RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Kaebuse esitaja ja k

) § 172 lg 8 kolmanda lause alusel välistatud. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses tuleb menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvestada pankrotimenetluse erisustega, sh pankrotimenetluse eesmärkide ja võlgniku juhatuse liikme rolliga menetluses. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses osaleb menetlusosalisena ainult isik, kelle suhtes kohus kaalub ärikeelu kohaldamist.

§ 172lg 2 alusel tuleb puudutatud isiku menetluskulud jätta tema enda kanda.

1. Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või alternatiivselt riigi kanda. Puudutatud isik palus menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ning mõista pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt välja menetluskulude katteks kokku 8604 eurot.
2. Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ning Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldatama.
3. Tartu Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
4. Tartu Ringkonnakohus tegi
5. juunil 2016 määruse, millega tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis puudutatud isiku menetluskulud riigi kanda. Kohus rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku lepingulise esindaja kulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. 8.
6. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab kohus ärikeelu kohaldamise menetluses tegutsema viisil, mis ei põhjusta menetlusosalisele suuri menetluskulusid ja üldjuhul ei välju võlgniku teabe andmise kohustuse raamidest. Praegusel juhul on kohus kohustanud puudutatud isikut vastama halduri taotlusele ärikeelu kohaldamiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui seda eeldab võlgnikule pandud teabe andmise kohustus pankrotiseaduse (PankrS) § 85 järgi. Seetõttu on puudutatud isikul õigus ärikeelu kohaldamata jätmise korral saada menetluskulude eest mõistlikku hüvitist. 8.
7. Ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses ei ole pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees menetlusosalised, mistõttu ei kohaldu

§ 172lg 1 teine lause.

Samuti ei ole nimetatud isikutelt menetluskulude väljamõistmise aluseks

§ 172lg 7.

Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei olnud menetluse algatamisel raskelt hooletud ega alustanud tahtlikult põhjendamatut menetlust. Kuna pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei ole menetlusosalised, ei saa menetluskulusid hüvitada pankrotivara arvel. 8.3. Praegusel juhul ei kohaldu ka

§ 172lg 2.

Puudutatud isik ei ole avaldaja ning teisi menetlusosalisi ei ole. Ärikeeldu kohaldatakse eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides, mistõttu tuleb puudutatud isiku menetluskulud maakohtus jätta

§ 172lg 1 esimese lause alusel riigi kanda.

Tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades luges kohus puudutatud isiku lepingulise esindaja põhjendatud kuluks 1560 eurot.

1. Puudutatud isik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse, millega mõista puudutatud isiku menetluskulud 8604 eurot välja Interfurgo OÜ (pankrotis) pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt. 9.
2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on

§ 172lg 7 kohaldamise tingimused täidetud. Kuigi Pankr

S § 91 lg 2 ja

§ 476

lg 1 kohaselt määrab ärikeelu kohus omal algatusel, alustati praegusel juhul menetlust pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe taotluse alusel. Kuna puudutatud isiku suhtes ärikeeldu ei kohaldatud ja kohus rikkumisi ei tuvastanud, oli tegemist põhjendamatu menetlusega. Taotlus on esitatud tahtlikult või vähemalt raskelt hooletult, sest ilmselgelt rohkem kui aasta pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võimalik õiguslikult põhistatud taotlust esitada üksnes hooletusest. Alternatiivselt tuleb menetluskulud

§ 172lg 1 alusel jätta riigi kanda.

9.2. Lisaks leidis puudutatud isik, et menetluskulude kindlaksmääramisel on ringkonnakohus rikkunud

§ 175lg-t 1.

1. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, jättis puudutatud isiku menetluskulud ja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda, rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. 10.
2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt välistab

§ 172

lg 8 kolmas lause puudutatud isiku kohtuväliste kulude riigi kanda jätmise.

§ 172

lg 8 teine ja kolmas lause on erinormiks

§ 172lg 1 esimese lause suhtes.

Puudutatud isiku kulud on tervikuna tarbetud ning põhjendamatud. Arvestades kohtu selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet, samuti asjaolu, et võlgniku juhatuse liikme seadusest tulenev kohustus on maksejõuetuse tekkimise asjaolude kindlakstegemisele igakülgselt kaasa aidata, ei saanud puudutatud isikul olla õigustatud ootust, et ärikeelu kohaldamise menetluse õigusabikulud mõnelt teiselt menetlusosaliselt või riigilt välja mõistetakse. 11. Puudutatud isik ja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu. RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS 12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul reguleerib menetluskulude jaotust hagita menetluses

§ 172. Viidatud säte sisaldab nii üld- kui ka eriregulatsioone.

Samas ei sisalda

§ 172

eriregulatsiooni ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude kohta. Ka pankrotiseadus ei reguleeri menetluskulude kandmist ärikeelu kohaldamise menetluses. 13. Praegusel juhul ei pea kolleegium võimalikuks kohaldada

§ 172

lg 1 teist lauset, lg-t 2 ega lg-t 7.

§ 172

lg 1 teine lause reguleerib olukorda, kus menetluses osaleb mitu isikut, ja lg 2 võimaldab jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ärikeelu kohaldamise menetluses osaleb menetlusosalisena üksnes isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse, ning selles menetluses puudub avaldaja. 14. Kuigi

§ 172

lg 7 võimaldab jätta menetluskulud menetlusvälise isiku (praegusel juhul nt pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe) kanda, eeldaks see menetluse põhjendamatust ning menetlusvälise isiku tahtlust või rasket hooletust menetluse põhjustamisel. Asjas puuduvad asjaolud, mis viitaksid menetluse põhjendamatusele ja menetlusväliste isikute tahtlusele või raskele hooletusele menetluse põhjustamisel. 15.

§ 172

lg 1 esimene lause sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt jäetakse menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ärikeelu kohaldamine ja seega ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimuvad avalikes huvides. Samas välistab praegusel juhul selle menetlusega seotud menetluskulude riigi kanda jätmise

§ 172

lg 8 kolmas lause, mis sätestab reegli, et kohtuvälised menetluskulud (esindaja kulud) võib riigi kanda jätta üksnes juhul, kui isikule on antud menetlusabi.

1. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (vt nt Riigikohtu üldkogu
2. veebruari
3. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13, p 43.1;
4. juuni
5. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-153-13, p 56).
6. Olukorras, kus isiku suhtes menetletakse ärikeelu kohaldamist ning isik kasutab õigusabi, tekivad tal õigusabikulud, mis on käsitatavad ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega kaasneva kahjuna. Kuivõrd ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude hüvitamise kohta puudub eriregulatsioon ning lisaks sellele välistab menetluskulude riigi kanda jätmise

§ 172

lg 8 kolmas lause, tekkis kolleegiumil kahtlus, et tegemist võib olla põhiseaduse (PS) §s 25 sätestatud põhiõiguse (õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele) rikkumisega. 18. Seetõttu leidis kolleegium, et asja lahendamine tuleb

§ 19

lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

1. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et PS §-s 25 sätestatud põhiõigus õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib riivata igal põhiseadusega otseselt keelamata eesmärgil. Kohtuväliste kulude riigi kanda jätmise piirangu eesmärgiks võib pidada avaliku võimu kulutuste vähendamist ning seeläbi riigi rahaliste huvide kaitsmist. Riigikohus on leidnud, et riigi rahanduslike huvide kaitsmine on legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks.
2. Ärikeelu kohaldamist reguleerib pankrotiseaduse §
3. Selle lõike 2 kohaselt võib kohus juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, et selle juhtorgani liige ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Ärikeeldu menetleb kohus

§ 475

lg 1 p 122 kohaselt hagita menetluses.

§ 476

lg 1 kohaselt algatab hagita menetluse kohus omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus aga seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega rakendab kohus hagita asjas uurimispõhimõtet ning kogub ise aktiivselt tõendeid. See aga ei välista, et hagita menetluse puhul puuduks menetlusosalistel vajadus kasutada õigusabi. Ärikeeld seab ulatuslikke piiranguid füüsilise isiku majandus- ja kutsetegevusele, piirates isiku võimalusi tulu teenida ja oma vara suurendada. Professionaalse õigusabi kasutamine võib aidata kaasa sellele, et asi lahendatakse õigesti ja mõistliku aja jooksul. 21. Ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlust ei toimu menetlusosalise algatusel ega huvides. Menetluses puudub ka teine pool ning avaldaja, kellelt oleks võimalik menetluskulud välja mõista

§ 172lg 2 alusel.

Ärikeelu kohaldamise menetluses osaleb menetlusosalisena üksnes isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse. Ärikeelu põhiliseks eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend, mida kohaldatakse üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid kuritegusid. Seega kohaldatakse ärikeeldu avalikes huvides, mitte menetlusosalise huvides. 22. Menetlusosalisel puudub võimalus avalikes huvides toimuvat ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlust vältida. Kui menetlusosaline on menetluses teinud põhjendatud kohtuväliseid kulutusi ja menetluse tulemusena tema suhtes ärikeeldu ei kohaldata, võib menetlusosalise põhjendatud huvi tema kantud materiaalse kahju (menetluskulude) hüvitamise vastu kaaluda üles riigi huvi neid kulutusi vältida. Põhiseaduskomisjon leidis, et

§ 172

lg 8 ei pruugi olla kooskõlas PS §-ga 25 osas, milles see ei võimalda kohtul ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda. 23. Riigikogu õiguskomisjoni hinnangul tuleb

§ 172

lg 8 kohaselt kohtuvälised kulud üldjuhul kanda menetlusosalistel endil, nende kandmist ei saa nõuda riigilt. Vaid juhul, mil kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda, saab nõuda nende hüvitamist. Õiguskomisjon oli seisukohal, et vaidlustatud

§ 172

lg 8 teine ja kolmas lause välistavad puudutatud isiku menetluskulude riigi kanda jätmise.

§ 172

lg 8 teine ja kolmas lause on erinormiks

§ 172

lg 1 esimese lause suhtes, mis näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Arvestades kohtu selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet, samuti asjaolu, et võlgniku juhatuse liikme seadusest tulenev kohustus on maksejõuetuse tekkimise asjaolude kindlakstegemisele igakülgselt kaasa aidata, ei saanud puudutatud isikul olla õigustatud ootust, et tema menetluskulud ärikeelu kohaldamise taotluse esitajatelt või riigilt välja mõistetakse. Seega peaks õiguskomisjoni hinnangul puudutatud isiku määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jääma tema enda kanda. 24. Õiguskomisjoni arvates ei ole praegusel juhul tegemist PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse (õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele) rikkumisega. Asjaolu, et pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees esitasid kohtule ühise taotluse puudutatud isiku suhtes ärikeelu kohaldamiseks ei ole käsitatav õigusvastase tegevusena, mistõttu ei saa sellest ka õigusvastast kahju tekkida. Ärikeelu kohaldamise taotlus esitati puudutatud isiku (pankrotivõlgniku juhatuse liikme) varasema tegevuse hindamise tulemusena õigustatult, sest pankrotitoimkonnal tekkis menetluse käigus kahtlus, et ta on toime pannud kuriteo. Kuigi kohus jättis väidetava kuriteokahtlusega seotud asjaolusid arvestades ärikeelu kohaldamata ja lõpetas menetluse, ei järeldu sellest taotluse õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt oli õiguskomisjon seisukohal, et

§ 172lg 8 on põhiseadusega kooskõlas.

1. A. Tammvere hinnangul tuleneb PS §-st 25 igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 peamine eesmärk on rikutud õiguste taastamine, mistõttu tuleb hüvitisega luua isiku õigushüvedes võimalikult sarnane olukord sellisele olukorrale, mis esineks siis, kui õigusi ei oleks rikutud. Ühegi isikute grupi õigust kahju hüvitamisele ei saa PS § 9 lg 1 alusel täielikult välistada.
2. Põhiseaduse § 25 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida saab piirata üksnes seadusandja. Teisalt lasub seadusandjal kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.
3. Isikult, kellel ei ole õigust saada menetlusabi, on

§ 172

lg 8 kolmanda lause kohaldamisel võetud PS §-s 25 sätestatud põhiõigus saada temale tekkinud kahju eest hüvitist. PS § 25 ei sea kahju hüvitamist sõltuvusse isiku majanduslikust seisust. Isiku varaline olukord ei tohi olla tema põhiõiguste intensiivsema riivamise aluseks. See, et isik suudab ise tasuda õigusabikulusid, ei õigusta temale kahju tekitamist ja tema vara vähendamist. Kui isikule on kahju tekitatud, siis selle hüvitamine ei tohi sõltuda kahju kannatanu varanduslikust seisust. Teisisõnu ei saa asjaolu, et isik suudab tasuda lepingulise esindaja kulusid ja ei kvalifitseeru menetlusabi saama, õigustada isikule kahju tekitamist ega saa piirata riigi vastutust. 28. Justiitsminister leidis, et juhul, kui Riigikohus peaks tunnistama

§ 172

lg 8 kolmanda lause kehtetuks, ei oleks välistatud menetluskulude riigi kanda jätmine. Järelikult on kõnesolev säte asjassepuutuv. Justiitsminister rõhutas, et eelnõu ettevalmistajate eesmärgiks oli jätta hagita menetluse kohtuvälised kulud, kui kohus ei jäta menetluskulusid mõne teise menetlusosalise kanda, aga ka juhul, kui menetluses on vaid üks menetlusosaline, sh kui kohus algatab menetluse omal algatusel, menetlusosalise enda kanda. Ärikeelu kehtestamise menetluses peab kohus rakendama uurimisprintsiipi, mistõttu on kohtul kõrgem selgitamiskohustus. Seega peaks olema õigusabi kasutamise vajadus sellises menetluses väiksem. Samas võib ärikeelu kohaldamise menetlus olla mahukas ja ka õiguslikult keeruline ning menetlusosalisele ei saa sellises menetluses õigusabi kasutamist ette heita. 29. Õiguskantsler jõudis seisukohale, et

§ 172

lg 8 kolmas lause on vastuolus põhiseadusega osas, milles see välistab võimaluse kaaluda ärikeelu seadmisega seotud kohtuväliste kulude riigi kanda jätmist juhul, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Õiguskantsleri hinnangul riivab kohtumenetluse kulude puudutatud isiku kanda jätmine PS §-i 25, mille järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse § 25 mõttes on kahjuks ka isiku õiguste kaitseks vajalikud menetluskulud. Praegusel juhul seostub menetluskulude kandmine ka põhiseaduse §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse ning §-s 15 sätestatud tõhusa õiguskaitse tagamisega.

1. Selline piirang on ebaproportsionaalne, sest ei võimalda menetluskulude jaotuse otsustamisel hinnata kulude õiglast jaotust. Piirangu tulemusena võib riik kanda kohtuvälised kulud üksnes siis, kui isik ise ei ole neid suuteline kandma ning kohus on menetlusabi andes pidanud täiendava õigusabi andmist vajalikuks. Kulude õiglase jaotuse tagamiseks peab kohtul olema võimalik võtta arvesse ka muid asjaolusid. Proportsionaalse lahenduse tagaks see, kui kohus saaks otsustada, kas kohtuväliste menetluskulude riigi kanda jätmine on põhjendatud ka muudel juhtudel kui menetlusabi andmise korral. VAIDLUSALUNE SÄTE
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 172 „Menetluskulud hagita menetluses": „

§ 143p 2) dokumentaalse tõendi hankimise kulu 4524 eurot (sh käibemaks).

Tõendiks oli asjatundja A. Juhkami arvamus maksejõuetuse aja ja äritegevuse jätkamise abinõude kohta. A. Tammvere kohtuväliseks kuluks (

§ 144

p 1) oli lepingulise esindaja kulu 4080 eurot (sh käibemaks) ning ta tasus määruskaebuselt ringkonnakohtusse riigilõivu 50 eurot. Üldkogu leiab, et Eesti Vabariigil on kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale tulenevalt

§ 178

lg-st 2, mille kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud määruse peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 33. Üldkogu analüüsib esmalt ärikeelu kohaldamise menetluses tekkinud kohtukulude (dokumentaalse tõendi saamise kulu) hüvitamise regulatsiooni (I) ning seejärel kohtuväliste kulude (lepingulise esindaja kulud) jaotust reguleeriva

§ 172lg 8 kolmanda lause põhiseaduspärasust (II).

Üldkogu kontrollib, kas menetluskulude hüvitamise regulatsioon on õiguspärane sellise isiku puhul, kelle osas ärikeelu kohaldamise menetlus küll algatati, kuid kelle suhtes ärikeeldu ei kohaldatud. Lõpuks lahendab üldkogu määruskaebuse (III). I 34. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib

§ 172

, mille lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Selle normi rakendamise eelduseks on, et menetluses on olemas isik, kelle huvides lahend tehakse. Tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt on ärikeelu kohaldamise menetluses menetlusosaliseks vaid isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari
2. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 28). Lisaks kohaldatakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema praktika järgi PankrS § 91 lg-s 2 sätestatud ärikeeldu preventiivse sunnivahendina (samas, p 15). Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses rakendatavate tõkenditega (näiteks ametist kõrvaldamisega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 141 alusel) tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist (samas, p 16). Ärikeeldu kohaldatakse kohtu algatusel avalikes huvides ning menetlusosalisel puudub võimalus menetlusest hoiduda. 35.

§ 172

lg 1 teist lauset saab kohaldada, kui menetluses osaleb mitu isikut ning kohus jätab menetluskulud ühe isiku kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole ärikeelu kohaldamise menetluses teisi menetlusosalisi, kelle kanda menetluskulusid oleks võimalik jätta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 28).

§ 172lg 1 ei sätesta võimalust jätta menetluskulusid ka riigi kanda.

Üldkogu leiab, et

§ 172

lg 1 ei reguleeri menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist olukorras, kus ärikeeldu ei kohaldata. 36. Seadusandja on

§-s 172 nimetanud muid menetlusi, kus menetluskulud võivad jääda riigi kanda. Seega ei ole seadusandja põhimõtteliselt välistanud kulude riigi kanda jätmist. Nii nimetab

§ 172

lg 3 mitmed muu hulgas ka avalikes huvides toimuvad hagita menetlused, kus kohus saab menetluskulud jätta osaliselt või täielikult riigi kanda. Sellisteks menetlusteks on isiku kinnisesse asutusse paigutamine ja isikule eestkostja määramisega seotud menetlused. Samuti võib kohus täielikult või osaliselt jätta riigi kanda hagita perekonnaasja ja lähenemiskeelu või muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud. Sealjuures on seadusandja jätnud kohtu otsustada, kas ja millises ulatuses menetluskulud riigi kanda jäetakse. 37. Üldkogu hinnangul on seadusandja tahteks olnud avalikes huvides toimuvates menetlustes anda kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Sellist järeldust toetavad 10. detsembril 2008. aastal

§ 172

muudatused sätestanud seaduse eelnõu seletuskiri (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seotud seaduste muutmise seadus 194 SE, Riigikogu

1. koosseis) ja stenogrammid.
2. Üldkogu on eespool leidnud, et ärikeelu kohaldamise menetlus toimub avalikes huvides.

§ 8

lg 2 lubab menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldada sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet; lõike 3 kohaselt võib lähtuda seaduse üldisest mõttest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. aasta määrus asjas nr 3-2-1-67-16, p 19). Kuna praegusel juhul ei vasta õigussuhte reguleerimata jätmine üldkogu arvates seaduse mõttele ega eesmärgile, tuleb analoogia põhjal kohaldada sätet, mis reguleerib olukorda, kus hagita menetlus algatatakse muu hulgas kohtu initsiatiivil ja kus menetluse tulemusena võib esineda isiku põhiõiguste oluline riive.
3. Üldkogu hinnangul saab leida ärikeelu kohaldamise menetlusega kaasnevate kohtukulude jaotuseks põhiseaduspärase regulatsiooni ning kohaldada

§ 172

lg 3 teist lauset, mis sarnaselt praeguse asjaga rakendub avalikes huvides toimuvates hagita menetlustes. Selle sätte analoogia alusel rakendamine jätab kohtule vajaliku otsustusruumi, mis võimaldab konkreetse kohtuasja asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas ja millises ulatuses jäävad ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtukulud riigi kanda. II 40.

§ 172

lg 8 sätestab erinormina kohtuväliste kulude jaotamise ja kindlaks määramise korra. Selle sätte kolmanda lause kohaselt võib kohtuvälised kulud jätta riigi kanda üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. Praeguses asjas ei ole A. Tammvere menetlusabi saanud ning seega on tegemist normiga, mis välistab A. Tammvere kantud kohtuväliste kulude riigi kanda jätmise.

1. Selline kohtuväliste kulude hüvitamise keeld riivab üldkogu hinnangul mitmeid põhiõiguseid. Menetlusosalised on välja toonud, et selline keeld võib riivata PS §-s 32 sätestatud omandiõigust, PS §-dest 14 ja 15 tulenevat õigust tõhusale ja õiglasele kohtumenetlusele, PS §-s 25 ette nähtud õigust kahju hüvitamisele ning kutse- ja ettevõtlusvabadust (PS § 31).
2. Üldkogu analüüsib esmalt selle piirangu kooskõla PS §-s 32 kaitstava omandipõhiõigusega, mis muude omandisuhete kõrval kaitseb ka isiku vara kui tervikut. Pole kahtlust, et kohtuväliste kulude kandmine vähendab isiku vara ning riivab tema omandipõhiõigust (vt ka Riigikohtu üldkogu
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-2-1-169-12, p 45). Seega tuleb kaaluda, kas regulatsioon, mille kohaselt saab kohtuväliseid kulusid jätta riigi kanda vaid juhul, kui isikule on antud menetlusabi, on põhiseaduspärane.
5. Sarnaselt muude põhiõigustega tuleb ka omandipõhiõiguse piiramisel lähtuda PS §-st 11, mille kohaselt peab põhiõiguse piirang olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratava õiguse olemust. Piirangu proportsionaalsus tähendab seda, et piirang peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. märtsi
7. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29). 44.

§ 172

lg 8 kolmanda lause eesmärk on piirata riigi hüvitatavaid kulusid, vähendada avaliku võimu kulutusi kohtupidamisele ja kaitsta riigi rahalisi huve. Riigikohus on leidnud, et selline normi eesmärk on legitiimne (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 121).
3. PS § 11 mõttes on regulatsioon sobiv, kui see soodustab eesmärkide saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõue kaitseb isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). Menetluskulude hüvitamise piiramine vähendab riigi kulutusi tsiviilkohtumenetlusele ning seega soodustab seatud eesmärgi saavutamist. Seega võib sellist regulatsiooni pidada sobivaks.
6. Abinõu on vajalik siis, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, p 15). Üldkogu hinnangul saab

§ 172lg 8 kolmandas lauses sätestatut pidada ka vajalikuks.

1. Regulatsiooni mõõdukuse analüüsimisel tuleb ühelt poolt kaaluda põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Selleks tuleb hinnata, kas isikul on ärikeelu kohaldamise menetluses vaja kasutada õigusabi.
2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast tuleneb, et kuigi tavapärases hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai
4. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 19), tuleb menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel arvestada hagita asjade menetluste erinevat iseloomu. Nii iseloomustab mõnda liiki hagita menetlust keerukus ja sisuline vaidlus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. oktoobri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 12).
7. Üldkogu leiab, et ärikeelu määramise menetlus on üldjuhul keerukas, muu hulgas põhjusel, et PankrS § 91 lg 2 sätestab üksnes selle, et kohus võib määrata pankrotis äriühingu juhtorgani liikmele ärikeelu, kuid ei täpsusta, milliste kriteeriumide alusel kohus otsustab, kas ärikeeld määrata või mitte. Kuna ärikeelu määramine tähendab isiku jaoks põhiõiguste märkimisväärset riivet, kuid samas ei näe seadus ette kriteeriume, mille alusel kohus otsustab, kas ärikeeld tuleb määrata või mitte, siis tuleb pidada põhjendatuks, et isik, kelle suhtes ärikeelu määramist kaalutakse, kasutab enda kaitseks ja ärikeelu määramise vältimiseks lepingulise esindaja osutatavat õigusabi ning teeb tõendite hankimiseks kulutusi. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium leidnud, et ärikeelu kohaldamise menetluses tuleb isik kindlasti ära kuulata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
8. veebruari
9. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 29). Ärikeelu kohaldamine piirab lisaks omandiõigusele ka teisi põhiõiguseid, sealhulgas näiteks tegutsemis- ja ettevõtlusvabadust, mistõttu võib isiku õigust kasutada lepingulise esindaja osutatavat õigusabi pidada menetluse iseloomu arvestades vajalikuks. Seega on üldkogu hinnangul tegemist menetlusega, kus õigusabi või lepingulise esindaja kasutamine võib olla isiku põhiõiguste kaitseks vajalik ja õigustatud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on menetluskulude riigi kanda jätmise kaalumisel pidanud muu hulgas oluliseks seda, kas isikul on võimalik menetlust vältida ning kui intensiivselt võib kohaldatav meede riivata menetlusosalise põhiõiguseid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. veebruari
11. a otsus asjas nr 3-1-1-1-16, pd 9.2 ja 9.3).
12. Riigikohtu tsiviilkolleegium on viidanud sellele, et ärikeelu kohaldamine on olemuslikult sarnane karistusseadustiku §-des 49 ja 491 sisalduvate sanktsioonidega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
13. veebruari
14. a määrus asjas nr 3-2-1-124-09, p 16). Kokkuvõtvalt võib ärikeelu kohaldamise menetlus nõuda isikult sisulist ja põhjalikku kohtuga suhtlemist ning tegemist on menetlusega, mis kohaldatava õigusjärelmi poolest sarnaneb kriminaalmenetlusega. Kriminaalmenetluses kannab õigeks mõistva otsuse korral menetluskulud riik (KrMS § 181). Sellise regulatsiooniga välditakse omandipõhiõiguse ülemäärast piiramist olukorras, kus riik algatas menetluse, mida isikul ei olnud võimalik vältida, ning kus isik õigeks mõisteti. Sama põhimõtet tuleb rakendada ka kriminaalmenetlusega olemuslikult sarnases ärikeelu kohaldamise menetluses.
15. Üldkogu leiab, et

§ 172

lg 8 kolmandas lauses sisalduv piirang, mille kohaselt võib ärikeelu kohaldamata jätmisel kohtuväliseid kulusid riigi kanda jätta vaid juhul, kui isik on saanud menetlusabi, ei ole mõõdukas. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei saa kaaluda üles ärikeelu kohaldamise menetlusega seotud intensiivset omandiõiguse piirangut. Silmas tuleb pidada, et ärikeelu kohaldamise menetluse algatajaks on kohtu vahendusel riik ning sellele allutatud isikul ei ole võimalik menetlust vältida. Kuigi ärikeelu kohaldamise vajalikkus konkreetse isiku suhtes saabki selguda alles kohtumenetluse tulemina, mis ei saa olla ette ära otsustatud, tähendab ärikeelu kohaldamata jätmine sisuliselt seda, et ärikeelu kohaldamise menetlus on algatatud isiku vastu põhjendamatult. Samas tähendab eelöeldu ka seda, et kui menetlusosaline on ärikeelu kohaldamise kohtumenetluses osalemise tõttu teinud märkimisväärseid kulutusi, siis on ta pidanud katma oma vara arvel talle ebavajalikke kohtuväliseid kulusid. Üldkogu hinnangul ei saa lugeda põhiseaduslikus mõttes mõõdukaks menetlusosalisele pandud kohustust kanda kohtukulusid, mis on seotud avalikes huvides toimuva menetlusega, mille tulemusena selgub, et sunnivahendi kohaldamiseks puudub alus. Kui vastupidisel juhul ehk ärikeelu kohaldamise korral võib väita, et menetlusosaline on oma varasema taunitava käitumisega ise põhjustanud tema suhtes sunnivahendi rakendamismenetluse läbiviimise, siis olukorras, kus kohus ärikeeldu ei kohalda, puudub avalikes huvides toimetatava menetluse kulude menetlusosalise kanda jätmiseks vajalik legitimatsioon. Olles algatanud ärikeelu kohaldamise menetluse, peab riik arvestama, et kohtumenetlusega võivad kaasneda kulutused ka menetlusosalise jaoks. Analoogiliselt eelviidatud kriminaalmenetlusõigusliku menetluskulude hüvitamise regulatsiooniga õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral tuleb ka ärikeelu kohaldamata jätmise korral tsiviilkohtumenetluses silmas pidada, et sel juhul pole kohtuväliste kulude menetlusosalise kanda jätmiseks alust. Seetõttu tunnistab üldkogu

§ 172

lg 8 kolmanda lause põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda ärikeelu kohaldamise hagita menetluses jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui isikule ei ole antud menetlusabi. Seega saab kohtuväliseid kulusid jätta selle sätte alusel riigi kanda ka juhtudel, kus isikule ei ole antud menetlusabi. Kuna üldkogu tuvastas

§ 172

lg 8 kolmanda lause vastuolu omandipõhiõigusega, pole vaja analüüsida selle sätte kooskõla teiste põhiõigustega. III 52. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata A. Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja 4080 euro (koos käibemaksuga) suuruse asjatundja arvamuse kulu kui kohtukulu. Tühistatud osas tuleb asi saata

§ 701lg 3 teise lause alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis kõik A. Tammvere menetluskulud Eesti Vabariigi kanda, kuid muuta tuleb määruse õiguslikke põhjendusi. Samuti tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas A. Tammvere menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse osaliselt ja määras A. Tammvere kohtuväliste kulude (lepingulise esindaja kulude) suuruseks 1560 eurot (koos käibemaksuga) ning mõistis selle summa Eesti Vabariigilt A. Tammvere kasuks välja. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ka osas, millega ringkonnakohus jättis A. Tammvere avalduse 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse kohtuvälise kulu (lepingulise esindaja kulu) väljamõistmise osas rahuldamata. A. Tammvere määruskaebus rahuldatakse osaliselt, Eesti Vabariigi määruskaebus jääb rahuldamata. 53. Üldkogu on seisukohal, et olukorras, kus kohus kaalub ärikeelu kohaldamist pankrotis äriühingu juhtorgani liikme suhtes ja ärikeeld jääb määramata, on alus jätta menetluskulud (nii kohtukulud kui ka kohtuvälised kulud) Eesti Vabariigi kanda. Kohtud jätsid ärikeelu määramata ja ringkonnakohus jättis A. Tammvere menetluskulud õigesti Eesti Vabariigi kanda, kuid põhjendas seda ekslikult sellega, et riik on

§ 172lg 1 esimese lause järgi isik, kelle huvides menetlus toimub.

Üldkogu leidis eespool, et ringkonnakohtu kohaldatud õigusnorm ehk

§ 172

lg 1 esimene lause ei ole asjas kohaldatav (vt otsuse p-d 34 ja 35) ja et kohtuväliste kulude riigi kanda jätmist piirav

§ 172

lg 8 kolmas lause on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda (vt otsuse p 51). Rakendades

§ 172

lg 3 teist lauset analoogia korras, tuleb ringkonnakohtu määrus jätta menetluskulude riigi kanda jätmise osas küll muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. 54. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata A. Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja asjatundja arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu. Selles osas saadab üldkogu asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb A. Tammvere eelnimetatud taotlus lahendada. Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul tuleb hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega

§ 175lg 1 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.

veebruari

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 13;
2. novembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid, sh võlaõigusseaduse § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikud kulud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates muuhulgas võimalikke alternatiive kulu kandmiseks.
4. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus lahendas A. Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja kohtuvälise kuluna lepingulise esindaja kulu ning mõistis Eesti Vabariigilt A. Tammvere kasuks välja 1560 eurot (koos käibemaksuga) ja jättis 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse lepingulise esindaja kulu välja mõistmata. 56.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-16, p 14;
3. veebruari
4. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu
5. mai
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Üldkogu leiab, et ringkonnakohus on A. Tammvere taotletavate lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollinud ega ole diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud.
7. A. Tammvere on muude menetluskulude hulgas palunud jätta riigi kanda ja mõista riigilt tema kasuks välja ka riigilõivu. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et A. Tammvere on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras (50 eurot) ja see tuleb menetlusosalisele hüvitada. Üldkogu märgib, et

§ 150

lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse riigilõiv määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. 58. Kuna A. Tammvere määruskaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb

§ 149lg 4 esimese lause järgi määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Jüri Põld, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu