Obsah (12)

§ 407§ 701§ 394§ 415§ 417§ 422§ 444§ 436§ 418§ 173§ 169§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) § 407 lg-s 1 nimetatud tagaseljaotsuse tegemise piiranguid.

1. Kostja II palus maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses see määrus tühistada, kaja rahuldada ja menetlus taastada. Hageja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. novembri 2016 määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu menetluskulud kostja II kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on jätnud kaevatavas määruses viitamata konkreetsetele õigusnormidele, mille alusel ta luges hagiavalduse selles märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatuks. See ei ole siiski aluseks määruse tühistamiseks ning ringkonnakohus esitas ise määruses õiguslikud põhjendused. Ringkonnakohus märkis, et hageja on esitanud kostjate vastu liisingulepingu täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1) ning kahju hüvitamise nõude liisingulepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulude (VÕS § 367 lg 4) saamiseks. Maakohus leidis õigesti, et hageja esitatud asjaolude alusel on hagi veenev ja hageja faktiväidete õigsust eeldades võis liisingu- ja käenduslepingust tuleneva nõude rahuldada. Seega on hagi õiguslikult põhjendatud ja määrus vastab

§ 407lg-s 1 sätestatud nõuetele.

Maakohus ei rikkunud menetlusdokumente kätte toimetades seadust. Vajadust kohtudokumentidega tutvuda ja neile vastata ei vähenda menetlusosalise vähene keeleoskus ega asjaolu, et toimub paralleelne kohtumenetlus. Mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks ei saa pidada kostja II abikaasa väidetavat haigust, kuna kostja II ei ole selgitanud, kuidas see takistas tal kohtudokumentidega tutvumast ja hagile vastamast. Maakohus ei andnud hagile vastamiseks liiga lühikest tähtaega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub kostja II kohtute määrused tühistada ning kaja rahuldada, taastada menetlus ja saata asi menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule. Kostja II palus samuti Riigikohtu menetluse kuludena kindlaks määrata 938 eurot ja määrata, et hageja peab tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni seaduses ettenähtud ulatuses viivist. Hageja menetluskulusid Riigikohtus ei pidanud kostja II põhjendatuks ega vajalikuks. Kostja II arvates tuli asja materjalid kätte toimetada kostjat II seotud kohtuvaidluses esindanud lepingulisele esindajale. Kostjal II oli ka mõjuv põhjus hagile vastamata jätmiseks. Kostja II abikaasa haigushood piirasid kostja II võimalust pikemalt hagimaterjalidega tutvuda, neid tõlkida, neist aru saada ning hagile 14 päeva jooksul põhjalik vastus koostada. Kostja II oli veendunud, et tegemist oli järjekordse hageja menetlusdokumendiga teises tsiviilasjas, kus menetluse käigu ning menetlustähtaegade järgimise eest hoolitseb lepinguline esindaja. Hagi ei võetud õigesti menetlusse. Hagis ei ole tõendatud kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid, ennekõike haagise väärtust selle hagejale tagastamise ajal. Kohtud ei ole hagi õiguslikku põhjendatust piisavalt kontrollinud. Haagis müüdi turuhinnast odavamalt. Põhjendamatu on haagise tagastamise kulu 250 eurot, kuna kostjad tagastasid haagise ise telefonikõne peale. Müügikulud 280 eurot ei olnud vajalikud ega põhjendatud.
2. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja kohtumäärused muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda ja mõista temalt välja 977 eurot 50 senti (käibemaksuta) ja viivis sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb

§ 701lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada.

Kaja tuleb rahuldada, hagis kostja II vastu menetlus taastada ning asi saata menetluse jätkamiseks maakohtule. Tagaseljaotsus on jõus kostja I suhtes.

1. Kolleegium käsitleb esmalt tagaseljaotsuse tegemise formaalseid eeldusi ja mõjuvat põhjust hagile vastamata jätmiseks (I), seejärel hagi õiguslikku põhjendatust (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III). I
2. Hageja nõuab kostjalt II kui käendajalt kostja I kui liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat võlgnevust, kokku 4000 eurot. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega.
3. Tagaseljaotsusega hagi rahuldamise eeldusteks on nii formaalsete eelduste täitmine kui ka hagi õiguslik põhjendatus. Kolleegium märgib esmalt, et tagaseljaotsuse tegemise formaalsed eeldused olid täidetud. 14.
4. Kostjale II oli kätte toimetatud hagi ja antud tähtaeg vastamiseks, mille jooksul vastust kohtusse ei jõudnud (

§ 407lg 1).

Oli ka selgitus hagile vastamata jätmise tagajärgede kohta (I kd, tl 131 pöördel) (

§ 407lg 5 p 2).

Hageja teatas maakohtule, et on nõus tagaseljaotsuse tegemisega (I kd, tl 3) (

§ 407lg-d 1 ja 2).

Kolleegium ei näe ka põhjust arvata, et hagi ei olnud õigesti menetlusse võetud (

§ 407lg 5 p 22).

Kostja II ei teatanud enne tagaseljaotsust mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks (

§ 407lg 5 p 3).

14.2. Tagaseljaotsuse tegemise formaalsetest eeldustest võib olla problemaatiline vaid

§ 407lg 5 p 1 järgimine, st et hagile vastamiseks võidi anda liiga lühike tähtaeg.

Maakohus andis kostjale II hagile vastamiseks 14 päeva kättesaamisest (I kd, tl 131), mis on minimaalne tähtaeg

§ 394lg 5 järgi.

Minimaalne tähtaeg ei ole alati vastamiseks piisav, vastasel juhul poleks

§ 407lg 5 p-l 1 sisu.

Tähtaja määrmisel tuleb arvestada asja hinda, mahukust ja tähendust kostjale, eeldatavaid takistusi vastamisel, vajadust võtta esindaja. Arvestades asja hinda ja keerukust, võib käesoleval juhul pidada kostjale II antud vastamise tähtaega kolleegiumi hinnangul vähemasti formaalselt piisavaks. 15. Kaja rahuldamiseks on kostjal II kolleegiumi arvates olemas

§ 415lg 1 järgne mõjuv põhjus, mis takistas tal hagile õigel ajal vastamast.

Seetõttu tuleb määrused tühistada, kaja rahuldada ja

§ 417lg 2 alusel asjas menetlus taastada.

15.1.

§ 422

lg 1 järgi on mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks eelkõige liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille tõttu isik ei saanud hagile vastata või kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat. See loetelu ei ole ammendav. Mõjuvaks põhjuseks võib kolleegiumi arvates olla ka igasugune muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võis kostjalt menetlusosaliselt mõistlikult oodatavat hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus. Esmajoones on selle mõte võimaldada asja lahendamist ka juhul, kui kostja hoiab kohtumenetlusest kõrvale. 15.

1. Kostja II on mõjuva põhjusena toonud inimliku eksituse, et ta pidas esitatud hagimaterjale teise kohtuasja materjalideks, millega tegelemiseks oli tal võetud esindajaks advokaat. Asja materjalidest nähtub, et kostjatel oli sõlmitud hagejaga mitu sarnast lepingut ja nende alusel oli alustatud enne käesolevas asjas hagi esitamist kostjate vastu sarnase hagi alusel ka kohtumenetlust asjas nr 2-16-1274, milles tehti otsus
2. mail 2016 (I kd, tl 164-179). Kostjaid esindasid selles menetluses advokaadid, kes esitasid ka taotlusi (vt nt II kd, tl 53-58). Hageja proovis käesolevas asjas
3. aprillil 2016 esitatud nõuet esitada teises asjas
4. märtsil 2016, kuid maakohus ei võtnud seda nõuet
5. aprillil 2016 menetlusse (I kd, tl 180​-183). Koostoimes asjaoludega, et kostjal II oli enda väitel raskusi eestikeelsete dokumentide mõistmisega, mis vajanuks tõlkimist, kostjal II olid perekondlikud probleemid ja hagile vastamiseks oli antud minimaalne tähtaeg, loeb kolleegium kostja II eksituse menetluste suhtes ja uskumise advokaadi asjaga tegelemisse praegusel juhul mõjuvaks põhjuseks. II
6. Lisaks ei ole hagi kolleegiumi arvates vähemasti osaliselt ka õiguslikult põhjendatud, mistõttu seda ei saanuks tervikuna rahuldada ka sel põhjusel (

§ 407lg 1).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja keeruliste õigusküsimuste puhul tuleb eelistada sisulist lahendamist. Kohtud on suhtunud hageja nõudesse pealiskaudselt ega ole selle rahuldamise eeldusi sisuliselt kontrollinudki. Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile vastamata jätmise korral rahuldamata (

§ 407lg 6).

17. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine), lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud (

§ 407lg 1 teine lause) (vt nt Riigikohtu 14.

veebruari 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 14). Seadus ei näe ette võimalust, et tagaseljaotsus võiks olla õiguslikult vähem põhjendatud kui tavaline kohtuotsus.

1. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel nii tagaseljaotsuse tegemisel kui ka selle peale esitatud kaja või edasises menetluses esitatud määruskaebuse lahendamisel (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16;
3. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 14). Maakohus tegi tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, nagu seda võimaldab

§ 444lg 3.

Samas ei ole õigusliku põhjendatuse kontrolli esitatud ka maakohtu määruses kaja rahuldamata jätmise kohta ega sisuliselt ka ringkonnakohtu määruses määruskaebuse kohta. Ringkonnakohus on üksnes märkinud õigusnormid, mille järgi hageja nõuet kvalifitseerida, kuid ei ole kontrollinud nõude rahuldamise eeldusi (ringkonnakohtu määruse p-d 16 ja 17). 19. Hageja nõudis kostjalt II kui käendajalt kostja I kui liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat võlgnevust (vt käesoleva määruse p 1).

§ 407

lg 1 teise lause järgi saab asja lahendamisel lähtuda järgmistest olulistest kostja II omaks võetud asjaoludest: hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud leping haagise liisimiseks; hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud käendusleping kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste käendamiseks (maksimumsummaga 11 628 eurot); kostja I jättis liisingumaksete kohta esitatud arved hagejale tähtaegselt tasumata (kokku oli võlg 1159 eurot 15 senti), mistõttu esitas hageja

1. juunil 2015 kostjale I liisingulepingu ülesütlemise avalduse; kuna kostja I ei tagastanud pärast liisingulepingu ülesütlemist haagist vabatahtlikult, kulutas hageja valduse taastamisele 250 eurot; haagis müüdi pärast tagastamist hinnaga 3600 eurot (käibemaksuta).
2. Hageja ja kostja I vaheline leping on hagiavalduses esitatud asjaolude põhjal kvalifitseeritav liisingulepinguna VÕS § 361 tähenduses ning kostjaga II sõlmitud leping liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepinguna VÕS § 142 lg 1 mõttes.
3. Kuna kostja II käendaja vastutus liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste eest on solidaarne (VÕS § 145 lg 1), käenduslepingu kehtivuses esitatud asjaoludel kahtlust ei ole ja käenduslepingu alusel nõude rahuldamist takistavaid asjaolusid ei ole esitatud, on hagi rahuldamiseks määrav, kas õiguslikult on võimalik rahuldada hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja I kui liisinguvõtja (ja põhivõlgniku) vastu.
4. Hagis esitatud asjaoludel saab kahtluseta õiguslikult põhjendatuks pidada üksnes lepingu täitmise nõudena (VÕS § 108 lg 1) esitatud liisinguosamaksete ja intressi tasumise nõuet. Küsitavad on koos sellega esitatud paberarve tasu ja võla sissenõudmise teenustasu väljamõistmise õiguslikud alused, mh lepingutingimuste lubatavus ja kvalifikatsioon, samuti hinnang neile kui tüüptingimustele. Analüüsitud ei ole mh VÕS § 1131 kohaldatavust sissenõudmiskulude hüvitamisele. Kohus ei ole täitmise nõuet ja kahju (kulutuste) hüvitamise nõudeid eristanud ega VÕS § 367 eelduste täitmist kontrollinud.
5. Iseäranis problemaatilised on kõik liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad nõuded, kuna ülesütlemise õiguslikku põhjendatust VÕS § 196 ja liisingulepingu järgi ei ole kohtud sisuliselt kontrollinudki. 23.
6. Suurimaks etteheiteks on müügikahju hüvitise kriitikavaba väljamõistmine kostjalt II. Seadus (VÕS § 367 lg 3) kohustab liisingueseme liisinguandjale jäämisel arvestama hüvitisnõude esitamisel eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal, mitte selle müügihinda. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevast liisinguandja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal (vt nt Riigikohtu
7. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 17). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Krediidikulude hüvitamise nõude esitamisel (VÕS § 367 lg-d 1-3) peab hageja vastavad asjaolud hagis järelikult ka välja tooma. Praeguses asjas ei ole hageja hagiavalduses välja toonud, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise ajal. Seetõttu ei ole hagiavalduses märgitud asjaoludel võimalik VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 järgse nõude suurust kindlaks teha. Sellest johtuvalt ei ole kontrollitav ka hagis esitatud viivisenõude õiguslik põhjendatus. 23.
8. Samuti ei ole hagiavalduses esitatud asjaoludest võimalik järeldada, kas hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud kapitalirendi või kasutusrendi tüüpi liisinguleping. Samas on ka see oluline VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel. Kui kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul tasub liisinguvõtja lepingu korralise täitmise puhul liisingumaksete tasumise kaudu liisinguandjale kõik liisingueseme soetamiseks tehtud kulud (jääkmaksumuse), siis kasutusrendi puhul jääb jääkmaksumus kokkulepitud ulatuses liisinguandja kanda. Seetõttu tuleb kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses (vt ka Riigikohtu
9. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p-d 24 ja 32). 23.
10. Hageja on hagiavalduses liisingueseme väärtuse märkimise asemel tuginenud liisingulepingu tingimuste p-le 6.7, millest tuleneb, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamisel saadud hind väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju. Sellise kokkuleppe lubatavust tüüptingimusena ei ole kohtud hinnanud. Riigikohtu praktika järgi on poolte kokkuleppel lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt Riigikohtu
11. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18;
12. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18). 23.
13. Kolleegium rõhutab, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62). Seega tulnuks praegusel juhul tagaseljaotsuse tegemise eeldusena hinnata, kas liisingulepingu tingimuste p-s 6.7 sisalduv kokkulepe on kehtiv. III 24.

§ 418lg 1 järgi taastatud menetlus jätkub.

25. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada, mh arvestades

§ 169lg-s 2 sätestatut.

Kolleegium märgib, et tagaseljaotsusega kostjalt I välja mõistetud hageja õigusabikulude kohta puuduvad toimikus andmed, samuti viide, mis alusel väljamõistmine toimus. 26. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel kostjale II tagastada.

Lisaks tuleb

§ 149lg 5 esimese lause alusel tagastada ka kajalt tasutud kautsjon.

Kautsjoni tagastamist ei takista

§ 149

lg 51, kuna hagi ei võinud vähemasti tervikuna õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldada. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik