← Eesti

3-1-1-22-17

Obsah (12)§ 39§ 385§ 384§ 2631§ 344§ 383§ 390§ 381§ 2962§ 310§ 187§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-22-17 25. mai 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Henn Jõks ja Paavo Randma Kriminaalasi P.S-i s

) § 39 lg 1 kohaselt tsiviilkostjana menetlusse kaasata.

  1. Oma nõuete põhjenduseks märkis kannatanu tsiviilhagis, et S-i ainuosanik on J OÜ (edaspidi J), kes oli ühtlasi Xxxxxxxxxx XX kinnisvaraarenduse ainukene investor ja finantseerija. Kuus korteriomandit, mis
  2. jaanuari
  3. a lepinguga R-ile müüdi, moodustasid kinnisvaraprojekti, mille arendamine oli S-i ainukene majandustegevus. Seega võõrandati
  4. jaanuari
  5. a lepinguga kogu S-i majandustegevus. P.S-il polnud õigust sellist tehingut teha, sest S-i ja J-i vahel
  6. juunil 2010 sõlmitud koostöölepingu kohaselt ei tohtinud S korteriomandeid J-I nõusolekuta koormata ega võõrandada. Ühtlasi pidid kinnisvara võõrandamise tingimused koostöölepingu kohaselt tagama S-i poolt J-ilt saadud laenu tagastamise. S-i võlg J-I ees oli muutunud sissenõutavaks ja
  7. märtsi
  8. a seisuga oli see 889 619 eurot 33 senti.
  9. P.S müüs S-i korteriomandid R-ile 290 000 euro eest ehk turuhinnast oluliselt odavamalt. Eksperdihinnangu kohaselt oli nende korteriomandite tegelik turuhind tehingu tegemise ajal 519 000 eurot, müügipakkumiste hinnatase aga umbes 800 000 eurot. Praeguseks on R kuuest korteriomandist kolm edasi müünud ja saanud nende eest 333 000 eurot. Ülejäänud kolm korteriomandit on müügis hinnaga 299 970 eurot. Ebatavaline on ka asjaolu, et R tasus korterite ostusumma kolmandale äriühingule, millel pole seost S-iga, küll aga P.S-iga. Seetõttu tuleb S võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel vabastada kohustusest tagastada korteriomandite tagasisaamisel R-ile nende müügihind.
  10. P.S, kes oli nii S-i kui ka J-i juhatuse liige, rikkus korteriomandeid võõrandades ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35 tulenevat korraliku ettevõtja hoolsuskohustust, samuti lojaalsuskohustust. Esindusõigus ei andnud P.S-ile õigust teha S-ile ja J-ile kahjulikke tehinguid. P.S-i tegevuse tagajärjel on tekkinud olukord, kus S on muudetud varatuks ja J-I antud laenu pole tagasi makstud. Xxxxxxxxxx XX korteriomandite müügileping on ilmselgelt vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning seetõttu TsÜS § 86 alusel tühine. Olukorras, kus R pidi juba tehingu asjaoludest tulenevalt aru saama, et P.S rikub S-i juhtorgani liikme kohustusi, ei saa R-il tekkida õigust omastatud varale. P.S-i lubamatu käitumise tõttu on tühine nii korteriomandite võlaõiguslik müügileping kui ka asjaõiguskokkulepe, mis mõlemad sisalduvad
  11. jaanuari
  12. a lepingudokumendis. Mõlemad lepingud on vastuolus heade kommetega.
  13. Eeltoodu alusel nõudis kannatanu tsiviilhagis R-ilt asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõusolekut kolme korteriomandi osas kinnistusraamatu kande parandamiseks selliselt, et nende omanikuna kantaks kinnistusraamatusse R-i asemel S. Samuti nõudis kannatanu AÕS § 80 lg 2 alusel temale samade korteriomandite valduse üleandmist. Lisaks nõudis S R-ilt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5–8 alusel hüvitist kolme korteriomandi eest, mille R oli edasi võõrandanud. Nõutud hüvitise suuruseks oli 333 000 eurot, mis vastab edasi võõrandatud korteriomandite müügihinnale. R-i tegevus oli õigusvastane, kuna ta müüs edasi kuriteo toimepanemise tulemusena saadud S-i vara, muutes võimatuks selle tagastamise. Alternatiivselt paluti tsiviilhagis mõista kolme korteriomandi müügihind R-ilt välja VÕS § 1037 lg 1 alusel. Rikkumine seisnes eelkõige tühise tehingu alusel saadud vara käsutamises. Kõnealuse rahasumma tasumist nõudis S solidaarselt ka P.S-ilt, viidates seejuures nii ÄS § 187 lg-le 2 kui ka VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5, 7 ja
  15. Kannatanu märkis, et kui kohus leiab, et tühine on üksnes korteriomandite müügileping, kuid mitte asjaõigusleping, nõuab ta R-ilt TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 ning § 1032 lg 1 alusel kolme R-ile kuuluva korteri omandiõiguse ja valduse tagastamist S-ile, samuti 333 000 euro suurust hüvitist kolme edasi võõrandatud korteriomandi eest. Selle hüvitise palus S mõista välja solidaarselt R-ilt ja P.S-ilt.
  16. Kui aga kohus peaks leidma, et korteriomandite võõrandamiseks sõlmitud müügileping ja asjaõiguskokkulepe on kehtivad, või kui R jäetakse tsiviilkostjana kaasamata, palus kannatanu mõista P.S-ilt kahjuhüvitisena välja 889 619 eurot 33 senti. Tegemist on summaga, mille S võlgnes J-ile ja mille tasumise võimaluse ta kaotas, kuna P.S muutis Si varatuks. Sellise nõude materiaalõigusliku alusena viitas kannatanu nii ÄS § 187 lg-le 2 kui ka VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-dele 5, 7 ja
  17. Tsiviilhagide osaline läbi vaatamata jätmine
  18. Harju Maakohtu
  19. novembri
  20. a määrusega jäeti muu hulgas rahuldamata S-i taotlus kaasata R tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse. Ühtlasi jättis kohus läbi vaatamata S-i tsiviilhagis R-i ja solidaarselt R-i ning P.S-i vastu esitatud nõuded (vt käesoleva määruse punkti 3 alapunktid 1 ja 2). S-i nõude mõista P.S-ilt välja 889 619 eurot 33 senti (määruse punkti 3 alapunkt 3) võttis maakohus menetlusse. Sama määrusega lahendati veel kahe selles kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmine, mh jäeti läbi vaatamata üks J-I tsiviilhagis esitatud nõue P.S-i vastu.
  21. Põhjendades seda, miks ta jätab R-i tsiviilkostjana kaasamata ja osa S-i tsiviilhagis esitatud nõuetest läbi vaatamata, märkis maakohus järgmist. Kannatanu väidab, et R teadis või pidi teadma P.S-i pahatahtlikust käitumisest ja et P.S ning R-i esindaja olid omavahel seotud. Nende väidete kontrollimisega kaasneks olukord, kus tsiviilhagi lahendamiseks oluliste, kuid süüküsimuse seisukohalt asjassepuutumatute faktide maht ja nende tuvastamise keerukus oleks selline, mis nihutaks tõendamiseseme raskuspunkti süüdistuse alusfaktide kindlakstegemiselt tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisele (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-13-14). Tsiviilhagi kohaselt osales R skeemis teadlikult. Maakohtu hinnangul eeldanuks R-i selline panus aga äriühingule või tema esindajale kaasaaitamissüüdistuse esitamist, mida prokuratuur pole teinud. Tsiviilhagis on toodud rida väiteid, millele tuginedes kannatanu leiab, et R-i tegevus oli pahatahtlik. Nendes väidetes kajastuvate asjaolude tuvastamine väljub aga süüdistuse raamidest. Seetõttu tuleb menetlusse võtta üksnes S-i nõue P.S-ilt 889 619 euro 33 sendi väljamõistmiseks. Määruskaebus
  22. Harju Maakohtu määruse peale esitasid ühise määruskaebuse S ja J, taotledes määruse tühistamist osas, millega osa nende tsiviilhagides esitatud nõuetest jäeti läbi vaatamata, paludes need nõuded menetlusse võtta ja R tsiviilkostjana menetlusse kaasata. Ringkonnakohtu määrus
  23. Tallinna Ringkonnakohtu
  24. jaanuari
  25. a määrusega tühistati maakohtu määrus osas, millega kohus oli jätnud osa kannatanute tsiviilhagides esitatud nõuetest läbi vaatamata ja R-i tsiviilkostjana menetlusse kaasamata. Ringkonnakohus saatis kõnealuste nõuete menetlusse võtmise küsimuse, samuti R-i tsiviilkostjana kaasamise küsimuse uueks otsustamiseks maakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jäeti maakohtu määrus muutmata. Vaidlustamisviites märkis ringkonnakohus, et määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu.
  26. Maakohtu otsustuse kohta jätta R tsiviilkostjana menetlusse kaasamata ja osa S-i tsiviilhagis esitatud nõuetest läbi vaatamata märkis ringkonnakohus, et R-i tsiviilkostjana menetlusse kaasamine ei eelda talle süüdistuse esitamist.

§ 39

lg-ga 1 ei ole kooskõlas maakohtu põhjendus, et kuna R-i ei süüdistata P.S-i väidetavale kuriteole kaasaaitamises, pole ka alust teda tsiviilkostjana menetlusse kaasata. Maakohus jättis ka tähelepanuta tsiviilhagis R-i vastu esitatud asjaõiguslike õiguste taastamise ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Kohus on nimetanud asjaolusid, mis vajaksid tsiviilhagi lahendamiseks tuvastamist, kuid jätnud tähelepanuta tsiviilkostja võimaliku vastutuse kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Kohus ei sidunud hagiavalduses esitatud nõude alusfakte ehk korterite võõrandamist P.S-ile esitatud süüdistusega. Seetõttu on jäänud hindamata R-i võimalik vastutus. Jättes nendes küsimustes põhjendused esitamata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Tsiviilkostja menetlusse kaasamise otsustamisel tuleb kohtul anda hinnang, lähtudes

§ 39lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD R-i määruskaebus

  1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega S-i tsiviilhagis R-i ja solidaarselt R-i ning P.S-i vastu esitatud nõuded jäeti läbi vaatamata ja R tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata. R palub selles osas jätta maakohtu määruse muutmata.
  2. Määruskaebuse esitaja leiab esmalt, et

§ 385p 17 välistab Harju Maakohtu 17.

novembri

  1. a määruse vaidlustamise, mistõttu pidanuks ringkonnakohus jätma kannatanute määruskaebuse läbi vaatamata.
  2. Samas on määruskaebuse esitaja seisukohal, et maakohus toimis õigesti, kui jättis R-i tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata ja S-i tsiviilhagi R-i puudutavas osas läbi vaatamata. Riigikohtu praktika kohaselt saab kriminaalmenetluses läbi vaadata sellise tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad piisaval määral süüdistuse alusfaktidega (otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 11). S-i tsiviilhagis R-i vastu esitatud nõuete puhul see aga nii ei ole. Maakohus leidis õigesti, et hageja väidete kontrollimine tooks kaasa olukorra, kus tsiviilhagi lahendamiseks oluliste, kuid süüküsimuse seisukohalt asjasse puutumatute faktide maht ja nende tuvastamise keerukus oleks selline, mis nihutaks tõendamiseseme raskuspunkti süüdistuse alusfaktide kindlakstegemiselt tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisele. Süüdistusaktist ei nähtu asjaolusid, millest ilmneks, et R kannaks varalist vastutust kannatanul väidetavalt tekkinud kahju eest või et kannatanul võiks R-i vastu olla

§ 39lg 1 ps 2 nimetatud nõue.

Süüdistuse kohaselt ei põhjustanud kannatanu kahju mitte R-i seaduslik tegevus korteriomandite ostmisel, vaid S-i juhatuse liikme P.S-i tegevus korterite müümisel. Seega oli maakohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-st 1 tulenev alus jätta R-i vastu esitatud nõuded läbi vaatamata (menetlusse võtmata). Samuti puudub alus R-i tsiviilkostjana menetlusse kaasata.

  1. Lisaks tuleb S-i tsiviilhagi R-i vastu jätta läbi vaatamata TsMS § 371 lg 2 alusel hagi õigusliku perspektiivituse tõttu. Tulenevalt VÕS § 1044 lg-st 2 saaks S esitada R-i vastu kahju hüvitamise nõude vaid
  2. jaanuari
  3. a müügilepingu rikkumise korral, mitte deliktiõiguslikul alusel, millele tsiviilhagis tuginetakse. S aga ei väida, nagu oleks R müügilepingut rikkunud. Mis puudutab S-i tsiviilhagis esitatud asjaõiguslikke ja alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid, siis TsÜS § 90 lg 1 kohaselt on selliste nõuete esitamise esmaseks eelduseks korteriomandite müügilepingu eelnev tühistamine. S ei ole R-iga sõlmitud lepingut tühistanud. Seega ei ole kannatanul võimalik tsiviilhagis toodud asjaõiguslikke ja alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid esitada. Praeguseks on
  4. jaanuari
  5. a lepingu sõlmimisest möödunud ka TsÜS § 99 lg-s 2 sätestatud 3-aastane tähtaeg, mistõttu ei saa S enam tehingut tühistada.
  6. Korteriomandeid ostes polnud R-il mõistlikku alust kahelda P.S-i kui S-i juhatuse liikme õiguses kõnealune müügileping sõlmida. Asjaolu, kas korteriomandid müüdi turuhinnaga või mitte, ei mõjuta tehingu kehtivust ega anna alust tehingut tühistada. S-i vastus määruskaebusele
  7. S palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
  8. Kannatanu hinnangul pole R-il

§ 384

lg 2 kohaselt määruskaebuse esitamise õigust, kuna R-i tsiviilkostjana menetlusse kaasamise ja tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmise otsustamine ei piira R-i kaitsmist vajavaid õigusi.

  1. Käesolevas asjas kattuvad süüdistuse alusfaktid ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud sisuliselt täielikult. Tsiviilhagi lahendamiseks vajaminevate täiendavate faktide maht ja nende tuvastamise keerukus on võrreldes süüküsimust puudutavate faktidega marginaalne. Kuna korteriomandite müügitehingu väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, tuleb TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevalt eeldada, et R teadis või pidi teadma teise poolega seotud asjaoludest. See välistab vajaduse seda asjaolu tõendada.
  2. R-i määruskaebuses S-i tsiviilhagi perspektiivituse kohta esitatud vastuväited pole tõsiselt võetavad. R väidab, et tsiviilhagi ei ole võimalik rahuldada seetõttu, et R-i ja S-i vahel sõlmitud leping on kehtiv ning seda ei ole TsÜS § 90 kohaselt tühistatud. S lähtub aga sellest, et korteriomandite müügiga seotud lepingud on TsÜS § 86 alusel tühised. See välistab võimaluse ja vajaduse neid lepinguid tühistada. Lisaks ei ole juba kuriteoteate esitamisest kahtlust, et S soovib oma vara tagasi saada, mistõttu tuleks nii kuriteoteates kui ka tsiviilhagides märgitut tõlgendada S-i vastava tahteavaldusena. Seetõttu pole alust jätta tsiviilhagi menetlusse võtmata. Juhul, kui Riigikohus hakkaks hindama S-i tsiviilhagi õiguslikku perspektiivi, võetaks S-ilt ära edasikaebeõigus ja lahendi kohtuliku kontrolli võimalus. Määruskaebuses ei kajastata tsiviilhagi sisu adekvaatselt.
  3. Eestis puudub piisav regulatsioon kannatanu õiguste efektiivseks kaitseks kriminaalmenetluses. See on toonud kaasa kannatanu põhiõiguste pideva ning intensiivse rikkumise käesolevas asjas. Menetlejad kipuvad eelistama kohtualuste põhiõigusi kannatanu õigustele. Uurimisasutus ja kohus ei ole vaatamata S-i korduvatele taotlustele tõkestanud korteriomandite edasivõõrandamist kolmandatele isikutele. Kohtueelses menetluses on hoidutud uurimast R-i rolli kuriteo toimepanemisel ja seoseid P.S-iga. Praeguseks hetkeks on kuuest korteriomandist võõrandatud neli. Korteriomandite võõrandamisega on R pannud toime KarS § 202 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Teised määruskaebemenetluse pooled
  4. P.S-i kaitsja ega prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Riigikohus põhjendab esmalt määruskaebuse läbi vaatamata jätmist (I). Määruse II osas käsitleb kolleegium obiter dictum'i korras kõigepealt seda, millest lähtudes hinnata, kas kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad menetletava kuriteo tehioludega piisavalt olulises osas, et tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaadata (A). Seejärel osutab kolleegium TsMS § 371 lg 2 ja § 423 lg 2 kohaldamise võimalusele kriminaalmenetluses (B) ja peatub materiaalõiguslikel küsimustel, mis puudutavad eeskätt seda, millised õiguslikud tagajärjed on sellel, kui esindaja teeb esindatava nimel tehingu, rikkudes seejuures esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (C). Lõpuks lahendab Riigikohus määruskaebemenetluse kulude hüvitamise taotlused (III). I
  6. Menetlusväline isik R vaidlustab ringkonnakohtu määrust, millega tühistati

§ 2631

lg-s 1 ette nähtud korras tehtud maakohtu otsustus jätta osa kannatanu S-i tsiviilhagis esitatud nõuetest läbi vaatamata (menetlusse võtmata) ja R tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamata. Ringkonnakohus saatis läbi vaatamata jäetud nõuded uueks menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule, ühtlasi kohustati maakohut uuesti lahendama küsimust, kas tunnistada R tsiviilkostjaks. 29.

§ 384

lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus

§ 344

lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Riigikohus ei nõustu kannatanu arvamusega, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus ei piira

§ 384lg 2 mõttes R-i õigusi või seaduslikke huve.

Kõnealune määrus on (R-i poolt vaidlustatud osas) tehtud küsimuses, kas käesolevas menetluses on võimalik otsustada R-i subjektiivsete õiguste üle (lahendada tema vastu esitatud tsiviilõiguslik nõue) ja kas R tuleb menetlusse kaasata. Selle määruse tagajärjel võib edaspidi muutuda R-i menetluslik staatus ja tal võivad tekkida

§-s 40 sätestatud õigused ning kohustused. Seega on

§ 384lgst 2 tulenevad tingimused määruskaebuse esitamiseks R-i puhul täidetud.

30. Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohtu määruse vaidlustamise välistab

§ 385

p 17, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlusse võtmise ja selles puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise määruse peale. Tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega osutatud sätte tähenduses tuleb võrdsustada ka tsiviilhagi menetlusse võtmata jätmise (läbi vaatamata jätmise) määruse tühistamise määrus, mille ringkonnakohus käesolevas asjas tegi. 31.

§ 385

p 17 kohaselt on

§ 2631

lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. See on põhjendatav asjaoluga, et selline määrus välistab tsiviilhagi või nõudeavalduse edasise menetlemise kriminaalasja raames ja on seega tsiviilhagi või nõudeavalduse kohta kriminaalmenetluses tehtav lõpplahend. Tsiviilhagi (selles esitatud nõude) menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi kriminaalmenetlusse kaasamise kohta

§ 385

p 17 määruskaebe korras vaidlustada ei võimalda, sest sellise määrusega ei otsustata lõplikult tsiviilhagi saatust. Kohtu võimalik viga, mis seisneb selles, et tsiviilhagi võetakse ekslikult menetlusse, on kõrvaldatav järgneva kohtumenetluse käigus (TsMS § 423) või ka apellatsioonivõi kassatsioonimenetluses (

§ 383lg 2).

Tsiviilhagi menetlusse võtmise eraldi vaidlustamine määruskaebe korras koormaks ja pikendaks kriminaalmenetlust ebamõistlikult. Ka tsiviilkohtumenetluses on võimalik vaidlustada hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrust (TsMS § 372 lg 5), kuid avalduse menetlusse võtmise määruse peale ei ole üldjuhul eraldi kaebeõigust seaduses ette nähtud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a määrus asjas nr 3-2-1-164-16, p 13).
  3. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määruse ja hagis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja andmise määrusega ei lõpeta ka määrus, millega tühistatakse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi menetlemist. Seejuures on tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määruse tühistamisel lahendatavate küsimuste ring sisuliselt hõlmatud küsimustest, mis tuleb lahendada tsiviilhagi menetlusse võtmiseks. Olukorras, kus kohtu otsustus tsiviilhagi menetlusse võtta pole

§ 385

p 17 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav, ei oleks viidatud sätte mõttega kooskõlas, kui määruskaebuse saaks esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse tsiviilhagi läbi vaatamata (menetlusse võtmata) jätmise määrus.

  1. Siinkohal märgib kolleegium sedagi, et ei saa pidada õigeks, kui ringkonnakohus piirdub tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades etteheitega, et maakohus pole hagi läbi vaatamata jätmise aluse olemasolu piisavalt põhistanud. Ringkonnakohtul tuleb vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. Hagi läbi vaatamata jätmiseks (menetlusse võtmisest keeldumiseks) võib olla ka mõni teine alus, mida vaidlustatud kohtumääruses pole käsitletud (nt olukorras, kus maakohus on jätnud tsiviilhagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel ja ringkonnakohus leiab, et see säte pole asjas kohaldatav, ei saa välistada, et tsiviilhagi läbivaatamist takistab hoopis nt TsMS § 371 lg 1 p-s 5 või 10 sätestatu).
  2. Kokkuvõttes asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et

§ 385

p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse

§ 2631

lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. Vastupidist kinnitav Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2017. a määruse vaidlustamisviide on ekslik. 35. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 350 lg 2 p-st 2, § 383 lg-st 1 ja § 385 p-st 17, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium R-i määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu

  1. jaanuari
  2. a määruse peale edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. II
  3. Pidades silmas

§ 390

lg 5 kolmandast lausest tulenevat Riigikohtu ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, selgitab kolleegium hoolimata määruskaebuse läbi vaatamata jätmisest obiter dictum'i korras järgmist. (A)

  1. Enne
  2. jaanuari 2017 kehtinud kriminaalmenetlusõigust tõlgendades on kohtupraktikas leitud, et kriminaalmenetluses on lubatav vaid selline tsiviilhagi, milles esitataval kannatanu nõudel süüdistatava või tsiviilkostja vastu on piisav seos kriminaalmenetluse esemega. Esmalt on osutatud seose olemasoluks nõutav tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi vahetu seos süüdistuses kirjeldatud teoga. See tähendab, et kriminaalmenetluses on võimalik esitada üksnes selline tsiviilhagi, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Teiseks peab kannatanu nõue selleks, et seda saaks maksma panna kriminaalmenetluses, olema vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele. Kolmandaks sai enne
  3. jaanuari 2017 kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitada üksnes sellise nõude, mis TsMS § 1 kohaselt oleks põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 20–23 ja tsiviilkolleegiumi
  6. juuli
  7. a otsus asjas nr 3-2-1-7-16, p 17)
  8. Alates
  9. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagide kriminaalmenetlusliku lubatavuse eeldused sätestab sel kuupäeval kehtima hakanud

§ 381lg 1.

Tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta osutatud normis sätestatud tingimustele, jäetakse

§ 2962lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.

Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata

§ 2631lg-s 1 ette nähtud korras.

39.

§ 381

lg 1 kohaselt on kannatanul õigus esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui: 1) nõude eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses või kui 2) tegemist on kahjuhüvitisnõudega avaliku võimu kandja vastu, mida oleks võimalik esitada halduskohtumenetluses. 40. Seega seisneb

§ 381

lg-s 1 sätestatu põhiline erinevus võrreldes varem kehtinud õigusega selles, et tsiviilhagi esemeks võivad olla ka teatud avalik-õiguslikud nõuded, mida tsiviilkohtumenetluses esitada ei saa.

§ 381

lg 1 kehtestanud seaduse (RT I, 06.01.2016, 5) eelnõu (80 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjast nähtub, et reguleerides küsimust, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik kriminaalmenetluses maksma panna, lähtus seadusandja senises kohtupraktikas omaks võetud otsustuskriteeriumidest. Seega on kõnealust küsimust käsitlev varasem kohtupraktika jätkuvalt arvestatav ka

§ 381lg 1 sisustamisel.

  1. See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on kohtupraktika kohaselt fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja­olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja­olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus­punkti. Muidu ei ole kahel õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviil­nõude lahendamine kriminaal­menetluses ei täida enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist. (Otsus asjas 3-1-1-13-14, p 21 ja
  2. mai
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p 36)
  4. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Siinkohal tuleb arvestada, et kui kriminaalasja arutamist ebamõistlikult edasi lükkamata ei ole võimalik tagada tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamist, võib alates
  5. jaanuarist 2017 kohus kuni kohtuotsuse tegemiseni määrata, et tsiviilhagi või nõudeavaldus lahendatakse osaliselt või tervikuna eraldi otsusega. Sellisel juhul jätkab kohus samas või kohtu esimehe otsusel teises kohtukoosseisus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemist. (

§ 310

lg-d 3–4) Osutatud regulatsioonil puuduks mõte, kui kannatanu saaks kriminaalmenetluses esitada üksnes sellise tsiviilhagi, mille aluseks olevate süüdistusväliste faktide maht ja nende tuvastamise keerukus on väikene. Samas võimaldab osaotsuse tegemine vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu. Lisaks eelmärgitule on

§-s 2961 ette nähtud eraldi kord, esitamaks tsiviilhagi lahendamiseks selliseid tõendeid, mis ei ole olulised süüküsimuse lahendamiseks.

  1. Senises kohtupraktikas on peetud lubatavaks tsiviilhagisid, mille lahendamine võib vähemalt osal juhtudest eeldada küllaltki suures ulatuses süüküsimuse seisukohalt tähtsusetute asjaolude tuvastamist ja sellest tingituna võrdlemisi mahukat tõendite uurimist. Näiteks saab tsiviilhagis nõuda kahju hüvitamist ka siis, kui kahju tekitamine ei ole menetletava kuriteo koosseisuline tunnus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 25). Samuti võib tsiviilhagis esitatava nõude suurus ületada kuriteo ulatust või koosseisulist kahju, näiteks kui varguses kannatanul asja kaotsiminekust tekkinud kahjuhüvitusnõue ületab varguse ulatust ehk varastatu väärtust teo toimepanemise ajal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 14). Kelmuses kannatanu võib nõuda tsiviilhagis lisaks temalt välja petetud vara väärtuse hüvitamisele ka näiteks saamatajäänud tulu või tehingu täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist (Riigikohtu erikogu
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p-d 56 ja 71 ning otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 19). Kahju hüvitamist saab nõuda ka juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastane kuritegu, mille koosseisulistel tunnustel puudub varaline mõõde (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3‑1‑1-31-13). Tsiviilhagis saab teatud juhtudel esitada ka sellise nõude, mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest. Näiteks võib KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise tagajärjel raske tervisekahjustuse, nõuda liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju (nt hävinud mootorsõiduki) hüvitamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. aprilli
  11. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 22). Samuti on kohtupraktikas korduvalt osutatud vajadusele teha tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamiseks kindlaks mh asjaolu, milline on kannatanul süüdistatava teo tõttu kolmanda isiku vastu (nt alusetu rikastumise sätete alusel) tekkinud nõude väärtus. Selle tuvastamine eeldab omakorda mh kolmanda isiku maksevõime hindamist (erikogu otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 57; kriminaalkolleegiumi
  12. juuni
  13. a otsus asjas nr 3‑1-1-41-11, p-d 17.3–17.4 ja
  14. novembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-101-09, p 10). Tegemist on asjaoludega, mis vähemalt tavaliselt süüküsimuse lahendamist ei mõjuta. Ka kriminaalasjades nr 3-1-1-42-15 ja 3-1-1-64-15 osutas Riigikohus vajadusele tuvastada tsiviilhagide lahendamiseks mitmeid asjaolusid, millel menetletava omastamissüüdistuse seisukohalt tähtsust ei olnud, näiteks, milline olnuks ühe või teise liisinguandjalt omastatud ehitusmasina puhul jääkväärtuse ja liisinguandja kulude hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil liisinguese oleks selle olemasolu korral liisinguandjale tagastatud (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. juuni
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p-d 97–100 ja
  18. juuni
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p-d 58–60).
  20. Osutatud kohtupraktikast järeldub, et tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. Näiteks on kohtupraktikas peetud lubamatuks tsiviilhagi, mille lahendamiseks tulnuks tuvastada, kas kannatanult kelmusega välja petetud esemed moodustasid TsÜS § 661 tähenduses ettevõtte ja milline oli selle ettevõtte väärtus (otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 26–27).
  21. Olukorras, kus menetletava kuriteo tehiolud hõlmavad sellise tehingu tegemist, mille tulemusena kantakse kannatanu asemel kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse isik, kes ei ole kriminaalasjas süüdistatav, on kuriteo-eelse hüveolukorra taastamine võimalik üksnes nimetatud isiku vastu esitatava alusetust rikastumisest tuleneva kinnisomandi tagastamise (TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 ls 1 ja § 1034 lg 3) nõude või kinnistusraamatu kande parandamise nõude (AÕS § 65 lg 1) abil (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. aprilli
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 24–35). See, millises ulatuses saab kannatanu nõuda süüdistatavalt omandi kaotusest tingitud kahju hüvitamist (hüveolukorra rikkumise heastamist), oleneb aga omakorda muu hulgas asjaolust, kas kannatanul on võimalik nõuda kinnistusraamatusse omanikuna kantud isikult kinnisomandi tagastamist või kinnistusraamatu kande parandamist. Nimelt on Riigikohtu väljakujunenud praktikas asutud seisukohale, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. (Vt nt otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 57.) Seega kõnealusel juhul saaks kohus lahendada kannatanu kahjuhüvitusnõude süüdistatava vastu üldjuhul alles pärast seda, kui on selge, kas kannatanul on alusetu rikastumise sätetest tulenev kinnistusomandi tagastamise või AÕS § 65 lg-st 1 tulenev kinnistusraamatu kande parandamise nõue kinnisasja kinnistusraamatujärgse omaniku vastu. Järelikult selleks, et kriminaalmenetluse raames oleks üldse võimalik saavutada kuriteoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, peab kriminaalasja lahendav kohus olema pädev läbi vaatama kannatanu tsiviilhagi kinnistusraamatujärgse omaniku (kui tsiviilkostja) vastu ka juhul, kui viimane ei ole süüdistatav.
  24. Eelmises punktis nimetatud tsiviilhagis kinnistusraamatujärgse omaniku vastu saab kannatanu olenevalt juhtumi asjaoludest tugineda kas üksnes võlaõigusliku kohustustehingu kehtetusele, nõudes sel juhul kinnisasja omandi tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel, või lisaks ka asjaõigusliku kokkuleppe kehtetusele, nõudes esmajoones nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 alusel (vt lähemalt otsus asjas nr 3-1-1-3-10, pd 25–34). Selleks peab kannatanul olema võimalik tugineda tema ja vaidlusaluse kinnisasja kinnistusraamatujärgse omaniku vahel sõlmitud võlaõigusliku või siis lisaks ka asjaõigusliku tehingu tühisusele või tühistamisele ja selle eeldustele, ehkki süüdistuse seisukohalt kõnealustel asjaoludel tavaliselt tähendust ei ole. Kolleegium on varemgi leidnud, et kinnisomandi tagastamist või kinnistusraamatu kande parandamist ja nendega seotud nõudeid saab esitada ka tsiviilhagiga kriminaalmenetluses (vt otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 24).
  25. Ühtlasi märgib kolleegium, et uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt

§ 381

lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka

§ 39lg 1 p 1 või 2 tingimustele (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 29).

Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-1-14, p 19). (B)
  3. Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest

§ 381lg-st 1 tulenevatele tingimustele.

Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta

§ 2962

lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p 37 ja 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-173-09, p 13). Seejuures tuleb

§ 2631lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda Ts

MS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423 (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 30).

  1. Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 13 jj ning erikogu otsus asjas nr 3-1-1-10612, p 61).
  4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul ei ole hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, kuna nõue ei tulene seadusest, siis tuleks kohtul eelkõige jätta hagiavaldus menetlusse võtmata või see hiljem läbi vaatamata (TsMS § 371 lg 2 p 2, § 423 lg 2 p 2). Samas on eelviidatud sätete alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumine või hagi läbi vaatamata jätmine kohtu õigus, mitte kohustus. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-94-16, p 16) Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10). TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel peab kohus hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi rahuldamiseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. detsembri
  10. a määrus asjas nr 3‑2-1-139-13, p 14). TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  11. veebruari
  12. a määrus asjas nr 3-2-1-146-16, p 9).
  13. Samas on Riigikohus märkinud sedagi, et kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p‑dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Erikogu otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 60 ja kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 31-1-64-15, p 61) (C)
  14. Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada, kui on täidetud osutatud sättes ette nähtud tühistamise materiaalsed eeldused, puuduvad paragrahvi teises lõikes nimetatud välistused ja tühistamisel järgitakse TsÜS § 131 lg-s 3 fikseeritud tähtaegu. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. oktoobri
  16. a määrus asjas nr 3-2-1-110-15, p-d 10–13).
  17. TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  18. novembri
  19. a otsus asjas nr 3-2-1108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  20. veebruari
  21. a otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  22. märtsi
  23. a otsus asjas nr 3-2-1-41-04, p 22).
  24. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga
  25. (Vt otsus asjas nr 3-2-1-140-07, p 32 koos seal toodud viidetega.) Lisaks ei saa tehing olla TsÜS § 86 järgi heade kommete vastane ainuüksi põhjusel, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. veebruari
  27. a otsus asjas nr 3-2-1163-11, p 31).
  28. Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib siiski olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  29. aprilli
  30. a otsus asjas nr 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.
  31. Sõltumata eeltoodust juhib kolleegium tähelepanu sellelegi, et ettevõtte (TsÜS § 661) üleandmise korral vastutab kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, võlausaldajate ees solidaarselt üleandjaga ka omandaja (VÕS § 183 lg 1). III
  32. S-i esindajad esitasid Riigikohtule taotluse mõista R-ilt

§ 187

lg 2 alusel S-i kasuks välja 2036 eurot 70 senti käesolevas määruskaebemenetluses tekkinud kulu katteks. Taotluse kohaselt moodustub see summa kannatanu poolt vandeadvokaat Kaido Uduste osutatud õigusabiteenuse eest makstud 1156 eurot 70 sendist ja vandeadvokaadi abi Lembit Tedderi osutatud õigusabiteenuse eest makstud 880 eurost. Õigusteenus, mille eest kannatanu esindajatele tasus, hõlmab taotluse kohaselt R-i määruskaebuse juriidilist analüüsi, määruskaebuse vastuse koostamist, samuti selle viimistlemist ja täiendamist ning advokaatide omavahelisi telefonikõnelusi. 58. Kolleegium leiab, et eelmises punktis osutatud taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

§ 187

lg 2 esimene lause sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Kuna Riigikohus jätab R-i määruskaebuse läbi vaatamata, jäävad R-i kanda ka käesoleva määruskaebemenetluse kulud. 59.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-38-16, p 74). Ühtlasi sätestab

§ 175

lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 23).
  3. Kolleegium leiab, et kannatanu esindajate taotluses märgitud õigusteenuse tasu suurus ei vasta käesoleva määruskaebemenetluse mahule ja keerukusele ning S-i vastuse juriidilise argumentatsiooni tasemele. Sellele põhjusele, miks Riigikohus jättis R-i määruskaebuse läbi vaatamata, S-i vastuses ei tugineta. Arvestatava osa S-i vastusest moodustab kriitika määruskaebuse selle väite kohta, et tsiviilhagi on õiguslikult perspektiivitu. Seejuures tugineb kannatanu eeskätt TsÜS §-le 86, pööramata samas tähelepanu osutatud sätte kohaldamist puudutavale kohtupraktikale. Lisaks on S-i vastuses olulisel kohal käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohatud väited, nagu see, et prokuratuur on jätnud ekslikult R-ile süüdistuse esitamata, ja üldsõnalised etteheited, nagu see, et "menetlejad ning kohus kipuvad eelistama kohtualuste põhiõigusi kannatanu omale, mis on aga ülekohtune ja vastuolus põhiõiguste kaitse põhimõtetega". Lisaks ei nähtu menetluskulude nimekirjast, et kummalegi esindajale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et praegusel juhul on kannatanu poolt kahele esindajale makstud tasu hüvitamine kooskõlas

§ 175lg-ga 2.

R, kelle määruskaebuse mahtu ega õigusliku argumentatsiooni põhjalikkust ei saa pidada S-i vastuse omast väiksemaks, taotleb kaebuse koostamiseks tellitud õigusteenuse hüvitamist summas 581 eurot 22 senti ehk umbes 3,5 korda väiksemas ulatuses. Eelnevat arvestades loeb kolleegium S-i poolt Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud esindajatele makstud tasu mõistlikuks suuruseks – ja seega ka kannatanul tekkinud määruskaebemenetluse kuluks – 700 eurot. See summa tuleb

§ 187lg 2 esimese lause alusel R-ilt S-i kasuks välja mõista.

61. R-i taotlus hüvitada talle määruskaebemenetluses valitud esindajale õigusteenuse eest makstud 581 eurot 22 senti jääb rahuldamata, kuna

§ 187

lg 2 esimese lause kohaselt peab selle menetluskulu kandma R kui isik, kelle huvides esitatud määruskaebust ei rahuldatud. Saale Laos, Henn Jõks, Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.