Obsah (15)

§ 428§ 693§ 232§ 654§ 436§ 652§ 692§ 691§ 456§ 442§ 653§ 688§ 229§ 173§ 174

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 431 lg 2 alusel ja lõpetas

§ 428

lg 1 p 5 alusel menetluse osas, millega kohtud rahuldasid osaliselt ja jätsid osaliselt rahuldamata hageja kõik nõuded kostja III vastu. Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata järgmistes osades: 1) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja teise nõude kostjate I, II, IV ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja kolmanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses rahuldamata; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja neljanda nõude kostjate I ja V vastu täies ulatuses ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (6055 euro 83 sendi ulatuses) rahuldamata; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja viienda nõude kostja V vastu täies ulatuses rahuldamata ning kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses ning kostja I vastu samuti osaliselt ehk 24 488 euro 98 sendi ulatuses rahuldamata; 5) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja kolmanda nõude kostjate II ja IV vastu ning mõistis kostjatelt II ja IV välja 9784 eurot 11 senti ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata; 6) osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude kostja I vastu ja mõistis kostjalt I välja 160 eurot ja viivise, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis hagi selles osas rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt jäid Riigikohtu otsuse tulemusena hageja teine ja kolmas nõue tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäid tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue jäi kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 6055 euro 83 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja viies nõue jäi kostjate II ja IV vastu osaliselt ehk 18 513 euro 46 sendi ulatuses rahuldamata. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja esimese nõude osas hageja esitatud ja tõendatud asjaolusid uuesti hinnata ja võtta seisukoht, kas kostjad I ja V võivad vastutada hageja ees deliktiõiguslikult ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või muul deliktiõiguslikul alusel (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi). Kui kostjate I ja V deliktiline vastutus on välistatud, tuleb võtta seisukoht, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud käsundusleping ning kui selline leping oli sõlmitud, siis hinnata, kas on alust rahuldada hageja esimene nõue kostjate I ja V vastu selle lepingu rikkumisest tulenevalt. Samuti tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjad I ja V võivad vastutada hageja esimese nõude puhul käsundita asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest. Hageja esimest nõuet kostjate II ja IV vastu lahendades tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel mh tuvastada, millist teenust pidid kostjad II ja IV Autorollole osutama ja milles kokku lepiti. Vastavalt sellele tuleb hinnata, kas kostja IV rikkus seda lepingut ning kas esinevad muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh tuleb hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi). Riigikohus märkis, et kui kostja IV ei ole käsunduslepingut rikkunud või kui Autorollole tekitatud kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), siis ei välista lepingulise suhte olemasolu kostja IV ja Autorollo vahel deliktiõiguse sätete kohaldamist (vt VÕS § 1044 lg 2). Sellisel juhul tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjad II ja IV vastutavad hageja esimeses nõudes nimetatud kahju eest deliktiõiguslike sätete (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) järgi. Juhul kui kostja II vastutab Autorollole tekitatud kahju eest deliktiõiguse sätete järgi, võib kostja IV vastutada sama kahju eest VÕS § 1054 lg 1 järgi. Hageja neljanda nõude lahendamisel tuleb asja uuel läbivaatamisel sarnaselt hageja esimese nõudega kontrollida, milles täpselt (kas üksikult võetuna või kõiki toiminguid kogumis vaadeldes) kostja IV kui advokaadibüroo pidaja ja Autorollo kui klient kliendilepingus kokku leppisid, ja vastavalt sellele tuvastada, kas, ja kui jah, siis missugusel alusel kostjad II ja IV vastutavad Autorollole kahju tekitamise eest. Ka hageja viienda nõude lahendamisel tuleb asja uuel läbivaatamisel kostjate II ja IV võimalik vastutuse alus teha kindlaks, hinnates kõigepealt kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud lepingu rikkumisest tuleneva vastutuse võimalust. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel tuleb tuvastada, kas kahe haagise müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmisega Autorollo asemel Renaldole võisid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu väheneda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Asja uuel läbivaatamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus
2. oktoobri
3. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi kostjate I, II, IV ja V vastu rahuldas. Kohtuotsuse tervikresolutsiooni kohaselt jäi hagi täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti ÄS § 1671 lg-t 1 ega tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid nimetatud sätet kohaldada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega osas, mis puudutas hageja esimese nõude rahuldamata jätmist ÄS § 1671 lg 1 alusel kostja V vastu, kuid ei nõustunud maakohtu otsuse põhjendustega, et hagi tuleb kostja I vastu rahuldada. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja I otsene tahtlus mõjutada V. Pentust tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid olnud faktilised ühingujuhid. Nad ei teinud ise ühtegi toimingut, millega Autorollo muudeti varatuks. Kuna asjas ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid tegutsenud faktiliste ühingujuhtidena, ei saa nende tegevust kvalifitseerida ka käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Käsundita asjaajajana tegutsemine ei anna faktilisele ühingujuhile juhatuse liikme seadusest tulenevat pädevust ja talle ei saa omistada kohustuse rikkumisi, mida saab omistada ainult äriühingu juhatuse liikmele. Tõendamata on ka hageja alternatiivsed väited käsunduslepingu sõlmimise kohta Autorollo ning kostjate I ja V vahel. Kuna ei ole tõendatud, et kostjad I ja V tekitasid Autorollole kahju, siis on välistatud faktilise ühingujuhi deliktiline vastutus ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi. Lahendades uuesti hageja esimest nõuet kostjate II ja IV vastu, luges ringkonnakohus tuvastatuks, et kliendilepingu kohaselt oli kostja IV ülesandeks Autorollo juriidiline nõustamine, juriidiliste dokumentide õiguslik analüüs ja koostamine, Autorollo esindamine suhetes kolmandate isikutega, läbirääkimiste pidamine kliendi nimel ning kliendi esindamine kohtus. Ringkonnakohus nõustus kostjatega, et hageja ei ole tõendanud, et lisaks kliendilepingus märgitule sisaldas leping täiendavaid Autorollole kahjulikke kokkuleppeid. Võlausaldajatega läbirääkimine, AutoHillsi tegevuse käivitumine ja paljude võlgade tasumine kinnitavad Autorollo soovi tegevust jätkata ja leida lahendus tekkinud majandusraskustele. Autorollo juhatuse liige kinnitas, et õigusteenuse osutamisel ette valmistatud tehingud ja toimingud olid kooskõlas Autorollo juhiste ja soovidega. Seega oli kliendilepingu eesmärk Autorollo juriidiline nõustamine, mitte V. Pentuse vabastamine käenduskohustusest. V. Pentus kiitis kostja II tegevuse heaks ja hageja ei ole seda ümber lükanud. Hageja esimest nõuet ei saa kostjate II ega IV vastu rahuldada ka ÄS § 1671 lg 1 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal II oleks olnud oluline mõju Autorollo juhatuse liikme V. Pentuse üle väljaspool kliendilepingut, ega ka seda, et kostjal II oleks olnud otsene tahtlus tekitada AutoHillsi asutamisega Autorollole kahju. Samuti ei vastuta kostjad II ega IV faktiliste ühingujuhtidena. Kostja II ei teinud ise toiminguid, mis hagiavalduse kohaselt väidetavalt Autorollole kahju tekitasid, vaid need tegi juhatuse liige V. Pentus. V. Pentus kiitis kõik advokaadi soovitatud toimingud heaks. Tema otsus tehingud allkirjastada katkestab põhjusliku seose ahela ja välistab kostjate II ja IV vastutuse. Kostja IV tegevusega ei saa olla põhjuslikus seoses kahju, mis tulenes Autorollole juhatuse liikme majanduslikest otsustest. Kahju ei tekkinud kostjate II ja IV osutatud õigusteenuse tagajärjel. Kostjad II ja IV ei vastuta ka faktiliste ühingujuhtidena. Selleks, et hageja saaks tugineda tahtlikule heade kommete vastasele käitumisele, peab ta tõendama, et kostjatel oli algusest peale tahe Autorollot kahjustada. Hageja ei ole seda tõendanud. Lahendades uuel läbivaatamisel hageja neljandat ja viiendat nõuet kostjate II ja IV vastu, nõustus ringkonnakohus kostja IV seisukohaga, et hageja ei ole üheski maakohtule esitatud menetlusdokumendis neid nõudeid põhjendanud sellega, et Autorollo nõudeid oma võlgnike vastu ei ole tegelikult panditud (et pandilepinguid ei ole sõlmitud) ja et nõudeid, mida pandi realiseerimise kaudu täideti, ei ole tegelikult olemas. Ringkonnakohus märkis, et hageja põhjendas oma nõudeid sellega, et nõuete pantimise tõttu jäi Autorollol raha saamata ning pantimise kaudu rahuldati väidetavalt kostjatega seotud isikute nõuded Autorollo vastu. See, et Autovaalal ja Aaloel olid nõuded Autorollo vastu, on tõendatud tunnistajate ütlustega, Autorollo arvelduskonto väljavõttega ning A. Kuninga e-kirjaga. Pooled ei vaidle selle üle, et Autovaal loovutas nõude Autorollo vastu Renaldole. Renaldol oli Autorollo vastu vähemalt 31 955 euro 82 sendi suurune nõue ning Aaloel vähemalt 15 977 euro 91 sendi suurune nõue. Pantimise kaudu tehti Renaldole makseid kokku 14 845 eurot 65 senti, selles summas vähenes Renaldo nõue Autorollo vastu. Aaloe nõue Autorollo vastu täideti pandi realiseerimisel 9241 euro 62 sendi ulatuses. Lisaks tehti Autorollo kontodelt Aaloele tagasimakseid 2556 eurot 46 senti ja Aaloe nõue Autorollo vastu vähenes 4179 euro 83 sendini. Seega ei ole Autorollole kahju tekitatud. Hageja ei ole kostjate II ja IV väiteid ümber lükanud. Lisaks kiitis V. Pentus panditeadetele alla kirjutades heaks Autorollo võlgnike võlgade tasumise Autorollo asemel Renaldole ja Aaloele. Hageja viies nõue kostjate II ja IV vastu tuleb jätta rahuldamata samadel põhjendustel nagu ka esimene ja neljas nõue. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tervikuna tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus oma otsuse tegemisel järginud Riigikohtu juhiseid (

§ 693

lg 2), ei ole hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ega objektiivselt (

§ 232

lg 1), ei ole võtnud seisukohta kõigi maakohtu menetluses esitatud hageja väidete kohta (

§ 654

lg 5 teine lause) ega ka kõigi apellatsioonimenetluses esitatud hageja väidete kohta (

§ 654lg 5 esimene lause).

Samuti ei ole ringkonnakohus järginud kohtulahendi põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Eeltoodud rikkumised on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Lahendades uuesti hageja esimest nõuet kostjate I ja V vastu ÄS § 1671 lg 1 alusel, ei võinud ringkonnakohus tugineda maakohtu tuvastatud asjaoludele, sest Riigikohus leidis, et maakohus on ÄS § 1671 lg 1 kohaldamise eeldused sisustanud valesti ja jätnud vajalikud asjaolud tuvastamata. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjat V puudutavas osas muuhulgas seetõttu, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkus maakohus menetlusõiguse norme. Seega tulnuks ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta selle väite kohta seisukoht (

§ 654lg 5).

Ilma seda hageja väidet ümber lükkamata ei võinud ringkonnakohus maakohtu tuvastatut arvesse võtta (

§ 652lg 1 p 1).

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka sama nõuet kostja I suhtes lahendades, kui möönis maakohtu tuvastatud asjaoludele viidates, et kostjal I võis olla V. Pentuse üle oluline mõju, kuid märkis samas, et maakohtu otsusest ei järeldu, et kostja I kasutas seda ÄS § 1671 lg-s 1 märgitud viisil ära. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama, kas tuvastatud mõju kasutati ära eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Kuni pole võetud seisukohta, kas tuvastatud olulist mõju ka ära kasutati, ei saa võtta seisukohta, kas ärakasutamine oli tahtlik. Ebaõige on see, et hageja pole tahtluse kohta tõendeid esitanud, ringkonnakohus on jätnud need tõendid lihtsalt hindamata. Muu hulgas on tahtlus tõendatud V. Pentuse ütlustega, kuid ringkonnakohus ei ole neid ütlusi kui tõendit oma otsuses üldse käsitlenud. Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus jätnud täielikult hindamata, kas kostjad I ja V võivad vastutada Autorollo ees deliktiõiguse sätete alusel. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas kostjad I ja V võisid tegutseda faktiliste ühingujuhtidena. Ringkonnakohtu otsus ei vasta kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Hageja on kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et kostjad I, II ja V võtsid Autorollo tegeliku juhtimise üle, ja esitanud selle kohta ka tõendid, aga ringkonnakohus ei ole ühtegi neist tõenditest oma lahendis käsitlenud. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ka siis, kui lahendas uuesti hageja nõudeid kostjate II ja IV vastu. Riigikohtu otsuse juhiste kohaselt oli asja uuel läbivaatamisel vaja tuvastada, millist teenust pidid advokaat ja advokaadibüroo Autorollole osutama, kuid jättis selle tegemata. Näiteks ei ole tuvastatud, kas Autorollo osa omandamine oli kokkulepitud õigusteenus või mitte. Kokkulepitud teenuse sisu ei ole tuvastatud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mida õigusabilepingu raames tegelikult tehti. Seega jättis ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel järgimata Riigikohtu juhise (

§ 693lg 2).

Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud, kas lepingut rikuti. Ringkonnakohtu otsuses refereeritakse kostja II ja V. Pentuse ütlusi ning neist lähtudes tuvastatakse, et kliendilepingu raames ette valmistatud tehingud ja toimingud olid kooskõlas Autorollo juhiste ja soovidega ja et V. Pentus kiitis kõik toimingud heaks. Samas näitavad mitmed asjas kogutud tõendid (sh V. Pentuse ütlused), et viimane ei saanud tehingute olemusest ja sisust tegelikult aru. Ringkonnakohus oleks pidanud oma otsuses näitama, miks need tõendid ei ole asjas olulised ja miks ta need tõendid kõrvale jätab. Seda ringkonnakohus aga ei teinud, vaid jättis osa tõenditest hindamata. Lisaks eeltoodule ei ole ringkonnakohus, vaatamata Riigikohtu juhisele, üldse analüüsinud, kas kostjad II ja IV võiksid Autorollo ees vastutada deliktiõiguse sätete järgi. Vastutuse võimalikkusel mõjutajana on ringkonnakohus peatunud vaid möödaminnes ja sedagi vaid kostja II osas. Ringkonnakohus on otsuses (lk 33 lõikudes 1-3) tuvastanud asjaolusid, mille omavaheline seos, samuti seos vastutuse eeldusega kohtuotsusest ei selgu. Ringkonnakohus kohaldas asja uuel läbivaatamisel ebaõigesti materiaalõigust, kui omistas olulise tähenduse sellele, kes kirjutas alla kahju tekitanud tehingutele. Oluline on hoopis see, kelle tahet need tehingud väljendasid. Kui need ei väljendanud juhatuse liikme tahet, vaid mõjutajate tahet, siis tuleks faktiliseks ühingujuhiks olemise kriteerium lugeda täidetuks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjad muutsid Autorollo varatuks, ega ka seda, et kostjad II ja IV oleksid tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt. Eelnimetatud seisukohtadele ei eelne ega järgne aga otsuses mingit hageja väidete ega tõendite analüüsi. Jääb selgusetuks, millega ringkonnakohus oma seisukohta põhjendab. Ka sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Ringkonnakohus jättis asja uuel läbivaatamisel seda põhjendamata kõrvale mitmed maakohtus tuvastatud olulised asjaolud (näiteks asjaolu, et Autohillsi asutamisega lõppes Autorollo majandustegevus või et pandilepingud sõlmiti kostjate II ja IV korraldusel). Samuti jättis ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel põhjendamatult vastu võtmata hageja esitatud uued tõendid: Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsuse kriminaalasjas nr 1-15-2699, kostjate II ja V ekirjavahetuse ning kostja II ja Maris Metsise e-kirjavahetuse. Hageja on põhjendanud, miks ta ei saanud neid tõendeid varem esitada. Eelviidatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsust ei olnud varasemas menetlusetapis olemas ja e-kirjavahetusest sai hageja teada kriminaalasja otsusest. Tõendite vastu võtmata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine (

§ 652lg 3 p 2).

1. Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjad leiavad muu hulgas, et pankrotihaldurite ühiselt esitatud kassatsioonkaebus on esitatud hilinemisega.
2. Kolmandad isikud ERGO Insurance SE, T. Pohl ja J. Sillamaa ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb

§ 691p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuete läbivaatamise ulatust kassatsiooniastmes (I), seejärel hageja esimese nõude (Autohillsi asutamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) uut läbivaatamist ringkonnakohtus ning selle lahendamist kostjate I ja V suhtes (II) ning kostjate II ja IV suhtes (III). Seejärel käsitleb kolleegium hageja neljanda nõude (Autorollo võlgnike võlgade kolmandatele isikutele tasumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) ja viienda nõude (Autorollo vara kõrvaletoimetamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) uut läbivaatamist ringkonnakohtus (IV) ning lahendab lõpetuseks menetluslikud küsimused (V). I
2. Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja asja teistkordsel läbivaatamisel kassatsiooniastmes on vaidluse all hageja nõuded samas ulatuses nagu asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus (st hageja esimene nõue kostjate I, II, IV ja V vastu, samuti hageja neljas ja viies nõue kostjate II ja IV vastu ulatuses, millega need nõuded nimetatud kostjate vastu rahuldati). Kohtuotsus on

§ 456

lg 4 järgi jõustunud osas, millega hageja teine ja kolmas nõue jäid täielikult kõigi kostjate suhtes rahuldamata. Samuti on kohtuotsus jõustunud osas, millega hageja neljas nõue jäi kostjate I ja V vastu täielikult ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (6055 euro 83 sendi ulatuses) ning hageja viies nõue kostjate I ja V vastu täielikult ning kostjate II ja IV vastu osaliselt (18 513 euro 46 sendi ulatuses) rahuldamata. Samuti on kohtuotsus jõustunud osas, millega menetlus on kostja III suhtes lõpetatud. II

1. Kolleegium käsitleb esmalt hageja esimese nõude (Autohillsi asutamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) uut läbivaatamist ringkonnakohtus. Asja uuel läbivaatamisel pidi ringkonnakohus Riigikohtu juhise kohaselt (vt
2. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15 tehtud Riigikohtu otsuse p 48) hageja esitatud ja tõendatud asjaolusid uuesti hindama ning võtma seiskoha, kas kostjad I ja V vastutavad hageja ees deliktiõiguslikult ÄS § 1671 lg 1 rikkumise eest (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või muul deliktiõiguslikul alusel (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 järgi). Lähtudes hageja taotlusest pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma juhul, kui kostjate I ja V deliktiline vastutus on välistatud, seisukoha, kas hageja ning kostjate I ja V vahel oli sõlmitud käsundusleping ning kas hageja esimene nõue tuleks kostjate I ja V vastu rahuldada selle lepingu rikkumisest tulenevalt (
3. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 32-1-181-15 tehtud Riigikohtu otsuse p 41). Kuna hageja tugines mh ka sellele, et kostjad I ja V olid Autorollo faktilised ühingujuhid, pidi ringkonnakohus hindama, kas kostjad I ja V võivad hageja esimese nõude puhul vastutada käsundita asjaajamise võlasuhtest (VÕS § 1018 või § 1024) tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju eest (vt
4. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-18115 tehtud Riigikohtu otsuse p-d 34-38).
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osas, millega ringkonnakohus lahendas hageja esimese nõude kostjate I ja V suhtes, tühistada kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumise tõttu. 20.
6. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad

§ 436

lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5.

§ 436lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20).

§ 442

lg 8 kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette

§ 654lg 4.

20.2.

§ 654

lg 5 kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 12). 20.3.

§ 653

kohaselt peab ringkonnakohus juhul, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. 20.4. Iseenesest näeb

§ 654

lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama, eeldusel et ta märgib, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega. Kolleegium selgitab, et siiski peab ringkonnakohus juhul, kui ta jätab asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtu otsuse muutmata ja selle tulemusel jääb hagi rahuldamata, tulenevalt

§ 654

lg 5 esimesest lausest oma lahendis vastama hageja apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendama, miks need ei anna alust asja maakohtust erinevalt lahendada ja hagi rahuldada. 21. Hinnates hageja esimese nõude rahuldamise võimalikkust kostja V vastu, nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 558-565) ja märkis otsuses vaid seda, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust kostja V suhtes muuta. Hageja apellatsioonkaebusest (alajaotus 1.6) nähtuvalt on hageja maakohtu otsuse eelviidatud osa vaidlustanud mh seetõttu, et maakohus rikkus hageja arvates oluliselt menetlusõiguse norme - ei hinnanud kõiki tõendeid nõuetekohaselt, jättis kõrvaldamata vastuolud tõendite vahel, samuti jaotas väidetavalt ebaõigesti tõendamiskoormuse. Ringkonnakohus ei ole aga ühegi hageja apellatsioonkaebuse väite kohta mingit seisukohta võtnud ja on sellega rikkunud

§ 654lg 5 esimese lause nõuet.

See on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kolleegium leiab, et kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. 22. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostja I vastu, ja jättis hagi selles osas rahuldamata. Seega tegi ringkonnakohus selles osas maakohtu lahendile vastupidise otsuse. Otsuse tegemisel ei järginud ringkonnakohus aga

§ 654

lg 5 teist lauset, mille kohaselt peab ringkonnakohus juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, võtma seisukoha kõigi maakohtu menetluses esitatud poolte väidete ja vastuväidete kohta. Samuti pole ringkonnakohus järginud

§-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Eeltoodud rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised, kuna ei võimalda menetlusosalistel aru saada, kuidas kohus jõudis lahendis toodud järeldusteni, samuti ei võimalda need rikkumised kassatsioonikohtul lahendit sisuliselt kontrollida.

1. Riigikohus on varem korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15;
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18812, p 14;
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Ringkonnakohus märkis vaidlustatud otsuses (otsuse lk 26), et ta ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja I on maakohtu otsuse p-des 566-581 tuvastatud asjaoludel pannud toime talle etteheidetavad teod süüliselt ja süü vormiks on hooletus. Lisaks märkis ringkonnakohus, et hageja ei ole toonud esile asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest nähtuks kostja I otsene tahtlus mõjutada V. Pentust tegema Autorollole kahjulikke tehinguid, mis muutsid Autorollo varatuks (otsuse lk 27). Seejuures ei ole ringkonnakohtu arutluskäik arusaadav. Arusaamatuks jääb, kas ringkonnakohus pidas silmas seda, et tahtlus ei ole praegu tõendatud just seepärast, et maakohus tuvastas hooletuse puudumise. Kui maakohus leidis, et kostja I mõjutas juhatuse liiget süüliselt ja süü vormiks oli hooletus, kuid Riigikohus asus seisukohale, et mõjutaja saab tegutseda vaid otsese tahtlusega, siis oleks ringkonnakohus pidanud poolte väiteid ja vastuväiteid analüüsides ning tõendeid hinnates näitama, kas tema arvates on praegusel juhul tegu tahtlusega.
8. Hinnates hageja esimese nõude rahuldamise võimalikkust kostjate I ja V vastu ÄS § 1671 lg 1 alusel, rajas ringkonnakohus oma lahendi üksnes eeldusele, et kostjate tahtlus ei ole tõendatud. Normi kohaldamise teisi eeldusi ringkonnakohus ei kontrollinud ja sellega jättis ringkonnakohus järgimata Riigikohtu juhise (

§ 693lg 2).

25. Kolleegium leiab, et põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et olukorras, kus Riigikohus tühistas ringkonnakohtu lahendi muu hulgas põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. Tuginedes maakohtus tuvastatud asjaoludele, on ringkonnakohus samuti rikkunud

§ 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, mis tähendab muu hulgas, et hagi rahuldamist või rahuldamata jätmist kaaludes peab kohus tuvastama kõik asjaolud, mis on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel asi lahendatakse (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 14).
3. Ringkonnakohus asus otsuses seisukohale, et kostjad I ja V ei vastuta faktiliste ühingujuhtidena, kuna nad ei teinud ise ühtegi toimingut, millega Autorollo muudeti varatuks. 26.
4. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna asja materjalidega ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid tekitanud Autorollole kahju, siis on välistatud ka faktilise ühingujuhi deliktiõiguslik vastutus. Deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole käsundita asjaajamise sätted, nagu see on faktilise ühingujuhi vastutuse puhul. Neid nõude aluseid tulnuks eraldi kontrollida. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse etteheitega, et asja uuel läbivaatamisel ei ole ringkonnakohus kontrollinud hageja esitatud asjaolude, poolte väidete ja vastuväidete ning tõendite põhjal seda, kas võivad täidetud olla kostjate I ja V vastutuse eeldused deliktiõiguse või käsundita asjaajamise õiguse järgi. 26.
5. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tugines hageja kostjaid I ja V Autorollo faktilisteks ühingujuhtideks pidades sellele, et nad soovitasid kostjat II kui advokaati ja tundsid huvi Autorollo raamatupidamisandmete vastu. Tegelikult nähtub hageja väidetest (vt nt II kd, tl 87-88 ja täpsustatud hagiavalduse p 44), et hageja on kostjaid I ja V Autorollo faktilisteks ühingujuhtideks pidades tuginenud mh ka näiteks sellele, et kostjad tegid Autorollo eest pangaülekandeid. Kuigi see asjaolu ei pruugi tähendada, et kostjad I ja V oleksid tingimata asunud Autorollot faktiliselt juhtima, ei saanud ringkonnakohus neid hageja väiteid ja nende väidetega seotud tõendeid, aga ka kostjate sellekohaseid vastuväiteid lihtsalt kõrvale jätta. Maakohus hindas neid tõendeid ja käsitles hageja ning kostjate sellekohaseid väiteid ja vastuväiteid oma otsuse p-des 433-
6. Kui ringkonnakohus nõustus maakohtuga, tulnuks vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele (vt nt apellatsioonkaebuse p 47), kui aga leidis erinevalt maakohtust, et hagi tuleb jätta rahuldamata, tulnuks tõendite erinevat hindamist põhjendada.
7. Kuna ringkonnakohus on hageja esimest nõuet kostjate I ja V vastu lahendades oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, tuleb ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. III
8. Lahendades hageja esimest nõuet kostjate II ja IV vastu, tuli ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel (vt
9. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15 tehtud Riigikohtu otsuse p 55) mh tuvastada, millist teenust pidid kostjad II ja IV Autorollole osutama ja milles kokku lepiti. Vastavalt sellele pidi ringkonnakohus hindama, kas kostja IV rikkus seda lepingut ning kas täidetud on muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh tuli hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi). Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuli juhul, kui kostja IV ei ole käsunduslepingut rikkunud või kui Autorollole tekitatud kahju ei ole hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), täiendavalt hinnata, kas kostjad II ja IV vastutavad hageja esimeses nõudes nimetatud kahju eest deliktiõiguslike sätete (nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 (nt ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine) või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8) järgi. Riigikohus märkis, et juhul kui kostja II vastutab Autorollole tekitatud kahju eest deliktiõiguse sätete järgi, võib kostja IV vastutada sama kahju eest VÕS § 1054 lg 1 järgi (vt
10. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1181-15 tehtud Riigikohtu otsuse p-d 44 ja 54). 28.
11. Ringkonnakohus leidis advokaadibürooga sõlmitud kliendilepingut tõlgendades, et hageja ei ole esile toonud faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, et Autorollo ja kostja IV oleksid leppinud kokku veel milleski muus peale selle, mis oli kirjas kliendilepingus. Samuti märkis ringkonnakohus, et nõustub kostjaga II, et kliendilepingu eesmärk ei olnud V. Pentuse vabastamine käendusest ja et hageja ei ole tõendanud, et kliendilepingul oli selline eesmärk. Samas ei sisalda ringkonnakohtu otsus kohtu enda põhjendusi, miks hageja esitatud asjaolud (mh näiteks see, kuidas kliendilepingut täideti) ei anna alust teha teistsuguseid järeldusi. 28.
12. Näiteks on maakohus oma otsuse p-s 494 märkinud, et vande all ära kuulatud kostja II on avaldanud, et sisuliselt osutas ta õigusabi nii Autorollole kui ka V. Pentusele, kuna ta samastas neid kahte isikut (XIV kd, tl 201-210). Maakohus märkis, et kostja II on vande all avaldanud, et kliendilepingu eesmärk oli Autorollo tegevuse jätkamine ja et ülesandeid andis talle V. Pentus. Muu hulgas tuli lõpetada Nordeaga sõlmitud liisingulepingud. Maakohtu otsuse p-s 496 tuvastatu kohaselt on V. Pentus aga omakorda kinnitanud, et plaan Autorollo saneerimiseks tuli kostjalt II ja et tema ei ole kostjale II otseselt mingeid ülesandeid andnud. Maakohus märkis, et kostja II ja V. Pentuse ütlused lähevad lahku, ja kõrvaldas vastuolu, hinnates teisi asjas kogutud tõendeid (nt kostja II ekirjavahetust Nordeaga; maakohtu otsuse p 499). Lisaks hindas maakohus oma otsuses veel teisi asjas kogutud tõendeid, tuvastades selle kaudu lõpuks, et kostjad II ja IV vastutavad Autorollo ees tulenevalt käsunduslepingu rikkumisest. Kui ringkonnakohus jõudis vastupidisele järeldusele, tulnuks tal oma lahendis näidata, kuidas ta sellele järeldusele jõudis ja mis põhjusel ta hindas tõendeid maakohtust erinevalt.
13. Hinnates seda, kas kostjad II ja IV võivad vastutada Autorollo ees deliktiõiguse alusel, märkis ringkonnakohus, et nõustub kostja IV seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja IV oleks tahtlikult heade kommete vastaselt käitunud ja Autorollo varatuks muutnud. Ringkonnakohtu põhjendustest nähtub, et kohus on lugenud hageja vastupidised väited mittetõendatuks kostja IV vastuväidetele tuginedes, põhjendamata seda eelistust. Kostja II võimalikku vastutust deliktiõiguse normide alusel ei ole ringkonnakohus aga üldse käsitlenud. Kolleegium kordab oma varasemas lahendis väljendatud seisukohta, et iseenesest on advokaadibüroo ja õigusteenust osutava advokaadi vastutus võimalik nii siis, kui advokaat rikub kliendilepingut, kui ka juhul, kui ta teeb lepingut täites kooskõlas lepinguga selliseid toiminguid, mis kujutavad endast delikti VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p 8 mõttes. Deliktiõigusliku vastutuse kohaldamine advokaadi ja advokaadibüroo suhtes on võimalik eelkõige siis, kui õigusteenust osutava advokaadi tegevus, mida TsÜS § 132 lg 1 järgi tuleks lugeda ka advokaadibüroo tegevuseks, ei kujuta endast kliendilepingu rikkumist (vt selle kohta
14. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15 tehtud Riigikohtu otsuse p 44).
15. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus hageja esimest nõuet kostjate II ja IV vastu lahendades samuti oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja kohtulahend ei võimalda menetlusosalistel aru saada, kuidas kohus jõudis lahendis toodud järeldusteni. Samuti ei võimalda need rikkumised kassatsioonikohtul lahendit sisuliselt kontrollida. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega ringkonnakohus lahendas hageja esimese nõude kostjate II ja IV vastu. IV
16. Samasugused ringkonnakohtu otsuse põhjendamise kohustuse rikkumised esinevad ka hageja neljanda nõude (Autorollo võlgnike võlgade kolmandatele isikutele tasumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) uuel läbivaatamisel. 31.
17. Ringkonnakohus on otsuse lk-l 34 märkinud, et nõustub kostja IV seisukohaga, et hageja ei tuginenud maakohtus sellele, et pandilepinguid ei ole sõlmitud. Seejärel leidis ringkonnakohus, et Autovaalal ja Aaloel olid nõuded Autorollo vastu, et Autovaal on oma nõude loovutanud Renaldole ja et pantimise kaudu tehti nii Renaldole kui ka Autovaalale makseid, mistõttu Autorollo kohustused vähenesid ja lõppastmes ei tekkinud Autorollole kahju. Lisaks märkis ringkonnakohus samas, et V. Pentus on panditeadete allkirjastamisega Autorollo võlgnike võlgade tasumise Renaldole ja Aaloele heaks kiitnud. Eeltoodud väidete omavaheline seos jääb ebaselgeks, kuid võib eeldada, et ringkonnakohus on pidanud silmas seda, et pandilepingute võimaliku puudumisega kui asjaoluga ei pea asja uuel läbivaatamisel arvestama, kuna hageja ei ole alguses sellele tuginenud. 31.
18. Kolleegiumi arvates on eeltoodud seisukoht ekslik. Kuna maakohus tuvastas oma otsuses, et kirjalikke pandilepinguid ei sõlmitud ning et Renaldol ja Aaloel ei olnud Autorollo vastu nõudeid (vt maakohtu otsuse p 675), siis selleks, et võtta asja lahendamisel aluseks vastupidine eeldus, tulnuks ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel põhjendada, miks ta (erinevalt maakohtust) leiab, et kirjalikud pandilepingud olid olemas ja et Renaldol ning Aaloel olid Autorollo vastu tegelikult olemasolevad nõuded. Selleks tulnuks ringkonnakohtul võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide asjakohaste väidete ja vastuväidete kohta ning jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust. 31.
19. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus ka hageja neljanda nõude uuel läbivaatamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja see võib olla toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohtu otsus tuleb ka neljanda nõude lahendamise osas tühistada ja asi tuleb saata selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
20. Samad menetlusõiguse normi rikkumised on esinenud ka hageja viienda nõude (Autorollo vara kõrvaletoimetamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus on otsuses sisuliselt märkinud vaid seda, et osas, millega maakohus hagi rahuldamata jättis, nõustub ta maakohtuga, ja osas, millega maakohus hagi rahuldas, nõustub ta kostjatega. Ka selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
21. Kokkuvõttes on ringkonnakohtu otsus kõigi hageja nõuete uuel läbivaatamisel olulises osas põhjendamata ning vastuoluline, ringkonnakohus on rikkunud tõendite hindamise ja menetlusosaliste väidetele (sh apellatsioonkaebuse väidetele) ning vastuväidetele vastamise kohustust. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kõiki tõendeid nõuetekohaselt hinnates ja menetlusosaliste kõigile väidetele vastates asi uuesti lahendada samas ulatuses nagu eelmisel korral. V
22. Hageja esitas
23. augustil 2016 apellatsioonimenetluses uued tõendid ja palus täiendavalt asja materjalide juurde võtta Harju Maakohtu
24. juuni
25. a otsuse kriminaalasjas nr 1-15-2699, kostja I ja kostja II
26. mai
27. a e-kirjavahetuse ning kostja II ja Maris Metsise 4.-
28. mai
29. a e-kirjavahetuse. Ringkonnakohus keeldus eelnimetatud tõendite asja juurde võtmisest
30. septembril 2016 toimunud kohtuistungil, põhjendades kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse kui tõendi vastuvõtmisest keeldumist sellega, et otsus ei ole jõustunud, ja e-kirjavahetuse vastuvõtmisest keeldumist sellega, et hageja ei ole esile toonud mõjuvat põhjust, miks tal ei olnud võimalik neid ekirju varem esitada. Ringkonnakohus märkis, et hageja osales kriminaalmenetluses menetlusosalisena ja tõendina esitatav e-kirjavahetus pidi talle olema e-toimiku vahendusel kättesaadav alates
31. a aprillist. Samad e-kirjad esitas hageja tõenditena Riigikohtule koos kassatsioonkaebusega. Lisaks esitas hageja koos kassatsioonkaebusega Tallinna Ringkonnakohtu
32. detsembri
33. a otsuse kriminaalasjas nr 115-
34. Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik täiendavaid tõendeid vastu võtta ega neid hinnata.

§ 688

lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Praegu ei ole tegu tõenditega, mis oleksid esitatud selleks, et tõendada, et ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme. 35. Üldjuhul lahendab ringkonnakohus asja maakohtus kogutud tõendite alusel.

§ 652

lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kostjad ei ole täiendavate tõendite asja juurde võtmisega nõustunud. Kolleegium leiab, et kuigi kriminaalasjas tehtud otsus ei olnud selle esitamise ajaks (ega ole ka praeguseks) jõustunud, ei tähenda see, et niisugune tõend oleks lubamatu.

§ 229

lg 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib tõendiks mh olla dokumentaalne tõend. Kolleegium on varem leidnud, et kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11, p 10;
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-05, p 25), ja jääb selle seisukoha juurde.
5. E-kirjade kui uute tõendite vastuvõtmisest keeldus ringkonnakohus põhjusel, et need pidid olema hagejale kättesaadavad juba kriminaalasja menetluses. Samas ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ta ei arvestanud hageja vastuväitega, et selliste tõendite olemasolu ei ole hagejale e-toimiku kaudu teatavaks tehtud. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas kogutud tõend saab hagejale kui kannatanule olla varem (st enne maakohtu otsusega tutvumist) teatavaks saanud juhul, kui sellele ja selle sisule on selgelt viidatud mõnes menetlusdokumendis, mis on e-toimiku kaudu hagejale nähtavaks tehtud ja millega ta on tutvunud. Praegu ei ole sellised asjaolud tuvastatud. Kolleegium märgib, et kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud.
6. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti kaaluda hageja täiendavate tõendite vastuvõtmist, st Riigikohtus toimikusse jäetud tõendite vastuvõtmist. Eeltoodu ei tähenda, et tsiviilasjas tuleks alati võtta asja materjalide juurde kõik asjaga seotud hiljem kogutud kriminaalasja tõendid. Samuti ei välista eeltoodu täiendavate tõendite vastu võtmata jätmist nende asjakohatuse tõttu (vt ka Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 28).
9. Kostjad leiavad, et Autorollo pankrotihaldurite ühine kassatsioonkaebus, mille haldurid esitasid
10. detsembril 2016, on esitatud hilinemisega, st pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kolleegium selgitab, et kassatsioonitähtaja vältel (
11. novembril 2016) esitas kumbki kahest pankrotihaldurist iseseisva kassatsioonkaebuse. Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 541 lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks. Eeltoodust tulenevalt olid mõlema halduri kassatsioonkaebused puudusega ja Riigikohus andis halduritele täiendava tähtaja kuni
12. detsembrini 2016 ühe tervikliku kassatsioonkaebuse esitamiseks või teatamiseks, kumma kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist taotletakse. Kuna pankrotihaldurid esitasid ühise kassatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul, siis ei ole kassatsioonkaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega rikutud.
13. Menetluskulud jaotatakse

§ 173lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse asja uuel läbivaatamisel kindlaks

§ 174lg-tes 4 ja 6 sätestatu kohaselt.

40. Hageja oli kassatsioonikautsjoni tasumisest vabastatud. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve