Obsah (6)

§ 654§ 232§ 692§ 688§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei kaalunud, kas VÕS § 171 lg-st 3 lähtudes oli kostjal õigus hageja nõue tasaarvestada. Ringkonnakohus viitas

1. märtsil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12 tehtud Riigikohtu otsuse p-dele 11 ja 12, mille kohaselt VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas uuele võlausaldajale nõude loovutamise ajal. Ringkonnakohus järeldas viidatud lahendist, et nõude loovutamise ajal peab olemas olema tasaarvestatava nõude õiguslik alus, kuid võlgniku nõue esialgse võlausaldaja vastu ei pea loovutamise hetkeks olema muutunud sissenõutavaks. Praeguses tsiviilasjas tulenesid kostja tasaarvestatavad nõuded hagejale nõude loovutanud Water Ser-i kui töövõtja ja kostja kui tellija vahel
2. oktoobril 2009 sõlmitud vee- ja kanalisatsioonitorustiku projekteerimis- ja ehitustööde lepingust. Seega oli kostja tasaarvestavate nõuete õiguslik alus olemas enne
3. detsembril 2010 toimunud nõuete loovutamist. Eeltoodud osas täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid (

§ 654lg 6).

Maakohus ei rikkunud otsust tehes menetlusõiguse norme, mis võiksid anda alust otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 171 lg 3 p

1. Tasaarvestuse välistamiseks peavad olema täidetud mõlemad VÕS § 171 lg 3 p-s 2 toodud eeldused. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja nõue muutus sissenõutavaks varem, kui hageja nõue kostja vastu. Kuna üks VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenev tasaarvestuse välistamise eeldus ei olnud täidetud, siis ei olnud vaja tuvastada, kas kostja nõue muutus sissenõutavaks hiljem, kui ta loovutusest teada sai või pidi teada saama. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui Riigikohus leiab, et asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtusse, palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 232lg 1, § 436 lg-d 1, 2 ja 4, § 442 lg 8) ning kohaldasid valesti materiaalõigust.

Kohtud kohaldasid valesti VÕS § 171 lg 3 p 2, § 197 lg-d 1 ja 2, § 200 lg-t 4 ja § 186 p 2, sest kostja tasaarvestus ei ole kehtiv ning hageja nõue kostja vastu ei ole tasaarvestusega lõppenud. Ringkonnakohus leidis vääralt, et nõude tasaarvestamiseks VÕS § 171 lg 3 alusel piisas sellest, et kostja ja Water Ser-i vahel oli leping enne, kui Water Ser nõude hagejale loovutas. Hageja arvates on oluline lepingu rikkumise ja nõutava lepingulise kahju tekkimise aeg, mida kohtud ei ole välja selgitanud. See toimus igal juhul pärast kostja nõude loovutamisest teavitamist. Kohtud on valesti leidnud, et tasaarvestamine polnud VÕS § 171 lg 3 p 2 alusel välistatud. Kuna kostja nõue Water Seri vastu muutus sissenõutavaks hiljem, kui kostja loovutatud nõude loovutamisest teada sai, ei saanud kostja oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja ringkonnakohtu otsus ning asi tuleb saata

§ 692lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus hagi rahuldas, sest selles osas maakohtu otsuse peale ei kaevatud.

1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled, kas kostjale piisas nõude tasaarvestamiseks VÕS § 171 lg 3 alusel sellest, et kostja ja Water Ser-i vahel oli enne nõude loovutamist sõlmitud töövõtuleping. Samuti vaidlevad pooled, millal sai kostja teada nõude loovutamisest.
2. Kohtud asusid seisukohale, et kostja oli hageja nõudest 10 730 eurot kehtivalt tasaarvestanud nõudega, mis kostjal oli esialgse võlausaldaja, s.o Water Ser-i vastu. Maakohus ei ole tuvastanud, kas kostjal oli tasaarvestuseks kasutatavat nõuet hagejale nõude loovutamise ajal. Ringkonnakohus leidis, et kostja tasaarvestusnõudel (aktiivnõue) oli olemas õiguslik alus nõude loovutamise ajal
3. detsembril 2010, kuna nõue tulenes
4. oktoobril 2009 kostja ja Water Ser-i vahel sõlmitud vee- ja kanalisatsioonitorustiku projekteerimis- ja ehitustööde lepingust. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle seisukohaga.
5. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, ja sama paragrahvi lg 3 p 2 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et võlgnik võib VÕS § 171 lg 3 järgi oma nõude võlausaldaja vastu tasaarvestada üksnes juhul, kui õiguslik alus, millel põhineb võlgniku tasaarvestuseks kasutatav nõue, on olemas nõude loovutamise ajal. Sellisele tõlgendusele viitab sätte sõnastus, mis räägib võlgnikule kuulunud nõudest. Samuti on sarnaselt reguleeritud VÕS § 171 lg-s 1 võlgniku üldine õigus esitada loovutatud nõudele vastuväiteid. Sellega on tagatud, et võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel ei halveneks, kuid samas on välistatud võlgniku ja nõude loovutaja pärast nõude loovutamist sõlmitud kokkulepped, mis kahjustaksid uut võlausaldajat (Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-12, p 11). Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde ja märgib, et kohtud on seda valesti tõlgendanud. Viidatud lahendis pidas Riigikohus kostja nõude õigusliku alusena silmas lepingust tuleneva nõude olemasolu hagejale nõude loovutamise ajal. Nii on Riigikohus viidatud lahendi punkti 11 teises lõigus rõhutanud, et asja lahendamiseks on oluline asjaolu, kas kostjal oli nõue müüja vastu ka nõuete loovutamise ajal müüjalt hagejale, st millal kostja ja müüja sõlmisid kokkuleppe, millest tulenes kostja nõue müüja vastu.
8. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et Tallinna Ringkonnakohtu
9. novembri 2012 otsusest tsiviilasjas nr 2-12-1554 tulenevalt oli kostjal Water Ser-i, s.o hagejale nõude loovutaja vastu 227 193 euro ja 92 sendi suurune nõue. Viidatud ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et kostja nõudeks on lepingurikkumisest tulenev kahju- ja leppetrahvinõue. Kolleegium leiab, et põhjendatud on hageja väide, et kohtud ei ole tuvastanud VÕS § 171 lg-st 3 tuleneva tasaarvestuse õiguse üldise eelduse täidetust, milleks on tasaarvestatava nõude olemasolu hagejale nõude loovutamise hetkel. Kuna kostja kahju- ja leppetrahvinõue tulenes kostja ja nõude loovutaja vahelisest töövõtulepingu rikkumisest, mitte aga otse lepingust, siis ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal oli
10. oktoobri
11. a lepingu näol olemas tasaarvestavate nõuete õiguslik alus juba alates lepingu sõlmimisest. Kostja kahju- ja leppetrahvinõue ei tekkinud
12. oktoobri
13. a töövõtulepingu sõlmimisest, vaid selle lepingu rikkumisest. Seetõttu on kostjal talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude uue võlausaldaja nõudega tasaarvestamise õiguse olemasolu tuvastamiseks vaja esiteks kindlaks teha, millal tekkis lepingu rikkumisest tulenev kostja kahju- ja leppetrahvinõue senise võlausaldaja vastu, ja teiseks, millal kostja nõude loovutamisest teada sai. Asjaoludest nähtuvalt vaidlevad pooled muu hulgas ka selle üle, millal kostja sai teada nõude loovutamisest. Viimane asjaolu on oluline seetõttu, et nõude loovutamine muutub VÕS § 169 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võlgniku suhtes kehtivaks nõude loovutamisest teada saamisest. 14.

§ 688lg-te 3-5 järgi ei tuvasta Riigikohus asjaolusid ega kogu tõendeid.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, kas kostjal oli hagejale nõude loovutamise ajal lepingu rikkumisest tulenev nõue, mis oleks õiguslikuks aluseks tasaarvestuse tegemiseks. Alles seejärel ja juhul, kui maakohus tuvastab, et kostjal see nõue oli, tuleb esitatud asjaolude põhjal kontrollida, kas ei esine VÕS § 171 lg 3 p-s 2 sätestatud tasaarvestamist välistavaid asjaolusid. Kuna kohtud ei ole tuvastanud tasaarvestuse tegemise peamist eeldust, s.o kostja nõude olemasolu hagejale nõude loovutamise ajal ja asi läheb maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea Riigikohus otstarbekaks hinnata, kas maakohus on õigesti tuvastanud VÕS § 171 lg 3 alusel tasaarvestamist välistavate asjaolude puudumise. 15. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon

§ 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada.

§ 149

lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks