3-1-1-18-17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-18-17

1. mai 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Väärteoasi Raivo Veskla karistamises liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsus väärteoasjas nr 416-5908 Raivo Veskla kaitsja vandeadvokaat Indrek Veso, kassatsioon Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur
4. aprill 2017, kirjalik menetlus Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis RESOLUTSIOON
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a otsus Raivo Vesklale kohaldatud lisakaristuse osas.
8. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
9. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
10. Mõista Eesti Vabariigilt Raivo Veskla kasuks välja 150 (ükssada viiskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 25 (kakskümmend viis) eurot, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri
12. juuli
13. a otsusega karistati Raivo Vesklat liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel 200 trahviühiku (800 euro) suuruse rahatrahviga. LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võeti temalt lisakaristusena 4 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis
14. juunil 2016 kell 01.50 Harju maakonnas Keila vallas Keila-Ohtu tee
15. kilomeetril mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,73 mg/l. Selliselt käitudes rikkus R. Veskla LS § 69 lg 3 nõudeid.
16. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles R. Veskla kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt lisakaristuse kohaldamata jätmist.
17. Harju Maakohtu
18. oktoobri
19. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 On tõendatud, et alkoholisisaldus R. Veskla ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l. Sellises seisundis mootorsõiduki juhtimine vastab LS § 224 lg 2 objektiivsetele tunnustele. Väärteo pani menetlusalune isik toime tahtlikult. 3.2 Kaebuse kohaselt oli R. Veskla mootorsõidukit juhtides hädaseisundis. Enne sõiduki juhtimisele asumist viibis ta X külas X talus, kus teda ründas korduvalt K. H. Esimest korda ründas K. H. R. Vesklat majas. Menetlusalune isik väljus majast, kuid ligikaudu kümme minutit hiljem ründas K. H. teda uuesti, nõudes seejuures, et R. Veskla talust lahkuks. Sama nõudmist kordas ründaja mõni aeg hiljem uuesti. Eelnevast järeldub, et menetlusalusel isikul oli lahkumiseks ja abi või takso kutsumiseks piisavalt aega. R. Vesklal ei olnud pärast esimest rünnet alust oodata, et ta ei pea lahkuma või abi kutsuma. Samas ei palunud ta abi ka teda peatanud politseinikelt. Seega ei pannud ta tegu toime hädaseisundis. Kuna R. Veskla pöördus arsti poole alles
20. juunil 2016, näitab see, et ka talle tekitatud tervisekahjustused ei olnud olulised. Samuti pole ta esitanud politseile kuriteoteadet õigusvastase ründe kohta. 3.3 Tunnistaja D. P. ja menetlusalune isik andsid ütlusi, mille kohaselt soovisid nad sõita kohta, kuhu oleks saanud parkida ning ööbima jääda. Politsei peatas nende sõiduki ligikaudu 7 kilomeetri kaugusel X talust. Pole usutav, et nii pika vahemaa jooksul ei suudetud leida parkimiseks sobivat kohta. Tunnistaja K. L-i ütlustest järeldub, et tegelikult R. Veskla peatumiskohta ei otsinud. Lisaks ei ole arusaadav, miks ta ei pöördunud abi saamiseks lähimasse talusse. 3.4 Kuigi menetlusalune isik väitis, et ta ei saanud sündmuskohalt muul moel lahkuda, oli tal siiski võimalik lahkuda jalgsi või kutsuda takso. Pole alust arvata, et K. H. oleks menetlusalusele isikule järgnenud. Kuna R. Veskla juhtis mootorsõidukit keelatud seisundis ja seadis sellega ohtu teiste isikute elu, tervise ning vara, ei saa päästetoimingust rääkida. 3.5 Tuvastatav ei ole teo toimepanemine tugeva hingelise erutuse mõjul. Tõenditest nähtub, et R. Vesklal oli enne lahkumist aega rahuneda ja otsustada, et ta sõidab ära. Seega puuduvad karistust kergendavad asjaolud karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p 6 või sama paragrahvi
21. lõike mõttes. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi suurus on üle LS § 224 lg 2 sanktsiooni keskmise määra, lisakaristus aga allpool sama paragrahvi
22. lõike
23. punktis sätestatud keskmist määra. Põhi- ja lisakaristus on määratud seaduslikult. Kui kohtuväline menetleja poleks arvestanud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, saanuks määrata tunduvalt suurema karistuse, kuivõrd R. Vesklal esines väärteokoosseisu mõttes maksimaalne joove. Määratud karistus vastab tema süü suurusele ega ole ebaproportsionaalselt raske. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Veskla kaitsja vandeadvokaat Indrek Veso, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja menetluskulude jätmist riigi kanda, alternatiivselt aga lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 R. Veskla tegutses mootorsõidukit juhtima asudes hädaseisundis (KarS § 29). Seda kinnitavad menetlusaluse isiku ja tunnistaja D. P. ütlused ning kehavigastuste dokumenteerimise kaart. K. H. rünnakud toimusid kiiresti ja muutusid järjest agressiivsemaks. Seetõttu ei saanud menetlusalune isik jääda sündmuskohale või kutsuda politseid. Ta ei saanud ka põgeneda jalgsi, kuna siis võinuks ründaja hakata teda taga ajama. 4.2 Sõiduki juhtimine kujutas endast päästetoimingut ja oli vajalik R. Veskla elu ning tervise kaitseks. Menetlusalust isikut ähvardanud oht oli vahetu ja tegelik ning seetõttu ei saa talle ette heita sõiduki lühiajalist juhtimist. Valitud meede oli sobiv ja säästvaim. Elu ja tervis on mootorsõiduki joobes juhtimisega kaasnevast abstraktsest ohust olulisemad õigushüved. Menetlusaluse isiku tegu ei ole seetõttu õigusvastane ja maakohtul oleks tulnud väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. 4.3 Rünnakute ja hirmu tõttu ei suutnud R. Veskla olukorda adekvaatselt hinnata ning konkreetse abipalvega politseinike poole pöörduda, kuid politseinike saabumisega oht lõppes. Seetõttu ei olnud vaja abi paluda. Tunnistaja K. L. ei olnud kindel, kuhu soovis menetlusalune isik sõita, kuid on ilmne, et ta ei sõitnud koju. Hädaseisundi hindamisel pole tähtis, millal menetlusalune isik arsti poole pöördus ja kas ta on kuriteoteate esitanud. 4.4 Karistust kergendava asjaoluna võeti arvesse kahetsust, kuid arvesse jäeti võtmata teo toimepanek tugeva hingelise erutuse mõjul. R. Veskla ei suutnud enda käitumist adekvaatselt hinnata, vaid tema eesmärk oli võimalike edasiste rünnete eest põgeneda. Isegi kui seda ei saa hinnata KarS § 57 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoluna, on see siiski käsitatav karistust kergendava asjaoluna sama paragrahvi
25. lõike mõttes. 4.5 Kaebajat karistati sanktsiooni keskmist määra ületava rahatrahviga ja samuti määrati talle lisakaristus. Kuna on tuvastatud mitu karistust kergendavat asjaolu, ei ole karistus põhjendatud ega proportsionaalne. Karistuse raskus näitab, et sisuliselt karistust kergendavaid asjaolusid ei arvestatud. Rikkumise saab kõrvaldada lisakaristuse tühistamisega. Sellega ei riivata ka õiguskorra kaitsmise huvisid, kuna põhikaristus on KarS §-s 56 sätestatud eesmärgid täitnud. 4.6 Lisakaristus on vajalik konkreetse eri- või üldpreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Kui kohtuväline menetleja leidis, et menetlusalust isikut tuleb karistada juhtimisõiguse äravõtmisega, oleks ta saanud seda karistusliiki kohaldada LS § 224 lg 2 alusel põhikaristust mõistes. Juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneksid R. Vesklale ja tema perele rasked tagajärjed. Maakohus jättis need väited tähelepanuta. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-26-10 leidnud, et isiku töökoha kaotust väärteokaristuse tõttu tuleb vältida.
26. Kassatsioonivastuses palub kohtuväline menetleja jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Maakohus juhindus väärteoasja arutamisel VTMS § 123 lg 2 nõuetest, lahendas otsuse tegemisel kõik VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja jõudis õigesti järeldusele, et R. Veskla ei olnud mootorsõidukit juhtides hädaseisundis. 5.2 KarS § 56 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suurust mõjutab oluliselt toimepandud tegu. R. Veskla asetas väärteoga ohtu enda ja kaasreisija elu ning tervise. Mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära oluliselt ületavas seisundis ohustab juhti ja teisi liiklejaid, sest sellise juhi käitumine on ettearvamatu. Sanktsiooni keskmist määra ületaval rahatrahvil on menetlusaluse isiku suhtes kasvatav mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. 5.3 R. Veskla väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l alkoholi, mis on LS § 224 lg-s 2 ette nähtud maksimaalse määra lähedane. Mootorsõiduki juhtimise õiguse võib ära võtta nii põhi- kui ka lisakaristusena juba LS § 224 lg-s 1 sätestatud piirmäära ületamise korral. See näitab, et seadusandja on ka esmakordset LS §-s 224 sätestatud väärtegu pidanud nii ohtlikuks, et on näinud selle teo eest lisakaristusena ette mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. 5.4 Mootorsõiduk on suurema ohu allikas ja selle juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ning vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Hoolimatu suhtumine liiklusseaduse nõuete täitmisesse võib viia traagiliste tagajärgedeni. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal juhtide suhtes, kes liiklusreegleid eiravad. Nendele isikutele mõistetud karistustel on laiem tähendus kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. R. Veskla süü suurus ja karistuse eri- ning üldpreventiivsed eesmärgid on lisakaristuse kohaldamiseks piisavad. Lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-122-13 (p 9). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Kassaator ei vaidlusta maakohtu järeldust, mille kohaselt pani R. Veskla toime LS § 224 lg 2 objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele vastava väärteo, s.t ta juhtis väärteoprotokollis märgitud ajal ning kohas tahtlikult mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l. Vaidlus on selles, kas kõnealune tegu pandi toime hädaseisundis ja kas menetlusalusele isikule põhi- ning lisakaristuse määramisel on toimitud seaduslikult.
28. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb hädaseisundi kontrollimisel eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).
29. Praeguses asjas ei ole seatud kahtluse alla R. Veskla nende ütluste usaldusväärsust, milles ta kirjeldas mootorsõiduki juhtimisele eelnenud ajal aset leidnud õigusvastase ründe asjaolusid. Maakohus leidis aga põhjendatult, et kõnealustest ütlustest ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et väärtegu pandi toime vahetu või vahetult eesseisva ohu kõrvaldamiseks ja et see tegu oli ohu kõrvaldamiseks vajalik. Kohtuotsuse järeldus, mille kohaselt oli R. Vesklal pärast õigusvastast rünnet aega sündmuskohalt jalgsi lahkumiseks või abi kutsumiseks, on kooskõlas kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega.
30. Võimaliku hädaseisundi kontrollimisel tuvastas maakohus, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk peatati esialgsest sündmuskohast ligikaudu seitsme kilomeetri kaugusel. Kassatsioon ei sisalda ühtegi veenvat argumenti, mis võimaldaks asuda seisukohale, et sedavõrd pika teekonna vältel olid menetlusaluse isiku või tunnistaja õigushüved jätkuvalt ohus. Nendel põhjustel on maakohus teo õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu õigustatult eitanud. Nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse järeldustega, ei pea kolleegium VTMS § 176 lg 4 p 1 kohaselt vajalikuks kõnealuses küsimuses maakohtu põhjendusi korrata, vaid nendib kokkuvõtlikult, et kassatsiooni väited jäävad vaadeldavas küsimuses tagajärjetuks.
31. Väärteoasja materjalist ei ilmne ka asjaolusid, mis annaksid aluse mõista menetlusalusele isikule kergem põhikaristus KarS § 57 lg 1 p-s 6 või sama paragrahvi
32. lõikes märgitut arvestades. Nimelt ei saa sedastada, et R. Veskla pani väärteo toime tugeva hingelise erutuse mõjul. Vastupidiselt kassatsioonis toodule tegi maakohus kindlaks, et menetlusalusel isikul oli enne lahkumist aega rahuneda ja otsustada, et ta sõidab ära koos tunnistaja D. P-ga. Seega pole tuvastatud, et menetlusalune isik pani teo toime seisundis, mida saaks käsitada tugeva hingelise erutusena. Teadlik otsustus juhtida mootorsõidukit keelatud seisundis ei vähenda mingilgi viisil isiku süü suurust. Seetõttu ei ole tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 2 mõttes.
33. Maakohtuga on võimalik nõustuda selles, et R. Veskla süü LS § 224 lg-s 2 ette nähtud teo toimepanemisel on keskmisest suurem. Menetlusalusel isikul tuvastati LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku ülemise määra lähedane alkoholisisaldus. Kuigi on kindlaks tehtud KarS § 57 lg 1 p-s 3 ette nähtud karistust kergendav asjaolu, s.t puhtsüdamlik kahetsus, annab eeskätt teo raskusest lähtuv süü suurus aluse karistada menetlusalust isikut sanktsiooni keskmisest määrast raskema karistusega. Arvestades, et muid karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud, ei ole seaduslikku alust kergendada kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust.
34. R. Vesklale on LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud ka lisakaristust, s.t juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks. Kõnealuse sätte kohaselt on iseenesest lubatav alkoholi piirmäära ületades sõiduki esmakordse juhtimise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kassaator leiab siiski põhjendatult, et lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja ja maakohus eksinud.
35. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).
36. R. Vesklale kohaldatud lisakaristust on põhjendatud peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega. Samasugustele kaalutlustele on kohtuväline menetleja juhtimisõiguse äravõtmise vajaduse põhjendamisel tuginenud ka kassatsioonivastuses. Seega on tuvastatud toimepanija keskmisest suurem süü, mis on lisakaristuse kohaldamise üks eeldus, kuid puuduvad eripreventiivsed kaalutlused, millega saaks õigustada juhtimisõiguse äravõtmist konkreetselt isikult.
37. Kohtuvälise menetleja otsuses märgiti ekslikult, et menetlusalusel isikul on varasemast ajast kehtiv karistus liiklusväärteo eest. Väärteoasja materjal varasemat karistatust ei kajasta. Menetluse esemeks olevat tegu ei ole järelikult võimalik käsitada harjumussüüteona. R. Veskla on toimepandud tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Muid liiklusseaduse nõuete rikkumisi talle praeguses asjas ette ei heideta. Nendel asjaoludel pole võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse. Kolleegium leiab, et vaatamata keskmisest suuremale teosüüle jäi ka väärteoga põhjustatud liiklusoht abstraktseks. LS § 224 lg-s 2 kirjeldatud koosseisupärase käitumise puhul võib isiku süü olla märkimisväärselt suurem (nt siis, kui ka tegelikult põhjustatakse liiklusohtlik olukord, häiritakse või takistatakse liiklust või seatakse ohtu mõne inimese elu, tervis, vara või keskkond (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 13). Kindlaks ei ole tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et R. Veskla asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima.
38. Olukorras, kus LS § 224 lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad R. Vesklale määratud põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. Lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus on hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Kriminaalkolleegium leiab, et selle rikkumise saab kõrvaldada maakohtu otsuse osalise tühistamisega, jättes menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse kohaldamata. Riigikohus on pädev tegema vastavas osas täiendavaid tõendeid kogumata ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmata ise uue otsuse, kuna sellega süüdlase olukorda ei raskendata.
39. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ning § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
40. oktoobri
41. a otsuse R. Vesklale lisakaristuse kohaldamise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
42. R. Veskla kaitsja on esitanud taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 300 euro suuruses summas, sh käibemaks 50 eurot. Taotlusele lisatud arve kohaselt on kassatsiooni esitamiseks kulutatud aega kaks tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et tegemist on valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuga kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p 1 mõttes. Kassatsiooni osalise rahuldamise tõttu tuleb valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada pooles ulatuses, s.o 150 euro suuruses summas (sh käibemaks 25 eurot). VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 kohaselt tuleb osutatud summa välja mõista riigilt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-135-16, p 16). (allkirjastatud digitaalselt)