3-15-3236/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

1. märts 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-3236 Kohtuasi R.K. kaebus lühiajalisele kokkusaamisele seatud piirangutega Viru Vangla poolt tekitatud 500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: R.K. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta R.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4. Võtta asja materjalide juurde haldusasja nr 3-13-23 toimik. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 11.04.
5. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. 28.09.2012 on kinnipeetav R.K. (edaspidi kaebaja) esitanud Viru Vanglale taotluse (haldusasja nr 3-13-23 toimiku leht 10), milles palus võimaldada 02.10.2012 lühiajaline kokkusaamine kahe õega ilma vaheseinata ruumis, et oleks võimalik vahetult ja korraga suhelda. 28.09.2012 otsusega nr 610/35880-1 (sama toimiku leht 11) jäeti taotlus rahuldamata. 23.09.2014 kohtuotsusega (sama toimiku lehed 147-150) rahuldas Tartu Halduskohus kaebaja poolt eelnimetatud otsuse ja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks 07.01.2013 esitatud kaebuse (sama toimiku lehed 1-9). Kohtuotsus jõustus 14.10.
7. 28.09.2015 esitas kaebaja Viru Vanglale taotluse 500 euro suuruse 1 mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 5-7). 27.11.2015 vastusega nr 6-16/133-2 (tl 89) tunnistati eksimust ja vabandati kaebaja ees, kuid jäeti kahju hüvitamise nõue rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
8. 28.12.2015 koostatud kaebuses (tl 1-4) palus kaebaja, et kohus mõistaks talle 02.10.2012 toimunud lühiajalisel kokkusaamisel põhjustatud kannatuste läbi Viru Vangla (edaspidi vastustaja) poolt tekitatud mittevaralise kahju eest välja 500 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et oli oma perekonna- ja eraelu mitteaustamise tõttu nördinud ja solvunud, kannatas hingelist ja emotsionaalset valu ning tundis alandust. Seejuures ta selgitas, et ei saanud õdedega omavahel kallistada, üksteist puudutada ning polnud vahetut emotsionaalset silmast-silma kontakti ja õdedega korraga rääkimise võimalust ning lisas, et ei olnud neid juba üle kümne aasta näinud. Kohtueelse nõude peale esitatud vastuse viiteid julgeolekukaalutlustele ja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-40-14 pidas ta alusetuteks ja tagantjärele otsituteks väites, et jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-13-23 mingit julgeolekuohtu ei tuvastatud.
9. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 17-18) paluti jätta kaebus rahuldamata ning teatati, et jäädakse kohtueelse menetluse vastuse seisukohtade juurde. Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-40-14 tuginedes väideti, et seadusest ei tulene lühiajalise kokkusaamise osalistele subjektiivset õigust nõuda kokkusaamist ilma vaheseinata ruumis. Veel väideti, et kaebajale on olnud erinevad võimalused vanglaväliseks suhtlemiseks tagatud, mistõttu polnud ühekordne ebaproportsionaalne piirang tema õigusi sedavõrd intensiivselt riivav, et seda saaks pidada inimväärikuse alandamiseks või eraelu puutumatuse rikkumiseks. Üleelamiste rahalist hüvitamist ei peetud põhjendatuks veel ka seetõttu, et pikaajalise vanglas viibimise tõttu ei saanud kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamise viis ja ruumide tingimused üllatuslikud olla ja tema poolt nimetatud üleelamisi tekitada ning lisati, et kokkusaamisele järgneva poole aasta jooksul pole ta meditsiiniosakonna poole pöördunud või psühholoogilise abi vajadusest teavitanud. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Käesolevas asjas ei saa haldusasja nr 3-13-23 jõustunud kohtuotsuse tõttu olla enam vaidlust selles, et vastustaja 28.09.2012 otsus nr 6-10/35880-1 ja toiming, millega ei tagatud kaebajale võimalust suhelda 12.10.2012 lühiajalisel kokkusaamisel vaheseinaga ruumis mõlema õega korraga, olid õigusvastased. Seega ei käsitle kohus rohkem nimetatud küsimust ning lahendamist vajab üksnes, kas seeläbi sai kaebajale tekkida niisugune mittevaraline kahju, mida saab heastada ainult tema poolt nimetatud suurusega rahaline hüvitis.
11. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s
12. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad RVastS § 9 lg-d 1 ja
13. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist muuhulgas ka eraelu puutumatuse ja väärikuse alandamise puhul, kuid vaid haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse (VÕS) § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust. 2
14. Antud juhul on kinnitust leidnud vaid avaliku võimu õigusvastane süüline tegevus kaebuse õigusliku alusena viidatud põhiseaduse §-st 26 tuleneva põhiõiguse realiseerimisel. Puudub aga kahju, sest nimetatud sättes ettenähtud perekonna- ja eraelu puutumatuse piiramine seeläbi, et lühiajalisel kokkusaamisel sealt kinnipeetavale oma perekonnaliikmetega suhtlemisel piirangud klaasist vaheseina ja telefoni kasutamise näol, võis küll olla talle ebamugav, kitsendada tema suhtlemisvabadust, tekitada solvumist ning talle seeläbi ka hingelisi üleelamisi põhjustada, kuid see ei tähenda tingimata veel rahas mõõdetava ja sellisena hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist. VÕS § 134 lg-st 2 tulenevalt on isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju rahas hüvitamine mõeldav vaid juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige sellest põhjustatud hingeline valu seda õigustab. Kaebaja poolt kohtueelses nõudes osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-27-02 punktis 13 on leitud, et põhiseaduse § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning vastav kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Ka tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-11-04 punktis 17 ei peetud isiklike õiguste rikkumise korral põhjendatuks reageerida tingimata rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Lahendi nr 3-3-1-44-06 punktis 13 jagas halduskolleegium seda seisukohta leides, et väiksema mõjuga rikkumise puhul pole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Need seisukohad on käesoleva kaebuse põhjustanud erinevatele asjaoludele vaatamata igati kohased. Kaebaja ei saanud küll tema poolt soovitud viisil oma õdedega suhelda, kuid on siiski äärmiselt kaheldav, kas tema poolt väidetud valu ja kannatusi saab ikka pidada nii suureks, et neid on võimalik hüvitada ainult rahaga. Tegemist oli üksnes vahetule suhtlemisele kohaldunud piiranguga, üldse ilma lühiajalise kokkusaamise läbi toimuva suhtlemise võimaluseta pole teda jäetud ning tema elukorraldusele, vaimsele seisundile ja väärikusele pole vanglateenistuse ametnike vastav tegevus püsivaid tagajärgi kaasa tuua saanud. Kohtuotsusega on vastustaja tegevus õigusvastaseks tunnistatud, kaebuse nõude kohta kohtueelses menetluses koostatud otsuses on vastustaja oma eksimust tunnistanud ning toimunu pärast vabandanud. Need asjaolud koosmõjus moodustavad igati piisava ja kohase hüvitise nende kannatuste eest, mida soovitud viisil suhtlemise saamata jäämine talle tekitada sai. 03.01.2013 haldusasjas nr 3-13-23 koostatud kaebuses on kaebaja ise ka leidnud, et piisavaks hüvitiseks võib talle olla kohtuotsus, millega tuvastatakse vangla poolne õigusvastane käitumine.
15. Piisavat alust kaebaja poolt soovitud suurusega rahalise hüvitise määramiseks ei tulene ka kaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest. Lahendis Krawczak vs Poola märkis EIK ära Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 rikkumise osas ära, et valitsus ei osanud selgitada, miks kohaldati pooltel kokkusaamistel klaasseina ja sisetelefoni näol piiranguid ja pooltel aga mitte ning lisaks tuvastati ka artikli 5 lg 3 rikkumine, kuna ligikaudu nelja aasta pikkuse kohtueelse kinnipidamise kohta ei esitatud kinnipidamise pikendamise määrustes mõjuvaid ja piisavaid põhjendusi. Lahendis Trosin vs Ukraina oli aga klaasist vahesein vaid üks välja toodud EIÕK artikkel 8 rikkumistest. Lisaks märgiti ära ka külastajate arvu piiramine, põhjendamatult pikad intervallid kokkusaamiste vahel, vestluste pealt kuulamine ning artikli 34 riive kirjade avamise läbi.
16. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg 1 alusel hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 3