← Eesti

3-4-1-4-17

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-4-17

  1. mai 2017 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Paavo Randma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Ene Solomi individuaalkaebus kaebaja põhiõiguse rikkumise tuvastamiseks tsiviilasjas nr 2-12-21148 Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tagastada Ene Solomi kaebus läbivaatamatult. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Ene Solom esitas
  3. mail 2012 Tartu Maakohtusse hagi AS-i Valga Vesi vastu lepinguliste õiguste rikkumise tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis
  4. märtsi
  5. a määrusega kaebaja hagiavalduse läbi vaatamata ja
  6. märtsi
  7. a kohtumäärusega menetluskulud hageja kanda.
  8. Kaebaja esitas
  9. septembril 2014 määruskaebuse Tartu Maakohtu
  10. märtsi
  11. a ja
  12. märtsi
  13. a kohtumääruste tühistamiseks ning taotles määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Tartu Maakohus ei ennistanud
  14. oktoobri
  15. a kohtumäärusega määruskaebuse esitamise tähtaega ning tagastas E. Solomi määruskaebuse.
  16. Kaebaja esitas
  17. novembril 2014 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu
  18. oktoobri
  19. a määrus. Kaebaja palus ennistada Tartu Maakohtu
  20. märtsi
  21. a ja
  22. märtsi
  23. a määruste peale kaebuse esitamise tähtaja ja kõnealused määrused tühistada.
  24. Tartu Ringkonnakohus jättis
  25. detsembri
  26. a määrusega kaebaja
  27. novembri
  28. a määruskaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kuigi kaebaja väitel sai ta Tartu Maakohtu
  29. märtsi
  30. a määruse kätte
  31. septembril 2014 Valga kohtumajast, luges maakohus õigesti määruse hagejale kättetoimetatuks
  32. juulil 2014 postkasti jätmisega.
  33. Tartu Maakohus määras
  34. märtsi
  35. a määrusega kindlaks menetluskulud ning mõistis E. Solomilt kostja kasuks välja menetluskulu katteks 680 eurot.
  36. Kaebaja esitas
  37. mail 2016 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu
  38. märtsi
  39. a määruse tühistada ja vabastada ta määruskaebuselt riigilõivu tasumisest. Tartu Maakohus rahuldas
  40. augusti
  41. a määrusega E. Solomi menetlusabi taotluse osaliselt.
  42. Tartu Ringkonnakohus jättis
  43. novembri
  44. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu
  45. märtsi
  46. a määruse muutmata. Kohtu hinnangul ei andnud ükski kaebuses esitatud väide alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks rahuldamata ning menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
  47. Kaebaja esitas
  48. novembril 2016 Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist, tema menetlusõiguste rikkumise tuvastamist ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrollimist. Lisaks taotles kaebaja riigi õigusabi kautsjoni tasumiseks.
  49. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis
  50. veebruari
  51. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kautsjonist vabastamiseks. Riigikohus märkis, et TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi antakse menetlusosalisele menetlusabi, kui on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kuna see eeldus pole täidetud, ei ole võimalik E. Solomit kautsjoni tasumisest vabastada. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis
  52. märtsi
  53. a määrusega määruskaebuse läbi vaatamata ja tagastas selle kaebajale. KAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED
  54. E. Solom esitas
  55. veebruaril 2017 Riigikohtule individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  56. veebruari
  57. a määruse peale, millega jäeti rahuldamata tema taotlus kautsjonist vabastamiseks. Kaebaja leiab, et menetlusabi saamise õigus on osa kohtusse pöördumise õigusest, mis tagab võrdse võimaluse kohtusse pöörduda, sõltumata isiku majanduslikust seisundist, ning kautsjonist vabastamata jätmisega rikkus kohus põhiseaduse (PS) §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigust kohtulikule kaitsele.
  58. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-te 6 ja 13 järgi on isikul oma tsiviilõiguste üle otsustamise korral õigus, et asja arutataks õiglaselt ja avalikult. Kohus peab isiku riigilõivu tasumisest vabastamata jätmist veenvalt põhjendama (Euroopa Inimõiguste Kohtu
  59. septembri
  60. a otsus asjas nr 42689/09) ning TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohus põhjendama, miks tema hinnangul ei ole menetlus edukas. Kui õigusabi andmisest keeldumine ei võimalda minna menetlusega lõpuni, on tegemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumisega (Euroopa Inimõiguste Kohtu
  61. novembri
  62. a otsus asjas nr 16580/09). Riigi õigusabi seaduses puudub konkreetne tingimus, et õigusabi antakse üksnes eduka kaebuse puhul. Kaebajale on tekkinud kahju seetõttu, et Tartu Maakohus võttis hagi menetlusse pärast riigilõivu tasumist, kuid jättis siis hagi läbi vaatamata ega tagastanud ka tasutud riigilõivu. Kaebaja hinnangul on individuaalkaebus lubatav, kuna riigisiseses õiguses puudub tal muu tõhus menetlus enda õiguste kaitsmiseks.
  63. Kaebaja palub tuvastada, et kohtud rikkusid tsiviilasja arutamisel tema põhiõigusi, ning taotleb Riigikohtu
  64. veebruari
  65. a määruse ja teiste õigusvastaste kohtumääruste põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks tunnistamist. Lisaks soovib kaebaja, et talle määrataks tema põhiõiguste rikkumise eest õiglane hüvitis. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
  66. Justiitsminister on seisukohal, et E. Solomi individuaalkaebus ei ole lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata. Kui individuaalkaebus on kohtu hinnangul siiski lubatav, leiab justiitsminister, et asjassepuutuv säte, st TsMS § 181 lg 1, on põhiseadusega kooskõlas.
  67. Õiguskantsler leiab, et E. Solomi taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Tegemist ei ole juhtumiga, mil kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi teist tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. Praeguses asjas sai kaebaja oma väidetavat õigust kaitsta tsiviilkohtumenetluses. Sellest, et kohtud lõppastmes kaebaja väidetega ei soostunud, ei saa teha järeldust, nagu oleks kaebaja jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  68. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Erandjuhul saab isik siiski tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (alates Riigikohtu üldkogu
  69. märtsi
  70. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02, p 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  71. jaanuari
  72. a määrus asjas nr 3-4-1-14-16, p 22). Seetõttu hindab kolleegium esmalt, kas Riigikohtule esitatud kaebus on lubatav.
  73. Individuaalkaebusest nähtub, et E. Solom vaidlustab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  74. veebruari
  75. a määrust, millega keelduti teda vabastamast kautsjoni tasumisest. Seega nõuab kaebaja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse põhiseaduspärasuse hindamist. Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  76. märtsi
  77. a määrus asjas nr 3-4-1-19-08, p 14).
  78. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt on Riigikohtule esitatav individuaalkaebus lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et kaebuse esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  79. aprilli
  80. a määrus asjas nr 3-4-1-34-15, p 28;
  81. juuni
  82. a määrus asjas nr 3-4-1-4-10, p 9).
  83. E. Solom vaidlustas Riigikohtu tsiviilkolleegiumile esitatud kaebuses sisuliselt juba kahes kohtuastmes tõstatatud ja analüüsitud küsimusi (hagi läbi vaatamata jätmist, menetluskulude jaotust ja suurust ning tasutud riigilõivu tagastamist hagi läbi vaatamata jätmise tõttu). Kaebajal oli seega piisavalt tõhus võimalus kaitsta oma põhiõigusi ja taotleda varasemate menetluste käigus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  84. novembri
  85. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p 12). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna alust väita, et kaebaja on jäetud ilma PS §-s 15 sätestatud põhiõigusest kohtulikule kaitsele, tema põhiõigusi on rikutud ja sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
  86. juuli
  87. a määrus asjas nr 3-4-1-24-15, p 14; viimati
  88. jaanuari
  89. a määrus asjas nr 3-4-1-14-16, p 25).
  90. Lisaks märgib kolleegium, et kui isik taotleb Riigikohtule esitatavas kassatsioon- või määruskaebuses mõne õigustloova akti või selle sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamist, hindab Riigikohus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel muu hulgas ka sellise taotluse põhjendatust. Kohtul on nimelt kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  91. detsembri
  92. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, p 10). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  93. novembri
  94. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-21-11, p 13; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  95. jaanuari
  96. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-14-16, p 26). Sellest lähtudes on kolleegium seisukohal, et kaebajale oli tagatud tõhus võimalus taotleda kohtult nii TsMS § 168 lg 2 kui ka TsMS § 181 lg 1 p 2 põhiseaduspärasuse kontrollimist.
  97. Eeltoodud põhjustel ei ole E. Solomi individuaalkaebus lubatav ning tema taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.