Obsah (5)

§ 5§ 227§ 641§ 56§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 09.03.2017, Tallinn Tsiviilasja

) § 225 lõikele 1. Olemuselt on isiklik kasutusõigus servituut ja seega

§ 5lõike 1 järgi piiratud asjaõigus.

Hageja tugineb väitele, et pärandaja testamendis isikliku kasutusõiguse kohta tehtud korraldus on annak. Kostja leidis, et kuna kasutusõigus ei ole selgelt testamendis määratud annakuna, võib järeldada, et pärandaja ei teinud seda korraldust annakuna. Kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 56 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. Ka 1996.a PärS § 54 lõige 1 nägi ette, et kui testaator ei ole testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve, loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võis annakuks olla õigus. Kohus leidis, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud ja testamendis sisalduv korraldus kasutusõiguse kohta on annak (vt ka notari teade t lk 5-6). 12. Kostja leidis, et testament on osaliselt kehtetu, kuna testamentaarne korraldus hageja kasuks ei olnud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud õigusega. Annak ei olnud suunatud maatükile kui kinnisasjale. Kostja leidis, et kuna kasutuseelis hõlmab tervet kinnisasja, aga maa oli testamendi tegemise ajal kinnistamata, on vastuolu testamendi ja seaduse vahel ning hagejal ei ole õigust maad kasutada. Kohtu hinnangul maa hilisem kinnistamine ei välista varasema annakuga ette nähtud isikliku kasutusõiguse sissekandmist kinnistusraamatusse. Nii kehtiva

§ 227

kui ka testamendi tegemise ajal kehtinud

§ 227

kohaselt koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Kuna kasutusõigus koormab kinnisasja tervikuna sõltumata sellest, kui suurt elamuosa võib õigustatud isik kasutada, siis ei esine vastuolu testamendi ja seaduse vahel. Kostja sellekohased vastuväited ei ole põhjendatud. 13. Kostja leidis, et testament on vastuoluline ka seetõttu, et selle kohaselt ei ole kostjal õigust majutada teisi isikuid. Kohus lahendab hagi vastavalt hagiavalduse resolutsioonile. TsMS § 442 lõike 5 ja § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Hagi resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-07, punkt 14). Hageja nõudis kostja nõusoleku asendamist, mis on vajalik kasutusõiguse sissekandmiseks kinnistusraamatusse ja hagis sõnastatud kostjalt nõutava tahteavalduse sisu järgi soovib hageja kasutusõiguse seadmist ainult enda kasuks.

§ 227

lõikes 1 sätestatud õigus majutada teisi perekonnaliikmeid saab eeldatavasti realiseeruda vaid siis, kui õigustatud isikul (antud asjas hagejal) on käsutustehingust tulenev selline õigus. Kohtule esitatud testamendist nähtuvalt sellist õigust hagejal ei ole. Järelikult ei ole testament siinkohal uuritud osas vastuolus hageja nõudega. 14. Eelnevast tuleneb kokkuvõtvalt, et kostja vastuväited testamendi kehtetuse osas ei ole põhjendatud. Samuti ei tuvastanud kohus ise asjaolusid, mis annavad alust kahelda testamendi kehtivuses. Testament on kehtiv ja selles hageja kasuks antud korraldus kasutusõiguse kohta on annak. Järelikult on hageja annakusaaja ja saab kostjalt kui 5 pärijalt nõuda tahteavalduse andmist, mis on vajalik annakuna määratud isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks. Õigusliku aluse selliseks nõudeks moodustavad testament, PärS § 56 lõige 1,

§ 641, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 68 lõige 5 ning KRS § 341 lõige 1 ja lõike 2 punkt

2. Kohus viitas KRS § 341 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 1,

§-le 641 ning TsÜS § 68 lõikele 5. Testamendiga saab kinnisasja või kinnisasjaõiguse määrata konkreetsele isikule ka annakuna, mis annab annakusaajale võlaõigusliku nõude pärijate vastu, kes peavad annakuesemeks olevat kinnisasja annaku täitmiseks

§ 641alusel käsutama.

Isikliku kasutusõiguse seadmisel tuleb eristada isikliku kasutusõiguse seadmiseks kohustavat tehingut (kausaaltehing), millest tuleneb isikliku kasutusõiguse seadmise kohustus, sh õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist ja asjaõiguslepingut, mille raames lepivad kinnisasja omanik ja piiratud kinnisasja omaja kokku selles, et kinnisasi koormatakse isikliku kasutusõigusega (Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Komm vlj, Tallinn 2014, § 641 punkt 3.13.1.2, lk 233; Varul, P. jt. Asjaõigusseadus II. Komm vlj, Tallinn 2014, § 225 punkt 3.2, lk 55). Praegusel juhul on hagejal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist testamendi alusel. 16. Kostja leidis, et hagi ei saa rahuldada, kuna kinnistusraamatu kohaselt ei ole kostja kinnistu omanikuks (t lk 31-32), vaid et kinnistu omanikuks on jätkuvalt pärandaja. Kuigi kinnistu käsutusõigus on eelduslikult kinnisasja omanikuna või õiguse omajana kinnistusraamatust nähtaval isikul, on see eeldus

§ 56lõike 1 järgi ümber lükatav.

Kinnisasja surnud omaniku pärija võib kinnisasja käsutada ka selleta, et ta vahepeal kantaks omanikuna kinnistusraamatusse (eespool viidatud

kommentaaride I osa, § 641 punkt 3.3.4.1 alapunkt a, lk 212-213; vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 15). Kohtule esitatud testamendist nähtub, et kostja päris pärandajalt kinnistu. Kostja ei ole pärandist loobunud. Kohus tuvastas, et kostja on kinnistu omanikuks ning hagejal on õigus nõuda kostjalt nõusolekut.

1. Kostja tugines lisaks sellele, et hageja on kaotanud nõudeõiguse hea usu põhimõttest tulenevalt, sest pärandi avamisest on möödunud juba seitse aastat. Kohus viitas TsÜS § 138 lõigetele 1 ja 2 ning §-le
2. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-137-06, punkt 23, nr 3-2-1-70-03, punkt 13, nr 3-2-1-109-06, punkt 13). Kohus viitas ka TsÜS § 155 lõikele
3. Kostja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hagi rahuldamata tulenevalt hea usu põhimõttest.
4. Kostja vastuväide, et hageja ei ole tõendanud oma soovi hakata kinnisasjal asuvat elamut kasutama elamiseks, ei välista hagi rahuldamist. Nimetatud asjaolu ei puutu asjasse, kuna nõude lahendamisel ei ole vaja nimetatud asjaolu tuvastada.
5. Kohtu hinnangul on hageja nõude sõnastus piisavalt selge ja arusaadav. Kohus pidas vajalikuks resolutsiooni arusaadavuse ja täidetavuse huvides märkida resolutsiooni, et kasutusõigus seatakse vastavalt 20.10.1998 testamendi punktile 1.
6. Pooled sellele vastu ei vaielnud. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et hagi kuulub rahuldamisele.
7. Hageja taotles otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. Kohus viitas TsMS § 469 lõike 1 esimesele lausele ja lõikele
8. Hageja kohtu määratud tähtajaks ei avaldanud 6 seisukohta tagatise suuruse osas. Kohus määras hagejale tasumiseks tagatise summa ja juhindudes TsMS § 470 lõikest 1 lahendab otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamiseks pärast tagatise maksmiseks antud tähtaja möödumist. Kuna kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei ole taotluse lahendamiseks vajalik istungi pidamine.
9. Kohus jättis TsMS § 238 lõigete 5 ja 1 alusel arvestamata testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse (t lk 41-44), millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.
10. Menetluskulud jäid hagi rahuldamise tõttu kostja kanda. Hageja nõudis õigusabikuluna 810 euro hüvitamist, mis menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb riigilõivust 300 eurot ja esindajatasust 510 eurot tasumääraga 85 eurot tunnis 6h eest. Kohus leidis, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga. Siiski ei ole hageja esindajate ajakulu nende kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades kõigis positsioonides põhjendatud. Hageja esindaja tasumäär on 85 eurot tunnis, taotlusest ei nähtu, et see sisaldaks käibemaksu. Riigikohus on pidanud advokaadist esindaja puhul mõistlikuks tasumääraks ka veel 153 eurot käibemaksuta (vt nt lahend nr 3-2-1-11514, punkti 14 teine lõik ja samas esimeses lõigus viidatud varasem praktika). Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb siiski hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt. Kohus leidis, et hageja esindaja tasumäär on põhjendatud. Kohus võttis arvesse, et hagejat ei esindanud advokaat, aga taotletav tunnitasumäär on ligi kaks korda väiksem advokaadi lubatavast tasumäärast. Seega arvestas kohus tunnihinnaga 85 eurot. Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud kokku 4h ulatuses: hagi ettevalmistamine 2h arvestades hageja nõuet, hagile lisatud tõendeid ja hagi sisu; hageja arvamuse ettevalmistamine ja koostamine samuti 2h arvestades kostja vastuväiteid hagile ja hageja arvamuse sisu. Hageja taotlus riigilõivu 300 eurot väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus määras hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 640 eurot (340 eurot lepingulise esindaja tasu 4h eest tasumääraga 85 eurot ja riigilõiv 300 eurot). Rahuldamata jäi hageja taotlus 170 euro saamiseks õigusabikulude osas. Kohus leidis, et rahuldatud ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lõikest 4 märkis kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus
11. 30.09.2016 kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kaevatav otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud.
12. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja vastuväidetega. Panemaks oma võimalikku õigust maksma, pidanuks hageja tõendama, et kostja on hagis viidatud kinnisasja omanikuks. Kinnistusraamatu andmeil ei ole kostja osas tehtud mingit kannet. Seetõttu ei ole kostja ühtlasi puudutatud isikuks KRS § 341 lõike 1 tähenduses. Selle sätte tähenduses ei ole silmas peetud isikut, keda oleks ehk võimalik kinnistusraamatusse seoses mingi õigusega kanda tulevikus. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-68-14 (punktis 14) on jutuks mõttelise osa võõrandamine pärandvara 7 ühisusest, mitte aga konkreetselt ühe kinnisasja võõrandamine. Ainuüksi nendel põhjendustel ei olnud hagejal alust kostja vastu hagi esitada (vt ka

§ 641ja KRS § 14).

Kinnistusraamatus on alates 13.09.2005 kuni tänaseni selle kinnisasja omanikuna kantud HM.

1. Põhjendusi esitamata jättis kohus tuvastamata järgmised asjaolud ning hindamata järgmised tõendid: 1) ehitisregistri andmeil on praegu kinnisasjal üks kõrvalhoone ehk kuur; 2) 20.10.1998 testamendist nähtub, et maa oleks võimalik omandisse saada läbi omandireformi tagastamismenetluse; 3) väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus 10.08.2005 kinnistamisteade seoses HM-ga ning kinnistada soovitava katastriüksusega XXX Tallinnas.
2. Kohus ei põhjendanud, miks ei olnud õige kostja väide, et vaidlusalune testamentaarne korraldus ei olnud testamendi tegemise ajal kooskõlas mõnede õigusnormidega

st ega olnud seetõttu kehtiv vastavalt PärS § 181 lõikele

1. Kostja jäi selle juurde, et antud juhul piisab konstateeringust, et testament ei olnud osaliselt kehtiv ning õiguslikult ei ole vajalik võtta seisukohta, kas taoline osaline mittekehtimine tähendab ka kehtetust ja/või tühisust. Kui minna kaasa kohtu käsitlusega, kas testament võiks seoses vaidlusaluse korraldusega olla kehtetu, siis on selles osas tühisus (kehtetus) järeldatav lõpptulemina vastavalt TsÜS §-le
2. TsÜS § 85 näeb ette, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata (sellist eeldust saab praegu jaatada). Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.
3. Õige on kohtu arusaam, et kohus lahendab esitatud nõuet, ent ei saa jätta tähelepanuta, et kui hageja suhtes tehtaks tema soovitav kanne, annaks see kinnistatud õigus talle

§ 227lõike 2 järgse majutusõiguse.

Kuid see on otseses vastuolus testamendis määratuga.

§ 227

lõike 2 järgne perekonnaliikmete ning muude isikute majutusõigus ei pea kajastuma kinnistusraamatu kandes. Seega jääb kostjale arusaamatuks, mida tähendab, et hageja soovib kande tegemist vaid tema enda kasuks. Ka ei mõista kostja, millist käsutustehingust tulenevat võimalikku õigust kõnealuseks majutamiseks on kohus otsuse punktis 12 silmas pidanud. Praegu ei ole oluline, kas testament on vastuolus hageja nõudega, vaid see, kas testament on vastuolus kostja viidatud seadusesätetega. 28. Põhjendusi esitamata ei pööranud kohus piisavat tähelepanu, et hageja ei toonud hagis selgelt esile ega tõendanud, et soovib hakata vaidlusaluses elamus elama. Kohus jättis hindamata, et hagi, sellele lisatud 19.10.2009 notari kirja, aga ka 20.10.1998 testamendi kohaselt on hageja elukohaks Riisipere alevikus Nissi vallas asuv korteriomand. Samuti ei andnud kohus hinnangut kostja väidetule, et kostjale teadaolevalt elab hageja sel aadressil koos abikaasaga. Kuna hageja ei ole elamistahet hagis selgelt väljendanud, selle väljendamise puhul ei oleks see ka mh eluliselt usutav (üldtuntud asjaoluna elavad abielus olevad isikud koos), siis ei ole hageja tahe ka sel põhjusel

§ 227lõike 1 mõttes realiseeritav.

Isikliku kasutusõiguse seadmist ei ole antud juhul selgelt nõutud ega seda ei saagi nõuda mh seetõttu, et testamendijärgne kasutusõigus ei olnud määratud koos maa kasutamisega. Kohus menetles hageja nõuet kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Vastavalt

§-le 641 on asjaõiguslepingu sõlmimine ja kinnistusraamatus kande tegemine erinevad toimingud. Ilma

§ 173

lõike 1 järgse asjaõiguslepinguta ei ole võimalik jõuda kinnistusraamatu kande 8 tegemiseni. Selles osas kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, mis tõi ühtlasi kaasa vale otsuse.

1. Poolte ema surma järgselt avanes pärand 2009.a. Põhjendust esitamata ei andnud kohus hinnangut kostja väidetule, et kuni hagini ei ole hageja kordagi kasutusõigusele pretendeerinud. Ta ei võtnud kostjaga ühendust, ei küsinud ega nõudnud. Et hageja hakkas isiklikku kasutusõigust nõudma alles 2016.a, tuleb järeldada, et hea usu põhimõttest tulenevalt on hageja selle õiguse kaotanud.
2. Kuna hageja ei taotlenud vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 viivise märkimist, siis ei olnud kohtul alust teha otsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud otsustust. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
5. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas juba varasemalt maakohtu menetluses esitatud vastuväiteid. Kaevatavast otsusest nähtuvalt on maakohus asja lahendamisel kostja vastuväiteid arvestanud ja neile ka otsuses vastanud. Seega on ekslik kostja arvamus, et kohus ei ole tema väiteid arvesse võtnud. Samuti on kohus hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning teinud nende kogumist asjakohased järeldused. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid ega väiteid, mis annaks aluse maakohtust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Kohus on asja materjalide põhjal õigesti tuvastanud, et kostja on vaidlusaluse kinnisasja omanikuks ning testamendis hageja kasuks antud korraldus kasutusõiguse kohta on annak. Kohus on analüüsinud kostja vastuväiteid testamendi kehtetuse osas ja õigesti leidnud, et need ei ole põhjendatud. Samuti on kohus õigesti märkinud, et käesoleva asja lahendamisel ei oma tähendust, kas hageja soovib hakata kõnealusel kinnistul elama, seega ei tulnud hagejal vastavat asjaolu hagis esile tuua ega tõendada nagu ekslikult arvab kostja. Seoses

§ 227

lõikest 2 tuleneva kolmandate isikute majutusõigusega on kohus kaevatava otsuse resolutsioonis selgelt märkinud, et hagejal on ainuisikuliselt õigus vaidlusalust kinnistut kasutada ning otsuse arusaadavuse ja täidetavuse huvides on kohus viidanud lisaks ka testamendi konkreetsele punktile, milles on välistatud hageja õigus paigutada kinnistusse kolmandaid isikuid. Kõnealuse majutusõiguse välistamine ei muuda testamenti seadusega vastuolus olevaks nagu võib kostja vastuväitest järeldada. Ka kostja hea usu põhimõttega vastuolu vastuväitele on kohus otsuses vastanud ja viidetega asjakohasele Riigikohtu praktikale leidnud, et see vastuväide ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. 9

1. Seoses kaebuse väitega, et kohtul puudus alus mõista välja hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis, kuna kostja ei esitanud TsMS § 177 lõikele 4 vastavat taotlust märgib kolleegium, et maakohus on õigesti teinud otsuse resolutsiooni punktis 5 vastava otsustuse. Kostja 14.07.2016 menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja viidanud TsMS § 177 lõikes 4 sätestatule (küll märkides ekslikult viidatava sättena § 177 lõike 2), millest saab kolleegiumi hinnangul järeldada kostja tahet kuludelt nimelt viivise väljamõistmise taotluse esitamiseks.
2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
3. Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes ringkonnakohtus vastustaja poolt kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt taotlusele on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 255 eurot, so 3h x 85 eurot. Apellant esitas vastustaja menetluskulude nimekirjale seisukoha, milles märkis, et vastustaja ei ole vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 taotlenud viivise märkimist; nimekirjast ei selgu, milliste materjalidega on vastustaja esindaja tutvunud, ka ei ole mõistetav, miks tuli apellatsioonitasandil valida strateegia; vastuolus TsMS § 176 lõikega 5 ei ole vastustaja kinnitanud, et tema märgitud kulud on kantud.
4. Kolleegium, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja toimikuga ning apellandi seisukohaga, leiab, et esiletoodud toimingute (materjalidega tutvumine ja kliendiga nõupidamine ning vastuse koostamine) ajakulu vastavalt 1h ja 2h, kokku 3h, oli apellatsioonimenetluse mahtu ja sisu arvestades põhjendatud ja vajalik. Tsiviilasja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et toimingu „materjalidega tutvumine“ all pidas vastustaja lepinguline esindaja silmas maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumist, milline toiming on vältimatult vajalik esindatava huvide kaitseks. Taotlusest nähtub ka kinnitus, mille kohaselt kõik kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega. Taotlusest nähtuvalt on vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu 85 eurot, mis ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on mõistlikus suuruses. Seega tuleb vastustaja kasuks mõista apellandilt välja menetluskuluna apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 255 eurot. Sarnaselt eelnevalt kaebuse väidetele vastates leiab kolleegium ka menetluskulude kindlaksmääramise taotlust lahendades, et kuivõrd vastustaja on 21.02.2017 menetlusdokumendis selgelt viidanud TsMS § 177 lõikes 4 sätestatule (märkides viidatava sättena küll ekslikult sama sätte lõike 2, kuid tsiteerides siiski lõiget 4), saab kolleegiumi hinnangul käsitleda seda menetluskuludelt viivise väljamõistmise taotlusena. Seega tuleb apellandil tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/