← Eesti

1-16-6293/17

Obsah (7)§ 485§ 477§ 436§ 50865§ 478§ 484§ 337

1-16-6293 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-6293 Kohtukoosseis Orvi Tali

§ 485

lõike 2 kohaselt määrata Peeter Kivistikule kohtuotsuses kirjeldatud kuriteo eest Eestis täidetavaks karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust. Maakohus märkis, et konventsiooni (kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon) artikkel 11 lõike 1 p c kohaselt tuleb maha arvata juba kantud karistusaeg. P. Kivistikul on karistust kantud 3 aastat 1 kuu ja 1 päev vangistust, kanda jääb 4 aastat 4 kuud ja 29 päeva vangistust. P. Kivistiku karistuse kandmise alguseks loeti 31.10.2013. Maakohtu hinnangul on P. Kivistiku poolt toimepandud kuritegu kuriteoks ka Eestis. Kohtumaterjalide kohaselt on P. Kivistik süüdi mõistetud selles, et ta 04.03.2013 koos teiste isikutega vedas Norra Kuningriiki amfetamiini, mis oli peidetud sõiduki kütusepaaki. See kuritegu on Eestis kvalifitseeritav KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, Eestis on ette nähtud maksimaalselt 15-aastane vangistus. Norras mõistetud karistus on 7 aastat 6 kuud. See karistus mahub Eestis sama kuriteo puhul ettenähtud karistuse piiridesse, seega ei kuulu talle mõistetud karistus Eestis muutmisele. Samuti ei tuvastanud maakohus ühtegi alust, mis välistaks

§ 477

või

§ 436

sätestatud rahvusvahelisest koostööst keeldumise aluseid või välisriigi kohtuotsuse tunnustamise keeldumise aluseid.

§ 485lg 2 kohaselt tuleb P.

Kivistikule kohtuotsuses kirjeldatud kuriteo eest määrata Eestis kantavaks 7 aastat 6 kuud vangistust ja karistuse kandmise alguseks määrata kinnipidamise aeg, mis Austriast saadud dokumentide alusel on 31.10.

  1. P. Kivistik ei ole nõus ületoomisega Eesti Vabariiki ning soovib karistust kanda Hollandi Kuningriigis, kus ta väidetavalt alaliselt elab. Seal elavad ka tema elukaaslane ja laps. Hollandi Kuningriigist saabunud vastuse kohaselt (nii Justiitsministeeriumi kui ka Sirene büroo kaudu) on P. Kivistik olnud Hollandis küll sisse kirjutatud
  2. aastast elanike registrisse, kuid ta on sealt 07.04.2014 välja kirjutatud, seega ei oma ta enam Hollandis elamist. Et isik virtuaalsel teel õpib, ei tähenda, et ta peab Hollandis karistust kandma. Eesti politsei andmetel kandis P. Kivistik aastail 2008–2012 karistust Saksamaal. Isegi juhul, kui P. Kivistik oleks elanud tänase päevani alates
  3. aastast Hollandi Kuningriigis, ei oleks ta võrdsustatav Hollandi kodanikuga, kellel oleks õigus Hollandi Kuningriigis oma karistust kanda, sest selleks kodanikuga võrdsustatud isikuks peab Hollandi Kuningriik isikut, kes on Hollandi territooriumil elanud enam kui 5 aastat. P. Kivistik ei oleks ka praeguseks alates
  4. a olnud viit aastat Hollandis, seetõttu ei saa Hollandi Kuningriik teda võrdsustada Hollandi kodanikuga.

§ 477

lg 3 kohaselt, kui Eesti kodaniku suhtes tehtud kohtuotsuses või sellega seonduvas haldusaktis on korraldus isiku riigist väljasaatmise kohta, siis võib kodakondsusriik nõustuda üleandmisega isiku nõusolekut arvestamata. Sama on sätestatud konventsiooni lisaprotokolli artiklis 3 lõikes 1. Norra Kuningriigi sisserände küsimuste apellatsiooninõukogu on 20.06.2016. 2

(10)1-16-6293 a teinud otsuse P. Kivistiku riigist välja saatmise kohta ja otsus on lõplik. P. Kivistik on Eesti Vabariigi kodanik. Asjaolu, et isik ei ole vahetult enne välisriigis kinnipidamist elanud oma kodakondsusriigis, ei ole aluseks, et kodakondsusriik saaks keelduda ülevõtmisest karistuse kandmise jätkamise eesmärgil. Maakohus leidis, et vaatamata sellele, et P. Kivistik ei oma Eesti Vabariigis alalist elukohta, siis võttes arvesse, et ta on Eestis sündinud-kasvanud, ta on Eesti Vabariigi kodanik ja tal elab vend TK Tartus, ta saab oma karistust kanda eestikeelses keskkonnas ja eelkõige on ju rahvusvaheliste konventsioonide eesmärk see, et isikud ei saaks välisriigi vanglates sõlmida kuritegelikke sidemeid ja laiendada oma võrgustikku, vaid nad kannavad karistust elukoha- või kodakondsusriigis. P. Kivistik soovib Norras tööl käia ja raha teenida, kuid konventsiooni eesmärk ei ole finantsiliselt kasulike tehingute tegemine. Määruskaebus
  1. Harju Maakohtu 01.12.
  2. a määruse peale esitas määruskaebuse P. Kivistiku kaitsja Küllike Namm, kes palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega tunnistada lubamatuks P. Kivistiku suhtes tehtud Norra Kuningriigi Borgartingi apellatsioonikohtu 08.09.
  3. a kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis. Määruskaebuse esitajale ei ole selge, millele tugines kohtu väide, et P. Kivistik ei oleks võrdsustatav Hollandi kodanikuga, kellel oleks õigus Hollandi Kuningriigis oma karistust kanda. Samuti ei ole kaitsjale arusaadav, millisel põhjusel Eesti Vabariigi kohus asus hindama asjaolusid, mida oli võimalik hinnata üksnes Hollandi kohtul olukorras, kui Norra riik pöördub Hollandi Kuningriigi poole analoogse taotlusega – s.o seda kas isikul on side Hollandiga, kas ta elab seal peale vabanemist, kas seal on ta perekond jne. Kaitsja teeb maakohtu seisukohtadest järelduse, et vaatamata sellele, et P. Kivistikul puudub Eesti Vabariigiga igasugune suhe antakse ta välja peale 3 aastat vangistust sellel põhjusel, et ta ei saaks Norra vanglas edasi viibides laiendada kuritegelikke sidemeid. Samuti viitab kohus vennale TK-le, kes seob kohtu hingul P. Kivistikku Eesti Vabariigiga. Nimetatud kohtu seisukoht on kaitsja hinnangul ebaõige ja kaitsja saab menetluse käigus esitada tõendid rahvastikuregistrist, millised kinnitavad, et P. Kivistikul ei ole venda TK ja kohtu järeldused P. Kivistiku elukoha kohta Eesti Vabariigis on meelevaldsed ja tõendamata. Eriti arusaamatud ja vastuolulised on kaitsja hinnangul maakohtu väited, et P. Kivistik töötab Norras vangistuse ajal ning vangistuse ja karistuse kandmise eesmärk ei saa olla tulu teenimine ja teise riigi maksumaksja kulul elamine. Kui isik vangistatakse teises riigis toime pandud kuriteo eest, siis lähtub karistust mõistev riik eeldusest, et isik kannab ka selles riigis karistuse lõpuni või ta vabastatakse karistusest selles riigis kehtiva õiguse kohaselt. Käesoleval juhul ei saa isiku Eestisse karistust kandma toomise aluseks olla see, et Norra karistuspoliitika kohaselt võimaldatakse avavanglas viibival isikul tööd teha. Kohtu järeldus, et Norra maksumaksjad ei ole kohustatud üleval pidama teiste riikide kodanikke võib olla õige, kuid selline põhimõte ei ole kooskõlas kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooniga, milline on vastu võetud Strasbourgis 21.03.1983 (edaspidi ja eelnevalt ka konventsioon) ning kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokollis 18.12.1997 (edaspidi ja eelnevalt ka lisaprotokoll) sätestatuga, milliste eesmärgiks on eelkõige isikute rehabilitatsiooni tagamine. Kaitsja leiab, et rehabilitatsiooni tagab eelkõige töötamine ja kontakt lähedastega, mitte isiku toomine kodakondsusriiki, millisega tal puuduvad aastaid igasugused sidemed.

§ 477

lg 2 sätestab, et kui isikule on välisriigis mõistetud vangistus, on tema karistuse täitmisel abi osutamise taotluse rahuldamine lubatud juhul, kui isik on Eesti kodanik ja taotlusele on lisatud isiku kirjalik nõusolek, mille kohaselt ta nõustub enda üleandmisega karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Nõusolekust ei saa loobuda pärast lõpliku üleandmise otsuse tegemist. Sama sätte lõige 3 kohaselt, kui Eesti Vabariigi kodaniku kohta tehtud kohtuotsuses või sellega seonduvas haldusaktis sisaldub korraldus saata ta vangistusest vabastamise järel riigist kohe välja, võib nõustuda üleandmisega isiku nõusolekut arvestamata. See tähendab, et kohtul on 3

(10)1-16-6293 piisavalt lai otsustusruum selleks, et hinnata kogumis, kas konkreetse isiku üleandmine on põhjendatud ja tagab konventsioonis ja lisaprotokollis sätestatud põhimõtete järgmise. Maakohtu järeldused on nimetatud küsimuse kaalumisel vastuolulised – üheltpoolt asub maakohus seisukohale, et P. Kivistikul on side Hollandi Kuningriigiga ja Eestiga on tal side katkenud juba
  1. aastast, teisalt asub kohus seisukohale, et vaatamata sellele on P. Kivistiku rehabiliteerimine Eestis tagatud. P. Kivistik mõisteti Norra Kuningriigis süüdi narkootiliste ainete käitlemises ja teda karistati vabaduskaotusega 7 aastat ja 6 kuud. Nimetatud kohtuotsuses puuduvad igasugused viited sellele, et isik on otsustatud Norrast välja saata. Otsus isiku väljasaatmiseks tehti eraldi menetluses. Norra poolt esitatud avalduse kohaselt otsustas Norra Immigratsiooniamet saata isiku Norrast välja. Avalduse kohaselt on otsus lõplik ning see viiakse täide samaaegselt isiku vabastamise või üleviimisega. Seega on otsuses alternatiivina ette nähtud ka võimalus, et isik kannab karistuse lõpuni Norras. P. Kivistik ei ole andnud nõusolekut enda üle toomiseks karistust kandma Eesti Vabariiki. Üleandev riik on leidnud, et P. Kivistiku nõusolekut ei olegi vaja ja tuginenud nimetatud seisukoha esitamisel lisaprotokolli artiklis 3 p-s 1 sätestatule, mille kohaselt võib elukohariik, s.o käesoleval juhul Norra, anda nõusoleku isiku üleandmiseks ilma isiku nõusolekuta, kui selle isiku viimane kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldab väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Lisaprotokolli artikli 3 lg 2 sätestab, et elukohariik ei anna esimeses lõikes nimetatud nõusolekut enne kohtulikult karistatud isiku arvamuse ärakuulamist. P. Kivistikku ei ole reaalselt ära kuulatud, vaid aluseks on võetud isiku kirjalik seisukoht, mille ta on koostanud seoses tema üleandmisega Eestile. Avaldus on tehtud 17.07.
  2. Avalduses on toodud välja asjaolud, miks isik ei soovi tema üleandmist Eestile. P. Kivistik ei vaidlusta asjaolu, et pärast karistuse ära kandmist ja/või ennetähtaega karistuse kandmisest vabastamist lahkub ta koheselt Norrast ja asub elama oma perekonna juurde Hollandisse. P. Kivistik on esitanud nii Norras kui kaitsja esitas käesolevas menetluses vastavaid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kaitsja märgib, et asjaolu, et P. Kivistik on kantud Hollandi rahvastikuregistrisse ja loetud Hollandist lahkunuks vastab tõele, arvestades, et P. Kivistik on vangistuses
  3. aastast, samas on ta esitanud Hollandile uue taotluse riiki elama asumiseks ja seda menetletakse ning tal puuduvad igasugused takistused Hollandis elama asumiseks. Kaitsja on seisukohal, et Norra on Eesti Vabariigile vastavat taotlust esitades irdunud konventsiooni preambulas toodud põhimõtetest, millised said määravaks konventsiooni vastuvõtmisel. Konventsiooni sissejuhatavad sätted märgivad, et selle konventsiooni eesmärgiks on eelkõige arvestada, et konventsiooni vastuvõtmise aluseks olev koostöö peaks aitama kaasa õigluse saavutamisele ja kohtulikult karistatud isikute sotsiaalsele rehabilitatsioonile; arvestades, et nende eesmärkide saavutamiseks on vaja anda välismaalastele, kellelt on võetud vabadus kriminaalkuriteo toimepaneku tõttu, võimalus kanda karistust oma kodumaal; ühtlasi arvestades, et see eesmärk on kõige paremini saavutatav nimetatud isikute üleandmisega nende kodumaale. Kaitsja on seisukohal, et kodakondsusriik ja kodumaa ei ole käesoleval juhul samastatavad. Üleandmine peaks lähtuma eelkõige üleantava isiku huvidest ja sellest, et isikul oleks võimalik kanda karistust kodumaal. Samale seisukohale on jõutud ka erialakirjanduses, kuivõrd kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes on sedastatud, et konventsiooni eesmärk on eelkõige suurendada täidesaatvas riigis süüdimõistetu rehabilitatsiooni võimalusi ja väljaandja riik peaks arvesse võtma isiku seoseid täidesaatva riigiga, et isik peaks seda riiki kuhu teda saadetakse perekondlike, kultuuriliste, keeleliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks. Selleks, et tagada konventsiooni täitmine peab isik olema seotud Eestiga. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on võimalik välisriigi taotlust kohtuotsuse tunnistamiseks rahuldada 4
(10)1-16-6293 eelkõige siis, kui karistatud isik on andnud selleks nõusoleku. Tavapäraselt kodanik annab ka selle nõusoleku, sest perekonna ja kodu olemasolul kodakondsusriigis on isikul igati parem perekondliku toe abil taasühiskonnastuda. P. Kivistikul puudub Eestis igasugune sotsiaalne võrgustik ja tema toeks saavad isikud vanglas. Lähtudes eeldusest, et kodumaal karistuse kandmine vähendab rahvusvahelist kuritegevust, siis käesoleval juhul on olukord vastupidine: Norra vanglas 3 aastat karistust kandnud isik tuuakse teise riigi vanglasse, kus tema ainsateks tuttavateks on kaasvangid, mis kuidagi ei taga isiku taasühiskonnastumist, pigem soodustab kuritegelike sidemete teket. Konventsiooni põhimõte on lähtuda eelkõige karistust kandva isiku huvidest ja see põhimõte on üheselt mõistetavalt sätestatud artikli 2 p-s 2, mille kohaselt ühe poole territooriumil karistatud isik võidakse, kooskõlas konventsiooni sätetega, talle määratud karistuse kandmiseks üle anda teise poole territooriumile ja selleks võib ta avaldada karistavale riigile või elukohariigile oma soovi, et ta antaks üle vastavalt konventsiooni tingimustele. P. Kivistik ei soovi enda toomist karistust kandma Eesti Vabariiki. Kaitsja leiab, et esitatud tõendid kinnitavad, et isik on seotud Hollandi Kuningriigiga, kus tal on elamis- ja tööluba ning kõik muud tingimused sotsiaalseks rehabilitatsiooniks. Hollandi Kuningriik on avaldanud valmisolekut P. Kivistiku vastuvõtmiseks ja seal karistuse kandmiseks. Arusaamatutel põhjustel on Norra kõik nimetatud väited ja dokumentaalsed tõendid jätnud tähelepanuta. Kaitsja leiab, et millegagi ei ole põhjendatud, et Eesti Vabariik võtaks karistust kandma isiku, kes ei ole olnud ega saa ka tulevikus Eesti Vabariigi maksumaksjaks ja kes põhjustab pika vangistuse kandmisega Eesti Vabariigile üksnes kulusid ja kes peale karistuse kandmist igal juhul lahkuks Eesti Vabariigist. Liiati ei ole P. Kivistikul võimalik taotleda vanglast ennetähtaegset vabanemist, sh vabanemist elektroonilise valve alla, kuna tal ei ole Eestis elukohta, kuhu elektroonilise valve seade paigaldada, samuti puudub talle võimalus määrata katseaega, kuna kriminaalhoolduse kaudu järelevalve teostamine on elukoha puudumise tõttu võimatu. Kaitsja leiab, et konventsiooni rakendamine on võimalik eelkõige olukorras, kus isik ise soovib oma lähedaste, elukoha, keele või muudel põhjustel naasta Eestisse. Norra Kuningriik on põhistanud oma seisukohta üksnes sellega, et P. Kivistik peab pärast karistuse kandmist lahkuma Norrast. Nimetatu ei ole konventsiooni mõttes piisav isiku üleviimiseks. Konventsiooni art 4 p 2 kinnitab käesolevat seisukohta järgmiselt: kui karistatud isik on avaldanud karistavale riigile soovi, et ta antaks üle käesoleva konventsiooni alusel, siis informeerib see riik sellest elukohariiki pärast lõplikku kohtuotsust nii kiiresti kui võimalik. Seega eeldatakse karistatud isiku initsiatiivi. Lisaprotokolli preambul kinnitab juba eelnevalt märgitud konventsiooni põhimõtteid, sätestades, et Euroopa Nõukogu liikmesriigid ja teised protokollile allakirjutanud riigid, soovides lihtsustada Strasbourg’is 21.03.1983 allakirjutamiseks konventsiooni rakendamist ning esmajoones jätkata selles tunnustatud õigluse saavutamise ja kohtulikult karistatud isikute sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärkide täitmist; arvestades, et paljud riigid ei anna välja oma riigi kodanikke; pidades soovitavaks konventsiooni mõnes küsimuses täiendada. Seega on konventsiooni täiendatud tulenevalt vajadusest saavutada karistuse täitmine ja selle kohta on ka sätestatud lisaprotokolli art 2 p 3, mille kohaselt kohtuotsuse teinud riigist põgenenud isikute karistuse täideviimiseks ei ole vaja isiku nõusolekut. Art 3 kohaselt peab kohtuotsus või sellest tulenev haldusotsus sisaldama väljasaatmise korraldust või muud meedet, mille tõttu see isik ei või pärast vanglast vabastamist jääda kauemaks karistava riigi territooriumile. Käesoleval juhul, nagu eelpool märgitud, ei sisalda kohtuotsus väljasaatmise otsust. Kaitsja hinnangul puudub väljasaatmise otsuses puudub igasugune otsene seos süüdimõistva kohtuotsusega, millest tulenevalt ei ole lubatav P. Kivistiku väljasaatmine Norra Kuningriigist. Kaitsja märgib, et nimetatud artikli alusel isikute vastuvõtmine on riigi diskretsioon ja seda on ka konventsiooni lisaprotokolli allakirjutanud riigid ettenäinud, sätestades art 3 p-s 6, et iga 5
(10)1-16-6293 lepinguosaline riik võib Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsioonis teatada, et artiklis 3 sätestatud asjaoludel ei võta ta üle kohtuotsuste täitmist. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon artikkel 8 sätestab, et igaühel on õigus era- ja perekonnaelu austamisele Ametivõimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Ka sellest tulenevalt ei ole põhjendatud P. Kivistiku ületoomine karistuse kandmiseks Eesti Vabariiki. Riigiprokuratuuri seisukoht
  1. Riigiprokurör palub jätta määruskaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu määrus muutmata. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi konventsioon) art 3 lg 1 kohaselt on karistatud isiku üleandmise üheks tingimuseks asjaolu, et isik on elukohariigi kodanik. P. Kivistik on Eesti Vabariigi kodanik, tal ei ole Hollandi kodakondsust. Hollandi Kuningriigi Kaitse- ja Justiitsministeeriumi Immigratsiooni ja naturalisatsiooni teenistuse kodulehelt on võimalik saada informatsiooni, kellel ja mis tingimustel on võimalik saada Hollandi kodanikuks. Hollandi kodanikuks on võimalik saada sünniga, isaduse tuvastamisega (olenemata sünnikohast, kui on tuvastatud, et lapse isa oli lapse sünni ajal Hollandi kodanik), naturalisatsiooni korras või nn lihtsustatud naturalisatsiooni korras. Seejuures on naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamisel tingimusteks asjaolud (ühed paljudest), et isik peab olema enne kodakondsuse taotlemist elanud Hollandi Kuningriigis katkematult vähemalt 5 aastat kehtiva elamisloa alusel ning eelnevad 4 aastat pole saanud vanglakaristust, koolituse või ühiskondliku kasuliku töö korraldust või maksnud või pidanud maksma suuri trahve kas Hollandis või välismaal. Samuti ei tohi isiku suhtes olla mingit käimasolevat kriminaalmenetlust (https://ind.nl/en/dutch-citizenship/Pages/Naturalisation.aspx). Rahvastikuregistri andmetel on P. Kivistiku ema VP, ik XXXXXXXXXX, kellel on registris olevate andmete kohaselt kaks poega – Peeter Kivistik, ik 38003162729 ja TK, ik XXXXXXXXXX, elukoht XXX. Seega ei vasta tegelikkusele kaitsja väide, et P. Kivistikul pole venda ega sugulasi Eestis. Kaitsja on ise 24.11.
  2. a kohtuistungil põhjendanud P. Kivistiku Norrasse jäämist võimalusega Norra vanglas aasta enne vabanemist tööl käia (protokolli lk 6). Võimalus töötada karistavas riigis vangistuse kandmise ajal ei ole kohtuotsuse mittetunnustamise aluseks. Karistuse kandmise eesmärgiks ei saa olla tulu teenimine karistavas riigis. Ekslik on kaitsja väide nagu poleks P. Kivistikule Eestis võimalik määrata katseaega. Kohtuotsuse täitmisest tingimisi vabastamisel on võimalik edastada raamotsuse 2008/947/JSK ja

§ 50865alusel Hollandile järelevalve teostamise tunnistuse.

Norras karistuse kandmisel pole aga võimalik P. Kivistikku tingimisi ennetähtaega karistuse kandmiselt vabastada, katseaga võimalik määrata ja selle tunnustamist Hollandilt taotleda (juhul, kui P. Kivistik soovib elama asuda Hollandisse), kuna Norra ei ole ühinenud tingimisi karistatud või tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatud isikule käitumiskontrolli kohaldamise Euroopa konventsiooniga ega ole kolmanda riigina üle võtnud raamotsust 2008/947/JSK. Karistaval riigil, antud juhul Norral on välisriigi kodaniku puhul õigus ise otsustada, millal isiku väljasaatmist riigist rakendada. Esimesel juhul laseb karistav riik isikul karistuse täielikult ära kanda karistavas riigis ja saadab isiku alles seejärel riigist välja. Teisel juhul, kui isik ei ole üleviimisega karistuse kandmise jätkamiseks oma elukohariiki nõus, siis on riigil võimalus just väljasaatmisotsusele viidates taotleda isiku üleviimist karistuse kandmise jätkamiseks elukohariiki. Viimast võimalust on taotlev riik ka kasutanud ning taotlenud P. Kivistiku ületoomist karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariiki. Kaitsja väitel on P. Kivistik loonud perekonna Hispaanias ning koos nendega kolinud viimasel vabaduseaastal Hollandisse. Karistatud isiku üleviimise deklaratsioonile lisatud P. Kivistiku 6

(10)1-16-6293 selgitustest (koostatud 14.10.2015) nähtub, et tema perekond elab Hispaanias ja kolib hetkel Hollandisse. Seega ei lange kokku kaitsja ja P. Kivistiku poolt toodud informatsioon pere kolimise kohta Hollandisse. Prokuratuur pole nimetatud fakti saanud ka Hollandi ametivõimudelt kontrollida, sest ei P. Kivistik ise ega ka kaitsja pole kogu menetluse kestel esitanud P. Kivistiku naise ega lapse (laste) andmeid. Hollandi Sirene büroo 17.11.
  1. a ja Hollandi Kuningriigi rahvusvahelise koostöö rahvusliku koordineerimiskeskuse 23.11.
  2. a vastustest nähtub, et P. Kivistik on saanud elamisloa Hollandis 22.04.2013 ega ole seal enam registreeritud, kuna on 07.04.2014 Hollandist lahkunud. Seega pole P. Kivistik käesoleval hetkel Hollandi elanikeregistrisse kantud. Asjaolu, et P. Kivistik õpib kaugõppe teel Hollandis koolis, ei tee temast automaatselt Hollandi elanikku ega anna talle võrdseid õigusi Hollandi kodanikuga. Ekslik on kaitsja väide, et välisriigi taotlust kohtuotsuse tunnustamiseks on võimalik rahuldada eelkõige siis, kui karistatud isik on andnud selleks nõusoleku või näidanud ise üles initsiatiivi karistuse kandmisele asumisega elukohariiki. Nii konventsioon kui ka kehtiv seadus võimaldavad välisriigi taotlust rahuldada ka juhul, kui karistatud isik pole karistuse ületoomisega nõus, kuid tema suhtes on tehtud riigist väljasaatmisotsus (

§ 477lg 3 ja konventsiooni lisaprotokolli art 3 lg 1).

Sellisel juhul ei saa ka karistatud isiku initsiatiivi eeldada ja see pole nõutav. Ekslik on ka kaitsja väide nagu välistaks kohtuotsuses väljasaatmisotsuse puudumine koheselt P. Kivistiku väljasaatmise Norra Kuningriigist. Konventsiooni lisaprotokolli artikkel 3 lõike 1 kohaselt võib väljasaatmise korraldus sisalduda viimases kohtuotsuses või sellest tulenevas haldusotsuses. P. Kivistiku väljasaatmisotsus on koostatud eraldi haldusotsusena. Märkida tuleb sedagi, et mõningates riikides ei ole isiku väljasaatmine lisakaristusena sätestatud karistusõiguses ja see toimub ainult haldusmenetluse raames. Nii on toimunud see ka Norras. Tõepoolest nähakse konventsiooni lisaprotokolli art 3 p-s 6, et iga lepinguosaline riik võib Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsioonis teatada, et artiklis 3 sätestatud asjaoludel ei võta ta üle kohtuotsuste täitmist. Eesti ratifitseeris eelnimetatud lisaprotokolli 16.06.1999 deklaratsiooni tegemata. Kolmandate riikide puhul kohtuotsuste tunnustamist välistavad asjaolud on sätestatud

§ 436ja 477.

Käesoleval juhul ei leidnud kohus ühtegi asjaolu, mis välistaks Norra Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist P. Kivistiku suhtes.

§ 436

ja 477 toodud kohtuotsuste tunnustamist välistavad asjaolusid pole välja toodud ka määrusekaebuses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Vaadanud läbi toimiku materjalid, esitatud määruskaebuse ja riigiprokuröri seisukoha, leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada. 8. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi konventsioon) art 9 lg 1 kohaselt peavad elukohariigi pädevad asutused kas (

  1. a)jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või ettenähtud menetluskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel või (
  2. b)muutma karistuse pädeva menetluskorra kaudu enda riigi otsuseks, asendades määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele. Mõlemale regulatsioonile on ühine, et välisriigi poolt mõistetud karistus saab võrdväärseks otsusega, nagu oleks selle mõistnud elukohariigi kohus. Konventsiooni üldpõhimõtte kohaselt jäetakse karistavas riigis mõistetud karistus elukohariigis muutmata. Norra Kuningriigi Vanglate Ameti 13.07.2016. a taotlusest nähtuvalt ongi Norra Kuningriik taotlenud karistuse täideviimise jätkamist nii nagu on sätestatud konventsiooni art 9 lg 1 p-s a (tl 6). Ringkonnakohus selgitab, et karistuse muutmise küsimus tuleb kõne alla vaid juhul, kui karistavas riigis mõistetud karistus ületab elukohariigis seaduses ettenähtud 7

(10)1-16-6293 sanktsiooni ülemmäära. Nimetatud põhimõte on sätestatud ka

§ 478lg-s 3 ja §-s 484.

Konventsiooni art 10 lg 1 kohaselt peab karistuse täideviimise jätkamisel elukohariik pidama kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Mis puutub karistuse iseloomu, siis peab see karistus võimaluse korral vastama täide viidava karistuse iseloomule, see ei tohi oma iseloomu või kestuse poolest raskendada karistust, mis on määratud karistavas riigis, ega tohi ka ületada elukohariigi seadusega ette nähtud ülemmäära. Maakohus on arvestanud Norra Kuningriigi Borgartingi apellatsioonikohtu otsuses toodud faktilisi asjaolusid, hinnanud P. Kivistiku poolt toimepandud kuriteod vastavaks KarS § 184 lg 2 p 1 kvalifikatsioonile ning tuvastanud, et Norra Kuningriigis mõistetud karistus jääb Eestis sama kuriteo eest mõistetava karistuse sanktsiooni raamidesse ega kuulu seega Eestis muutmisele. Eeltoodust tulenevalt kuulub käesoleval juhul kohaldamisele konventsiooni art

  1. Kohaldades ekslikult konventsiooni artiklit 11 (karistuse muutmine), on maakohus arvestanud karistusest maha Norra Kuningriigis juba kantud karistuse, kuid lugenud muudetud karistuse kandmise alguseks 31.10.
  2. Seega on maakohus alusetult Norra Kuningriigis mõistetud karistust 3 aasta 1 kuu ja 1 päeva võrra vähendanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohaldati kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 11 lg 1 p-i c ja arvati karistusest maha 3 aastat 2 kuud ja 1 päev vangistust. Kuivõrd tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks ning tegemist ei ole isiku karistamisega (vt ka RKKKo 3-1-1-25-14 p 13), siis ei ole antud juhul tegemist isiku olukorra raskendamisega.
  3. Tulenevalt viidatud Riigikohtu lahendist, tuleb maakohtu määrust ka täpsustada.

§ 484

lg 1 teise lause kohaselt tuleb karistust kindlaks määrates küll võrrelda välisriigis mõistetud karistust Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, aga see ei tähenda, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus isikut karistab, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei ole maakohtul alust Norra Kuningriigis toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi. Maakohus peab küll välisriigis mõistetud karistust võrdlema Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, kuid maakohus ei saa teha otsustust Norra Kuningriigis toime pandud teo ümberkvalifitseerimiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsiooni

  1. punkti täpsustada ning määrata P. Kivistiku poolt Norra Kuningriigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust, mille kandmise alguseks lugeda 31.10.
  3. Vastavalt konventsiooni preambulile peaks Euroopa Nõukogu liikmesriikide koostöö aitama kaasa õigluse saavutamisele ja kohtulikult karistatud isikute sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Süüdimõistetud isiku üleandmine tema päritolu- või elukohariiki peaks suurendama võimalusi tema sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, andes talle võimaluse säilitada oma perekondlikud, keelelised ja kultuurilised sidemed. Kui väljaandjariik on jõudnud veendumusele, et karistuse täitmine täidesaatvas riigis aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele, saadab väljaandjariik selle riigi õiguskaitseasutustele üleandmise taotluse. Nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et Eesti Vabariigi kohtul puudub pädevus hinnata, kas P. Kivistik on võrdsustatav Hollandi kodanikuga või mitte ja kas esinevad alused tema üleandmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Hollandile. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kohtutoimikust nähtuvalt on P. Kivistik esitanud 14.10.2015 Ullersmo vanglale vastuväited tema Eestisse üleviimise kohta. Vastuväites on ta muuhulgas välja toonud, et tema perekond elab Hispaanias ja kolib Hollandisse (tl 38-39). Samuti on P. Kivistik esitanud kaebuse Norra Immigratsiooni Apellatsioonikomisjoni 31.05.
  4. a otsusele. Peamise asjaoluna väitis kaebuse esitaja, et tal on Hollandis alaline elamisluba, samuti väitis ta, et teda otsitakse Hollandis taga ning ta peab seal DNA-testi tegema. Seda, et tema perekond elab Hollandis, 8

(10)1-16-6293 P. Kivistik kaebuses enam ei väida (tl 35). Seega olid Norra Kuningriigile teada kõik asjaolud, mille alusel tuvastada P. Kivistiku perekondlikud, keelelised ja kultuurilised sidemed, jõudmaks veendumusele, et karistuse täitmine täidesaatvas riigis aitab kaasa isiku sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Eelduslikult ei tuvastanud Norra Kuningriik asjaolusid, mis annaksid aluse P. Kivistiku üleandmise taotlemiseks Hollandile. Samas on aga tuvastatavad P. Kivistiku sidemed Eesti Vabariigiga. Konventsiooni art 3 lg 1 kohaselt on karistatud isiku üleandmise üheks tingimuseks asjaolu, et isik on elukohariigi kodanik. P. Kivistik on Eesti Vabariigi kodanik, rahvastikuregistri andmetel on P. Kivistikul vend TK, kelle registrijärgne elukoht on XXX. Tulenevalt P. Kivistiku sotsiaalsetest sidemetest Eesti Vabariigiga, ongi Norra Kuningriik kooskõlas konventsiooniga taotlenud P. Kivistiku üleandmist Eestile. Maakohus tuvastas, et konventsiooni art-s 3 toodud üleandmise tingimised on täidetud ning ühtegi asjaolu, mis välistaks Norra Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamise ja süüteo eest mõistetud karistuse täitmise P. Kivistiku suhtes, ei esine.

§-des 436 ja 477 nimetatud kohtuotsuse tunnustamist välistavad asjaolusid pole välja toodud ka määrusekaebuses. 11. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga, et ekslik on kaitsja väide, et välisriigi taotlust kohtuotsuse tunnustamiseks on võimalik rahuldada eelkõige siis, kui karistatud isik on andnud selleks nõusoleku või näidanud ise üles initsiatiivi karistuse kandmisele asumisega elukohariiki. Nii lisaprotokolli art 3 lg 1 kui

§ 477

lg 3 võimaldavad välisriigi taotlust rahuldada ka juhul, kui karistatud isik pole karistuse ületoomisega nõus, kuid tema suhtes on tehtud riigist väljasaatmisotsus. Sellisel juhul ei saa ka karistatud isiku initsiatiivi eeldada ja see pole nõutav. Lisaprotokolli art 3 lg 1 kohaselt võib väljasaatmise korraldus sisalduda viimases kohtuotsuses või sellest tulenevas haldusotsuses. P. Kivistiku väljasaatmisotsus on koostatud eraldi haldusotsusena. Samuti märgib ringkonnakohus sarnaselt riigiprokuröriga, et lisaprotokolli art 3 p 6 kohaselt võib iga lepinguosaline riik Euroopa Nõukogu peasekretärile saadetud deklaratsioonis teatada, et lisaprotokolli artiklis 3 sätestatud asjaoludel ei võta ta üle kohtuotsuste täitmist. Eesti ratifitseeris aga lisaprotokolli 16.06.1999 deklaratsiooni tegemata. 12. Mis puudutab kaitsja väidet, et alternatiivina on ette nähtud ka võimalus, et isik kannab karistuse lõpuni Norras, siis on riigiprokurör asjakohaselt märkinud, et karistaval riigil on välisriigi kodaniku puhul õigus ise otsustada, millal isiku väljasaatmist riigist rakendada. Just konventsiooni eesmärki silmas pidades on põhjendatud P. Kivistiku karistuse kandmise jätkamine Eestis. Jätkates karistuse kandmist Eesti Vabariigis, kuhu ta sunniviisiliselt välja saadetakse, on P. Kivistikul tagatud tugisüsteem enne vangistusest vabanemist, mis just hõlbustab tema resotsialiseerumist (nt tulenevalt vangistusseaduse § 60 lg-st 3 ja sotsiaalhoolekande seaduse § 41 lg-st 1 lasub kohustus tagada elukoht vangistusest vabanevale kinnipeetavale, kellel see puudub, kohalikul omavalitsusel, kellele andmed kinnipeetava kohta esitab omakorda vangla; samuti on kinnipeetaval võimalus vanglas läbida erinevaid sotsiaalprogramme, mis valmistavad teda ette eluks vabaduses). Samuti on asjakohane ka riigiprokuröri viide, et vangistusest tingimis ennetähtaegsel vabastamisel olukorras, kus P. Kivistik soovib asuda elama Hollandisse, on Eestil võimalik edastada raamotsuse 2008/947/JSK ja

§ 50865alusel Hollandile järelevalve teostamise tunnistus.

13. Kaitsja märgib määruskaebuses, et kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli (edaspidi lisaprotokoll) art 3 lg 2 sätestab, et elukohariik ei anna esimeses lõikes nimetatud nõusolekut enne kohtulikult karistatud isiku arvamuse ärakuulamist. P. Kivistikku ei ole reaalselt ära kuulatud, vaid aluseks on võetud isiku kirjalik seisukoht, mille ta on koostanud seoses tema üleandmisega Eestile. Ringkonnakohus selgitab, et lisaprotokolli art 9

(10)1-16-6293 3 lg 3 p a täpsustab, et artikli 3 rakendamiseks peab karistav riik esitama elukohariigile avalduse, mis sisaldab kohtulikult karistatud isiku arvamust tema võimaliku üleandmise kohta. Sellega ongi täidetud lg-s 2 toodud ärakuulamise nõue. Arutatavas asjas on Norra Kuningriik koos taotlusega edastanud ka P. Kivistiku arvamuse tema võimaliku üleandmise kohta (tl 35, 38-39). 14. Eeltoodut arvestades ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-dest 2, 4 ja §-st 390 leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega kohaldati konventsiooni art 11 lg 1 p-i c ja arvati karistusest maha 3 aastat 2 kuud ja 1 päev vangistust ning täpsustada resolutsiooni

  1. punkti, määrates P. Kivistiku poolt Norra Kuningriigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust, mille kandmise alguseks lugeda 31.10.
  2. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 30.05.2017 määrusega RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a määrus osas, millega jäeti Peeter Kivistiku välisriigis vangistuses viibitud ajast 11 päeva karistuse kandmise aja hulka arvestamata.
  8. Arvata

§ 484

lg 7 alusel Peeter Kivistiku suhtes Eestis täidetava karistuse – 7 aastat 6 kuud vangistust – hulka välisriigis vangistuses viibitud aeg 11 päeva ja lugeda ärakantavaks karistuseks 7 aastat 5 kuud 19 päeva vangistust, mille algust arvestada alates tema kinnipidamisest

  1. oktoobril
  3. Täpsustada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a määrust ja asendada määruse resolutiivosa esimeses punktis sõnad „3 aastat 2 kuud ja 1 päeva vangistust“ ja põhiosa
  6. punktis sõnad „3 aastat 2 kuud ja 1 päev vangistust“ sõnadega „3 aastat 1 kuu ja 1 päev vangistust“ vastavas käändes.
  7. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
  8. Kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata. 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.