Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi ni

) § 69 lg 2 p 1 kohaselt on täiendava julgeolekuabinõuna lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Teleri keelamine on põhjendatud, kuna sellega on võimalik rikkuda kambri sisustust või lõhkuda vangla vara. Lisaks on teleri äravõtmine põhjendatud selle tõttu, et teleri vaatamise mittevõimaldamine on üheks meetmeks, mis peaks ära hoidma kaebaja poolt analoogsete tegude toimepanemist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ning kaebuse rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1) Käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei olnud alust. Vastustaja on iga meetme valikul teinud kaalutlusvigu. Ei olnud reaalset ohtu, et kaitstavat õigushüve kahjustatakse. 2) Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et

§ 69

lg 2 p 1 alusel sai suhtlemisvabadust piirata distsiplinaarmenetluse läbiviimise huvides. See säte ei anna alust meetme võtmiseks distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatavate suhtes, et vältida distsiplinaarmenetluse mõjutamist ja kahtlustatavate omavahelist suhtlemist. Selline alus on sätestatud

§ 63lg-s 4.

3) Kaebaja kambris oli aken terve. Kaebaja käis korraks V. T. kambris, kuid ei lõhkunud seal akent. Ka V. T. kinnitas kohe valvuritele, et kaebaja ei lõhkunud akent. Valvurid viibisid kambrist paari meetri kaugusel ning oleksid akna lõhkumist kuulnud. Kaebaja ei olnud agressiivne. Varem ei ole kaebajat kahtlustatud vangla vara lõhkumises. Distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud kaebaja süüd. 4) Käskkirjas ei ole põhjendatud kaebaja täielikku isolatsiooni paigutamist ning isiklike esemete äravõtmist. Kaebajale jäeti alles vanglale kuuluvad metallist kausid, kruus ja lusikas, millega saanuks samuti akent lõhkuda. Lisaks on võimalik jalaga aken puruks lüüa. 5) Ringkonnakohus on heaks kiitnud kaebaja karistamise teleri äravõtmisega. Täiendavad julgeolekuabinõud ei tohi olla karistusliku iseloomuga.

1. Viru Vangla ei vastanud kassatsioonkaebusele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse
3. veebruari
4. a käskkirja kehtivusajal, taotledes käskkirja tühistamist. Paar päeva pärast kaebuse esitamist lõpetas vangla kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise. Käskkirja kehtivuse kaotamisest hoolimata pidas halduskohus tühistamiskaebust lubatavaks. Ringkonnakohus seda seisukohta ümber ei lükanud.
5. Kolleegium on varem selgitanud, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p-d 10−12 ja
8. novembri
9. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p-d 9−11). Eeltoodu tõttu ei ole haldusakti kehtivuse kaotamise korral vaja iga kord üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Ka kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist. II
10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. 15.

§ 69

lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja ohjeldusmeetmete kasutamine.

1. Kolleegium on selgitanud, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11 ja
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11).
6. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt nt
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12 ja
9. mai
10. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 15). Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt nt
11. novembri
12. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16 ja
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 16). Kolleegium soostub, et käskkirjas kirjeldatu andis vanglale aluse põhjendatud kahtluseks, et tõenäoliselt võib kaebaja osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule või toime panna raskeid õigusrikkumisi. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuli otsustada kiiresti, ei olnud vanglal võimalik koguda lisatõendeid akna kahjustamise asjaolude ning kaebajast lähtuva ohu väljaselgitamiseks. Vangla ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel kaalumisvigu teinud.
15. Jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada, milliseid meetmeid võtta. Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (

§ 66

lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega (vt halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13 ja
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 17). 18.
5. Vangla põhjendas kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise keelamist vajadusega välistada kaebaja kokkupuuted teiste kinnipeetavatega, et kaebaja ei saaks nendega koos organiseerida vangla vara lõhkumist ega hankida esemeid lõhkumiseks. Tegemist on asjakohaste ja piisavate kaalutlustega. 18.
6. Lisaks on vangla kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist põhjendanud sellega, et kuna kaebaja ja V. T. olid kahtlustatavad distsiplinaarsüüteo toimepanemises, oli vaja vältida nende omavahelist suhtlemist ja distsiplinaarmenetluse mõjutamist. Kolleegium nõustub kaebajaga, et

§ 69

lg 1 ei võimalda täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada distsiplinaarmenetluse tõhusaks läbiviimiseks. Sel eesmärgil saab kinnipeetava raske distsipliinirikkumise korral eraldatud kambrisse paigutada

§ 63lg 4 alusel.

Kaebaja vastu aga ei alustatud distsiplinaarmenetlust. Kuna vangla on kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamiseks esitanud ka muud kaalutlused, mille kolleegium luges asjakohasteks ja piisavateks, ei muuda eelmainitud ebaolulisest kaalutlusest lähtumine

1. veebruari
2. a käskkirja õigusvastaseks. 18.
3. Selleks et kaebaja ei saaks uusi samalaadseid rikkumisi toime panna, pidas vangla vajalikuks kaebajale keelata isiklikud esemed, millega on võimalik kahjustada vangla vara. See tingimus on täidetud ka televiisori puhul. Võimalus kahjustada vangla vara kambrisse jäetud vangla esemetega või jalaga ei välista vangla õigust keelata kaebajale isiklikud esemed. Vanglal tuli võtta meetmeid vangla vara kahjustamise ohu vähendamiseks. Meetmed ei olnud ilmselgelt ülemäärased. Ringkonnakohus märkis, et peale selle oli teleri äravõtmine põhjendatud ka seetõttu, et teleri vaatamise mittevõimaldamine on üheks meetmeks, mis peaks ära hoidma kaebaja poolt analoogsete tegude toimepanemist. Kaebaja hinnangul kiitis ringkonnakohus sellega heaks tema karistamise televiisori äravõtmisega. Juhul kui mõista ringkonnakohtu põhjendust nii nagu kaebaja, on ringkonnakohus kõrvale kaldunud kolleegiumi senisest praktikast, mille kohaselt ei tohi täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada karistuslikul eesmärgil (
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12). Vangla aga ei ole vaidlustatud käskkirjas ega kohtule esitatud muudes dokumentides sellest kaalutlusest lähtunud. 18.
6. Käskkirjast ei nähtu üheselt neid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Kolleegiumi hinnangul ei muuda puudused kaalutluste märkimisel siiski täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist praegusel juhul õigusvastaseks. Arvestades seda, et vanglal oli alust kahtlustada, et kaebaja oli toime pannud raske distsipliinirikkumise, oli vangla julgeoleku tagamise ja kaebaja poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise ärahoidmise vajadus kaalukam kui kaebaja kohustus taluda talle ajutiselt seatud lisapiiranguid. Võetud meetmed olid julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud.
7. Seega oli Viru Vangla
8. veebruari
9. a käskkiri õiguspärane. III
10. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus langes ära
11. märtsil 2015, kui V. T. suhtes lõpetati distsiplinaarmenetlus akna lõhkujat tuvastamata, või muul ajal enne
12. aprilli
13. Seetõttu ei pidanud kohtud seda kontrollima. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist. 21.

§ 69

lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud. Asjaolude äralangemisel peab vangla viivitamata omal algatusel haldusmenetluse uuendama ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja kehtetuks tunnistama (HMS § 44 lg 1 p 1, § 65 lg 3 ja § 68 lg 1) (vt ka halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 14). Kui vangla seda ei tee, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega. Kui kinnipeetava taotlust ega vaiet ei rahuldata, saab kinnipeetav pöörduda halduskohtusse. Vaide- või kohtumenetluse ajal saab kinnipeetav halduskohtult taotleda esialgset õiguskaitset. Kui käskkiri on kehtivuse kaotanud, on kinnipeetaval õigus põhjendatud huvi olemasolu korral taotleda halduskohtult vangla tegevusetuse (asjaolude äralangemisel haldusmenetluse uuendamata ja käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemist. IV
3. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata.
4. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Viru Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)