Obsah (8)

§ 654§ 442§ 238§ 691§ 436§ 669§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind Riigikohtus Kaebuse esitaja ja kaebuse li

) § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, samuti maakohtu otsuse tühistamisega kaasnevat kohustust vastata kõikidele poolte maakohtu menetluses esitatud väidetele (

§ 654lg 5).

Nimetatud rikkumiste tulemusena on ringkonnakohtu otsus rajatud üksnes ühe ebausaldusväärse tunnistaja pealiskaudsetele ütlustele ning hindamata on jäänud tõendid kogumis, mis on viinud asjaolude puudulikul tuvastamisel põhineva ebaõige kohtuotsuseni. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega tunnistaja A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Samas ei ole ringkonnakohus vastanud hageja väidetele tunnistaja A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega neid väiteid tunnistaja ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel arvestanud. Tunnistaja A. Ametmaa ütlused on olulises ulatuses vastuolus muude asjas kogutud tõendite ja kostja menetluse käigus antud selgitustega. Ringkonnakohus ei ole neile hageja välja toodud vastuoludele tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus on eiranud ka asjaolu, et teatises on laenuandja kinnitanud, et 50 000 eurot kanti kostjale üle tulevase laenulepingu täitmiseks, kuid leping jäi sõlmimata. Seega on suulise laenulepingu väidetav teine pool eitanud kostja väidetud kokkuleppe olemasolu. Hageja esitas maakohtu menetluses kostja 2013. a majandusaasta aruandel põhineva väite, mille kohaselt ei nähtu viidatud dokumentaalsest tõendist, et kostja oleks laenuandja rahaülekandeid enda finantsarvestuses kirjendanud üle viieaastase tähtajaga laenukohustusena, st viisil, mis vastaks kostja väitel sõlmitud suulise laenulepingu tingimustele. Väidetavast laenulepingust tulenevate võlakohustuste kirjendamata jätmine vastava perioodi majandusaasta aruandes on vaieldamatult kaudseks tõendiks selle kohta, et kumbki pooltest ei ole faktiliselt ülekantud summasid käsitanud laenuna. Lisaks on ringkonnakohus selles osas valesti jaganud poolte tõendamiskoormise, kuivõrd hageja ei pidanud tõendama ega saanudki tõendada negatiivset asjaolu (st laenulepingu sõlmimata jäämist). Laenulepingu ja selle tingimuste tõendamise kohustus lasus vastava faktiväite esitanud kostjal. Arusaamatu on ringkonnakohtu otsuses sisalduv etteheide, mille kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milliste asjaolude tõttu jäi poolte vahel planeeritud laenuleping sõlmimata ning miks laenuandja kuni hagejale nõude loovutamiseni kostjale üle kantud raha tagasi ei nõudnud. Sellest aspektist on ringkonnakohus hinnanud A. Ametmaa ütlusi valikuliselt ning jätnud tähelepanuta need A. Ametmaa ütlused, mis puudutasid laenuandja katseid kostjalt tasutud summat tagasi nõuda või laenu koheses tagastamises kokku leppida. Ringkonnakohus on kvalifitseerinud hageja ja kostja vahelise õigussuhte VÕS § 396 lg 2 järgseks muul alusel võlgnetava rahasumma laenuna ümbervormistamise kokkuleppeks, kuid vastuolus

§ 442

lg-ga 8 ei nähtu otsuse põhjendustest VÕS § 396 lg 2 järgse õigussuhtega seotud oluliste asjaolude tuvastamist. Kostja ei ole menetluses kohtu ette toonud ka mitte ühtegi väidetava laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolu (st esitanud asjakohaseid faktiväiteid). Alles tunnistaja A. Ametmaa ütlustest selgus, et kostja poolt hagi vastuväitena esile toodud suuline laenuleping sõlmiti väidetavalt viljatehingust tulenevate kohustuste laenuks ümbervormistamise eesmärgil. Kostja ise ei ole aga kohtule selgitanud, millise sisuga üldse oli see algne väidetav õigussuhe, mille raames laenuandja kostjale 50 000 eurot andis, kuidas selline õigussuhe tekkis, millal ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti algne leping (millest tulenev võlg laenulepinguna vormistati) ning millal konkreetselt ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti suuline laenuleping, millal saabus laenu tagastamise tähtaeg jne. Samas ei saa menetluses tõendeid koguda selliste faktiväidete (asjaolude) kohta, mida pool menetluses ei ole esitanud. Juhul, kui tunnistaja annab menetluses siiski ütlusi selliste faktiliste asjaolude kohta, mida pooled ei ole esitanud, tuleks need ütlused jätta asjakohatuse tõttu tähelepanuta (

§ 238lg 1).

Ringkonnakohus on jätnud hagi alternatiivsel alusel rahuldamata, leides, et kostja ja laenuandja vahel ei olnud laenusuhet. Ringkonnakohus on põhjendanud seda teatises sisalduva avaldusega laenulepingu sõlmimata jätmise kohta. Samas on ringkonnakohus hagi alusetu rikastumise sätete alusel jätnud rahuldamata, põhjendades seda suulise laenulepingu sõlmimisega. Seega on ringkonnakohus samas kohtuotsuses tuvastanud samal ajal samade poolte vahel samadel asjaoludel laenusuhte puudumise ja laenusuhte olemasolu. Seejuures ei ole ringkonnakohus tuvastanud teatise esitamisega seotud tegelikke asjaolusid ega laenuandja tahet, mis teatisest tulenes, vaid on lähtunud teatises sisalduvast arusaamast laenulepingu sõlmimata jätmisest. Olukorras, kus ringkonnakohus tuvastas laenuandja ja kostja vahelise laenulepingulise suhte, tulnuks kohtul tõlgendada ka laenuandja teatises avaldatud tahet rahasummade tagastamiseks. 7. Kostja pankrotihaldur on Riigikohtule 12. aprillil 2017 esitatud seisukohas märkinud, et kuigi pooled vaidlevad nõude sissenõutavuse (võla tasumise tähtaja) üle, on pankrotiseaduse §-s 42 sätestatut arvestades hageja nõude täitmise tähtpäev kostja pankroti väljakuulutamisega hiljemalt 17. märtsil 2017 saabunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ning jaotanud osaliselt ebaõigesti tõendamiskoormise.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Nimetatu kehtib

§ 654lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14;
2. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 18).
3. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse kohta. Ringkonnakohus on otsuses samadele faktilistele asjaoludele tuginedes järeldanud nii laenusuhte olemasolu kui ka laenusuhte puudumist laenuandja ja kostja vahel. Nii on ringkonnakohus otsuse p-s 8 leidnud, et laenuandja ja kostja vahel on sõlmitud VÕS § 396 lg 2 tunnustele vastav kokkulepe, kuid põhjenduste p-s 9 asunud seisukohale, et laenuandja teatist nõude loovutamise kohta ei saa käsitada laenulepingu ülesütlemisavaldusena põhjusel, et laenulepingut ei ole sõlmitud. Seega jääb ringkonnakohtu otsuse põhjal kokkuvõttes ebaselgeks, kas laenusuhe laenuandja ja kostja vahel tuvastatud asjaolude kohaselt eksisteeris, ning kui see eksisteeris, siis mis põhjusel ei olnud võimalik seda üles öelda.
4. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka

§-s 653 ja § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele.

§-st 653 tuleneb, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.

§ 654

lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu

1. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). 11.
2. Ringkonnakohus on rajanud praeguses asjas järeldused laenusuhte olemasolu kohta A. Ametmaa ütlustele, mida hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul ühegi tõendiga ümber lükanud. Maakohus ei ole pidanud A. Ametmaa ütlusi piisavalt usaldusväärseks põhjusel, et tunnistajana ülekuulatud isik on majanduslikult kostjaga seotud ning ütlused ei ole seostatavad hageja tõendina esitatud kostja
3. a majandusaasta aruandes märgitud andmetega. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus otsuses asjakohaselt põhjendanud, miks A. Ametmaa ütlusi tuleb maakohtust erinevalt hinnata. Ringkonnakohus on selles osas märkinud, et ainuüksi asjaolust, et A. Ametmaa oli kostja töötaja, ei saa järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Asjaolu, et kostja ei kajastanud ülekantud 50 000 eurot oma majandusaasta aruandes, ei tõendanud ringkonnakohtu hinnangul laenulepingu sõlmimata jätmist. Kolleegium märgib, et ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, nagu oleks maakohus A. Ametmaa ütluste usaldusväärsuses kahelnud põhjusel, et tegemist on kostja töötajaga. Maakohtu tuvastatu kohaselt on A. Ametmaal kostja tegevusega seotud iseseisvad majanduslikud huvid. Kostja ei ole seda asjaolu menetluses ka vaidlustanud. Ülekantud 50 000 euro kajastamata jätmine kostja majandusaasta aruandes ei pruugi ka kolleegiumi arvates iseenesest kinnitada laenulepingu sõlmimata jätmist, kuid ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendustes kõrvaldanud maakohtu otsuses välja toodud vasturääkivusi A. Ametmaa ütluste ja kostja
4. a majandusaasta aruandest nähtuva vahel. Eelmärgitud põhjustel ei vasta ringkonnakohtu otsus

§-le 653. Lisaks tulnuks ringkonnakohtul uue otsuse tegemisel võtta maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel kooskõlas

§ 654lg 5 teise lausega seisukoht ka hageja muude A.

Ametmaa ütluste ebausaldusväärsust puudutavate väidete kohta. 11.2. Vastuolus

§ 654

lg 5 teises lauses sätestatuga ei ole ringkonnakohus vastanud hageja väidetele, mille kohaselt pidi kostja juriidilise isikuna majandustehingud dokumenteerima ning kümneaastase tähtajaga laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei ole eluliselt usutav. Kolleegium märgib, et raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg-st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p-de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab kolleegiumi arvates asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. Samuti on ringkonnakohus jätnud otsuses sisuliselt käsitlemata hageja väite, et kostja

1. a majandusaasta aruandest ei nähtu kostja väidetud asjaolude olemasolu, sh ülekantud 50 000 euro kajastamine laenukohustusena tagastamise tähtajaga üle viie aasta või väidetava ettemaksena.
2. Ringkonnakohus jagas valesti asjaolude tõendamise koormuse leides, et hageja ei tõendanud, et kostja ja võlausaldaja sõlmisid tähtajatu laenulepingu. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Hageja ei pidanud põhjendama ja tõendama, miks laenuandja ei esitanud kostja vastu laenu tagastamise nõuet.
3. Kolleegium märgib veel seda, et ehkki ringkonnakohus on hagi rahuldamata jätmisel kohaldanud VÕS § 396 lg-t 2, ei ole ta selle sätte kohaldamise eeldusi tuvastanud. Selline viga on

§ 669lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt ka Riigikohtu 16.

märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 12). Ringkonnakohus luges tõendatuks kostja väite, et laenuandja andis algselt kostjale raha viljatehinguteks. Kolleegium märgib, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. 14. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest. 15. Tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu