Obsah (5)

§ 65§ 68§ 184§ 76§ 761

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-12-17 28. aprill 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma Süüdimõistetu Hei

) § 184 lg 21 p 1 järgi ja teda karistati 9-aastase vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 14.

veebruari 2002. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 5 aasta, 9 kuu ja 4 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 14 aastat, 9 kuud ja 4 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 aasta ja 3 päeva vangistust. Ärakantavaks karistuseks loeti 13 aastat, 9 kuud ja 1 päev vangistust. 2. H. Loog tunnistati

§ 184lg 21 p 1 järgi süüdi selles, et ta käitles 10.

detsembril 2004 isikute grupis suure varalise kasu saamise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet, s.o 37,994 kg hašišit.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt ja H. Loogi karistati

§ 184

lg 21 p 1 järgi vangistusega 12 aastaks.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 5 aasta, 9 kuu ja 4 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 17 aastat, 9 kuud ja 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. detsember
4. jaanuaril 2015 esitas Viru Vangla Viru Maakohtule materjali H. Loogi vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.
5. Viru Maakohtu
6. märtsi
7. a määrusega jäeti H. Loog vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohus märkis, et vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused on täidetud, kuid kinnipeetava vabastamine ei ole õigustatud. H. Loog pani katseajal toime esimese astme rahvatervisevastase kuriteo, käideldes märkimisväärselt suures koguses narkootilist ainet. Ärakantud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja samuti puudub veendumus, et süüdimõistetu ei pane toime uusi kuritegusid.
9. novembril 2016 esitas Viru Vangla uuesti Viru Maakohtule materjali H. Loogi vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.
10. Viru Maakohtu
11. novembri
12. a määrusega jäeti H. Loog vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohus märkis, et kinnipeetav on läbinud sotsiaalprogrammid ja osaleb majandustöödel. Vabanemisel on tal olemas elu- ja töökoht ning toetavad lähedased. Need tegurid vähendavad uue kuriteo toimepanemise riski ja näitavad vangistuse positiivset mõju süüdlase käitumisele. Kuriteo raskuse ja tehiolude tõttu ei ole H. Loogi ennetähtaegne vabastamine siiski õigustatud. Kuigi vangla ja prokuratuur toetasid kinnipeetava vabastamist, pole nende seisukohad kohtule siduvad. Uue narkokuriteo toimepanemise risk ei ole H. Loogi puhul väike. Samuti riivaks tema ennetähtaegne vabastamine oluliselt ühiskonna õiglustunnet ega oleks kooskõlas karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. Mida raskema kuriteo eest on vangistus mõistetud, seda erandlikumad peavad olema ennetähtaegset vabastamist õigustavad asjaolud. Kriminaalasja materjalist selliseid erandlikke asjaolusid ei nähtu. H. Loogi on korduvalt karistatud, ta on viibinud vangistuses ja raske narkokuriteo pani ta toime katseajal. Kinnipeetava rolli arvestades on keeruline põhjendada tema vabastamist kuus aastat enne karistusaja lõppu. Neid asjaolusid süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad andmed üles ei kaalu. Kuna karistuse eesmärke pole saavutatud, ei tagaks ka elektrooniline valve ja kriminaalhooldus süüdimõistetu õiguskuulekat käitumist.
13. Viru Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused H. Loogi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja riigiprokurör Andres Ülviste, kes taotlesid määruse tühistamist ning süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist tema allutamisega elektroonilisele valvele.
14. Tartu Ringkonnakohtu
15. jaanuari
16. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et H. Loogi ennetähtaegse vabastamise välistavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdimõistetu varasem käitumine. Maakohus leidis õigesti, et vangla ja prokuratuuri seisukohad ei ole kohtu jaoks siduvad ning et nendest seisukohtadest ei tulene midagi erandlikku, millega saaks õigustada raske narkokuriteo toime pannud isiku vabastamist ligikaudu 6 aastat enne karistusaja lõppu. Vaatamata positiivsele iseloomustusele ei ole mõistetud karistus eesmärki täitnud. Üldjuhul tuleb süüdimõistetul vangistus täies ulatuses ära kanda ja ennetähtaegne vabastamine on võimalik erandjuhtudel. Mida raskema kuriteo eest on karistus mõistetud, seda erandlikumad peavad olema ennetähtaegset vabastamist õigustavad tegurid. Midagi sellist ei ole H. Loogi puhul tuvastatud. Puudub veendumus, et kinnipeetav suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Ka uue narkokuriteo risk ei ole väike. Liitkaristuse puhul ei saa aga erinevate kuritegude eest mõistetud karistusi vaadelda eraldi ja samuti pole alust ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ümber hinnata mõistetud karistuste määrasid.
17. Ringkonnakohtu määruse suhtes jäi eriarvamusele üks ringkonnakohtunik, kes leidis, et ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei saa seada esiplaanile narkokuriteo tehiolusid. Ennetähtaegsest vabastamisest keelduti peamiselt üldpreventiivsetel kaalutlustel ja jäeti eripreventiivsed kaalutlused tähelepanuta. Põhjendamisel prevaleerib seisukoht, et vangistuses isiku käitumine ei parane, kuid selle käsituse korral muutub ennetähtaegse vabastamise instituut sisutuks. Pole arusaadav, missugused faktilised asjaolud võimaldavad arvata, et süüdimõistetu võib panna toime uusi kuritegusid ega täidaks kriminaalhoolduse nõudeid. Süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise peamine eeldus on tema edasine õiguskuulekas käitumine. Seda peab isik näitama enda käitumisega karistuse kandmise ajal. H. Loog on saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid enne karistuse tähtaja saabumist ja tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Süüdimõistetu püüdlikkus näitab, et karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning tema resotsialiseerumine ei tohiks osutuda probleemseks. Arvesse oleks tulnud võtta ka vangla, prokuröri ja kaitsja seisukohti. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused H. Loogi kaitsja vandeadvokaat K. Namm ja riigiprokurör A. Ülviste.
19. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja H. Loogi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist süüdimõistetu allutamisega elektroonilisele valvele. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 12.1 Viru Maakohtus lahendatud ennetähtaegse vabastamise taotluste analüüs näitab, et H. Loogi ennetähtaegne vabastamine sõltus oluliselt kohtuniku isikust, mitte

§-s 76 sätestatud alustest. 12.2 Ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei ole kohus seotud vangla ega prokuratuuri seisukohtadega, kuid kohtulahend peab tuginema tõenditele. Peamised tõendid on praegusel juhul kriminaalhooldusametniku arvamus ja vangla iseloomustus ning nendes kajastatud asjaoludele teistsuguse hinnangu andmiseks tuli kohtul tugineda kaalukatele argumentidele või tõenditele, mitte paljasõnalistele väidetele ja isiku varasemale karistatusele. 12.3 Kohtumääruse põhjal pole arusaadav, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele olukorras, kus seda ennetähtaegsel vabastamisel ei arvestata. Kui vabastamata jätmist põhjendatakse sellega, et vangistus mõjub isikule hästi, kaotab ennetähtaegse vabastamise menetlus mõtte. 12.4 Ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kui prokuratuur toetab ennetähtaegset vabastamist, peab sama moodi nagu kohtumenetluses kohalduma põhimõte, mille järgi võtab süüdistusest loobumine kohtult kriminaalasja arutamise kohustuse. Valdav osa kohtutest võtab prokuröri arvamust arvesse. 12.5

§-s 76 puudub viide sellele, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja seda saab rakendada vaid mõne kuriteo või karistuse puhul. Selline lähenemine pole kooskõlas seaduse teksti ega seadusandja eesmärgiga. Samuti ei ole arusaadav, kuidas sisustada ühiskonna õiglustunnet ja mõõta selle riive ulatust. Ebamäärase sisuga mõistele tuginev ennetähtaegne vabastamata jätmine pole põhjendatud. Kohtud ei järginud

§ 76lg-s 4 ja Kr

MS § 3051 lg-s 1 sätestatut ega arvestanud määruskaebuste argumente, mille tõttu tuleb vaidlustatud ringkonnakohtu määrus tühistada. 12.6 H. Loog on olnud vangistuses 12 aastat ja puudub alus väita, et tema käitumine pole karistuse kandmise ajal muutunud. Kui lähtuda eeldusest, et isiku käitumine ei muutu ja ta kujutab endast ühiskonnale jätkuvat ohtu, tekib paratamatult küsimus, kuidas saab karistuse eesmärke saavutada ja miks on vaja mõista kuriteo toime pannud isikule pikaajaline vangistus. 12.7 Süüdimõistetu on narkokuriteo eest mõistetud 12 aasta pikkuse vangistuse ära kandnud. Tema ennetähtaegse vabastamata jätmise põhjendamine 2002. ja 1999. aastal toimepandud kuritegudega ei ole õiglane ega proportsionaalne. Nii nagu maakohus, keskendus ka ringkonnakohus narkokuriteo eest mõistetud karistuse raskusele, jättes tähelepanuta muud tingimused, mida tuleb

§ 76lg 4 järgi arvestada.

12.8 Ennetähtaegse vabastamise instituut on loodud selleks, et kinnipidamisasutustes hästi käitunud kinnipeetavad saaksid näidata, et nad suudavad vabaduses õiguskuulekalt elada. Eeskujulik käitumine ja vangla ning prokuratuuri toetus isiku ennetähtaegseks vabastamiseks peaksid olema määrava tähendusega. Vangistuse eesmärkide saavutamisel pole kasu rangest ja pikast karistusajast ning süüdimõistetu täielikust isoleerimisest. H. Loogi puhul on ennetähtaegse vabastamise tingimused täidetud. 13. Prokurör taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ja H. Loogi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist süüdimõistetu allutamisega elektroonilisele valvele. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 13.1 Kohtud leidsid, et narkokuriteo raskus on üldpreventiivsete kaalutluste tõttu määrava tähtsusega. Tegelikult arvestatigi üksnes kuriteo raskust ja jäeti muud ennetähtaegset vabastamist mõjutavad asjaolud tähelepanuta. Kuigi kohtul on

§ 76

lg 4 kohaldamisel ulatuslik otsustusruum, peab ta hindama kõiki kõnealuses sättes loetletud asjaolusid. 13.2 H. Loog on narkokuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud, mistõttu ei ole selle asjaolu eiramine õiglane. Eriarvamusele jäänud ringkonnakohtunik leidis, et arvestada oleks saanud ka liitkaristuse teise osa kujunemise erandlikke asjaolusid. Eriarvamuses leiti samuti, et H. Loog on narkokuriteo eest mõistetud karistuse ära kandnud ja eripreventiivsed kaalutlused toetavad tema ennetähtaegset vabastamist. Neid seisukohti ei oleks tohtinud kõrvale jätta põhjendusega, mille kohaselt pole liitkaristus osadeks jagatav. Arvamus, et H. Loogile mõistetud karistus ei ole täitnud eesmärki, ei põhine tuvastatud asjaoludel. 13.3 Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise kohta avaldab arvamust ka prokuratuur ja tuleb eeldada, et kohus kaalub igakülgselt prokuröri argumente ning annab nendele põhjendatud ja asjakohase hinnangu. 13.4 Vangla hindas uue narkokuriteo toimepanemise riski väiksena. Sarnaseid uue kuriteo toimepanemise riski kirjeldavaid protsente esineb kohtupraktikas harva. Kohtumäärustest ei selgu, millele tuginedes jõuti järeldusele, et uue kuriteo toimepanemise risk on suur. Samuti pole arusaadav, miks ringkonnakohus maakohtu seisukohta kriitikata aktsepteeris. 13.5

§-st 76 ei järeldu, et seaduses loetletu kõrval tuleb arvestada veel mingeid erandlikke asjaolusid. Süüdimõistetu võib eeldada, et hea käitumise ja

§ 76

lg-s 4 sätestatud asjaolude esinemise korral on tal võimalik kindla karistusaja ärakandmise järel enne tähtaega vabaneda. Kogu karistuse ärakandmine pole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand ning seda kinnitab kohtupraktika. Vastupidisel juhul tekib oht, et süüdimõistetu kaotab huvi enda käitumise parandamise ja ühiskonnaga taasliitumise vastu. 13.6 H. Loogile aastatel 1987, 1993 ja 2002 mõistetud karistused on arhiveeritud, mille tõttu ei tohiks neil olla ennetähtaegse vabastamise otsustamisele määrav mõju. Süüdimõistetu käitumine on rohkem kui 12 aasta jooksul oluliselt muutunud vaid positiivses suunas. Otstarbekas on H. Loog vabastada, kohaldades katseaega, sest siis säilib tema suhtes kontroll, mis süüdimõistetut distsiplineerib ja aitab kaasa ühiskonda sulandumisele. H. Loogi positiivselt iseloomustavad asjaolud on kuriteo raskusega võrreldes kaalukamad. 13.7 Riigikohus on asjas nr 3-1-1-59-14 märkinud, et

§ 76

lg-s 4 sätestatud asjaoludele erineva kaalu omistamine võib viia kaalutlusotsuse tühistamiseni. Kohtud tegid H. Loogi vabastamata jättes kaalutlusvea.

1. Vastuses prokuröri määruskaebusele toetab H. Loogi kaitsja vandeadvokaat K. Namm prokuröri seisukohti ja leiab, et kaebus tuleks rahuldada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse kohaselt on H. Loogi ennetähtaegseks vabastamiseks täidetud

§ 76lg 2 p-s 2 sätestatud formaalsed eeldused.

Süüdimõistetu on tahtliku esimese astme kuriteo eest mõistetud karistusest ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku karistusajast. Vaidluse all on küsimus, kas süüdimõistetu vabastamiseks esinevad

§ 76lg-s 4 ette nähtud sisulised eeldused.

Määruskaebuste kohaselt on kohtud nende eelduste hindamisel eksinud ja jätnud selle vea tõttu süüdimõistetu alusetult enne tähtaega vangistusest vabastamata. 16. Kolleegium märgib kõigepealt, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuse lahendi puhul käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena lisaks sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-11-59-14, p-d 10.1 ja 10.2).

1. Praegusel juhul ei pidanud alama astme kohtud süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist õigustatuks peamiselt seetõttu, et ta pani katseajal toime raske narkokuriteo, milles tema teopanus oli kaalukas. Kohtumääruste kohaselt näitavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja H. Loogi varasem korduv karistatus, et süüdimõistetu käitumine ei ole muutunud ning seetõttu ei saa ka uue narkokuriteo toimepanemise riski väikseks hinnata. Eriti on aga kohtumäärustes toonitatud, et ennetähtaegne vabastamine on võimalik vaid erandlike asjaolude korral ja üldjuhul tuleb süüdlasel mõistetud karistus täies ulatuses ära kanda. Viimati märgitud seisukohaga ei saa nõustuda.
2. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erand sellest nähakse ette vaid
3. jaanuaril 2015 jõustunud

§ 761

lg-s 2, mille kohaselt vabastab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. 19. Arusaamast, mille kohaselt puudub süüdimõistetul üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole siiski õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke.

§ 76

lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest.

§ 76

lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast

§ 76lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4.

lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul. 20. Kolleegiumi arvates järeldub eelnevast, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. 21. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kriminaalkolleegium osutas eespool (p 19), et seadusandja on kuriteo raskust silmas pidanud

§ 76

lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel,

§ 76lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest.

1. Kolleegiumi arvates väärib tähelepanu, et aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Näiteks on lühendatud minimaalselt ärakantava karistuse tähtaega kuuelt kuult neljale kuule, muudetud on elektroonilise valve kohaldamisega seotud nõudeid, sätestatud on alaealiste erikohtlemine ennetähtaegsel vabastamisel, lühendatud on minimaalset katseaega ühelt aastalt kuue kuuni, muudetud on käitumiskontrolli kohaldamise tähtaega, ette on nähtud kirjaliku hoiatuse tegemise võimalus või täiendavate kohustuste panek juhuks, mil süüdlane ei järgi katseajal kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele jmt. Loetletud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist.
2. Justiitsministeeriumi statistika kohaselt vabastati aastatel 2012–2014 vangistusest tingimisi enne tähtaega ligikaudu viiendik vanglast vabanenud süüdimõistetutest. Aastatel 2015 ja 2016 vabastati enne tähtaega aga juba ligikaudu iga kolmas süüdimõistetu, s.o vastavalt 36 ning 31 protsenti vabanenud isikutest (vt: http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/statistika-ja- uuringud/kuritegevus-eestis). Kuivõrd ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest vaid üksikud süüdi mõistetud isikud, ei kinnita ka statistilised andmed kohtute seisukohta, mille järgi tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist rakendada vaid erandjuhtudel.
3. Määruskaebustes leitakse seega õigustatult, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine

§ 76

alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides.

§ 76

kohaldamise piiramist seadusest mittetuleneva tingimusega loeb kolleegium materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. 25. Nagu eespool on märgitud, põhjendasid kohtud H. Loogi enne tähtaega vabastamata jätmist sisuliselt tõdemusega, et süüdimõistetu käitumine ei ole muutunud ja et seetõttu ei saa ka uue kuriteo toimepanemise riski hinnata väiksena. Nõustuda saab määruskaebuste esitajate väidetega, et see seisukoht põhineb asjaolude ebaõigel tuvastamisel ja

§ 76lg-s 4 loetletud tegurite valikulisel hindamisel.

1. Esmalt väärib tähelepanu, et kohtud lahendavad H. Loogi vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust teist korda.
2. aastal, mil süüdimõistetu jäeti samuti enne tähtaega vangistusest vabastamata, tuginesid kohtute põhjendused suuresti samadele argumentidele, millega põhjendati tema vabastamata jätmist ka praeguses asjas (vt käesoleva määruse p 5). Seejuures pole vähetähtis, et kui asja esmakordse arutamise ajal jäi ärakantava karistusaja lõpuni enam kui 7 aastat ja 6 kuud vangistust, siis praeguseks on see aeg vähenenud ligikaudu 2 aasta võrra. Juba ennetähtaegse vabastamise esmakordsel arutamisel tuvastati hulk fakte, mis lubasid järeldada, et iseloomustavate karistuse eesmärgid teguritena on osutati saavutatud. toona Selliste süüdimõistetut õiguskuulekale käitumisele positiivselt vanglas, sotsiaalprogrammide läbimisele, vanglas töötamisele ja distsiplinaarkaristuste puudumisele. Heaks hinnati ka H. Loogi elutingimused väljaspool vanglat (tl 71).
3. Põhisisult samad andmed kajastuvad ka praeguse asja tarbeks koostatud vangla hinnangus, millest nähtub muu hulgas, et vahepeal pole lisandunud mingit kinnipeetavat negatiivselt iseloomustavat teavet (tl-d 94–97). Maakohus leidiski, et sotsiaalprogrammide läbimine, vanglas töötamine ja distsiplinaarkaristuste puudumine näitab, et kinnipidamisasutuses viibimine avaldab isikule positiivset mõju. Samuti tuvastati, et süüdimõistetul on lähedaste toetus ja vabanemisel kindel elu- ning töökoht. Need H. Loogi positiivselt iseloomustavad tegurid leidsid mainimist ka ringkonnakohtu määruses, kuid ometi on kohtud karistuse eesmärkide täitmist ja süüdimõistetu edasist võimalikku õiguskuulekat käitumist otsustavalt eitanud.
4. Kohtumäärustest nähtub, et H. Loogi õiguskuulekusele ja uue kuriteo riskile antud hinnang rajaneb toimepandud narkokuriteo asjaoludel ja süüdimõistetu varasemat käitumist iseloomustavatel andmetel. Kohtute põhjendused lähtuvad ekslikult eeldusest, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul ei vähene ja eeskätt seetõttu ei saa süüdimõistetult eeldada õiguskuulekat käitumist vabaduses. Kuigi tuvastatud on hulgaliselt süüdimõistetut iseloomustavaid positiivseid asjaolusid, jäävad kohtumääruste põhjendused üldsõnaliseks küsimuses, miks on jätkuvalt suurem kaal H. Loogi varasemal elukäigul ja narkokuriteo toimepanemise asjaoludel. Kolleegiumi hinnangul võimaldab see järeldada, et märgitud positiivsete asjaoludega sisuliselt ei arvestatud ja üldpreventiivsete kaalutluste kõrval tugineti vaid andmetele, mis iseloomustavad süüdimõistetu käitumist karistuse kandmisele eelnenud ajal. Tuvastatud positiivsete asjaolude ja kinnipeetava iseloomustuses kajastatud andmetega ei arvesta ka kohtute järeldus, et H. Loogi puhul ei ole uue narkokuriteo risk väike.
5. Süüdimõistetu edasisele õiguskuulekusele hinnangut andes pidasid kohtud tähtsaks, et H. Loogi on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Ringkonnakohus märkis seejuures, et varem on süüdimõistetut karistatud viis korda. Kuigi samad andmed kajastuvad ka vangla koostatud iseloomustuses, juhib prokurör tähelepanu, et H. Loogile aastatel 1987, 1993 ja 2002 mõistetud karistused on arhiveeritud. Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on aga õiguslik tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Seega olukorras, kus osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei olnud ka nendele andmetele kohtumäärustes tuginemine lubatav (vt mutatis mutandis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9).
6. Kolleegium osutab veel sellele, et
7. aastal, mil H. Loog jäeti esimest korda enne tähtaega vabastamata, ei toetanud prokurör tema vabastamist. Praeguseks on olukord muutunud, sest prokurör on sama moodi nagu kaitsja ja vangla arvamusel, et nüüdseks on karistuse eesmärgid täidetud ning süüdimõistetu tuleks enne tähtaega vabastada. Prokurör leiab määruskaebuses asjakohaselt, et karistuse üldpreventiivset eesmärki silmas pidades ei annaks süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ühiskonnale signaali nagu suhtuks riik sarnastesse kuritegudesse leebelt, kuivõrd H. Loog on vangistuses viibinud üle 12 aasta.

§ 76

lg 2 p-s 2 sätestatud tähtaja möödumise tõttu ei saagi ärakantud karistusaeg eraldi võetuna olla H. Loogi vabastamata jätmise aluseks. Nõustuda saab ka prokuröri arvamusega, et ringkonnakohus pole veenvalt põhjendanud, miks ei saa arvestada H. Loogile mõistetud liitkaristuse kujunemise asjaolusid. Kuigi vaidlustatud määruses tõdeti iseenesest õigesti, et liitkaristus pole osadeks jagatav ja samuti ei saa anda uut hinnangut varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse määrale, ei välista need seisukohad kõnealuste asjaolude arvestamist ennetähtaegse vabastamise kontekstis.

1. Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa erinevalt kaitsja arvamusest samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes, mille tagajärjena teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Küll lasub kohtul kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata.
2. Eespool öeldut kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium kaitsja ja prokuröri määruskaebustes väljendatud seisukohaga, et H. Loogi ennetähtaegse vabastamata jätmise kohta tehtud otsustus rajaneb tõendite ning asjaolude valikulisel hindamisel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seades vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sõltuvusse erandlike asjaolude tuvastamisest, on kohtud kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust. Kuna rikkumised said alguse maakohtust ja ringkonnakohus neid määruskaebemenetluses ei kõrvaldanud, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel peab maakohus andma hinnangu H. Loogi ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste täidetusele, pidades silmas eeskätt käesoleva määruse punktides 21, 24–26 ja 28–30 märgitut. Kohtumääruste tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise tõttu ei käsitle kolleegium ülejäänud määruskaebuste väiteid.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 341 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a ja Viru Maakohtu
6. novembri
7. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja ja prokuröri määruskaebused rahuldab kolleegium osaliselt.
8. H. Loogi kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 924 euro suuruses summas, sh käibemaks 154 eurot. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks kulutatud aega viis ja pool tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et kuna menetluse esemeks olev küsimus ei ole õiguslikult keerukas, selle lahendamine ei eelda ajamahukat analüüsi ja Riigikohtule esitatud määruskaebuses korratakse mitmeid varem esitatud argumente, tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasuks lugeda kaitsja neljale töötunnile vastav summa, s.o 672 eurot (sh käibemaks 112 eurot). KrMS § 187 lg 1 kohaselt tuleb see menetluskulu hüvitada riigil. (allkirjastatud digitaalselt)