Obsah (6)

§ 127§ 897§ 906§ 883§ 903§ 802

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 113 lgs 1 sätestatud määras. Pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 2006-2008 oli OÜ HM Skog ja kostja vahel kokkulepe, mille alusel osutas kostja OÜ-le HM Skog palgimaterjali saagimise teenust ja kokkulepe vastab käsunduslepingu- või töövõtulepingulaadsele võlasuhtele. Samal ajal oli OÜ HM Skog ja kostja vahel kokkulepe, mille alusel hoidis kostja valminud saematerjali oma laos. Märgitud kokkulepe vastab hoiulepingulaadsele võlasuhtele. Valminud saematerjali hoidmist puudutav kokkulepe lõppes

1. juunil
2. Hageja tugineb oma nõudes sellele, et kostja rikkus OÜ-ga HM Skog sõlmitud kokkulepet hoida valminud saematerjali ja tagastada materjal hoidmise lõppemisel. Maakohus asus seisukohale, et OÜ HM Skog ja kostja vaheliste suhete aluseks olid suulised kokkulepped, et kostja osutab OÜ-le HM Skog palgimaterjali saagimise ja valmistoodangu hoidmise teenust ning OÜ HM Skog kohustub maksma teenuste eest. Pooled ei vaidle selle üle, et saematerjali hoidmine oli tasuline teenus ja hageja esitas OÜ-le HM Skog arveid saematerjali hoidmise eest. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et OÜ HM Skog ja kostja sõlmitud kokkulepe valmistatud saematerjali hoidmise kohta on kvalifitseeritav hoiulepingu eriliigiks olevaks laolepinguks, millest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on üks aasta. Erinevalt hoiulepingust on laolepingu olemuslikuks tunnuseks

§-st 897 tulenevalt vallasasja hoidmine, ladustamine ja säilitamine hoidja majandusja kutsetegevuses. Õiguskirjanduses märgitakse, et nii hoiulepingu kui ka laolepingu võib sõlmida majandus- või kutsetegevuses, laolepingu sätteid kohaldatakse aga ainult selliste hoidjate suhtes, kes tegutsevad professionaalsete hoidjatena (Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009, lk 513). 17. juuni 2015. a istungil kinnitas kostja, et tema majandus- ja kutsetegevuseks ei olnud laopidamine ning OÜ-le HM Skog valmistatud saematerjali hoidmine oli kõrvalteenus. Kuigi tasu maksmine vallasasja hoidmise eest on laolepingu iseloomulikuks tunnuseks

§-st 897 nähtuvalt, võib ka hoiuleping olla tasuline (Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2009, lk 490). Seega ei saa asjaolust, et kostja küsis OÜ-lt HM Skog tasu valmistoodangu hoidmise eest, järeldada, et OÜ HM Skog ja kostja olid sõlminud laolepingu. OÜ HM Skog ja kostja vaheline kokkulepe vastab hoiulepingu tunnustele. Hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus asus seisukohale, et OÜ HM Skog on kehtivalt loovutanud nõude kostja vastu HM SKOG HANSEN MØLLERUD AS-ile. Maakohus tuvastas, et kostja lattu pidi jääma 445,842 m3 OÜ-le HM Skog kuuluvat materjali. Kostja teatas 19. juunil 2009, et laoseis on null. Samal päeval lõppes hoiuleping. Seega on kostja hoidjana rikkunud hoiulepingust tulenevat kohustust hoiule antud saematerjali säilitada ja võimaldada hoiuleandjal see hoidmise lõppemisel tagasi saada. Kohus leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise eest. Kahju tekkimine on tõendatud poolte esitatud arvete ja saatelehtedega. Kostja peab tekitatud kahju hüvitama

§ 127lg 1 ja § 128 lg-te 1 ja 2 alusel.

Tekitatud kahju arvutamisel lähtus kohus hageja

1. oktoobri
2. a menetlusdokumendis esitatud metoodikast. Kostja ei ole hageja esitatud kahju arvutamise metoodika kohta vastuväiteid esitanud. Hageja esitatud metoodikast nähtuvalt on saematerjali 1 m3 keskmine väärtus 136 eurot 37 senti, mis arvestades kostja laost kaotsiläinud materjali mahtu 445,842 m3, teeb 60 799 eurot 47 senti, mis tuleb kostjalt välja mõista.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.
4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha arvutusvea tõttu uue otsuse, millega jätta hageja menetluskuludest 17,85% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 82,15% hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 972 eurot 23 senti. Kostja leidis vastuses vastuapellatsioonkaebusele, et maakohus on teinud arvutusvea, kuid palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, kuna maakohtu otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebuse alusel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. detsembri
7. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis ringkonnakohus hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, millisele lepinguliigile vastab leping osas, mis puudutab valminud saematerjali hoidmist.

§ 897

järgi on laoleping hoiuleping, millega hoidja oma majandus- või kutsetegevuses kohustub vallasasja hoidmisel selle ladustama ja säilitama, hoiuleandja aga kohustub maksma selle eest tasu. Erialakirjanduses on selgitatud, et kui hoidja kohustub vallasasja ainult hoidma, mitte ise ladustama ning säilitama, st võtma tarvitusele abinõud, mis asja säilitamise tagaks, siis on tegemist hoiulepinguga. Hoiulepingu puhul fikseeritakse asja kogus, tema väline seisund ning paigutatakse see vastavasse hoiuruumi. Laolepingu puhul toimub aga asjade ladustamine, st asju ei vaadata üle mitte ainult koguseliselt ja väliselt, vaid paigutatakse nad laoruumidesse nii, et tagatud oleks nende koguse, füüsikalis-keemiliste ja kvaliteediomaduste säilimine kogu hoiustamisperioodi jooksul (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2009, lk 513). Pooled ei vaidle selle üle, et OÜ HM Skog on kostjale saematerjali hoidmise eest osaliselt tasunud (II kd, tl 166 pöördel). Kuna kostja saagis, kuivatas ja pakendas puitu, siis pidi ta saematerjali hoidmiseks selle ka ladustama. Pooled ei vaidle, et saematerjali hoidmisel kohustus kostja tagama selle kvaliteedi ja koguse säilimise. Sellele on hageja viidanud ka hagiavalduses. Hagiavalduse kohaselt pidas kostja arvestust tema käes oleva OÜ HM Skog saematerjali kohta, kuna materjali hulk pidevalt muutus vastavalt kostja toodetud ning OÜ HM Skog väljaveetud valmistoodangu mahtudele. Hageja esitatud tõendite kohaselt on kostja 2007-2008 esitanud OÜ-le HM Skog laoseisu raporteid kostja valduses oleva OÜ HM Skog saematerjali kohta. Raportitest nähtus, milline ja millises koguses saematerjal kostja saeveskis on (I kd, tl 22-75). Kuigi kostja on väitnud, et pärast 4. märtsi 2008 esitatud laoraportid ei ole õiged, kuna alates sellest ajast kajastati OÜ-le HM Skog kuulunud materjali ja kostja enda materjali ekslikult ühe laona, ei muuda see asjaolu, et kostja ülesandeks oli ka OÜ HM Skog materjali üle arvestuse pidamine. Alates 4. märtsist 2008 toimunud ühtne laoarvestus näitab üksnes seda, et kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kuna kostja ei pidanud saematerjali üksnes hoidma, vaid seda ka ladustama ning tagama puidu kvaliteedi säilimise, samuti kohustus ta pidama OÜ HM Skog saematerjali üle arvestust, siis vastab selline lepingusuhe laolepingu tunnustele. Tähtsust ei ole sellel, kas teise isiku saematerjali hoidmine, ladustamine ja säilitamine on kostja põhi- või kõrvaltegevus. Seadusest ei tulene, et laolepingu sätteid saab kohaldada üksnes juhul, kui hoidja osutab seda teenust oma põhitegevusena. Vaidlust ei saa olla selles, et kostja osutas seda teenust oma majandustegevuse raames. 19. juunil 2009 teatas kostja OÜ-le HM Skog, et laoseis on null (I kd, tl 76). Maakohus tuvastas, et kostja ja OÜ HM Skog vaheline leping lõppes samuti 19. juunil 2009.

§ 906lg 1 kohaselt on laolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta.

Tahtlikult või raske hooletusega tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 906

lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg algab lepingu lõppemise päevast. Asja kaotsimineku korral algab aegumistähtaeg päevast, mil hoidja teatas kaotsiminekust hoiuleandjale, või, kui välja on antud laokiri, siis laokirja viimasele hoidjale teadaolevale seaduslikule valdajale üleandmise päevast. Kuna saematerjali väidetav kaotsiminek toimus ning leping lõppes

1. juunil 2009, siis algas aegumistähtaeg
2. juunil
3. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju on tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega on aegumistähtaja pikkus üks aasta ning aegumistähtaeg lõppes
4. juunil 2010 (19.-
5. juuni 2009 oli nädalavahetus). Kuna HM SKOG HANSEN MØLLERUD AS esitas tsiviilasjas 2-12-24257 hagi
6. juunil 2012, siis ei peatanud see praeguse hagi aegumist, kuna hagi oli selleks ajaks juba aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja 60 799 eurot 47 senti, või alternatiivselt saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse järgi on ringkonnakohus kohaldanud valesti

§ 897, tõlgendades laolepingu tunnuseid vääralt.

Laolepingu sätete kohaldamine eeldab, et vallasasjade hoidmine on hoidja majandus- või kutsetegevuseks, ehk tegemist peab olema professionaalse hoidjaga. Nii tuleneb ka erialakirjandusest. Maakohus on tuvastanud, et laopidamine ei olnud kostja majandus- ja kutsetegevuseks. Isegi juhul, kui nõustuda ringkonnakohtu tõlgendusega, et

§ 897

kohaldatavuse jaoks ei pea hoidja olema professionaalne hoidja, on ringkonnakohus vääralt leidnud, et pooltevaheline suhe vastab laolepingu tunnustele. Menetluses ei ole tuvastatud, et kostja kohustus saematerjali hoidjana rakendama meetmeid, mida võiks käsitada ladustamisena laolepingu tähenduses. Kostja hoidis saematerjali oma saeveski territooriumil, s.o lahtisel platsil. Pole tuvastatud, et see plats oleks muust territooriumist eraldatud või piiritletud või et kostja kohustus tagama eraldi meetmetega puidu kvaliteedi säilimise. Tegemist oli tavapäraste töövõtulepingu raames võetavate säilitamismeetmetega saetud ning kuivatatud puidu pakendamise abil.

1. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostja palub hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 495 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioonimenetluses tuleb lahendada küsimus, millisel õiguslikul alusel põhineb alama astme kohtu tuvastatud asjaolude põhjal hageja nõue kostja vastu: kas nõue põhineb hoiulepingul või selle eriliigil laolepingul.
4. Kohtud on tuvastanud muu hulgas järgmised asjaolud: · lepingud palgimaterjali sorteerimise, saagimise, kuivatamise, pakendamise ja valmistoodangu hoidmise kohta olid suulised ja tasulised; · kostja kohustus hoidma valmistoodangut oma saeveskis; · kostja pidas laoseisu arvestust; · kostja kohustus hoidmisel tagama saematerjali kvaliteedi ja koguse säilimise; · kostja osutas teenust oma majandustegevuse raames. Maakohus on lugenud lepingud hoiulepinguteks, ringkonnakohus laolepinguteks. Ringkonnakohus lähtus oma käsitluses eelkõige sellest, et kostja ei pidanud kokkulepete kohaselt saematerjali mitte üksnes hoidma, vaid seda ka ladustama ning tagama puidu kvaliteedi säilimise; samuti pidama saematerjali üle arvestust. 12.

§ 897

kohaselt on laoleping hoiuleping, millega hoidja oma majandus- või kutsetegevuses kohustub vallasasja hoidmisel selle ladustama ja säilitama, hoiuleandja aga kohustub maksma selle eest tasu. Kuna laoleping on hoiulepingu eriliik, siis on kohaldatav ka

§-des 883-896 sätestatu, kui laolepingut reguleerivatest sätetest ei tulene teisiti. 13. Laolepingut iseloomustavaks tunnuseks

§ 897

kohaselt on mh see, et hoidja sõlmib selle lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Siiski ei võimalda vaid see tunnus laolepingut n-ö tavalisest hoiulepingust eristada, sest ka hoiulepinguid võidakse sõlmida majandus- ja kutsetegevuse käigus. Samas on seadusandja pidanud vajalikuks laolepingu definitsioonis sellele tunnusele viidata, nagu ka hoidja ladustamise kohustusele. Kumbagi neist tunnusest ei ole esitatud n-ö tavalise hoiulepingu definitsioonis

§ 883kohaselt.

13.1. Kolleegiumi hinnangul sõlmitakse laolepinguid peaasjalikult neil juhtudel, mil nt mere-, õhuvõi raudteetranspordiga, aga ka veoautodega veetav kaup (veolepingute ja ekspedeerimislepingute alusel) antakse hoiule spetsiaalselt selleks ettenähtud ladudesse, millest kaup üldjuhul lühikese ladustamisperioodi järel toimetatakse edasi kauba jaemüüjatele või ka otse tarbijani. Just niisugusteks juhtudeks, mil ladustatavad kaubakogused on tavaliselt suured ja ka nende väärtus kõrge, näeb

§ 903

lg 1 laolepingu korral hoidjale hoiuleandja nõudel ette ka asja kindlustamise kohustuse. Sellise kiire kaubakäibega arvestab ka

§ 906

lg 1 esimene lause, mis näeb ette laolepingust tulenevate nõuete aegumistähtajaks ühe aasta, mis algab lg 2 järgi üldjuhul lepingu lõppemise päevast arvates. Ka ladustamislepingutega tavaliselt tihedalt seotud veo- ja ekspedeerimislepingute korral on neist lepinguist tulenevate nõuete jaoks vastavalt

§ 802lg-s 1 ja §-s 862 kehtestatud lühendatud aegumistähtajana üks aasta.

13.

1. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hoidja laolepingu tähenduses ei pea osutama teenust oma põhitegevusena, kuigi see võib otsuse p-s 13.1 kirjeldatud juhtudel olla tavaline. Seega võib laolepingu sõlmida ka juhtudel, kui ladustamisteenus on hoidja kõrvaltegevuste hulgas, üldjuhul siiski selliselt, et ladustamisteenus on vahetult seotud põhitegevusega. Nt komisjonär võib müüki võetavate kaupade kohta võtta endale kohustuse neid ka ladustada. Ka kõrvalteenusena ladustamisteenust osutades peab selline teenus vastama laoteenusele esitatavatele nõuetele, olema professionaalselt osutatud. Praeguses asjas on maakohus leidnud, et saematerjali hoidmine oli kostjale kõrvalteenus. Ei ole tuvastatud, et pakendatud saematerjal seisnuks kostja juures aastaid, st eelduslikult oli tegemist kiirema kaubakäibega, millest tulenevatele nõuetele on kehtestatud lühendatud aegumistähtaeg.
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui tõlgendas suuliste kokkulepete sisu ringkonnakohtu otsuses käsitletud viisil ja otsustas, et konkreetsel juhul oli tegemist laolepinguga. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatuga ei saa kolleegium ise tõendeid uurida ega hinnata.
3. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda. Kuna ringkonnakohus ei määranud kindlaks menetlusosaliste menetluskulusid, ei tee seda ka Riigikohus. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 kohaselt.
4. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks