← Eesti

2-15-14718/43

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2017, Tallinn Tsiviilasja number

§ 115järgi nõuda mh kahju hüvitamist.

Hageja nõuab, et kostja hüvitaks talle 500 kg võõra kauba ladustamise kulu perioodil 15.01.2015 kuni 15.08.2015 eest summas 400 eurot, arvestatuna 50 eurot kuu ja sealt edasi igakuiselt 50 eurot kuni kauba ära vedamiseni kostja poolt.

  1. Kohus tuvastas, et hageja ladustas 15.01.2015 500 kg võõrast kaupa saatelehtedel märgitud saaja aadressil Soojuse tee 9, Lohkva. 09.07.2015 oli hageja teadlik, et kostja seda kaupa ei soovi. Samas kostja ei teavitanud hagejat, et kostja ei ole kaubast huvitatud ja hageja võib selle hävitada. Kostja jäi enda sõnul passiivseks, kuid sellest ei saa järeldada, et hageja oleks võinud kauba hävitada. Kohus nõustus, et kauba ladustamisega on hageja tegutsenud kostja huvides eesmärgiga vältida võimaliku kahju tekkimist kostjale.
  2. Käesoleval juhul on hageja talle mittekuuluvat kaupa ladustades pannud end olukorda, kus tal on tulnud kanda kulusid talle mittekuuluva kauba ladustamisega seoses. Kostja ei ole hagejale mittekuuluvat kaupa ära viinud ega teavitanud, et hageja võiks selle hävitada, kui kostja ei pea kaupa enda omaks. Kostja on jäänud passiivseks. Kostja käitumise tagajärjel on hagejale tekkinud kahju (laokulu). Seega võib hageja võlausaldajana VÕS §

§ 115

järgi nõuda mh kahju hüvitamist, s.o enda asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud VÕS § 127 lg 1 mõttes. Juhul kui hageja ei oleks pidanud hoiustama talle mittekuuluvat kaupa, siis ei oleks tal ka vastavaid kulusid tekkinud. Hageja on välja toonud, et hinnapakkumisest tulenevalt on mõistlikuks igakuiseks hageja laoruumide kasutamise tasuks 50 eurot. Kostja ei ole sellele sisulisi vastuväiteid esitanud. Seega on kostjal kohustus hüvitada hagejale 500 kg kauba ladustamise eest perioodil 15.01.2015-15.08.2015 tekkinud kulud summas 400 eurot.

  1. Hageja taotles, et kostja hüvitaks talle alates 15.07.2015 igakuiselt 50 eurot laoruumide kasutamise eest kuni kauba ära vedamiseni kostja poolt. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja hüvitisena 50 eurot alates 15.09.2015, sest kostjalt on juba välja mõistetud hüvitis kauba ladustamise eest perioodil 15.01.2015-15.08.
  3. Hagejal on õigus nõuda kostjalt, et kostja vabastaks hageja 20 koti kauba ladustamise kohustustest ning kostja on kohustatud vedama hageja laoruumidest ära 20 kotti kaupa, mis on kostja tegevuse tulemusel ekslikult hagejale veetud.
  4. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäeti hageja menetluskulud kostja kanda. Kohus määras ka rahaliselt kindlaks menetluskulude suuruse.
  5. Hageja taotluse kohaselt on hageja menetluskuluks menetluses tasutud riigilõiv 450 eurot, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Lisaks taotleb hageja, et kostja hüvitaks talle esindaja sõidukulud, sest hageja lepingulise esindaja tegutsemiskoht on Tartus, kuid tsiviilasja menetlus toimus Harju maakohtus. Kuna tegemist on menetluskuluga TsMS § 144 p 2 ja TsMS § 138 lg 1 järgi, tuleb kostjal hagejale hüvitada hageja sõidukulud summas 108 eurot. Kostja neile sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses TsMS § 175 lg 1 alusel. Taotluse kohaselt on hagejale osutatud maakohtu menetluses õigusabi 19,65 tundi, hinnaga 100 eurot tund + km. See sisaldab ka 16.03.2016 kohtuistungiga seotud õigusabikulusid. Hageja õigusabikulud esitatud nimekirja ja taotluse kohaselt on 1965 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ja kulud on käibemaksuta.
  6. Kohus leidis, et kirjeldatud õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg on osaliselt ülemäärased. Võttes arvesse käesoleva asja keerukust ja mahukust võis hagiavalduse koostamisega seotud toiminguteks kuluda 9,5 tundi. Kohus vähendas 29.10.2015 7

(18)8 toimingutega (hagivastuse ja tõenditega tutvumisega) seotud ajakulu 1 tunnile, kuna sellele ei järgnenud menetlusdokumendi koostamist. 17.11.2015 ja 30.12.2015 toimingute ajakulu ei ole ülemäärane, sest hagejal on õigus tutvuda menetluses kolmanda isiku seisukohtadega, kohus on need hagejale edastanud. Hageja esitas 20.11.2015 seisukoha kolmanda isiku taotlusele ja kostja tasaarvestusavaldusele ning selleks võis kuluda 2,5 tundi. 16.03.2016 kohtuistung kestis protokolli kohaselt 1,5 tundi ja hageja esindajal on kulunud seega istungiks ettevalmistumisele 2 tundi. Kohus vähendas istungiga seotud ajakulu 1 tunni võrra, sest praktikas peetakse põhjendatud istungiks ettevalmistumise ajakuluks 1 tund. Seega on hagejale osutatud vajalikku ja põhjendatud õigusabi kokku 18,15 tundi ning kostjal tuleb hüvitada hageja õigusabikulud summas 1 815 eurot. Kokku kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 2373 eurot (450+108+1815). Kohus määras hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
  1. 29.10.2015 esitas kostja taotluse kaasata menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel Delamode Estonia OÜ. Maakohus jättis 31.11.2015 määrusega taotluse rahuldamata ja ringkonnakohus 08.01.2016 määrusega maakohtu 30.11.2015 määruse muutmata. Seoses taotluse lahendamisega on Delamode Estonia OÜ-l kaasnenud menetluskulud 462,55 eurot, mille hüvitamist ta taotles. Taotluse kohaselt on Delamode Estonia OÜle osutatud õigusabi 5 tundi ja 19 minutit, hinnaga 87 eurot tund. Maakohus jättis ebaedukast taotlusest tingitud Delamode Estonia OÜ menetluskulud kostja kanda.
  2. Kohus leidis, et kolmanda isiku kaasaise taotlusega seotud õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg on osaliselt ülemäärane. Maakohus leidis, et taotluse lahendamisega seotud toimingutele võis kuluda maksimaalselt 3 tundi, mis sisaldab nii oma seisukoha kujundamist ja kohtule esitamist, määruskaebusega tutvumist ja sellele seisukoha esitamist ning kohtumäärustega tutvumist. Ringkonnakohtu määruse puhul on tegemist kirjeldava ja põhjendava osata määrusega ja sellega tutvumisele ei saanud kuluda 18 minutit. Määruskaebuse vastuses on kirjeldatud samu seisukohti nagu juba taotlusele esitatud vastuses, mis tähendab, et määruskaebusega seotud toimingutele ei saanud kuluda enam aega kui esialgse taotlusega tutvumisele ja sellele seisukoha kujundamisele. Maakohus määras hüvitada Delamode Estonia OÜ-le kolmanda isiku kaasamise taotlusega seotud menetluskuluna 261 eurot. Kohus määras Delamode Estonia OÜ taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
  4. Apellandi arvates on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja leidnud, et kauba pakendi avamisest veo käigus võiks järeldada, et kaup ei vasta hagejale saadetule ning et hageja 20 kotti pakendatud kauba võib lugeda CMR art 20 lg 1 järgi kaotsiläinuks. Veo käigus kauba pakendi avamine võib tuua kaasa hageja põhjendatud kahtluse, et osa kaubast võib olla puudu, kuid seda ei ole hageja väitnud. Hageja ei ole püüdnud tuvastada, mis kvaliteediga kauba (kasutatud riided) talle kostja üle andis. Hageja on tuginenud tõendamata ja põhjendamata eeldusele, et avatud kottides ei ole hagejale adresseeritud kaup ja et suletud kottides on hagejale kuuluv kaup. Hageja vastuvõetud 5 masinõmblusega suletud kotid ja nendes olevate riiete fotod (kd I tl 26, 28) ei erine avatud kaubakottide ja nendes olevate riiete fotodest (kd I tl 27, 2935). Kostja arvates 8
(18)9 tõendavad fotod ainult kottide avamist. Asjaolu, et saabunud kauba kohta väljastatud CMR saatedokumendis (kd I tl 25) oli saatjaks märgitud Leedus asuv isik, ei oma apellandi arvates asjas tähtsust, sest hagejale transporditi tellitud kaup, mida tõendab asjaolu, et hageja võttis saabunud saadetisest pretensioonideta vastu 5 tervet kotti kaupa (kd II tl 27, lg 5 pöördel – otsus). Kuivõrd hagejale üleantud kauba puhul on tegemist kasutatud riietega, siis ei sõltu kauba turustamine ja müügihind Eesti lõpptarbijale kauba pakendist.
  1. Isegi juhul, kui lugeda tõendatuks kauba kaotsiminek, vabaneb kostja CMR art 17 lg 4 lit e alusel vastutusest kaubapakkide markeeringu või numeratsiooni puudulikkuse või mittevastavuse tõttu. Kohus on valesti kohaldanud CMR art 17 lg 4 lit e, välistades selle alusel kostja vastutusest vabanemise. Hagejale adresseeritud kaup oli markeerimata. Ainuüksi müüja D&G Trade Ltd poolt iga aluse pealmisele kotile „DODO“ kirjutamist ei saa pidada kauba äratuntavalt markeerimiseks, mis võimaldaks transportimisel kaupa äratundvalt identifitseerida. Markeering on seotud kauba saatja tegevusega, mis ei ole vedaja mõjusfääris. Lisaks on kostja istungil selgitanud, et kui Inglismaalt saadetakse välja vaid mõned alused, siis neid ei tooda otse Eestisse, vaid viiakse vahelattu Leetu, kus toimub kauba ümberjagagamine (kd I tl 182). Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millisele õigusnormile või lepingusättele kohus tugineb leides, et kostja oleks pidanud saatma markeeringu mitte kauba müüjale G&D Trade Ltd, vaid kostjale, kes oleks saanud müüjat mõjutada panema kaubale kostja saadetud markeering. Ükski seadus ette, et vedaja peaks üldse kauba müüjale (D&G Trade Ltd) või ostjale (Dodo Studio OÜ) esitama nõudmisi kauba markeerimise kohta. CMR art 18 lg 2 kohaselt ei pea vedaja tõendama, et kaubakahju oli artikli 17 lg-s 4 nimetatud erilise riski tagajärg, vaid vastutusest vabanemiseks piisab, kui vedaja tõendab, et kujunenud asjaoludel kauba kaotsiminek või vigastamine võis olla ühe või mitme erilise riski tagajärg. Nõude esitajal on artikli 18 lg 2 viimase lause kohaselt kohustus tõendada, et kaotsiminek või vigastamine ei ole täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg. Seda hageja menetluse käigus tõendanud ei ole.
  2. Kohus on ka valesti kohaldanud CMR art 8 lg 1, leides, et kostja vedaja võttis kauba vedamiseks vastu erimärkusi tegemata. Isegi juhul, kui vedaja ei kontrollinud, kas kaup on markeeritud või mitte ja/või ei teinud saatedokumenti erimärkusi markeeringu ebapiisavuse või puudumise kohta, ei kaota vedaja õigust tugineda CMR art 17 lg 4 lit e alusel vastutusest vabanemisele. CMR art 9 lg 2 sätestab, et kui saatedokument ei sisalda vedaja erimärkusi, eeldatakse vastupidise tõendamiseni, et kaup ja selle pakend olid vedaja poolt vastuvõtmise hetkel väliselt nõutavas seisundis ja et kaubapakkide arv, samuti markeering ja numeratsioon vastavad saatedokumendis märgitule. Poolte vahel ei ole vaidlus selles, et 31.12.2014 ja 15.01.2015 saabunud kaup oli markeerimata selliselt, mis võimaldaks selle identifitseerimist. Piisava markeerimise puudumist tõendavad hageja poolt 31.12.2015 e-kirjaga kostjale esitatud kahjuteatele lisatud fotod 31.12.2014 saabunud saadetise kohta (kd I tl 19-21) ja hagile lisatud fotod 15.01.2015 saabunud saadetise kohta (kd I tl 26-35). Hageja ei ole kordagi vaielnud vastu kostja faktiväitele, et kaup oli nõuetekohaselt markeerimata, ega kostja õiguslikule vastuväitele, et kostja kui vedaja vabaneb CMR art 17 lg 4 lit e alusel vastutusest markeeringu või numeratsiooni puudulikkuse tõttu. Seetõttu ei oma CMR art 17 lg 4 lit e kontekstis asjas tähtsust, et autojuht ei teinud kaupa D&G Trade Ltd-lt vastu võttes CMR saatedokumenti märkusi kauba piisava markeeringu puudumise kohta. CMR art 8 lg-s 2 nimetatud vedaja erimärkuste olemasolu või puudumine omab tähtsust üksnes tõendamisel, kas kaup oli piisavalt markeeritud või mitte.
  3. Kauba markeerimise kohustus lasus D&G Trading Ltd ja vastustaja vahel kokkulepitud tarnetingimuse Incoterms EXW (Ex Works) kohaselt kauba müüjal 9
(18)10 D&G Trade Ltd. Vastavale EXW-kokkuleppele on viidatud müüja G&D Trade Ltd 07.11.2014 kaubaarves vastustajale (kd I tl 16, tõlge tl 128). Incoterms EXW ja FCA tarnetingimuse punkt A9 sätestab: „ [...] Müüja peab pakkima kauba oma kulul, juhul kui kõnealust kaupa tavaliselt ei veeta pakkimata kujul. Juhul kui ostja pole enne müügilepingu sõlmimist teatanud müüjale pakkimise erinõuetest, tohib müüja kauba pakkida viisil, mis vastab veoviisile. Pakend peab olema markeeritud asjakohaselt“. Ka VÕS § 778 lg 2 sätestab, et saatja peab veose tähistama, kui tähistamine on vajalik selleks, et vedaja saaks toimida veosega vastavalt lepingule. Kuivõrd VÕS § 774 lg 1 kohaselt sõlmitakse veoleping „saatja“ ja „vedaja“ vahel, siis tuleb hageja ja kostja vaheliste veolepinguliste õiguste ja kohustuste määratlemisel lähtuda sellest, et saatjaks on kostja ees hageja. Kuigi hagejal kauba saajana ei ole tehniliselt võimalik kostja kui vedaja ees VÕS § 778 lg-s 2 sätestatud kauba pakendamise ja markeerimise / tähistamise kohustust täita, lasub see kohustus müügilepingu suhtes kohaldatava mistahes Incoterms tarnetingimuste kohaselt vastustaja ees kauba müüjal D&G Trade Ltd-l. Kauba müüja D&G Trader Ltd poolt kauba nõuetekohase pakendamise ja markeerimise/tähistamise kohustuse rikkumisel saab hageja kasutada müüja suhtes CISG-is nimetatud õiguskaitsevahendeid (eelkõige alandada hinda ja/või nõuda kaotsiläinud kauba tarnimist), mistõttu ei teki hagejale kahju sellepärast, et ta on apellandiga sõlmitud veolepingu suhtes VÕS ja CMR tähenduses „saatja“ ning vastustajal kui CMR-vedajal on CMR art 17 lg 4 lit e alusel õigus markeeringu puudulikkusest tingitud kauba kaotsimineku korral vastustaja ees vastutusest vabaneda. 37. Antud juhul rikkus kauba müüja D&G Trade Ltd vastustaja ees kauba nõuetekohase markeerimise kohustust, mille tõttu läks kaup kaotsi ja mille tõttu vabaneb apellant vastustaja ees kauba puudujäägi eest vastutusest CMR art 17 lg 4 lit e alusel. 38. Kostja arvates on kohus laokulude hüvitamise nõude ja kauba ladustamise kohustusest vabastamise nõude rahuldamisel kohaldanud ebaõigesti VÕS §

VÕS § 115 kahju hüvitamise üldiseid sätteid ning jätnud kohaldamata CMR art 23 lg 4 ja käsundita asjaajamise sätteid (VÕS § 1018, § 1023 ja § 1025). Kui vedaja vastutab CMR art 17 lg 1 alusel kauba kaotsimineku, kahjustumise või kohale toimetamisega viivitamise eest, siis maksmisele kuuluva hüvitise suurus kaubakahju eest määratakse kindlaks CMR art 23 lg 1 ja 2 ning 25 lg 1 ja 2 alusel. Kohtu poolt kohaldamata jäänud CMR art 23 lg 4 kohaselt kuuluvad peale selle veel täielikult hüvitamisele veomaksed, tollimaksud ja –lõivud kogu kauba kaotsimineku korral ja proportsionaalselt kahju suurusele osalise kaotsimineku korral; muid kahjusid ei hüvitata. Ka VÕS § 796 lg 2 välistab muude kui lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamise vedaja poolt. Seega isegi kui kauba saab lugeda osaliselt kaotsiläinuks, ei vastuta kostja laokulude eest. Kuna CMR konventsiooniga on sätestatud lõpliku loeteluna, milline varaline kahju ja kui suures ulatuses kuulub vedaja poolt hüvitamisele, siis ei kuulu kahju hüvitamist reguleerivad võlaõigusseaduse üld- ja eriosa normid kohaldamisele lepingulise kahju eest.

  1. CMR art 28 lg 1 koostoimes CMR art 23 lg 4 teise lausega välistab ka lepinguvälise kahju hüvitamise vedaja poolt, mistõttu ei vastuta apellant ladustamisega kaasnenud kulude või kahju eest vastustaja ees ka käsundita asjaajamise sätete alusel. CMR art-ga 28 lg 1 sarnane regulatsioon on ka VÕS §-s
  2. Kohus tuvastas ebaõigesti vastustaja poolt käsundita asjaajamise apellandi kasuks, tõlgendades valesti VÕS § 1018 lg 1 sätteid. Samuti on kohtuotsus vastuoluline, sest kuigi kohus lahendas vastustaja hagi punktis 2.5 (I kd lk 7-9) esitatud ladustamisega seotud kulude nõude hüvitamise apellandi poolt sisuliselt käsundita asjaajamise sätete alusel, ei kohaldanud kohus apellandi poolt vastustajale kulutuste ja kahju hüvitamise otsustamisel mitte VÕS § 10

(18)11 1023 ja § 1025 erinorme vastustaja käsundita asjaajamisele, vaid kulude ja kahju hüvitamise üldiseid aluseid VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 ja § 127 lg
  1. Sellega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, mille tulemusena on jõudnud ebaõigele järeldusele.
  2. Vastustajale jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel oleks apellant pidanud vastustajale teatama, et kauba võib hävitada ja millisel õigusnormil põhineb vastustaja õigus tema valduses olev kolmanda isiku kaup hävitada. Juhul, kui vastustaja leidis, et tema valduses on temale mittekuuluv kaup ja ta oli teadlik, et apellant sellest kaubast huvitatud ei ole, siis oleks vastustaja pidanud apellandi arvates eelkõige veenduma, et 15.01.2015 saabunud kaubast 20 kotti pakendatud kaubast ei kuulu talle, inspekteerima selle kauba ja koostama akti tema valduses oleva kauba ja selle koguse kohta, kasutades vajadusel sõltumatut eksperti, ning lahendama kaubaga seotud edasised küsimused, kas müüjaga D&G Trade Ltd-ga CISG-i sätete alusel või asjaõigusseaduse sätete alusel. Vaidlusaluse kauba ladustamise puhul vastustaja poolt temale kuuluvas laos ei ole tegemist VÕS tähenduses asjaajamisega kostja kasuks, sest täidetud ei ole VÕS § 1018 lg 1 eeldused. Kui kohus leidis, et „kauba ladustamisega on hageja tegutsenud kostja huvides eesmärgiga vältida võimaliku kahju tekkimist kostjale“, st tegemist on hageja poolt kostja kasuks tehtud käsundita asjaajamisega, siis oleks kohus pidanud asja lahendama VÕS § 1023 ja VÕS § 1025 alusel. Vastustaja ei ole kandnud kauba ladustamisega kulutusi nagu vastustaja hagis märkis ja millega kohus nõustus ja apellandilt välja mõistis. Hageja ei ole tõendanud, mis kulud tal tekkisid seoses 20 koti ladustamisega talle kuuluvas laos. Hageja kuluks ei saa pidada laoruumi pinna kaotust. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse ühe aluse ladustamise tõttu ei ole saanud ta ladustada enda kaupa ja on seetõttu pidanud vajalikku laopinda rentima. VÕS § 1023 sõnastuse kohaselt kuuluvad hüvitamisele reaalselt kantud kulud, mida käsundita asjaajaja kandis. Vastustaja seisukoht
  3. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
  4. Kostja esitas 08.08.2016 vastuses apellatsioonkaebuse vastusele lisana ETS Logistics OÜ 18.12.2014 e-kirja msg-formaadis ja äriregistri väljavõtte Dodo Studio OÜ kohta. Hageja oma vastuses palus jätta rahuldamata kostja taotlus tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus keeldus 05.01.2017 määrusega uute tõendite vastuvõtmisest. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.04.2016 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada laokulude nõude 400 euro väljamõistmise, alates 15.09.2015 laoruumide kasutamise eest igakuiselt 50 euro väljamõistmise ning kostja kohustamise osas vedada hageja laoruumidest ära hagejale mittekuuluv kaup. Eelnimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb vastavalt muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust hageja ja kostja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, arvestades ka käesoleva otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  6. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja vahel oli kaubaveoleping, mille kohaselt lasus kostjal kohustus vedada kaup Suurbritanniast Eestisse. Maakohus tuvastas vastava õigusliku järelduse eelduseks olevad asjaolud õigesti ja tegi tuvastatud 11
(18)12 asjaolude pinnalt selles osas õige järelduse. Maakohus kohaldas ka õigesti CMR konventsiooni. Õige on maakohtu tuvastus CMR konventsiooni kohaldamise eelduseks olevate asjaolude (CMR art 1) kohta. Käesoleval juhul ei esine ka asjaolusid (CMR art 2 lg 1 lause 2), mis annaksid aluse kohaldada muud õigusakti. Vastavate asjaolude tuvastamist kostja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud ning ringkonnakohtul tuleb maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest lähtuda.
  1. TsMS § 652 lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
  2. Veolepingu kohaselt kostja pidi vedama hagejale adresseeritud kauba Suurbritanniast Eestisse. Poolte vahel on apellatsiooniastmes vaidlus selle üle, kas hagejale adresseeritud 20 kotti kaupa saab lugeda kaotsiläinuks CMR art 20 lg 1 mõttes ja kas kostja saab vabaneda vastutusest CMR art 17 lg 4 lit e alusel kauba markeeringu väidetava puudulikkuse tõttu. Samuti vaidlevad pooled selle üle, et kas on põhjendatud hüvitada hagejale laokulud hageja väitel võõra kauba hoidmise eest ja kas kostjal on kohustus nimetatud kaup hageja laoruumidest ära vedada.
  3. Kostja on tuginenud sellele, et 31.12.2014 ja 15.01.2015 saabunud kaup oli markeerimata selliselt, mis võimaldaks selle identifitseerimist. Kostja on seisukohal, et ainuüksi müüja D&G Trade Ltd poolt iga aluse pealmisele kotile „DODO“ kirjutamist ei saa pidada kauba äratuntavalt markeerimiseks, mis võimaldaks transportimisel kaupa äratundvalt identifitseerida. Piisava markeerimise puudumist tõendavad kostja arvates hageja poolt 31.12.2014 e-kirjaga kostjale esitatud kahjuteatele lisatud fotod 31.12.2014 saabunud saadetise kohta (kd I tl 19-21) ja hagile lisatud fotod 15.01.2015 saabunud saadetise kohta (kd I tl 26-35). Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.
  4. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti lugenud tõendatuks, et kostjale vedamiseks antud kaup oli Suurbritannias pakendatud kottidesse, mis olid kinni õmmeldud masinõmblusega, kinnitatud 3 euroalusele roheliste polüpropüleen (PP) köitega ning märgistatud CA+ tähisega (kd I tl 17, tõlge tl 129). Ringkonnakohtu hinnangul saab saatja poolt alustel paiknevale kaubale kirjutatud märget „DODO“ pidada äratuntavaks markeerimiseks, arvestades saatedokumenti märgitud kauba adressaati Dodo Studio OÜ. Vaidlust ei ole ka selles, et samasuguse markeeringuga esimese kaubaaluse sai hageja kätte (kd I tl 18).
  5. Lisaks on maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti viidanud CMR art 8 lg-le 1, mille kohaselt pidi vedaja kontrollima kauba markeeringut. Puudub vaidlus selles, et vedaja ei teinud kauba vastuvõtmisel saatedokumendile märkusi kostja arvates puuduliku markeeringu kohta (CMR art 8 lg 2). Seega tuli kostja poolt vastupidise tõendamiseni CMR art 9 lg 2 alusel eeldada, et kaup oli vedaja poolt vastuvõtmise hetkel väliselt nõutavas seisundis. Iseenesest on õige kostja väide, et saatedokumendile märkuste tegemata jätmisega ei kaota ta õigust tugineda CMR art 17 lg 4 lit e alusel vastutusest vabanemisele. Küll aga eeldab CMR art 17 lg 4 lit-le e tuginemine saatedokumendile märkuste tegemata jätmisel seda, et kostjal lasub kohustus tõendada, et kaubapakkide markeering oli puudulik.
  6. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, et kostja ei ole tõendanud vastutusest vabanemise aluseid. Kostja ei ole tõendanud, et kaup oli puudulikult markeeritud. Samas nõustub ringkonnakohus kostjaga selles, et kauba esialgne markeering ei ole vedaja mõjusfääris. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb jätta välja põhjendus, et kohtu hinnangul oleks kostja pidanud markeeringu saatma hagejale, sest 12
(18)13 hageja ei saa mõjutada, kas kauba müüja nõutud markeeringu ka kaubale paneb. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud maakohtu hinnang on vastuoluline. Õige on apellandi seisukoht, et temal ei ole seadusest tulenevat kohustust kirjutada saatjale või kauba saajale ette, kuidas tuleks saadetist markeerida. Siiski isegi olukorras, kus kostja kirjutas kauba saatjale ette, milline peaks olema kostja arvates korrektne markeering, ei saa ainuüksi kostja juhistest saatja poolt lähtumata jätmisest järeldada, et kaup oli puudulikult markeeritud.
  1. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti lugenud tõendatuks, et hagejale adresseeritud 20 kotti kaupa on läinud kaotsi CMR art 20 lg 1 mõttes. Maakohus on lähtunud sellest, et hagejale kätte toimetatud 20 kotti kaupa ei vastanud saatja D&G Trade Ltd poolt üleantule, sest kotid olid vedamise käigus avatud, uuesti suletud ning osaliselt ühest otsast katki rebitud. Nimetatut on kauba saatja ka kinnitanud, selgitades, et „kaubad Dodo Studio Ltd poolt saadetud piltidel ei ole samad, mis laaditi peale Londonis. Kotid on avatud ja suletud sidudes. Seal on ka kokku pressitud kaup, mis ei olnud siitpoolt saadetud Dodo Studiole“ (kd I tl 17, tõlge tl 129). Hageja võttis vastu ainult need temale saadetud kotid, mis olid kinnitatud vastavalt kauba saatja kirjeldusele, s.o kinni õmmeldud masinõmblusega ja märgistatud CA+ tähisega (kd I tl 17, tõlge tl 129, kd I tl 26, 28).
  2. Kostja on heitnud hagejale ette, et ta ei ole kottides olevat kaupa üle vaadanud. Kostja arvates ei saa kauba pakendi avamisest järeldada, et kaup ei vasta hagejale saadetule. Samuti on kostja väitnud, et kuivõrd hagejale üleantud kauba puhul on tegemist kasutatud riietega, siis ei sõltu kauba turustamine ja müügihind Eesti lõpptarbijale kauba pakendist. Ringkonnakohtu arvates need väited kostja vastutust ei välista. Vedaja vastutus sõltub eelkõige sellest, kas ta on täitnud kauba kohaletoomise ja saajale üleandmise kui vedaja peamise kohustuse. Riigikohus on 07.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-05 märkinud, et pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast, hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.
  3. Eeltoodut arvestades ei oma vedaja vastutuse puhul tähtsust asjaolu, kas hagejal oleks võimalik realiseerida kaupa, mis ei olnud sama, mis saatja temale Suurbritanniast saatis. Vedaja täidab oma peamise veolepingust tuleneva kohustuse, kui ta toob saajale adresseeritud kauba sihtkohta ja annab selle saajale üle. Antud juhul ei ole vedaja oma kohustust täies ulatuses täitnud.
  4. Ringkonnakohus leiab, et laokulude nõude ja kauba äravedamiseks kohustamise nõude osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta nende nõuete osas hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei vasta maakohtu otsus laokulude hüvitamise nõuete ja kauba hagejalt äravedamise kohustuse osas ka TsMS § 442 lgs 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Maakohus ei ole põhjendanud, millisel alusel vastutab kostja laokulude tekkimise eest ja millel alusel on kostjal kohustus võõras kaup ära vedada. Maakohtul oli nõude õigusliku kvalifitseerimise kohustus, mida maakohus ei ole täitnud. Maakohtu otsusest ei selgu, millisest võlasuhtest tulenevat kohustust on kostja rikkunud, mille alusel on maakohus rahuldanud laokulude kui kahju hüvitamise nõude VÕS § 100, §

§ 115alusel.

55. CMR art 28 lg 1 kohaselt neil juhtudel, kui vastavalt seadusele võidakse esitada lepinguväline nõue seoses sellega, et vedudel tekkinud kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine kuulub käesoleva konventsiooni kohaldamisalasse, võib vedaja toetuda konventsiooni sätetele, mis välistavad tema vastutuse, määravad 13

(18)14 kindlaks tasumisele kuuluva hüvituse või piiravad seda. Analoogselt sätestab VÕS § 797 lg 1, et käesolevas jaos (s.t kaubaveolepingule) ettenähtud vedaja vastutuse piirangud kehtivad ka veose kaotsiminekust, kahjustumisest või veotähtaja ületamisest tulenevatele saatja või saaja nõuetele vedaja vastu, mis ei tulene veolepingust, eelkõige õigusvastaselt kahju tekitamisest, käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevatele nõuetele.
  1. Hageja ei ole laokulude hüvitamise või kauba äravedamise nõuete esitamisel tuginenud sellele, et kostja oleks rikkunud hageja ja kostja vahelist veolepingut. Hageja on põhjendanud oma nõuet käsundita asjaajamisega, millise nõude esitamine vedaja vastu on CMR art 28 lg 1 ja ka VÕS § 797 lg 1 mõttes piiratud. Lisaks on käsundita asjaajamisest tuleneva nõude esitamisel üldjuhul eelduseks, et poolte vahel puudub lepinguline suhe. Isegi kui käsundita asjaajamise nõue oleks võimalik, ei saaks hageja laokulude nõue tuleneda VÕS §-st 1018 ja §-st 1023, sest VÕS § 1023 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude eelduseks on nende kulutuste tegemine. Hageja ei ole viidanud kulutuste kandmisele, vaid on esitanud nõude laokulude hinnapakkumistele tuginedes. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks 20 koti võõra kauba ladustamisega tekkinud kulutusi. Lisaks ei ole hageja õiguslikult põhjendanud oma nõuet kohustada kostjat ära vedama hagejale mittekuuluv kaup. Ka maakohus ei ole hageja sellist nõuet õiguslikult kvalifitseerinud.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja tuginenud asjaoludele, mis annaksid alust nõuda kostjalt laokulude hüvitamist või kauba hageja juurest äravedamist. Hageja on tuginenud eeldusele, et kui temale üleantud kaup ei ole tegelikult hagejale adresseeritud, on kostjal mingist muust õigussuhtest tulenevalt kohustus anda see kaup üle õigele (kolmandale) isikule, keda hageja ei tea. Samuti on hageja tuginenud sellele, et hageja poolt kauba ladustamine (säilitamine) vastab kostja huvidele, sest välistab kostjale kahju tekkimise. Hageja ei ole väitnud ega tuginenud sellele, et ta oleks kostjale andnud juhise kaup ära vedada CMR art 12 mõttes ning et oleksid täidetud CMR art 12 lg-s 5 sätestatud eeldused. Samuti ei ole hageja tuginenud laokulude ja kauba äravedamise nõude osas veolepingu rikkumisele. CMR art 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt kaotab saatja õiguse kaupa käsutada (sh kauba ettenähtud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale) alates hetkest, mil saatedokumendi teine eksemplar on üle antud saajale, või kui saaja teostab oma õigust, mis on ette nähtud CMR art 13 p-s
  3. Sellest hetkest peab vedaja juhinduma kauba saaja juhistest. CMR art 12 lg-st 5 tulenevalt saab saaja anda vedajale juhised, esitades vedajale saatedokumendi esimese eksemplari, millele peavad olema kantud uued juhised vedajale.
  4. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui vedaja on täitnud veolepingust tuleneva kohustuse kaup saatedokumenti märgitud aadressile kohale vedada, siis ei ole tal ilma vastava juhiseta kohustust vedada kaupa mujale ja teha vastavaid kulutusi. Samal hetkel kui saatja juhiste andmise õigus läheb üle saajale (kui kaup antakse üle), siis lõpeb ka vedaja vedamise kohustus. Seega ei ole käesoleval juhul põhjendatud laokulude nõude 400 euro väljamõistmine, alates 15.09.2015 laoruumide kasutamise eest igakuiselt 50 euro väljamõistmine ning kostja kohustamine vedada hageja laoruumidest ära hagejale mittekuuluv kaup. Kas hagejal on CISG-ist tulenevad kohustused müüja ees (sh kauba säilitamise osas), ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  5. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb osaliselt muuta ka menetluskulude jaotust. Delamode Estonia OÜ menetluskulude kostja kanda jätmise osas ei ole alust maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta. Küll aga tuleb hagi osalist 14
(18)15 rahuldamist arvestades jaotada hageja ja kostja menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega vastavalt TsMS § 163 lg-le
  1. Protsentuaalse proportsiooni määramisel lähtub kohus iga nõude proportsioonist hagihinnas. Ringkonnakohus on 19.05.2016 määranud hagihinnaks 8483,60 eurot (3183,60+1800+3500). Hagi kuulub rahuldamisele rahalise nõude 2 783,60 euro ulatuses, seega 33% ulatuses. Seega tuleb kostja kanda jätta 33% menetluskuludest ja hageja kanda 67% menetluskuludest.
  2. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Lähtudes menetlusökonoomiast määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse, olenemata sellest, et maakohus ei hinnanud kostja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.
  3. Maakohus on rahaliselt kindlaks määranud hageja maakohtu menetlusega seonduvate menetluskuludena 2373 eurot ja Delamode Estonia OÜ menetluskuludena 261 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ning ringkonnakohus ei muuda maakohtu järeldust hageja ja menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasamata jäetud Delamode Estonia OÜ menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas maakohtus. Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse maakohtus ning seejärel summad, mis tuleb hagejalt ja kostjalt vastastikku välja mõista.
  4. Kostja esindaja on 16.03.2016 ja 21.03.2016 esitanud menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt on esindaja käesolevas menetluses teinud järgmisi toiminguid: 1) 26.10.2015 hagiavaldusega tutvumine ja hinnangu andmine (1,25 h); 2) 27.10.2015 hagiavaldusele vastuse koostamise alustamine (4,50 h); 3) toimikuga tutvumine ja kostja materjalide nummerdamine (0,10 h); 4) 29.10.2015 asjaolude täpsustamine ja vastuse koostamise lõpetamine (5,50 h); 5) 05.11.2015 kohtule taotluse esitamine Delamode Estonia OÜ arve materjalide hulka võtmiseks (0,20 h); 6) 19.11.2015 Delamode Estonia OÜ kolmanda isiku kaasamise taotlusele esitatud seisukohaga tutvumine (0,05 h); 7) 23.11.2015 hageja vastusega tutvumine (0,20 h); 8) 30.11.2015 kolmanda isiku kaasamata jätmise kohtumäärusega tutvumine (0,10 h); 9) 11.12.2015 kohtus toimikuga tutvumine (0,15 h); 10) 13.12.2015 ringkonnakohtule kolmanda isiku kaasamata jätmise kohta määruskaebuse esitamine (2,25 h); 11) 16.03.2016 kohtuistungiks valmistumine (1 h); 12) 16.03.2016 kohtuistungil osalemine (1,5 h). Kokku kostja esindaja ajakulu 16,8 tundi tasumääraga 100 eurot tunnis (käibemaksuta). Kostja on käibemaksukohustuslane ja saab õigusabiteenuse arvetelt käibemaksu tagasi. Ringkonnakohtu arvates saab kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) pidada TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks.
  5. Ringkonnakohus on seisukohal, et nii nagu Delamode Estonia OÜ menetluskulud tuleb ka kostja enda menetluskulud, mis seonduvad kolmanda isiku kaasamise taotlusega, jätta kostja enda kanda, kuna taotlus jäi rahuldamata. Seega kostja esindaja menetlustoimingutest ei ole TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud 05.11.2015 kohtule taotluse esitamine Delamode Estonia OÜ arve materjalide hulka võtmiseks (0,20 h); 19.11.2015 Delamode Estonia OÜ kolmanda isiku kaasamise taotlusele esitatud seisukohaga tutvumine (0,05 h); 23.11.2015 hageja vastusega tutvumine (0,20 h); 30.11.2015 kolmanda isiku kaasamata jätmise kohtumäärusega 15
(18)16 tutvumine (0,10 h); 13.12.2015 ringkonnakohtule kolmanda isiku kaasamata jätmise kohta määruskaebuse esitamine (2,25 h).
  1. Ringkonnakohus ei pea täies ulatuses põhjendatuks kostja esindaja ajakulu 26.10.2015-29.10.2015 seoses hagile vastuse koostamisega. Kokku on nimetatud perioodil teinud kostja esindaja toiminguid 11,35 tundi. Ringkonnakohtu arvates on kostja esindaja poolt hagiavaldusega ja toimikuga tutvumisele ning vastuse koostamisele põhjendatud ja vajalik ajakulu 6 tundi. Lisaks peab ringkonnakohus täies ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks kostja esindaja toiminguid seoses 16.03.2016 kohtuistungiks valmistumise (1 h) ja kohtuistungil osalemisega (1,5 h), samuti 11.12.2015 kohtus toimikuga tutvumisega (0,15 h). Seega kokku on ringkonnakohtu arvates põhjendatud ja vajalik kostja esindaja ajakulu 6 + 1 + 1,5 + 0,15 = 8,65 tundi ning kostja maakohtu menetlusega seonduvate menetluskuludena tuleb kindlaks määrata 865 eurot.
  2. Arvestades menetluskulude jaotust, peab kostja hüvitama hagejale 33% menetluskuludest (2 373 eurost) ja hageja hüvitama kostjale 67% menetluskuludest (865 eurost). Seega peab kostja hüvitama hagejale 783,09 eurot ja hageja kostjale 579,55 eurot maakohtu menetlusega seonduvate menetluskuludena.
  3. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada ringkonnakohtu menetlusest tingitud menetluskulud samamoodi nagu maakohtu menetlusega seotud menetluskulud, s.o jätta ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud 33% ulatuses kostja kanda ja 67% ulatuses hageja kanda.
  4. Hageja on palunud oma apellatsioonimenetlusega seonduvate menetluskuludena kindlaks määrata 1 375 eurot, s.o 13,75 tunni suuruse ajakulu eest tunnitasuga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul saab tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) pidada hageja esindaja kvalifikatsiooni arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks.
  5. Hageja esindaja on apellatsioonimenetluses teinud järgmisi toiminguid: 1) maakohtu otsuse analüüs (0,75 h), 2) apellatsioonkaebuse analüüs ja õigusliku positsiooni kujundamine (1 h), 3) 15.06.2016 vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (9 h), 4) kostja 08.08.2016 menetlusdokumendi ja uute tõendite analüüs (0,5 h), 5) vastavalt kohtunõudele 23.12.2016 seisukoha koostamine kostja taotlusele uute tõendite vastuvõtmiseks (1 h), 6) 05.04.2017 seisukoha koostamine (1,5 h). Ringkonnakohtu arvates hageja esindaja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ei ole TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses, vaid on osaliselt ülemäärased. Kostja on esitanud vastuväite hageja menetluskuludele ainult 05.04.2017 seisukoha koostamise osas. Muus osas kostjal vastuväiteid ajakulule ei ole.
  6. Ringkonnakohtu arvates saab maakohtu otsuse analüüsile pidada piisavaks 0,75 tunni asemel 0,5 tundi, arvestades otsuse pikkust ja ka asjaolu, et hagejal oli sama lepinguline esindaja ka maakohtu menetluses, kes pidi olema vaidluse asjaoludest teadlik. Apellatsioonkaebuse analüüsile ja 15.06.2016 vastuse koostamisele peab ringkonnakohus põhjendatuks 10 tunni asemel kokku 6 tundi, arvestades mh menetlusdokumentide pikkust ja juba maakohtu menetluses esitatud seisukohtade kordamist. Kostja 08.08.2016 menetlusdokumendi ja uute tõendite analüüsi 0,5 tundi peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks. 23.12.2016 seisukoha koostamisele peab ringkonnakohus põhjendatuks ajakuluks 1 tunni asemel 0,5 tundi. 05.04.2017 seisukoha koostamisele kulunud aega peab ringkonnakohus põhjendatuks 1,5 tunni asemel 0,5 tundi, kuna hageja kordas oma varasemaid väiteid ning menetluskulude nimekirja koostamise osas ei kuulu menetluskulud hüvitamisele. Seega kokku peab ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvaid hageja lepingulise esindaja kulu 8 tunni, s.o 800 euro ulatuses. Seega tuleb hageja 16
(18)17 apellatsioonimenetlusega seonduvate menetluskuludena kindlaks määrata 800 eurot, millest kostja peab vastavalt menetluskulude jaotusele hagejale hüvitama 33% ehk 264 eurot.
  1. Kostja on palunud oma apellatsioonimenetlusega seonduvate menetluskuludena kindlaks määrata 2 785 eurot, s.o riigilõiv 500 eurot, millest 325 eurot kostja tasus 04.05.2016 ja 175 eurot 19.05.2016, ja 2 285 eurot lepingulise esindaja kulu 22,85 tunni suuruse ajakulu eest tunnitasuga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul saab tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) pidada kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks.
  2. Kostja esindaja on apellatsioonimenetluses teinud järgmisi toiminguid: 1) 11.04.2016 kohtuotsusega tutvumine (0,5 h); 2) 16.05.2016 apellatsioonkaebuse koostamine (14,5 h); 3) 15.06.2016 apellatsioonkaebuse vastusega tutvumine (0,75 h); 4) 08.08.2016 apellatsioonkaebuse vastusele seisukoha koostamine (5,0 h); 5) 23.12.2016 vastustaja seisukohaga tutvumine (0,1 h); 6) 19.04.2017 vastustaja 05.04.2017 seisukoha ja menetluskuludega tutvumine ja vastuse koostamine (2,0 h). Ringkonnakohtu arvates kostja esindaja apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ei ole TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses, vaid on osaliselt ülemäärased. Hageja on esitanud vastuväite kostja menetluskuludele apellatsioonkaebuse koostamise, 08.08.2016 vastuse ja taotluse koostamise ajakulu suuruse osas.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulisel esindajal 11.04.2016 kohtuotsusega tutvumisele kulunud 0,5 tundi mõistlik ja põhjendatud ajakulu. Nimetatud ajakulu on samaväärne kostja esindaja ajakuluga seoses 11.04.2016 kohtuotsusega tutvumisega. Ringkonnakohtu arvates ei ole aga 16.05.2016 apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 14,5 tundi vastavuses dokumendi sisu ja mahuga. Kostjal oli sama lepinguline esindaja ka maakohtu menetluses, kes pidi olema vaidluse asjaoludest teadlik, ning apellatsioonkaebuses on korratud maakohtule esitatud väiteid. Apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud mõistlikuks ajaks peab ringkonnakohus 6 tundi. 15.06.2016 apellatsioonkaebuse vastusega tutvumisega seoses on ringkonnakohtu arvates mõistlik ja põhjendatud ajakulu 0,75 tunni asemel 0,5 tundi. 08.08.2016 apellatsioonkaebuse vastusele seisukoha koostamise ajakulu 5 tundi peab ringkonnakohus täies ulatuses põhjendamatuks, sest kostjal ei olnud kohustust hageja vastusele vastata ning kostja vastuses sisaldunud tõendite vastuvõtmise taotluse jättis ringkonnakohus 05.01.2017 määrusega rahuldamata. 23.12.2016 hageja seisukohaga tutvumisele kulunud 0,1 tundi on põhjendatud kulu. 19.04.2017 hageja 05.04.2017 seisukoha ja menetluskuludega tutvumisele ja vastuse koostamisele peab ringkonnakohus põhjendatuks kuluks 2 tunni asemel 0,5 tundi, kuna kostja kordas oma varasemaid väiteid ning menetluskulude nimekirja koostamise osas ei kuulu menetluskulud hüvitamisele. Seega kokku peab ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduvaid kostja lepingulise esindaja kulu 7,6 tunni, s.o 760 euro ulatuses. Seega tuleb kostja apellatsioonimenetlusega seonduvate menetluskuludena kindlaks määrata 1 260 eurot (sh riigilõiv 500 eurot ja lepingulise esindaja kulu 760 eurot), millest hageja peab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjale hüvitama 67% ehk 844,20 eurot.
  4. Arvestades menetluskulude jaotust, peab kostja hüvitama hagejale 33% hageja menetluskuludest, s.o 1 047,09 eurot, sh 783,09 eurot menetluskuludena maakohtus ja 264 menetluskuludena ringkonnakohtus. Hageja peab hüvitama kostjale 67% kostja menetluskuludest, s.o 1 423,75 eurot, sh 579,55 eurot menetluskuludena maakohtus ja 844,20 eurot menetluskuludena ringkonnakohtus. 17
(18)18 74. TsMS § 445 lg 1 alusel kohus tasaarvestab poolte menetluskuludest tulenevad vastastikused nõuded, mille tulemusel mõistab ringkonnakohus Dodo Studio OÜ-lt ETS Logistics OÜ OÜ kasuks välja menetluskulud summas 376,66 eurot. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb Dodo Studio OÜ-lt välja mõistetud menetluskuludelt tasuda ETS Logistics OÜ-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 18
(18)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.