KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 30.november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-2471 Haldusasi V.P. kaebus Vabariigi Valit

) § 16 lõikes 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks. 16.12.2013 avalduse alusel sisse kantud 27.03.

2. Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldusega nr 48 määrati kohtuotsuse täitmiseks (tl 21 – märgitud Harku Vallavalitsuse 05.04.2011 korralduses nr 339) haldusasjas nr 3-08-1810 kämpingu hoonete kordategemise tähtajaks 01.09.2012 ning tehti ettepanek kämpingu ehitiste juurde ligikaudu 18 600m² suuruse teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Korralduses märgiti, et maa ostueesõigusega erastamise edasiste eeltoimingute tegemise eelduseks on hoonete korda tegemine. Harku Vallavalitsuse 05.04.2011 korraldusega nr 339 rahuldati osaliselt V.P. vaie Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korralduse nr 48 osaliseks tühistamiseks ja määrati Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemiseks uus tähtaeg 01.01.
3. Harku Vallavalitsuse 04.05.2015 korraldusega nr 323 (tl 148) pikendati Harku vallas Rannamõisa külas asuvate, V.P.le kuuluvate endise Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemise tähtaega kuni 01.09.
5. Harku Vallavalitsus määras 14.06.2011 korraldusega nr 573 kämpingu ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindalaga 18 828m² (tl 25-viide Harku Vallavalitsuse 15.05.2012 protokollis nr 19).
6. Harku Vallavalitsuse 15.05.2012 protokollilise otsusega nr 19 peeti võimalikuks kämpingu ehitiste teenindamiseks vajaliku maa (pindalaga 18 828m²) sihtotstarbe 60% ärimaa ja 40% ühiskondlike ehitiste maa määramist (tl 25–27).
7. Vabariigi Valitsus võttis 11.11.2013 vastu määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ (tl 6–8, kättesaadav ka Riigi Teataja veebilehelt).
8. V.P. esitas Tallinna Halduskohtule 18.12.2013 kaebuse (tl 1–5), milles palub tühistada Vabariigi Valitsuse 11.11.2012 määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ osas, millega jäeti Rannamõisa maasikukaitseala koosseisu endise Rannamõisa kämpingu maa-ala. V.P. esitas Tallinna Halduskohtule täiendavad seisukohad (tl 120-122, 153).
9. Kohus võttis kaebuse 07.02.2014 määrusega menetlusse (tl 41–44), tunnistades vastustajaks Vabariigi Valitsuse. Menetlusosaliste ühise taotluse (tl 55–56) alusel peatas kohus 11.03.2014 määrusega (tl 59– 60) asja menetluse kompromissiläbirääkimiste pidamiseks. Kohus uuendas 12.02.2015 määrusega (tl 75– 76) asja menetluse kompromissi saavutamise võimalikkuse äralangemise tõttu. Kohus määras 09.11.2015 määrusega (tl 149) asja lahendamisele kirjalikus menetluses. KAEBAJA SEISUKOHT
10. Kaebaja ostis 20.09.1995 Harku vallas Rannamõisa külas paikneva kämpingukompleksi ning esitas 30.12.1997 avalduse hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Harku Vallavalitsuse 04.09.2007 otsusega nr 1404 võimaldati kaebajal 1100m2 suurust maad ostueesõigusega erastada peale hoonete korrastamist. Ülejäänud maa erastamise osas jättis vallavalitsus avalduse rahuldamata põhjusel, et hooned olid hävinenud. Endisest kämpingu maa-alast on 1100m2 suurune krunt kaebajale ostueesõigusega erastatud ja Harku Vallavalitsuse 19.02.2010 korraldusega nr 162 määrati maakasutuse sihtotstarbeks elamumaa. Kuna Tallinna Halduskohus tühistas 23.11.2009 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-1810 Harku Vallavalitsuse otsuse, mille kohaselt jäeti kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks osaliselt rahuldamata, siis Harku Vallavalitsuse 5.04.2011 korraldusega nr 339 määrati hoonete taastamise tähtajaks 01.01.2014 ning nähtuvalt vallavalitsuse 15.05.2012 otsusest nr 19 on 18 828 m² suuruse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa sihtotstarbeks määratud ärimaa 60 % ja ühiskondlike hoonete maa 40 % ulatuses.
11. Kaevatava määruse seletuskirjast võib välja lugeda, et kaitsealast sooviti välja jätta hoonestatud alad ja hoonestamata elamumaa. Kaebaja väidab, et vastustaja oli otsust tehes informeeritud, et kaitsealast jäid välja hoonestatud eramaad ja elamumaad. Kui eeskirja koostajatel ei olnud eesmärgiks kõikide hoonestatud erakinnistute ja elamumaa kaitsealast välja jätmine, tulnuks seda üheselt mõistetavalt 2 väljendada. Kaitseala režiimi jätmise vajadust eramaale tulnuks seletuskirjas põhjalikumalt käsitleda, kuna tegemist on omandiõiguse piiramisega. Omaniku tegevust piirab niigi valla üldplaneering ja vald saab piiranguid lisada veel ka detailplaneeringuga või projekteerimistingimuste määramisega. Neisse menetlustesse võib kaasata kaitseala valitseja.
12. Arusaamatuks jääb, mida endise Rannamõisa kämpingu maa-alal kaitse-eeskirjaga kaitsta soovitakse. Puudub selgus, kus kaitsealuste liikide elupaigad asuvad (asjakohane on viidata Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-85-10). Kui kaitsealune liik või püsielupaik paikneb eramaal, saab neid kaitsta eraldi, mitte kogu maa-alale kaitserežiimi kehtestamisega. Eeskirjas puuduvad viited varasematele inventuuridele ja kaitsekorralduskavadele ning need käsitlevad kaitseala tervikuna. Vastustaja tõenditeks esitatud kirjad on üldsõnalised ja jätavad selgitamata, millised konkreetsed kaitstavad objektid kämpingu alal asuvad.
13. Eeskirjast võib välja lugeda, et ehitamist peetakse võimalikuks ja eeskirjade kehtestamisel on hinnatud, et hoonete kasutamise mõju ei saa olla selline, et ehitada ei saaks. Kuna Rannamõisa kämpingu maa-alale ehitiste püstitamise võimalus jäeti, järeldub sellest, et maa-ala osas eeldatakse maastiku muutumist, mitte säilitamist, mis on kaitseala üheks eesmärgiks. Vastustaja hilisemad selgitused ja kaitseeeskirja seletuskiri on vastuolulised ja seletuskiri eksitava sisuga.
14. Kaebaja saavutas kohtus õiguse ehitiste taastamiseks. Ehitamise seadmine sõltuvusse kaitseala valitseja nõusolekust on ebaproportsionaalne sekkumine kaebaja omandiõiguse teostamisse, ehkki määruse seletuskirjas märgitakse, et enamasti ei keelata tegevust, mis on lubatud kaitseala valitseja nõusolekul.
15. Maa Natura 2000 võrgustikku määramine ei tähenda, et ala peaks ilmtingimata paiknema maastikukaitsealal. Nõustuda ei saa, et leebem kaitserežiim seaks ohtu kaitseala eesmärkide saavutamise. Harku vald on väidetavalt huvitatud kämpingu taastamisest ja seda näeb ette ka valla üldplaneering, mille osas on läbi viidud keskkonnamõju strateegiline hindamine. Kaebaja loodab maa erastamisega lõpule jõuda ilma võimalike vaidlusteta kaitseala valitsejaga. Kämpingu taastamise puhul ei ole tegemist puhkeala rajamisega, vaid selle taastamisega. Kaebaja on kaitsealal asuvate hoonete taastamisest huvitatud. Natura 2000 võrgustiku eesmärgiks ei ole isikute asetamine olukorda, kus nad ei saa tulekahjus või kellegi tegevuse tagajärjel hävinud hooneid taastada. Hävinud hoone taastamine on käsitatav sotsiaalse vajadusena üksikisiku tasandil (viitega EÜ Nõukogu direktiiv (EMÜ) nr 92/43 art 2 lg 3). Sotsiaalselt ei ole aktsepteeritav keelata isikul hoonete taastamist ka juhul kui keskkonnamõju hinnangu kohaselt oleks keskkonnale sobivam hooned taastamata jätta. Vastustaja tellitud inventuuri järgi sobiks kaebaja hoone nahkhiirte paiknemiskohaks. Kui vastustaja kaebajaga ei nõustu, tuleks direktiivi kohaldamise osas küsida eelotsust Euroopa Kohtult.
16. Eeskirja menetlus toimus pikaajaliselt, menetluse käigus muutus looduskaitseseadus, mistõttu muutus eeskirja seletuskiri. Muutunud eelnõud koos selle seletuskirjaga kaebajale tutvumiseks ei saadetud, aga seda oleks tulnud looduskaitseseaduse (

) § 9 lõikest 5 tulenevalt teha. Kaebajale ei toimetatud kätte ka otsust ega selle seletuskirja (

§ 112lg 2).

Kaebaja sai kaevatavast määrusest teadlikuks juhuslikult 29.11.

2. Uue eeskirja algse variandi kohaselt oli piiranguvööndis ehitamine keelatud. Kaebaja aga soovis, et säiliks ehitise taastamise võimalus. Kaebaja ei osanud karta, et kaitseala valitseja ehitamiseks nõusolekust keeldumine võib tähendada ehitamata jätmist. Kui kaebaja oleks olnud teadlik, et eeskirjas kavandatakse osalist eramaade kaitsealast välja jätmist, oleks kaebaja teinud ettepaneku Rannamõisa külas asuva endise kämpingu maa-ala kaitsealast välja jätmiseks.
3. Tähtsust ei oma, et Rannamõisa kämpingu maa-ala arvati kaitseala koosseisu
4. aastal, kuna kaebajat ei kaasatud ka toonasesse menetlusse. Keskkonnaamet põhjendas kaebaja menetlusest kõrvale jätmist sellega, et kaebaja ei olnud maa omanik. Toonase menetluse on Riigikohus tunnistanud ka 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei vaidlustanud
5. aasta määrusega kehtestatud kaitse-eeskirja. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-3-2-31-03 nähtuvalt olid kaitse-eeskirjad vastustaja arvates üldkohustuslikud üldnormid, mis ei olnud halduskohtus vaidlustatavad ning ei läbinud seetõttu haldusmenetluses ettenähtavat õigustatud isikute kaasamise kohustust. Uue eeskirja eelnõus puudus samuti viide määruse vaidlustamise võimaluse kohta.
6. Rannamõisa maastikukaitseala korralduskavas 2008–2017 on väljendatud kämpingu taastamise suhtes vastumeelsust, märkides, et oluline on kämpingu maa kas riigi või valla omandisse vormistamine. Keskkonnaameti poolt läbi viidud loodusväärtuste paiknemise inventuuri alusel kämpingu alal ehitiste võimalike asukohtade suhtes Keskkonnaministeeriumis 16.09.2014 inventuuri tutvustamisel antud seisukoht ei võimalda kämpingu taastamist. Sisuliselt avaldati sellega arvamust, et kämpingu taastamine ei ole võimalik.
7. Jääb ebaselgeks, kas tuleb ehitada vanade vundamentide asukohtadele või arvestada liikide kasvukohti. Olemasolevatele vundamentidele endises mahus ja sarnases välisilmes hoonete taastamine ei ole äriliselt mõistlik, kuna majutushoonetes puudusid WC ja pesemisvõimalus, uued hooned eeldaksid kaasaegset arhitektuuri ka välisilmes. Maa erastamiseks oleks võimalik osad hooned ehitada vanade vundamentide asukohtadele ja peale maa erastamist ebasobivas kohas paiknenud hooned paigaldada keskkonnale sobivamasse kohta. Kaebaja on varasemalt pakkunud välja sellise hoonete asendiplaani, kus hoonete ehitamine säästaks võimalikult palju loodust ning millega oli nõus ka Keskkonnaamet ja Harku vald, kuid mida ei toetanud Maa-amet. Harku vald tõlgendas maareformi seaduse (MaaRS) § 16 lõiget 3¹, märkides, et sätte sõnastusest ei nähtu, et hooned tuleks taastada senisel kujul; ehitamise kui kuluka tegevuse võimalikkuse määrab ära hoonete kasutamise otstarbekus kaasajal. Kaebaja on palunud Harku vallalt kirjalikku suunist, kas hooned tuleks projekteerida ilmtingimata Maa-ameti selgitustest lähtudes. Harku vald ei ole suuniseid andnud. Senine kohtupraktika on arvestanud hoonete taastamisel ehitiste omanike huve. Tallinna Ringkonnakohus on 03.04.2014 otsuses asjas nr 3-12-2247 selgitanud, et ehitise taastamine ei pea tingimata toimuma selle algkujul. Haldusasjas nr 3-07-1226 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kohalik omavalitsus ei saa seada tingimusi, millised peavad ehitised peale korrastamist välja nägema.
8. Eramaa jätmist kaitsealasse oleks tulnud kaaluda samadel alustel kui alade esmakordset määramist kaitsealasse. Haldusmenetlus peaks olema tõhus ja aus, kuid seda ei ole kaebaja maa erastamise protsessis 13-ne aasta jooksul kohanud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
10. Kaebus on perspektiivitu ja sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebuse eesmärgiks on, et Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 tühistataks osas, millega jäeti Rannamõisa maastikukaitseala koosseisu endise Rannamõisa kämpingu maa-ala. Seega soovib kaebaja, et endine Rannamõisa kämpingu maa-ala jääks kaitsealast välja ja et seal ei rakenduks looduskaitse piirangud. Rannamõisa maastikukaitseala jääb Natura 2000 võrgustiku Rannamõisa loodusalale. Seega on ala kaitse all hoidmine vajalik lisaks riigisiseselt loodusväärtuste kaitse tagamisele ka Euroopa Liidu tähtsusega alal kaitse tagamiseks. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud nõudeid endise Rannamõisa kämpinguala osas seoses Natura 2000 võrgustikku kuulumisega. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast (C-301/12) ei saa ala Natura 2000 võrgustikust välja arvamise aluseks olla majanduslikud, vaid ökoloogilised kriteeriumid. Kaebuses ei ole esitatud tõendeid, et alal kaitset vajavaid loodusväärtusi ei esine ega ka selle kohta, et ala ökoloogiline seisund ei vasta kaitse alla võtmise kriteeriumidele. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 osalisel tühistamisel jääks Rannamõisa loodusalal loodusala eesmärgid kaitseta. Kuivõrd direktiivist 92/43/EMÜ tulenevalt on liikmesriik kohustatud võtma kasutusele meetmed, et vältida loodusliku 4 elupaiga halvenemist Natura 2000 võrgustiku alal, siis sisuliselt tähendab see ala uuesti kaitse alla võtmise kohustust.
11. Samas on Rannamõisa maastikukaitseala olnud kaitse all juba enne vaidlustatud määruse kehtestamist (Rannamõisa maastikukaitseala on moodustatud Vabariigi Valitsuse 30.05.2000 määrusega nr 175 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“
12. aastal kaitse alla võetud maastiku üksikelemendi „Rannamõisa pank“ baasil). Vabariigi Valitsuse määrusega nr 156 ei otsustatud ala uuesti kaitse alla võtmine vaid kaitse jätkamine ning kaitsekorra

-ga vastavusse viimine ja piiride korrigeerimine. Ka siseriiklikult määratud kaitsealal ala kaitse alt väljaarvamise aluseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et kinnistu omaniku omandiõigus on looduskaitseliste piirangute tõttu piiratud. Ala väljaarvamine saab tugineda eelkõige asjaolule, et ala keskkonnaseisund on muutunud sedavõrd, et alal ei ole võimalik enam kaitse-eesmärkide saavutamine.

1. Kaebaja on jõudnud valele järeldusele, et Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 kehtestamisel sooviti kõik eramaad Rannamõisa maastikukaitsealast välja arvata. Välja on arvatud kaitsealast kinnistud, millel puuduvad loodusväärtused, mis vajaksid kaitset. Seda on Vabariigi valitsuse määruse nr 156 seletuskirja punktis 2.4 selgitatud. Loodusväärtusi tuleb kaitsta seal, kus need esinevad. Seal, kus neid ei esine, ei ole põhjendatud looduskaitse piirangute rakendamine. Seletuskirjas on välja jäetavad kinnistud nimeliselt nimetatud, seega ei saa mõista kaitseala piiri selliselt, et kaitsealalt jääksid välja kõik hoonestatud alad ja hoonestamata elamumaa. Välja jäetud kinnistud paiknesid kaitseala piiril, endine kämpinguala ei asu kaitseala piiril, vaid paikneb kaitseala keskel. Kaitsealast eramaade välja jätmisest oli kaebaja menetluse ajal teadlik, välja jätmise kohta on kaebajale põhjendused saadetud Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjaga nr HJR 17-3/121218-
3. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 seletuskirja punktis 2.5.4.2 on märgitud, et uute ehitiste püstitamise võimalus endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti eeskirja sisse, kuna avalikustamisel laekus vastuväide, et olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid taastada. Eeskirja koostajate eesmärgiks ei olnud kaitsealast kõikide hoonestatud alade välja jätmine ning sellest oli otsuse tegemisel informeeritud ka Vabariigi Valitsus.
4. Vabariigi Valitsuse määruse 156 kehtestamise menetlus viidi läbi kahel põhjusel: 1) piiride korrigeerimine; 2) piirangute kooskõlla viimine

-ga. Rannamõisa maastikukaitseala kaitsekorralduskavas 2008–2017 on piiri korrigeerimise vajadust selgitatud. 2000. aastal kehtestatud kaitse-eeskirjas toodud piirikirjeldus ja Maa-ameti kaardikiht ei ühtinud, sh eelkõige Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 seletuskirja punktis 2.4 nimetatud kinnistute osas, mis kaitsealast välja jäeti.

§ 91

lg 1 kohaselt jäävad enne

jõustumist moodustatud kaitsealade kaitse-eeskirjad ja kaitsekord kehtima kuni

alusel kehtestatud kaitse-eeskirjade jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauemaks kui 2016. aasta 1. maini. Seetõttu tuli kehtestada enne

jõustumist (2004. aastal) moodustatud Rannamõisa maastikukaitsealale uus

-le vastav kaitse-eeskiri. 26. Kuna Rannamõisa maastikukaitseala uue kaitse-eeskirjaga korrigeeriti piire, et kõrvaldada piirikirjelduse ja kaardikihi vaheline vastuolu ja kehtestati tulenevalt

§ 91

lõikest 1

-le vastav kaitse-eeskiri, siis lähtuti muudatuste tegemisel kaitsealal läbiviidud inventuuridest ja kaitse korraldamiseks olemasolevast kaitseala kaitsekorralduskavast. Elupaigatüübid on kaitsealal inventeeritud Natura võrgustiku loodusalade eelinventuuride käigus.

1. Kaitse-eeskirja menetluse ajal on kaebajale selgitatud Keskkonnaameti 11.06.2009 kirjaga nr HJR 17-3/121218-2 ning Keskkonnaameti 31.07.2009 kirjaga nr HJR 17-3/16814, millised loodusväärtused endisel kämpingu maa-alal on tuvastatud. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 § 1 lõikes 1 on nimetatud kaitse-eesmärgid. Endine kämpingu maa-ala asub kaitseala piiranguvööndis. Piiranguvööndi kaitse-eesmärk on esitatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 §-s 13, mis on kaitsta metsa- ja poollooduslikke kooslusi ja kaitsealuste liikide elupaiku ning säilitada maastikuilme. Vabariigi 5 Valitsuse määruses nr 156 on viidatud seletuskirjale, kus on esitatud põhjendused kaitse eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele, piiri kulgemise, loodusväärtuste esinemise ja piirangute vajalikkuse kohta. Kaitseala kaitsekorralduskava on internetist kättesaadav, millel on lisaks alal esinevate loodusväärtuste selgitustele kajastatud ka kaardid elupaigatüüpide paiknemise ja loodusväärtuste asukohtadega. Täpsema teabe saamiseks saab huviline teabenõude esitada. Seletuskirjast on üheselt arusaadav, et peamine metsaelupaik mida piiranguvööndis kaitstakse on vanad laialehised metsad (9020*), mis on märgitud direktiivi 92/43/EMÜ lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti d kohaselt iseloomustab esmatähtsaks määratud elupaigatüüpe see, et need on kadumisohus ja nende kaitsmisel on ühendusel ja seega ka liikmesriigil eriline vastutus. Endine kämpingu maa-ala jääb nimetatud metsaelupaiga keskele ning osaliselt jääb metsaelupaik ka endise kämpingu maa-alale. Seetõttu on endisel kämpingu maa-alal oluline osa ka Natura võrgustiku loodusala terviklikkuse kaitsel. See, et ala jääb Natura võrgustiku alale, pidi kaebajale arusaadav olema, kuna seda on Keskkonnaamet oma kirjadega talle selgitanud. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja pidi mõistma, mida endisel kämpingu maa-alal kaitstakse.
2. Kohtuvaidluses kompromissi sõlmimise võimalikkuse väljaselgitamiseks läbiviidud läbirääkimiste käigus tellis kaitseala valitseja täiendava inventuuri endise kämpingu maa-ala kohta. Inventuur kinnitab Rannamõisa maastikukaitsealal kaitse-eesmärgiks seatud loodusväärtuste esinemist endisel kämpingu maa-alal. Vastustaja tugineb kaitse-eeskirja kehtestamise põhjendamisel varasematele inventuuridele, mille alusel on kaitseala kaitse eesmärgid seatud ja mille esinemist viimane inventuur samuti on tuvastanud. Hilisemast inventuurist aga nähtub, et ala ökoloogilised kriteeriumid ei ole halvenenud või ära langenud.
3. Kaebaja ettepanekuga on Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 menetluses arvestatud ning kaitse-eeskirjas on sätestatud kaebajale võimalus hävinud hooned maa erastamiseks taastada ja kaebajale kuuluval elamumaa sihtotstarbega kinnistul uusi ehitisi ehitada (Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 § 14 lg 2). Loodusväärtuste kaitseks ja Natura ala terviklikkuse tagamiseks on ehitamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Kui kaitseala valitseja nõusolekut ei anna ning seetõttu ei anna kohalik omavalitsus tegevusluba, siis on kaebajal oma subjektiivsete õiguste kaitseks ning haldusakti põhjendatuse kontrollimiseks õigus kohtusse pöörduda.
4. Kaitse-eeskiri on dokument, milles esitatakse kaitse-eeskirja kehtestamise põhjendused ja on ilmselge, et see muutub kaitse-eeskirja menetluse kestel, kuivõrd menetluse eri-etappides tuleb uut teavet, mida on vaja seletuskirjas kajastada (nt ärakuulamise tulemused, teiste ministeeriumidega kooskõlastamise tulemused). Ka ministeeriumist eelnõu Vabariigi Valitsusele esitamise järel võib Riigikantselei või mõni ministeerium vajalikuks pidada seletuskirja täiendamist. Samuti muutusid Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja menetluse ajal seletuskirja osas nõuded, mis sätestati

is (§ 11). 31. Eelnõu ei ole oluliselt peale avalikustamise käigus esitatud ettepanekute arvestamist muutnud. Kaebaja enda ettepanek on arvesse võetud ja kaitse-eeskirjas säilitati varasemaga sarnaselt uute ehitiste ehitamise võimalus kaitseala valitseja nõusolekul. Seega, ei muutunud piirangud oluliselt ka võrreldes varem kehtinutega. Vahepeal täienenud kaitse-eeskirja vorminõuded ei ole seotud looduskaitseliste piirangutega. Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 seletuskirjas on selgitatud, et kaitse-eeskirja teine avalik väljapanek toimus 07.01.2013–28.01.2013, millest teavitati isikuid üleriigilise ajalehe Eesti Päevalehe ja kohaliku ajalehe Harju Elu ning väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Seega on järgitud

§ 9lõigetes 3 ja 10 ning § 91 lõikes 18 sätestatut.

1. Kaebaja oli teadlik, et kaitseala piiri korrigeeritakse selliselt, et piiril asuvad eramaad jäävad kaitsealalt välja. Kaebaja oleks saanud ettepanekut kämpingu ala kaitsealast välja jätmiseks teha igal juhul, kuna ettepaneku esitamise võimalus on seadusega garanteeritud. Kaebaja oleks võinud ka varasemat kaitse-eeskirja kohtus vaidlustada, kui kaebaja leidis, et ka sellega tema subjektiivseid õigusi rikuti. 6 Vastuseks kaebaja 30.03.2015 selgitustele on vastustaja märkinud järgmist (tl 146-147):
2. Kaebajale kuuluvad Rannamõisa maastikukaitsealal üks kinnistu ja hävinenud hooned, mille juurde maa erastamiseks tuleb hooned taastada. Kaebaja on soovinud vastustajalt teada saada, mida endisele kämpingualale ehitada saaks, seejuures on küsitud nii elumajade kui puhkemajutuse ehitamise kohta. Vastustaja ei ole pädev andma soovitusi arendus-ehitus küsimustes ja on kaebajale selgitanud, mida valitseja nõusoleku andmisel kaalub. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja peab ise jõudma selgusele, mida ta maa erastamiseks taastama/ehitama peab. Maa erastamise nõuded ei ole sätestatud vaidlustatud kaitse-eeskirjaga ja seega ei ole antud kohtuasjaga seotud. Maareformi läbiviimine on Maa-ameti pädevuses. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja ehitamistegevus on lisaks vaidlustatud kaitseeeskirjale piiratud ka teistest õigusaktidest tulenevalt ja käesolevas vaidluses ei saa lahendada teistest õigusaktidest või asutuste otsustest tulenevaid erimeelsusi.
3. Vastustaja on seisukohal, et seletuskirjas on piisavalt põhjendatud ala kaitse alla jätmist. Seletuskirja punktis 2 on esitatud põhjendused kaitse vajaduse kohta, selgitades, millistele eeldustele kaitse all olemine vastab ja miks see otstarbekas on. Loodusväärtusi tuleb kaitsta seal kus need esinevad ühtviisi nii riigi kui eraomandis oleval maal.
4. Kaebaja leiab, et omaniku tegevust saab piirata üld- ja detailplaneeringuga või projekteerimistingimuste andmisega ja on arvamusel, et ehitamise seadmine sõltuvusse kaitseala valitseja nõusolekust on ebaproportsionaalne meede kaebaja omandiõiguse teostamisse. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 kohaselt sätestab omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele kitsendused seadus. Omandiõigust kitsendavaid seadusi on mitmeid. Looduskaitseseadus on eriseadus ehitamist- ja planeerimist reguleerivate seaduste suhtes ning nende õigusaktide eesmärgid on erinevad. Seega ei ole planeeringu kehtestaja või projekteerimistingimuste andja pädev otsustama looduskaitselisi küsimusi. Kaitse-eeskirjas ehitamisele valitseja nõusoleku seadmisega on tagatud, et ehitamisel ei saa loodusväärtused kahjustada. Seega saab valitseja tingimusi seada või nõusoleku andmisest keelduda üksnes põhjendatud juhul loodusväärtuste säilimise eesmärgil.
5. Kaebaja on märkinud, et maa Natura 2000 võrgustikku määramine ei tähenda, et ala peaks paiknema maastikukaitsealal. Vastustaja selgitab, et liikmeriigil on kohustus Natura 2000 võrgustiku alal tagada loodusväärtuste kaitse. Eestis tagatakse loodusväärtuste kaitse ala kaitse alla võtmisega, kas kaitsealana (rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala, park – maastikukaitseala erivorm), hoiualana või püsielupaigana. Püsielupaik ei ole antud hetkel sobilik vorm kuna püsielupaigas tagatakse konkreetse liigi kaitset. Antud juhul on kaitstavateks loodusväärtusteks nii maastikuilme, geoloogilised objektid, elupaigakooslus kui kaitsealused liigid.

§ 4lg 3 ja § 32 lg 1 ei võimalda hoiualal tagada eluta looduse kaitset.

Seega on sobilikuks kaitstava loodusobjekti tüübiks kaitseala. Maastikukaitseala tüüp on valitud seetõttu, et oluliseks kaitstavaks väärtusteks on Rannamõisa pank. Endine kämpinguala jäetud piiranguvööndisse, mis on leebeim kaitsevöönd ning kaitse-eeskirja kaitsekord võimaldab ehitamist endisel kämpingualal.

1. Vastustaja on kaebajale selgitanud, mida valitseja nõusoleku andmisel kaalub ning, et ehitamine ei ole välistatud. Kaitseala valitseja ei ole nõusoleku andmisest keeldunud. Kaebajale on hoonete taastamiseks tähtaega pikendatud kuni
2. septembrini
3. Vastustajale teadaolevalt ei ole pärast tähtaja pikendamist kaitseala valitseja poole kaebaja ega kohalik omavalitsus seoses tegevusega endise Rannamõisa kämpinguala territooriumil pöördunud. Samuti ei ole kaitseala valitseja poole ehitustegevusega seoses pöördutud kaebajale kuuluva garaaži kinnistu osas.
4. Kaebaja leiab, et vastustaja tõendid kaitseväärtuste kohta on üldsõnalised ja jätavad selgitamata, millised konkreetsed kaitstavad objektid kämpingualale jäävad. Vastustaja on juba oma 12.03.2015 vastuses viidanud Keskkonnaameti kirjale, milles kaebajat kaitse-eesmärkidest teavitati. Kirjas on selgitatud, et endise Vääna (praeguse Harjumaa) metskonna kvartali nr 60 eraldistel 15, 18 ja 19 on kompaktne Natura 2000 võrgustikku kuuluv metsaala, inventeeritud on II kategooria kaitsealuse taimeliigi jumalakäpa kasvukoht ning II kategooria kaitsealuste loomaliikide põhja nahkhiir ja pargi 7 nahkhiir suvised elupaigad. Kirjas ei ole nimetatud metsaelupaigatüübi nimetust, kuid see on nimetatud kaitse-eeskirja seletuskirja punktis 2.
5. (lk 5) / Piiranguvööndis esineb elupaigatüüpi 920…/. Kaitseeeskirjas on nimetatud kaitse-eesmärkides elupaigatüüp 920, mis on vanad laialehised metsad. Eelnimetatud loodusväärtuste esinemine oli enne kaitse-eeskirja uuendamist teada. Vastustaja esitas kohtule ka uue inventuuri, mis kinnitab eelnimetatud elupaigatüübi ja kaitsealuste liikide jumalakäpa ja põhja-nahkhiir esindatust endisel kämpingualal. Lisaks inventeeriti elupaigatüüp puisniit ning kaitsealune nahkhiir suurvidevlane ja mitmed III kategooria kaitsealused roomajad ja kahepaiksed.
6. Kaebaja märgib, et vastumeelsust kämpingu taastamise suhtes on väljendatud Rannamõisa maastikukaitseala kaitsekorralduskavas 2008-
7. Vastustaja selgitab, et kaitsekorralduskava on kaitse korraldajale suunatud juhis, milles antud soovitusi ei saa tulenevalt ajas toimuvatele muudatustele või teiste isikute või asutuste tegevusest tulenevalt täielikult täita. Siinjuures on kaitse-eeskiri kaitsekorralduskava suhtes ülimuslikum. Kaitseala valitseja peab kaalutlusotsust põhjendama. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.
9. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle. Kaebajale kuulub Rannamõisa kämpingukompleks, mis valdavas osas on tänaseks hävinud. Kaebaja on avaldanud soovi kämpingukompleksi juurde kuuluva maa ostueesõigusega erastamiseks. Harku Vallavalitsus on maa ostueesõigusega erastamisega põhimõtteliselt nõustunud, eeldusel, et kaebaja hävinud kämpingukompleksi ehitised taastab, kuivõrd kaebajale ei saa maa ostueesõigusega erastamise õigust tekkida ehitiste juurde, mida ei eksisteeri. Kaebaja soovibki kämpingukompleksi kuuluvaid ehitisi taastada, ent kämpingukompleks asub Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndi keskmes ja kuulub ka Natura 2000 võrgustikku ning Keskkonnaministeeriumi seisukoha kohaselt on ehitiste taastamiseks kaitse-eeskirja järgi nõutav Rannamõisa maastikukaitseala valitseja nõusolek. Rannamõisa maastikukaitseala valitseja ei ole Rannamõisa kämpingukompleksi ehitiste taastamise lubatavuse osas ametlikku seisukohta avaldanud.
10. Kaebaja leiab, et ehitamise seadmine sõltuvusse kaitseala valitseja nõusolekust on ebaproportsionaalne sekkumine kaebaja omandiõiguse teostamisse (tl 3). Samuti avaldab kaebaja kartust, et kaitseala valitseja võib keelduda kämpingukompleksi kuuluvate ehitiste taastamiseks nõusoleku andmisest. Seega vaidlustab kaebaja Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrust nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ põhjusel, et talle kuuluva Rannamõisa kämpingukompleksi maa-ala ostueesõigusega erastamise menetluse raames on ilmnenud vajadus saada hävinud ehitiste taastamiseks kaitseala valitseja nõusolek. Kaebaja sooviks on, et Rannamõisa kämpingukompleksi ala arvataks kaitsealast välja. Kaebuse eesmärgina on seetõttu käsitatav kaebaja soov vabaneda Rannamõisa maastikukaitseala valitseja nõusoleku saamise kohustusest ja saada kämpingukompleksi hooned taastatud kaitseala valitseja poolt maa ostueesõigusega erastamise menetlusse sekkumiseta.
11. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2008 lk 67 on märgitud, et PS § 5 paneb riigile kohustuse kujundada looduskeskkonna säästlikku ja avalike huvide kohast kasutamist tagav õiguslik režiim. Samuti on kommentaaride lk 69 märgitud, et loodusvarade kasutamisel avalike huvide (nt keskkonnakaitse või looduskeskkonna hüvede üldrahvalik ligipääs) realiseerimise seisukohalt on olulise tähtsusega vara omaniku allutamine sellesuunalisele § 32 lg 2 kohaselt seadusega pandud piirangutele. 8 Eesti riik on looduse kaitsmist reguleerinud muuhulgas looduskaitseseadusega, mille § 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine.

§ 2

(vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal 11.11.2013 kehtinud redaktsioon) kohaselt loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega (lg 1). Looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi (lg 2). Seega tuleneb looduskaitseseadusest loodusväärtuste kaitsmise kohustus nende asukohas olenemata maa omandivormist, millel loodusväärtused asuvad. Seetõttu ei ole asjakohane kaebuse põhjendus, mille kohaselt oleks kaitse-eeskirja seletuskirjas tulnud põhjalikumalt käsitleda eramaale kaitserežiimi jätmise vajadust. 44.

§ 4

lg 1 (11.11.2013 kehtinud redaktsioon) sätestab kaitstavad loodusobjektid, milleks on 1) kaitsealad; 2) hoiualad; 3) kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid; 4) püsielupaigad; 5) kaitstavad looduse üksikobjektid; 6) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid.

§ 14

sätestab üldised kitsendused kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis, sh tegevused, mida ei või teha ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Muuhulgas ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut (lg 1 p 5); anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks (lg 1 p 6); anda projekteerimistingimusi (lg 1 p 7); anda ehitusluba (lg 1 p 8).

§ 16sätestab üldised kitsendused loodusobjekti sisaldava kinnisasja võõrandamisel.

Selliselt kehtisid

§ 14ja § 16 ka vaidlustatud määruse andmise ajal.

Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 vastuvõtmise ajal 11.11.2013 ja ka käesoleval ajal kehtiva

§ 28

lg 1 kohaselt on maastikukaitseala kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on maastikukaitseala võimalikud vööndid sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kämpingukompleksi maa-ala ja kaebaja Kämpingu garaaži kinnistu asuvad Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndis. Nimetatu on nähtav ka Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 lisaks olevalt Rannamõisa maastikukaitseala kaardilt (kättesaadav Riigi Teataja veebilehelt).

§ 31

lg 1 (ka 11.11.2013 kehtinud redaktsioon) kohaselt on piiranguvöönd kaitseala maa- või veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades

-ga sätestatud kitsendusi.

§ 31

lg 2 p 8 (ka 11.11.2013 kehtinud redaktsioon) sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Kaevatava maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 14 lg 2 sätestab piiranguvööndis lubatud tegevusena kaitseala valitseja nõusolekul uute ehitiste püstitamise olemasoleval hoonestusalal. Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2.5.4.2) on märgitud, et uute ehitiste püstitamise võimalus eramaal, endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti sisse, kuna avalikustamisel laekus vastuväide, et olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid taastada. Seega tuleneb kaebajale kaitseala valitseja nõusoleku kohustuslikkus kämpingukompleksi ehitiste taastamiseks Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndis looduskaitseseadusest (§ 14 lg 1), mistõttu selle kohustuslikkuse sätestamine ka kaitse-eeskirjas kaebaja õigusi kuidagi täiendavalt ei mõjuta. 45. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HMS § 51 lg 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel 9 kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 10

lg 1 sätestab, et ala võtab kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus. Kaevatav maastikukaitseala kaitse-eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrusega nr 156

§ 10

lg 1 alusel.

§ 10

lg 1 alusel antud määrusel, millel on kaitseala moodustamise tõttu vahetu toime konkreetse kinnisasja valdaja õigustele ja kohustustele, on seega materiaalses tähenduses haldusakti tunnused (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-85-10, p 20 ja seal viidatud lahend). Kaevatava Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 näol on tegemist halduse üksikaktiga (üldkorraldusega), vaatamata sellele, et see on vormistatud määrusena.

1. Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 § 1 lg-st 1 nähtuvalt on Rannamõisa maastikukaitseala moodustatud Vabariigi Valitsuse 30.05.2000 määrusega nr 175 Eesti NSV Ministrite Nõukogu 13.03.1959 korraldusega nr 331-k kaitse alla võetud maastiku üksikelemendi „Rannamõisa pank“ baasil (vt Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja viide 2). Seega ei võetud Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrusega nr 156 kaitse alla uut ala.
2. Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 § 1 lõikest 1 nähtuvalt kuulub Rannamõisa maastikukaitseala Rannamõisa loodusala koosseisu tulenevalt Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 punkti 2 alapunktist 350 (vt Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja viide 2).

§ 69

kohaselt koosneb Natura 2000 võrgustik Eestis linnualadest, millest Eesti riik on Euroopa Komisjoni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (linnudirektiiv) kohaselt teavitanud ja aladest, millel on EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) kohaselt Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus. Seega määratleb

§ 69

ühenduse tähtsusega alade loetellu kantud alad Natura 2000 võrgustiku aladena.

§ 91

lg 6 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Natura 2000 võrgustiku alad määratakse linnudirektiivi art 4 lõigete 1 ja 2 ning loodusdirektiivi art 4 lõike 1 nõuete kohaselt. Linnudirektiivi kohased kaitsealad on moodustatud koheselt pärast Euroopa Komisjonile vastavasisulise nimekirja esitamist liikmesriigi poolt (linnudirektiiv, art 4 lg 1). Loodusdirektiiv näeb seevastu ette, et pärast liikmesriigi poolt alade nimekirja esitamist Euroopa Komisjonile kinnitab komisjon liikmesriikide esitatud loetelude põhjal ühenduse tähtsusega alade loetelu (loodusdirektiiv, art 4 lg 2). Ühenduse tähtsusega alade loetellu määratud alad tuleb liikmesriikidel omakorda võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul määrata õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel erikaitsealaks, st alaks, kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide, mille jaoks ala on määratud, soodsat kaitsestaatust (loodusdirektiiv art 4 lg 4, art 1 p l ja art 6 lg 1) (Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsus asjas nr 3-3-1-58-12 p 9). Vabariigi Valitsuse määrusega nr 156 kehtestatud Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja seletuskirjast (kättesaadav Riigi Teataja veebilehel) (p 4) nähtuvalt on Rannamõisa loodusala, mis hõlmab Rannamõisa maasikukaitseala, kinnitatud Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni 12.12.2008 otsusega 2009/94/EÜ, millega võetakse vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade teine ajakohastatud loetelu. Seega oli Eesti riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks.

1. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja osalisel tühistamisel võivad Rannamõisa loodusalal loodusala eesmärgid kaitseta jääda, mis aga omakorda tingiks ala uuesti kaitse alla võtmise kohustuse. Seega oleneb maastikukaitseala piiride muutmine esmajoones 10 Natura võrgustiku ala piiride muutmisest. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud nõudeid endise Rannamõisa kämpingukompleksi ala osas seoses ala kuulumisega Natura 2000 võrgustikku. Kohus märgib siinjuures, et protseduur ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks toimub samamoodi, nagu ala nimetamine Natura võrgustiku alaks. Nagu objekti kaitse alla võtmine toimub lähtuvalt loodusväärtuste olemasolust, saab ka kaitse alt välja arvamine toimuda üksnes juhul, kui loodusväärtusi ei esine. Seda on oma praktikas kinnitanud ka Euroopa Kohus (otsuses C-301/12 leidis Euroopa Kohus, et direktiiv lubab ala väljaarvamist, kui see on looduslikest arengutest tulenevalt õigustatud). Lisaks ei saa riik looduslikke elupaiku kaitseta jätta ka juhul kui need ei ole Natura aladeks valitud, ent looduskaitseliste piirangute seadmine on loodus- ja poollooduslike koosluste ja liikide säilimiseks siiski vajalik. Kaebaja soovitud vabanemine Rannamõisa maastikukaitseala kaitserežiimist sõltub seetõttu eelkõige ökoloogilise seisundi halvenemisest Rannamõisa kämpingukompleksi alal ning saab teoks saada Euroopa Komisjoni (Natura ala) kaudu.
2. Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja § 13 kohaselt on piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks kaitsta metsa- ja poollooduslikke kooslusi ja kaitsealuste liikide elupaiku ning säilitada maastikuilme. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid Rannamõisa kämpingukompleksi ala keskkonnaseisundi halvenemise kohta ega põhjendanud kinnistu väljaarvamist Rannamõisa maastikukaitsealast lähtuvalt loodusväärtuste puudumisest alal. Ala ei saa Rannamõisa maastikukaitsealast arvata välja pelgalt põhjusel, et piirangud takistavad kaebajal omandiõiguse igakülgset teostamist. Vastustaja on kohtule tõendina esitanud
3. aastal teostatud loodusväärtuste inventuuriakti (tl 112–118), millest nähtuvalt on
4. aastal Rannamõisa kämpingukompleksi alal (1,97 ha suurune jätkuvalt riigiomandis olev maaüksus ja sellel asuv väiksem eramaaüksus (19801:002:2208)) viidud läbi maa loodusväärtuste inventuur, mille tulemustes on kinnitatud vajadust säilitada ala Rannamõisa maastikukaitseala koosseisus. Inventuuri kokkuvõttes on leitud, et „arvestades inventuurialal leiduvaid kaitsealuste liikide leide, ala olulisust nahkhiirte toitumisalana ja suurulukite rändeteena piki klindipealset metsavööndit, tuleb mõlemad inventeeritavad maaüksused kindlasti jätta Rannamõisa maastikukaitseala koosseisu.“ Inventuuri koondhinnangus on leitud, et „nii laialehelise metsa suurte õõnsustega puude rohkus kui ka puisniidu struktuur ja hea ilme annavad alale väga kõrge looduskaitselise ja loodusharidusliku potentsiaali.“ Seega ei ole õigustatud Rannamõisa kämpingukompleksi ala, sh kaebajale kuuluva Kämpingu garaaži kinnistu väljaarvamine Rannamõisa maastikukaitseala piiranguvööndist.
5. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käesoleval juhul on kaevatavas määruses viidatud kaitse-eeskirja seletuskirjale ja märgitud, et seletuskirjaga saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi veebilehel www.envir.ee (Kaitse-eeskirja § 19, viide 5), seega saab kohus arvestada ka kaevatava kaitse-eeskirja seletuskirjas toodud põhjendusi.

§ 7

kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2) on märgitud, et Rannamõisa maastikukaitseala kaitse all olemise eelduseks on eesmärgiks seatud väärtuste haruldus ja ohustatus. 50.1

§ 11

lg 1 kohaselt pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmisel 1) määratakse ala kaitse alla võtmise eesmärk; 2) käesoleva seaduse § 12 lõikes 1 sätestatud juhul kehtestatakse ala kaitsekord (kaitseeeskiri); 3) määratakse ala piir; 4) nimetatakse kaitse alla võetava ala valitseja; 5) lisatakse otsusele loodusobjekti asukoha kaart. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse seletuskirjas esitatakse:1) põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele; 2) põhjendused loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta; 3) põhjendused kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta; 4) põhjendused kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiri kulgemise kohta; 5) põhjendused kaitsekorra kohta; 6) kaitse alla võtmise menetluse kirjeldus, sealhulgas menetlusetappide kronoloogiline loetelu, ärakuulamise tulemused ja menetluse käigus tehtud ettepanekute tulemusel tehtud muudatused koos põhjendustega. 11 Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 156 kehtestatud kaitse-eeskiri vastab

§ 11lg 1 ja lg 4 nõuetele.

Kaitse-eeskirjas on määratud ala kaitse alla võtmise eesmärk (§ 1), kuna tegemist on kaitsealaga (

§ 12

lg 1), on kehtestatud kaitsekord (2, 3 ja 4 ptk); on määratud ala piir ja lisatud loodusobjekti asukoha kaart (§ 2 lg 2); on nimetatud kaitse alla võetava ala valitseja – Keskkonnaamet (§ 3). Samuti vastab

§ 11lg 4 nõuetele kaitse-eeskirja seletuskiri.

Seletuskirjas on esitatud põhjendused: kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele (p 2.1); loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse kohta (p 2.2); kaitstava loodusobjekti tüübi valiku kohta (p 2.3); kaitstava loodusobjekti välis- ja vööndite piiri kulgemise kohta (p 2.4); kaitsekorra kohta (p 2.5), samuti kaitse alla võtmise menetluse kirjeldus, sealhulgas menetlusetappide kronoloogiline loetelu, ärakuulamise tulemused ja menetluse käigus tehtud ettepanekute tulemusel tehtud muudatused koos põhjendustega (p 3). 50.2 Vaidlustatud kaitse-eeskirja § 1 kohaselt on Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eesmärk kaitsta 1) Rannamõisa panka ja sellega piirnevaid ranna-, metsa- ja poollooduslikke kooslusi, elustiku mitmekesisust ning kaitsealuste liikide elupaiku; 2) elupaigatüüpe, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) nimetab I lisas. Need elupaigatüübid on merele avatud pankrannad

§-st 7 tulenevaid alternatiive. Rannamõisa maastikukaitseala (sh kämpingukompleksi ala) kaitse all hoidmise kaalutlused annavad alust pidada kaitse-eeskirja proportsionaalseks nii loodusväärtuste säilitamise eesmärgi kui kaebaja huvide suhtes. Kaitse-eeskirja seletuskirjas sisalduvad õiguslikud põhjendused on kohtu hinnangul piisavad. 51. Kaebaja märgib kaebuses, et Maastikukaitseala korralduskavas 2008-2017 on väljendatud kämpingu taastamise suhtes vastumeelsust, samuti ei võimalda kämpingu taastamist Keskkonnaministeeriumis 16.09.2014 inventuuri tutvustamisel antud seisukoht. Maastikukaitseala korralduskavas või Keskkonnaministeeriumi informatiivse koosviibimise käigus kämpingu taastamise suhtes väljendatud seisukohad ei kujuta endast kaitseala valitseja ametlikku kämpingu taastamiseks nõusoleku andmisest keeldumist. Kaitse-eeskirjast ega ka

-st ei tulene automaatset ehitamise keeldu ning vastavat keeldumist tuleb kaitseala valitsejal kõiki asjaolusid ja huve arvestavalt kaaluda ja põhjendada. Seda on kaebajale selgitatud ka Keskkonnaministeeriumi 23.09.2014 kirjas nr 1-8/14/1159-8 (tl 125–126), milles on märgitud, et kaitseala valitseja annab oma seisukoha ametlikus menetluses (tl 125 pöördel). Kohtule teadaolevalt ei ole Rannamõisa maastikukaitseala valitseja (Keskkonnaamet) selgesõnaliselt ja lõplikult kämpingukompleksi alal ehitiste taastamise lubatavuse osas seisukohta avaldanud. Kohus ei jaga ka kaebaja kartust, et kaitseala valitseja kämpinguhoonete taastamise nõusoleku andmisest tingimata keeldub. Kaitse-eeskirja seletuskirja punktis 2.5.2 on märgitud, et enamasti ei keelata tegevust, mis on kaitse-eeskirjas lubatud kaitseala valitseja nõusolekul, vaid püütakse kaalutlusõiguse kaudu leida lahendusi, kus tegevus loodusväärtusi ei kahjusta, ühitades looduskaitse ja arendushuvid. Pigem on kaitseala valitseja seega pidanud võimalikuks seada ehitustegevusele kirjalikke tingimusi (vt seletuskirja punkt 2.5.2), mitte tingimata keelduda igasugusest kaitsealal teostatavast ehitustegevusest.

1. Asjakohased ei ole kaebaja väited ehitiste asukohtade ja hoonete asendiplaani ning hoonete ehituslikke detaile puudutavas osas ega ka kaitseala valitseja kämpingute taastamisel nõusoleku andmisest võimaliku keeldumise õiguspärasust puudutavas osas, kuivõrd need ei ole käesoleva kaebuse eseme suhtes asjassepuutuvad. Kohus ei hinda käesoleva kaebuse lahendamisel nende väidetega seotud tõendeid (tl 134 ja 134 pöördel, 136–138). Kohus ei saa Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 14 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ õiguspärasuse hindamisel võtta seisukohta selle osas, kas kaitseala valitseja peaks nõusoleku andma või mitte. Kaitseala valitseja nõusolek on kaalutlusotsus, mille tegemisse kohus, liiatigi veel ennatlikult, sekkuda ei saa.
2. Kaebuse kohaselt kaitse-eeskirja eelnõu pikaajalise menetluse jooksul muutus, kuid kaebajale eelnõud ega selle seletuskirja tutvumiseks ei saadetud. Vastustaja märgib, et eelnõu ei ole peale avalikustamise käigus esitatud ettepanekute arvestamist oluliselt muutunud, kuna täienesid üksnes kaitseeeskirja vorminõuded (

§ 11

), mida vastustaja järgis, kuid mis ei ole seotud looduskaitseliste piirangutega. Kohus, võrrelnud kehtiva Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ja kaebaja esitatud kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja (tl 9-15), siis mõlemas on märgitud, et Rannamõisa maastikuala kaitse-eeskirja avalik väljapanek toimus

1. aprillist -
2. maini 2009 Keskkonnaameti Harju kontoris ning Harku Vallavalitsuses. Teated kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmusid 18.04.2009 üleriigilise levikuga ajalehes Postimees ja 24.04.2009 kohalikus ajalehes Harju Elu. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 16.04.2009.

§-s 9 sätestatud kaitse alla võtmise menetluse käigus saadeti kaitsealal paikneva 39 kinnisasja 39 füüsilisele ja juriidilisele eraomanikule, Riigimetsa Majandamise Keskusele ning Harku Vallavalitsusele tähitud kirjaga teade kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku kohta. Informeeriti, et kui selleks ettepanekuid ei laeku, avalikku arutelu ei korraldata. Maaomanikelt kirjadele vastukaja ei tulnud ning tagasiside saadi Harku Vallavalitsuselt, ühelt Harku valla elanikult ja ühelt puudutatud isikult, kellele koostati ja väljastati vastuskirjad juunis - juulis

1. Märgitud on, et V.P. soovib säilitada kaitseeeskirjas olevat sõnastust, mis lubab alal ehitada kaitseala valitseja nõusolekul ning menetleja otsus kaitse-eeskirja piiranguvööndi regulatsiooni on täiendatud sättega, mis lubab olemasoleval hoonestusalal ehitiste püstitamist kaitseala valitseja nõusolekul ja kooskõlastusel. Seletuskirjas on ka märgitud, et uute ehitiste püstitamise võimalus eramaal, endise Rannamõisa kämpingute maa-alal jäeti sisse, kuna avalikustamisel laekus vastuväide, et olemasolevate hoonete omanikul peaks jääma võimalus neid taastada (avaldatud seletuskirja p 2.5.4.2, kaebaja esitatud seletuskirja p 2.5, tl 12). Nii kehtiva Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjas (p 3) kui kaebaja esitatud kaitseeeskirja eelnõu seletuskirjas (p 3, tl 14) on ka märgitud, et 03.07.2009 toimus Harju kontoris kohtumine kaitsealal lagunevate hoonete omaniku V.P.ga, kus arutati ehitamise võimalikkust endise riigimetsa KV 60 eraldisel
2. Seega ei ole kaitse-eeskirja muutmise menetlust viidud läbi kaebaja teadmata. Kaebaja on kaitse-eeskirja menetluses osalenud ning esitanud avaliku väljapaneku käigus ettepaneku, mis on kaitse-eeskirjas arvesse võetud. Kehtiva Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirjast nähtuvalt toimus kaitseala kaitse-eeskirja teine avalik väljapanek 7.-
3. jaanuarini 2013 Keskkonnaameti Harju kontoris ning Harku Vallavalitsuses. Teated kaitse-eeskirja avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta ilmusid 04.01.2013 üleriigilise levikuga ajalehes Eesti Päevaleht ja 04.01.2013 kohalikus ajalehes Harju Elu. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise teade 03.01.2013.

§ 9

ega § 91 lg 18 ei sätesta kaitse alla võtmise menetlejale kohustust teavitada uuest väljapanekust kedagi personaalselt. Isegi kui kaebaja personaalselt informeerimata jätmisega oleks rikutud menetlusnõudeid, ei saaks ainult sel põhjusel nõuda Vabariigi Valitsuse määruse nr 156 kaebuses nõutud osas kehtetuks tunnistamist. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on käesolevas haldussajas leidnud, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 on kämpingukompleksi ja kaebajale kuuluva Kämpingu garaaži kinnistu osas õiguspärane, kaebaja on kaitse-eeskirja menetluses osalenud ja oma seisukoha avaldanud, sellega on ka arvestatud. Arvestades Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eesmärki ja kämpingukompleksi alal ja kaebajale kuuluva 15 Kämpingu garaaži kinnistul asuvaid loodusväärtusi, ei saanud kaebaja teisest avalikust väljapanekust personaalselt informeerimata jätmine mõjutada asja otsustamist. 54. Kaebaja väitel ei toimetatud talle kätte kehtestatud kaitse-eeskirja ega selle seletuskirja, nagu seda näeb ette

§ 112

lg 2 ning ta sai määruse avaldamisest teada juhuslikult 29.11.2013 (tl 4).

§ 112

lg 1 sätestab, et kaitse alla võtmise menetluse läbiviija toimetab kaitse alla võtmise otsuse ja selle seletuskirja menetlusosalisele kätte kümne päeva jooksul pärast otsuse avaldamist Riigi Teatajas ning kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse kümne päeva jooksul pärast otsuse allakirjutamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt toimetatakse selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid menetlusosalisele kätte elektrooniliselt, kui loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse käigus on isik selleks nõusoleku andnud. Elektroonilisel kättetoimetamisel on isik kohustatud elektronposti teel viivitamata kinnitama dokumentide kättesaamist.

112 lg 3 kohaselt, kui elektrooniline kättetoimetamine ei ole võimalik või isik ei ole elektroonilisel kättetoimetamisel kinnitanud dokumentide kättesaamist, toimetatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendid menetlusosalisele kätte väljastusteatega tähtkirjaga. Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 avaldati Riigi Teatajas 13.11.2013, seega tulnuks see kaebajale kätte toimetada hiljemalt 23.11.

1. Vastustaja väitel saadeti kaebajale Vabariigi Valitsuse määrus nr 156 ja selle seletuskiri väljastusteatega tähtkirjaga 04.12.2013 ja kaebaja sai selle Eesti Postilt kätte 19.12.2013 (tl 80). Seega toimetati dokumendid kaebajale kätte hilinemisega. Kohus möönab, et tegemist on menetlusveaga, mida tulnuks menetlejal vältida. Sellegipoolest ei ole see praegusel juhul kaitse-eeskirja tühistamise aluseks, kuna kaebaja ei ole nimetatud menetlusvea tõttu minetanud kaitse-eeskirja kehtestamise määruse vaidlustamise õigust ning saab käesolevas kohtumenetluses oma õigusi määruse vaidlustamise kaudu kaitsta. Seega puudub alus määruse osaliseks tühistamiseks selle menetlusvea tõttu.
2. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrus nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks kaebuses taotletud osas. V.P. kaebus Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määruse nr 156 „Rannamõisa maastikukaitseala kaitseeeskiri“ osaliseks tühistamiseks jääb rahuldamata.
3. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 16