A OÜ vastu kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-10482 Osaühingu Hexanor Haldus kassatsioonkaebus Hageja Osaühing Hexanor Haldus, esindaja vandeadvokaat Kristel Valk Kostja Pärnu mnt.67A OÜ, esindaja vandeadvokaat Elmer Muna
  4. aprill
  5. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a otsus ja Harju Maakohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-
  12. Lõpetada tsiviilasja nr 2-15-10482 menetlus otsust tegemata.
  13. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Osaühingu Hexanor Haldus kanda.
  14. Mõista Osaühingult Hexanor Haldus Pärnu mnt.67A OÜ kasuks välja menetluskulud 2561 eurot 17 senti ning viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
  15. Tagastada Osaühingule Hexanor Haldus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. Osaühing Hexanor Haldus (hageja) esitas
  17. juulil 2015 Harju Maakohtule hagi Pärnu mnt.67A OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 60 908 eurot. Samuti palus hageja menetluse peatada kuni tsiviilasjas nr 2-14-56699 kohtulahendi jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing Hexanor (edaspidi Hexanor)
  18. mail 2007 üürilepingu äripinna üürimiseks Tallinnas aadressil Pärnu mnt 67a. Hexanor võõrandas
  19. mai
  20. a müügilepinguga Pärnu mnt 67a kinnisasja kostjale, kes kanti
  21. juulil 2007 omanikuna kinnistusraamatusse. Osa Hexanori varast, mida müügilepinguga kostjale ei võõrandatud, jäi pärast kinnisasja müüki hageja kasutuses olevatesse ruumidesse. Hageja kasutas üüritud ruume edasi kuni
  22. juulini
  23. Hexanori vara, mille koosseis fikseeriti üleandmise-vastuvõtmise aktis, jäi üüritud ruumidesse. Hageja omandas Hexanorilt üüritud ruumidesse jäänud vara
  24. oktoobril 2013 suulise kokkuleppega asjaõigusseaduse (AÕS) § 93 järgi. Järgmisel päeval võõrandas kostja Pärnu mnt 67a kinnisasja kolmandale isikule ning hagejale sai selgeks, et heauskse omandamise tõttu ei ole tal võimalik Hexanorilt omandatud vara valdust saada. Hageja nõuab kostjalt vara väärtuse hüvitamist, tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1037 või alternatiivselt VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le
  25. Vara väärtus on 60 908 eurot. Nõude aegumistähtaeg algas
  26. juulil
  28. Kostja hagi ei tunnistanud ja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite. Hageja nõue on kvalifitseeritav üürniku kulutuste hüvitamise nõudena, mis aegub VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul üürilepingu lõppemisest. Kuna üürileping lõppes
  29. juulil 2012, aegus hageja nõue
  30. jaanuaril
  31. Hageja ei ole varem esitanud kostjale nõudmisi mistahes vara hageja valdusesse andmiseks ning tal ei olnud takistusi vallasasjade kaasavõtmiseks enne üüripinnalt lahkumist. Hageja andis üüripinna kostjale üleandmisel kostjale üle ka kõigi temale või Hexanorile kuulunud vallasasjade omandi. Kui kohus leiab, et vallasasjade omand kostjale üle ei läinud, puudub hagejal nõue seetõttu, et ta ei ole tõendanud, milliste vallasasjade suhtes tal väidetavalt nõudeõigus on. Samuti on tõendamata asjade väärtus. Praeguseks on vara muutunud väärtusetuks.
  32. Harju Maakohus peatas
  33. oktoobri
  34. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 356 lg 1 alusel asja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-14-56699 menetluse lõppemiseni. Määruse põhjenduste kohaselt taotles hageja menetluse peatamist, sest hageja oli tsiviilasjas nr 2-14-56699 esitanud hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 025/2014/
  35. Maakohtu hinnangul oli menetluse peatamine vajalik, kuna asjas tehtav otsus sõltub täielikult tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtavast lahendist. Maakohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-14-56699 tuvastatakse, kas hageja 60 908 euro suuruse nõude tasaarvestus kostja nõudega on kehtiv (formaalne eeldus) ning kas hagejal on sellises suuruses nõue kostja vastu (materiaalne eeldus). Kui kohus tsiviilasjas nr 2-14-56699 tuvastab, et hageja ei saa oma nõuet täiteasjas nr 025/2014/2494 täitmisel oleva kostja nõudega tasaarvestada, tuleb hageja nõue läbi vaadata eraldi hagimenetluses. Kui aga hageja nõue tasaarvestatakse kostja nõudega ja nõude suurusele antakse sisuline hinnang, puudub vajadus hageja nõude läbivaatamiseks eraldi hagimenetluses. Maakohus uuendas asja menetluse
  36. aprilli
  37. a määrusega. Määruse põhjenduste kohaselt nähtus kohtute infosüsteemist, et menetlus tsiviilasjas nr 2-14-56699 on lõppenud ja kohtuotsus on jõustunud
  38. märtsil
  40. Maakohus jättis
  41. juuni
  42. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 960 eurot ja viivise. Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Maakohus tuvastas, et hageja ja Hexanor sõlmisid
  43. mail 2007 üürilepingu äripinna üürimiseks aadressil Pärnu mnt 67a ning Hexanor võõrandas kinnisasja kostjale, kes kanti
  44. juulil 2007 omanikuna kinnistusraamatusse. Üürileping hageja ja kostja vahel lõppes
  45. juulil 2012 ning hageja nõuab hüvitist üüripinnale jäänud vallasasjade õigustamatu käsutamise eest. Maakohus leidis, et hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 286 lg 1 alusel üürniku kulutuste hüvitamise nõudena, mis aegus VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 alusel kuue kuu jooksul üürilepingu lõppemisest. Maakohus märkis, et hageja väidetav kulutuste hüvitamise nõue on aegunud ka siis, kui see esitada lepinguvälisel alusel. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et üüripinnal olev vallasvara kuulus Hexanorile.
  46. mai
  47. a üüripinna üleandmise aktist nähtub, et hagejale anti üle üüripinna ja postkasti võtmed ning hoone välisukse kaardid. Üüripinna tagastamisel
  48. juulil 2012 koostatud aktis ei ole märgitud, et üüripinnal asus kolmandale isikule kuuluvaid asju. Kostja ja Hexanori vahel
  49. mail 2007 sõlmitud müügilepingu p-s 1.3.5 on märgitud, et Hexanorile ja hagejale kuuluv hageja üüritaval pinnal asuv vallasvara ei ole müügilepingu esemeks. Samas lepingupunktis on märgitud, et lepingu eseme koosseisu kuulub ka lepingu eseme oluliseks osaks olevas ehitises asuv vallasvara (seadmed ja sisustus), mis võimaldab täies ulatuses lepingu esemel senise majandus- ja äritegevuse jätkamist, v.a lepingu eseme oluliseks osaks oleva ehitise üüripindadel asuv ja/või üürnikule kuuluv vallasvara. Nimetatud lepingupunktist järeldas maakohus, et üüripinnal asuv vallasvara ei olnud lepingu esemeks, sest Hexanor ei saanud võõrandada üürnikule kuuluvat vallasvara. Samas ei saanud nimetatud punktist maakohtu hinnangul tuletada, et Hexanor jättis enda omandisse üüripinnal asuva vara. Maakohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kinnisasja võõrandades jäid mõned üüripinnal olevatest asjadest kostja teadmata Hexanori omandisse. Sellisele võimalusele viitas Vahur Tõnissoni
  50. septembri
  51. a kinnituskiri, kuid maakohus ei pidanud seda hageja väidete tõendamiseks piisavaks, sest kinnitus anti müügilepingu sõlmimisest oluliselt hiljem ja ükski teine asjas esitatud tõend sellega ei haakunud.
  52. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Hageja hinnangul eksis maakohus pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel, sest hageja ei teinud üüripinnal parendusi või muudatusi, millest tulenev nõue oleks kvalifitseeritav VÕS § 286 lg 1 alusel. Vara, mille õigustamatu käsutamise eest hageja hüvitist nõuab, omandiõigus kuulus kuni
  53. oktoobrini 2013 Hexanorile. Hageja nõue tuleneb Hexanori ja kostja vahelisest õigussuhtest ning sellest, et Hexanor loovutas vara väljanõude õiguse hagejale. Hexanori nõue muutus sissenõutavaks
  54. juulil 2012 (või veelgi hiljem), mistõttu ei ole
  55. juulil
  56. a esitatud hagi aegunud.
  57. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  58. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  59. detsembri
  60. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1133 eurot 17 senti ja viivise. Ringkonnakohtu otsuse järgi leidis maakohus põhjendatult, et hageja nõue on kvalifitseeritav VÕS § 286 lg 1 alusel üürniku kulutuste hüvitamise nõudena, mis aegus VÕS § 388 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul üürilepingu lõppemisest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja väidetav kulutuste hüvitamise nõue on aegunud ka siis, kui see esitada lepinguvälisel alusel (Riigikohtu
  61. veebruari
  62. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 21). Ringkonnakohus tuvastas, et hageja nõuab hüvitist järgmiste vallasasjade õigustamatu käsutamise eest: ventilatsioonisüsteem koos jahutusseadmetega, valgustid, disainripplaed, valve- ja turvasüsteem, mööbel ning kontoriseadmed. Hexanor kaotas vallasvara, sest kostja võõrandas kinnisasja koos nimetatud vallasasjadega kolmandale isikule. Hageja kinnituse kohaselt omandas ta nimetatud vallasasjad AÕS § 93 alusel Hexanorilt
  63. oktoobri
  64. a suulise kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus leidis, et kui hageja
  65. oktoobril
  66. a Hexanorilt nõude omandas, oli see juba aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  67. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja hinnangul ei ole kohtuotsuste põhjal üheselt mõistetav, millal tema nõue aegus, ning kohtud kvalifitseerisid valesti pooltevahelise õigussuhte. Hageja omandas nõude loovutamise teel Hexanorilt, kellel ei olnud kostjaga üürilepingust tulenevat õigussuhet. Seetõttu ei saa nõude aegumise hindamisel juhinduda VÕS § 338 lg-st
  69. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalune vara kuulus üürilepingu kehtimise ajal Hexanorile, kes oleks saanud loovutada hagejale üürisuhtest sõltumatu asjade väljanõude õiguse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  70. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 3, § 428 lg 1 p 2 ja § 431 lg 2 esimese lause järgi tühistada ning lõpetada menetlus otsust tegemata.
  71. Asja menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetada otsust tegemata, sest tsiviilasjas nr 2-14-56699 on jõustunud kohtuotsusega lahendatud sama nõue samade poolte vahel samal alusel. Sama asja korduva menetlemise keeld, mis tuleneb TsMS § 371 lg 1 p-dest 4-7, on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel. Kui menetluse käigus selgub, et hagi on menetlusse võetud sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes, peab kohus jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p-de 3-5 järgi läbi vaatamata või lõpetama asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata. Valesti menetlusse võetud hagi läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise kohustus on ka kõrgema astme kohtul, sh Riigikohtul. Kui menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta TsMS § 431 lg 2 esimese lause järgi määrusega ühtlasi asjas tehtud alama astme kohtu lahendid.
  72. Hageja esitas hagiavalduses menetluse peatamise taotluse, viidates sellele, et ta on hagi esemeks oleva kahju hüvitamise nõude tasaarvestanud kostja nõudega ning nõudnud sellel alusel tsiviilasjas nr 2-14-56699 kostja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Kolleegiumi hinnangul ei oleks maakohus tohtinud sellises olukorras hagi menetlusse võtta ja menetlust peatada, vaid oleks pidanud TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduma. Menetluse peatamise määruses on maakohus iseenesest õigesti märkinud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldusena kontrollitakse tsiviilasjas nr 2-14-56699 muu hulgas seda, kas hagejal on 60 908 euro suurune nõue kostja vastu. Ekslik oli maakohtu järeldus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise korral tulen nõue läbi vaadata eraldi hagimenetluses.
  73. Kolleegium märgib, et üldjuhul on pooltele siduv üksnes kohtulahendi resolutsioon (vt nt Riigikohtu
  74. aprilli
  75. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Sellest reeglist teeb olulise erandi TsMS § 457 lg 2, mille järgi seob otsus menetlusosalisi juhul, kui kostja on esitanud menetluses haginõude vastu tasaarvestuse vastuväite, ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata. Tsiviilasjas nr 2-14-56699 ei esitanud tasaarvestuse vastuväidet kostja, vaid hageja, kuid sisuliselt oli hageja selles menetluses kostja positsioonil, soovides välistada enda vastu maksma pandud nõude täitmise. Seetõttu on ka praegusel juhul põhjendatud kohaldada analoogia korras TsMS § 457 lg-t
  76. Tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtud ringkonnakohtu otsuse p-dest 9-12 nähtub, et lisaks sellele, kas hagejal on õigus oma nõue kostja nõudega tasaarvestada, on kohtud hinnanud ka seda, kas hagejal on üldse nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Nii maa- kui ka ringkonnakohus jõudsid järeldusele, et hagejal ei ole nõuet, millega täitmisele pööratud kostja nõuet tasaarvestada. Tulenevalt TsMS § 457 lg-st 2 on tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtud jõustunud kohtuotsus hagejale ja kostjale siduv mitte ainult osas, millega keelduti sundtäitmist lubamatuks tunnistamast, vaid ka osas, millega jäeti tunnustamata hageja õigus tasaarvestada oma nõue kostja nõudega.
  77. Hiljemalt menetluse uuendamise määruse tegemise ajal, kui tsiviilasjas nr 2-14-56699 tehtud ringkonnakohtu otsus oli jõustunud, oli maakohtul võimalik kontrollida, kas sama nõue, mille üle pooled vaidlevad praeguses asjas, on juba pooltele siduval viisil lahendatud, ning lõpetada menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Samal alusel oleks pidanud menetluse lõpetama ringkonnakohus. Kolleegium rõhutab, et hagi lubatavuse eelduste puudumise korral ei tohi kohus teha asjas sisulist otsust, vaid peab lõpetama menetluse määrusega kas TsMS § 423 lg 1 ja § 425 järgi või § 428 ja § 431 järgi. Kuna maa- ja ringkonnakohus lahendasid asja ekslikult otsusega, lõpetab Riigikohus asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel ja tühistab § 431 lg 2 esimese lause kohaselt madalama astme kohtute otsused.
  78. Menetluse määrusega lõpetamise tõttu jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 168 lg 2 järgi hageja kanda. Maakohtus mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 960 eurot ja ringkonnakohtus 1133 eurot 17 senti. Lisaks oli hagejalt menetluskulude tasumisega viivitamise korral kostja kasuks välja mõistetud seadusjärgne viivis. Kuigi maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse, ei ole kolleegiumi arvates alust muuta maa- ja ringkonnakohtu otsusega kindlaks määratud menetluskulude rahalist suurust. Riigikohtus on kostja palunud hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1404 eurot ja viivise. Õigusabiteenust on osutatud üheksa tundi, mis teeb tunnihinnaks 156 eurot (koos käibemaksuga). Arvestades seda, et sama esindaja on kostjat esindanud algusest peale, maa- ja ringkonnakohus lahendasid asja kostja kasuks ning kassatsioonkaebuses ei esitanud kostja võrreldes varasema menetlusega uusi väiteid, on kolleegiumi arvates põhjendatud määrata kostja lepingulise esindaja kuludena kindlaks tasu kolme tunni õigusabiteenuse osutamise eest, s.o 468 eurot. Kokku peab hageja hüvitama kostjale menetluskulud 2561 eurot 17 senti. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on hageja kohustatud maksma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
  79. Asja menetluse lõpetamise tõttu tagastatakse hagejale TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause järgi kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon. Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.