) § 170 järgi on nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud hoolimata sellest, kas nõude loovutamine oli ka tegelikult kehtiv, st kas nõude loovutamise lepingud ise kehtivad või mitte. Lisaks on hageja mistahes nõuded aegunud. Kostja II leidis, et hagi on aegunud. Nõude loovutamised on kehtivad.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige hageja seisukoht, et hagi ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 alusel aegunud. Tasu nõude aegumine algas järgneva aasta esimesel päeval, seega
esimese lause kaitse ainult võlgniku õigusega rahuldada tema vastu suunatud nõue senise või uue võlausaldaja suhtes, tegelemata loovutuse kehtivuse küsimusega. Hageja seisukoht, et müügilepingust tulenevate nõuete loovutused on väidetavalt tühised, ei tee olematuks kostja I suhtes
esimeses lauses märgitud kaitset.
järgi on nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud hoolimata sellest, kas nõude loovutamine oli ka tegelikult kehtiv, olukorras, kus hageja on vähendanud nõuet ulatuses, mis lepiti kokku kostja I ja kostja III vahelises kompromissilepingus. Kostja I ei olnud kompromissilepingu sõlmimisel teadlik etteheidetest nõude loovutamise väidetava kehtetuse kohta. Seega ei ole õige hageja seisukoht, mille kohaselt kostjal I puudus
esimeses lauses nimetatud kaitse ja seetõttu ei ole hagi lisaks oleval kompromissilepingul selle hagi lahendamisel tähtsust.
esimeses lauses nimetatud kaitse võimaldab kostja I ja kosta III vahelist kompromissilepingut lugeda esitatud hagist tulenevalt lepinguks, millega kostja I on võlgnikuna oma müügilepingujärgsed kohustused täitnud. Hageja on esitanud nõude, mida tal tegelikkuses ei ole.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja müügilepingu täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et nõude loovutamised olid TsÜS § 83 järgi tühised, ega ka selle üle, et kostjale I teatati müügilepingust tulenevate nõuete loovutamisest.
järgi võlgnikule nõude loovutamisest teatamisel ei ole konstitutiivseid õiguslikke tagajärgi. Loovutamisest teatamine ei asenda loovutust, mida tegelikult ei ole tehtud, ega korrigeeri loovutamise puuduseid.
ei too kaasa nõude üleminekut seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale (loovutuse saajale). Tegelik võlausaldaja, s.o kehtetu loovutuse tegija, võib jätkuvalt nõuet käsutada ning ka nõuet maksma panna.
kaitse võlgniku suhtes seisneb esmajoones selles, et kui võlgnik on täitnud kohustuse loovutuse saajale (uuele võlausaldajale), siis on nõue lõppenud ja temalt ei saa täiendavat täitmist nõuda. Küll aga ei kaitse
võlgniku heausksust ega too kaasa õiguslikke tagajärgi ülejäänud osas, nt nõude vähendamisel kompromissi korras, uue võlausaldaja nõudest osalise või täieliku loobumise korral jne.
sõnastuse ja mõtte kohaselt loetakse võlgniku suhtes toimunuks nõude loovutamine algselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, kuid see ei tähenda automaatselt, et hõlmatud oleksid ka mistahes järgnevad nõudega tehtud tehingud.
mõte ei ole võimaldada kehtetu loovutamistehinguga näivalt võlausaldaja seisundi omandanud isikul nõuet käsutada ega vabastada ka võlgnikku tema kohustustest, mis on tal tekkinud tegeliku võlausaldaja (s.o loovutaja) vastu.
Kostjad II ja III ei saanud omandada hagejale kuulunud nõude käsutamise (sh vähendamise) õigust tühise loovutamistehingu alusel. Vorminõuete rikkumisega seotud tühisuse riisikot kannavad loovutamislepingu mõlemad pooled (s.o nii hageja ise kui ka kostjad II ja III). Asjaolu, et kostja I ei olnud loovutuste tühisusest teadlik, ei too kaasa hageja õiguste kaotamist. Kuna kostjale III ei kuulunud müügilepingu järgi mingeid õigusi ega nõudeid, siis ei saanud ta neist ka loobuda. Võlgnik ei ole täitnud uuele võlausaldajale kogu nõuet, vaid on tasunud 10 000 eurot. Hageja on põhjendatult lugenud nõude lõppenuks üksnes kõnealuse 10 000 euro osas. Ülejäänud osas on hagejal õigus nõuet jätkuvalt maksma panna. Asja lahendamisel ei ole tähtsust kostja I väidetel, mille kohaselt sai ta nõude loovutamise tehingu võimalikust kehtetusest teada alles käesolevas tsiviilasjas hagi esitamisel, ega viidetel abstraktsiooniprintsiibile. Põhjendatud ei ole ka kostja I väited, mille kohaselt on hageja nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Ehkki müügileping sõlmiti 2006. aastal, muutus nõue sissenõutavaks alles augustis 2011. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Praegusel juhul ei ole esile toodud niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust lugeda hageja oma nõudeõiguse kaotanuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse maakohtu otsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtusse. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus
ebaõigesti kohaldades jõudnud ekslikule järeldusele, et kostja II ei saanud kostjaga I nõude kohta kompromissi sõlmida.
eesmärk on tagada võlgniku kaitse ja luua õiguskindlus võlgnikule nõude loovutamise olukorras.
alusel võib võlgnik eeldada, et nõude loovutamine on tema suhtes kehtiv.
Võlgnikul on õigus
Kui võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud, tuleb nõuet vastavalt sellele vähendada, samuti on pooltel alati võimalik vaidluse korral sõlmida kompromiss (vt
). Võlgnikku ei saa koormata sellega, et ta võib nõude uuele võlausaldajale küll täita, kuid temaga tehingut teha (nt kompromissilepingut sõlmida) ei või. Võlgniku õigus teha uue võlausaldajaga nõude suhtes tehinguid väljendub ka
§-s 169. Lisaks ei ole ringkonnakohus otsuses tähelepanu pööranud abstraktsiooniprintsiibile.
kohaldamise tulemusel on loovutamise käsutustehing kehtiv.
ÜS § 84 lg 1 alusel. Seevastu on ringkonnakohus tõlgendanud
Võlgniku suhtes on loovutus kehtiv. Kompromissi täitmisega on kostja I kohustused mõlema võlausaldaja vastu lõppenud. Esialgne võlausaldaja ei saa nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustuse täitnud juba uuele võlausaldajale. Ringkonnakohus on kohustuse täitmise mõistet valesti sisustanud. Kostja I sõlmis kokkuleppe
Kompromissi täitmisega on võlasuhe kehtivalt lõppenud. Hagi rahuldamise korral oleks tegemist nõude korduva täitmisega. Esialgne võlausaldaja ei või võlgnikult nõuda kohustuse korduvat täitmist olenemata kohustuse kogusummast. Ringkonnakohus on ebaõigesti kirjeldanud
Hageja nõue on vastuolus hea usu ja õigusrahu põhimõttega. Hageja loovutas nõude üheksa aastat tagasi. Hageja teadis, et kostja I oli sõlmitud kompromissi täitnud. Lisaks olid isikud, kes vaidlusaluse nõude loovutasid ning omandasid, omavahel seotud. Kuivõrd loovutamistehingute pooled olid omavahel seotud ja seega ka loovutamistehingute tegemise juures, ei osanud kostja I kaheldagi, et loovutamistehingud võiksid olla tühised. Menetluskulude jaotus on valesti määratud. Kui teised kostjad (loovutuse saajad) menetlusse kaasati, siis tuleb menetluskulud jätta osaliselt ka nende kanda. Kui hagejal ei olnud nende vastu nõuet, siis oleks pidanud nende kulud jääma hageja kanda. Ringkonnakohus on jätnud ebaselgeks menetluse poolte ringi. Maakohtus oli kostjaks ka Osaühing Alnus, kes praeguseks on äriregistrist kustutatud. Tema suhtes oleks pidanud menetluse lõpetama, mida ringkonnakohus ei teinud, vaid jättis ta lihtsalt kohtuotsusest välja.
Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid (Riigikohtu
esimese lause järgi loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.
reguleerib mh olukorda, kus nõude loovutamine on kehtetu, kuid nõude loovutamisest on võlgnikku teavitatud. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest, võib võlgnik
lg 2 ja § 170 alusel järeldada, et temale teatatud isik on uus võlausaldaja, st nõude täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik on uus võlausaldaja.
Kui nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta täita kohustuse uuele võlausaldajale. Sel juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet esitada (Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). 16. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu
tõlgendusega.
ei kaitse võlgnikku üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest, vaid ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse osas.
sõnastus ja mõte on oluliselt laiem, kui õigus täita kohustus tervikuna uuele võlausaldajale. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik. Seetõttu võib kolleegiumi arvates võlgnik üldjuhul
alusel tugineda ka sellele, et uue võlausaldajaga sõlmitud kokkuleppe tulemusel osa nõudest lõpeb, näiteks nõudest osalise loobumise tõttu. Eeltoodud järeldust toetavad ka võlaõigusseaduse sätted, mille kohaselt võlgniku teadmata nõude loovutamisel loetakse vale võlausaldajaga tehtud tehing võlgniku suhtes siiski kehtivaks.
lg 1 järgi, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.
lg 2 kohaselt, kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks. See tähendab, et ka
§-le 170 vastupidises olukorras tuleb eelistada võlgniku kaitset uue võlausaldaja huvidele. 17. Kolleegium selgitab, et
Kui loovutustehing on tühine, siis jääb õigustatud võlausaldajaks esialgne võlausaldaja ehk tuvastatud asjaoludel hageja. Kui võlgnik täidab kohustuse
§-le 170 tuginedes väidetavalt loovutuse saanud võlausaldajale, siis on esialgsel võlausaldajal loovutuse saaja vastu tagasinõue alusetu rikastumise sätete alusel (vt
18. Asja lahendust ei mõjuta ka see, kas kompromissilepingu sõlmimine oli põhjendatud või kas jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud ostuhinna tasumise kohustus teiste müüjate vastu. Praegusel juhul takistab nõude rahuldamist kostja I suhtes
. Lisaks ei ole hageja väitnud, et kompromissileping oleks tühistatud või tühine, vaid vastupidi - hageja kinnitab, et kostja I on kompromissilepingu kohaselt täitnud. 19. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega
Kohtud on kõik asja lõplikuks lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastanud ning ei ole sealjuures rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsus ning hagi jääb täielikult rahuldamata. 20. Kuivõrd hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 174 lg 5 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude katteks 1269 eurot 72 senti (käibemaksuta) ja viivise
Hageja ega kostja I apellatsiooniastmes maakohtu kindlaks määratud menetluskulude suurust ei vaidlustanud. Seega vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejal hüvitada kostjale I maakohtu menetluskuludest 1269 eurot 72 senti. Ringkonnakohtule esitatud avalduse kohaselt oli kostja I menetluskuludeks apellatsioonimenetluses 1088 eurot (käibemaksuta). Hageja vaidles kostja I menetluskulude nimekirjale osaliselt vastu. Hageja leidis, et menetluskuluna hüvitamisele ei kuulu kostja I esindaja kohtuistungile sõitmiseks kulunud aeg (4 tundi, 120 eurot) ja menetluskulude nimekirja koostamise kulud (25 minutit, 50 eurot). Kolleegiumi arvates on hageja vastuväiteid põhjendatud ning vastavas ulatuses jääb kostja I taotlus rahuldamata. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on kolleegiumi arvates põhjendatud. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale I apellatsioonimenetluse menetluskulud 918 eurot. Riigikohtule esitatud avalduses palub kostja I kindlaks määrata kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 1330 eurot (käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus kostja I õigustoimingutele kokku 11 tundi 5 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli 120 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus ei nõudnud kostjalt I täiendavat seisukohta pärast hageja esitatud vastust, mistõttu selle seisukoha koostamisega kaasnevad kulud ei olnud vajalikud. Menetluskulude kindlaksmääramisega seotud kulusid, sh menetluskulude nimekirja koostamise kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Eeltoodut arvestades saab kostja I kassatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuluks pidada 1000 eurot (käibemaksuta). Kokku tuleb hagejalt kostja I kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 3187 eurot 72 senti (käibemaksuta). Lisaks on kostja I taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist
Teised kostjad ei ole oma menetluskulude kohta andmeid esitanud ega menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud. 21. Kostja I kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.