KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2017.a, Tartu Tsiviilasja number 2-16

§ 101lg 1), ei ole tema vajaduste tõendamine vajalik.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (

§ 97p 2).

Maakohus leidis, et hageja on Kohtla-Järve Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilane ja tal puudub sissetulek. Maakohus jättis tähelepanuta kostja võõrkeelsed varalist seisundit tõendavad dokumendid (tl 43-47 ja 50-55) Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et kostja 2 sissetulek on 1200 eurot ja talle kuulub sõiduauto. Maakohus leidis, et kostja väide, et üürikorteri igakuisteks kuludeks on 725 eurot 40 senti, on tõendamata. Hageja abikaasale A.V.ile kuulub sõiduauto Mazda 6

§ 102lg 2).

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ülalpidamiskohustus on ka hageja emal ja hageja abikaasal, kuid leidis, et nimetatud asjaolu ei anna alust kostja vabastamiseks elatise maksmisest. Kostja ei ole tõendanud

§ 102sätestatud ülalpidamiskohustusest vabastamise aluste olemasolu.

Hageja abikaasa on üliõpilane, kellel kohtule esitatud tõendite kohaselt puudub sissetulek, seega ei ole ta käesoleval ajal võimeline andma oma abikaasale (hagejale) ülalpidamist oma tavapärast ülalpidamist kahjustamata (

§ 107lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas Viru Maakohtu
2. detsembri 2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti. Välja ei ole selgitatud asjas tähtsust omavat asjaolu. Kohus ei ole jaganud tõendamiskoormust ja rikutud on selgitamiskohustust; 2) on maakohus jätnud enamuse kostja esitatud seisukohti tähelepanuta ja vastuväited täielikult analüüsimata; 3) on maakohus otsuse punktis 7 vääralt tõlgendanud elatisraha suurust. Elatisraha suurus alaealisele on määratletud

§ 101lg 1.

Täiskasvanud isiku elatisraha suurust ei ole perekonnaseaduses kindlaks määratud. Hageja oleks pidanud tõendama elatisraha vajaduse suurust (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-119-15 p-d10-11); 4) ei ole hageja esitanud tõendeid, kas talle makstakse muid sotsiaaltoetusi; 5) on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et hageja sünnitas lapse ja vähemasti 18 kuud peale sünnitust ei ole võimeline õppetööst osa võtma. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et hagejale makstakse alates lapse sünnist emapalka, mis samuti katab tema vajadused mitmekordselt. Kostja ülalpidamisel on kolm alaealist last ja lapsehoolduspuhkusel viibiv abikaasa. Alates veebruarist 2017 on kostja töötu ja elatub sotsiaaltoetustest.

1. Hageja leiab, kostja apellatsioonkaebus on paljasõnaline. Apellant ei ole kaebuses viidanud mitte ühelegi maakohu poolt väidetavalt rikutud või ebaõigesti kohaldatud materiaal- ja menetlusõiguse normile. Riigikohtu
2. jaanuari 2014 otsuse 3-2-1-165-13 kohaselt saab kohus elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (p 12) ning lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (p.15). Kostja ei ole õigustatud nõudma kohtult teise vanema poolt kohustuse täitmist ja selle kontrollimist. Hagejale riigi poolt makstav noore ema toetus ei ole aluseks kostja vabastamiseks elatise maksmisest hagejale seadusega kehtestatud miinimumsuuruses. 3
3. Hageja esitas Viru Maakohtu
4. detsembri 2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostjalt välja mõistmata tagasiulatuva elatise hageja kasuks alates
5. märtsist 2016 ning jättis lahendamata otsuse viivitamata täitmise nõude. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning ei ole lähtunud elatisenõude lahendamisel hagiavaldusest, mille tulemusena on maakohus jätnud tähelepanuta

§ 108

, mis võimaldab elatise mõista välja tagasiulatuvalt; 2) ei ole maakohus lahendanud kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramise nõuet; 3) jätkas hageja 2016 ja jätkab 2017.a õpinguid XXX Gümnaasiumis, kuid kostja elatist hagejale ei maksa. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme ja kohaldanud asjas ebaõigesti materiaalõigust, mille tulemusena on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele. Asja menetlemisel maakohtus on rikutud eelmenetluse ülesandeid. Asjas on vaja koguda täiendavaid tõendeid hageja ülalpidamisvajaduse ja kostja varalise seisundi kohta. Ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
2. Hageja on kostja täisealine laps, kes taotleb kostjalt elatise väljamõistmist

§ 97p 2 alusel.

Hageja jätkas täisealiseks saamisel keskhariduse omandamist ja teeb seda käesoleval ajal XXX Gümnaasiumis. Vastavalt kooli

1. märtsi 2017 tõendile on hageja õpingute lõpetamine planeeritud juunis
2. Kostja väited selles, et hageja ei jätka lapse sünni tõttu oma õpinguid, ei ole asjas tõendamist leidnud. Hageja on abielus A.V.iga, abielu on registreeritud X. juunil
3. Abielust on sündinud 2016 laps D.V.. Hageja esitas hagi
4. juulil 2016, kuid nõuab elatist alates
5. märtsist 2016, mil lõppes Viru Maakohtu
6. septembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-42445 kostjale pandud elatise maksmise kohustus hagejale alaealise lapsena. Viidatud kohtuotsuse alusel pidi kostja tasuma hagejale elatist kuni hageja täisealiseks saamiseni seadusega sätestatud miinimummääras (lk 9). Kostja elab asja materjalide kohaselt Saksamaal ja tal on kaks alaealist last. Apellatsioonimenetluses avaldas kostja, et tal on sündinud veel üks laps, kuid ei ole seda väidet tõendanud.
7. Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates
8. juulist 2016 elatise 215 eurot kuus, kuid mitte vähem kui perekonnaseadusega kehtestatud alammäära ühe lapse kohta kuus kuni õpingute lõpuni XXX Gümnaasiumis, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses elatise välja mõistmist alates
9. märtsist 2016, st tagasiulatuvalt ka perioodi eest enne hagi esitamist. Kostja taotleb oma apellatsioonkaebuses hagi täies ulatuses rahuldamata jätmist.
10. Ringkonnakohus vastab kõigepealt hageja apellatsioonkaebusele. Hageja on apellatsioonkaebuses põhjendatult märkinud, et maakohus on jätnud võtmata seisukoha hageja nõude osas saada elatist ka perioodi eest enne hagi esitamist
11. juulil
12. 4 Kuigi maakohus on kohtuotsuse resolutsiooni sõnastuse kohaselt hagi rahuldanud, ei ole ta sisuliselt seda täies ulatuses teinud, sest kohtuotsuse resolutsioonist ega põhjendustest ei nähtu maakohtu seisukohta hageja nõude osas saada kostjalt elatist perioodi eest
13. märts –
14. juuli
15. Maakohus on rikkunud TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 5 sätestatut, sest ei ole teinud otsust hageja kõigi nõuete osas.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul otsustada ka nimetatud nõude lahendamise üle. Hageja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. 12. Järgnevalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebusele. Kostja üks peamisi vastuväiteid hagile on selles, et alates abiellumisest peaks hagejat ülal pidama tema abikaasa. Abikaasa ülalpidamiskohustus tuleneb

§ 16

lg-s 1 sätestatud abikaasade vastastikusest kohustusest pidada oma töö ja varaga perekonda ülal, sh hõlmab perekonna ülalpidamine

§ 16

lg 2 järgi tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks. Seejuures peavad abikaasad

§ 15

lg 1 kolmanda lause järgi perekonna vajaduste rahuldamise ühiselt korraldama ning selleks peavad abikaasad

§ 15

lg 2 järgi osalema oma võimaluste kohaselt sissetuleku hankimises ning kumbki abikaasa peab kasutama parimal viisil oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

§ 107

lg 1 kohaselt annab abivajava isiku abikaasa ülalpidamist enne abivajava isiku sugulasi. Kui abikaasa ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Abikaasa eeliskohustus kehtib ka olukorras, kus täisealiseks saanud isik vajab ülalpidamist seoses sellega, et jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist. Hageja vastupidised seisukohad on ebaõiged. Maakohus on käesolevas asjas tuvastanud, et hageja abikaasa on üliõpilane, kellel puudub sissetulek. Ringkonnakohtus on hageja avaldanud, et tema abikaasa sissetulekuks on õppetoetus. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas hageja abikaasa on tema varalist seisundit ja kohustusi (sh alaealise lapse ülalpidamisekohustus) arvestades võimeline abikaasale ülalpidamist andma oma tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et hageja abikaasa ei ole seda võimeline tegema, võib hageja ülalpidamiskohustus tekkida

§ 97p 2 alusel hageja vanematel, sh kostjal.

13. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et täisealise lapse elatisnõudele saab kohaldada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuuruse nõuet.

§ 101

on pealkirjastatud „elatis alaealisele lapsele“ ning selles sätestatu ei ole automaatselt kohaldatav olukorras, kus elatist oma vanemalt nõuab täisealine laps ajal, mil ta jätkab hariduse omandamist. Seega on maakohus ebaõigesti sidunud kohtuotsuse resolutsioonis väljamõistetava elatise perekonnaseadusega sätestatud elatise miinimummääraga. Ka on maakohus asunud ebaõigele seisukohale selles, et seadusega ettenähtud miinimummääras elatise nõudmise tõttu ei pea hageja tõendama oma vajadusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu seisukoha tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15 (p 10) selles, et täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes tuleb lähtuda

§ 99lg-st 1.

Sellises asjas ei saa kohaldada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ega lähtuda sellest, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. Kostja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. 14.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Seega tuleb hagejal elatise 5 saamiseks tõendada oma vajadusi hageja tavalisest elulaadist lähtudes. Hageja ei ole seda teinud. Hageja esitas ringkonnakohtule andmed enda sissetulekute ja väljaminekute kohta ühes kuus. Asja materjalide kohaselt on hageja perekond praegusel ajal kolmeliikmeline, perekonda kuuluvad ka abikaasa ja alaealine laps. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud andmetest nähtuvalt on hageja perekonna sissetulekuteks abikaasa vajaduspõhine õppetoetus 220 eurot kuus, peretoetus 100 eurot kuus ja vanemahüvitis 348 eurot kuus, kokku 668 eurot kuus. Hageja kulud ühes kuus on 840 eurot. Hageja ei ole avaldanud, kas tegemist on tema isiklike või perekonna kogukuludega. Kulude struktuurist lähtuvalt (eluruumi üüriarved, elekter, internet, transpordikulu, sõiduauto remont ja hooldus, olmekeemia jms ) võib eeldada, et vähemalt osad loetletud kulutused on hageja kolmeliikmelise perekonna ühised kulud ja neid ei saa arvestada üksnes hageja kuludena. Hageja ülalpidamisvajaduse suuruse kindlakstegemiseks on maakohtul vajalik tuvastada nii hageja isiklikud vajadused kui ka hageja osa perekonna ühistest kuludest.

1. Põhjendatud on kostja seisukoht, et hageja ülalpidamisvajaduse hindamisel tuleb arvesse võtta ka hagejale riigi poolt makstavat lapsetoetust (makstakse kuni hageja
2. aastaseks saamiseni perehüvitiste seaduse § 17 lg 2 alusel), samuti hageja poolt pärast lapse sündi saadavat vanemahüvitist. Alates
3. jaanuarist 2017 kehtiva perehüvitiste seaduse § 32 alusel makstava vanemahüvitise eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek vanemahüvitise määra ulatuses. Enne
4. jaanuari 2017 reguleeris riiklike peretoetuste maksmist vanemahüvitise seadus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, millisel perioodil ja millises suuruses on hageja saanud riiklikke toetusi. Riigikohus on asunud tsiviilasja nr 3-2-1-37-11 p-s 16 seisukohale, et osa ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadusi võib olla kaetud riiklike peretoetustega ja seda tuleb arvestada juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel ka nimetatud kostja vastuväidetega arvestama.
5. Maakohus peab hageja ülalpidamisvajaduse kindlaks tegemisel arvestama veel asjaoluga, et hageja soovib kostjalt elatist alates
6. märtsist 2016 kuni õpingute lõpuni (eelduslikult juunis 2017). Nimetatud perioodil on seoses hageja abiellumisega ning lapse sünniga hageja perekonna (leibkonna) suurus muutunud. On võimalik, et seoses perekonna suuruse muutumisega on muutunud ka hageja osa perekonna (leibkonna) kogukuludest. Hageja ülalpidamise ulatuse määramisel peab maakohus nimetatud asjaolud välja selgitama ja tuvastama hageja ülalpidamise vajaduse kogu perioodi osas, mil hageja kostjalt elatist nõuab.
7. Kostja on menetluses avaldanud, et hagi rahuldamisel võivad kostja teised lapsed sattuda hagejaga võrreldes halvemasse olukorda. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 97

p 2 alusel esitatud täisealiseks saanud õppiva lapse ülalpidamisnõude lahendamisele kohaldub

§ 102lg 1.

Kuigi ülalpidamise ulatus on

§ 99

lg 1 järgi määratud ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest lähtudes, tuleb ülalpidamiseks kohustatud isikult elatist välja mõistes arvestada

§ 102ja § 105 lg 3 järgi ka tema varalist seisundit.

Seega tuleb elatist

§ 97

p 2 alusel välja mõistes arvestada, et

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt Riigikohtu 8. jaanuari 6 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 18). Hageja mõlemad vanemad on

§ 97p 2 alusel ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud.

Põhjendatud on kostja apellatsioonkaebuse seisukoht, et asjas on vajalik välja selgitada hageja ema M.D. sissetulekud ja varaline seisund, samuti tema panus hageja ülalpidamisse. Ilma neid andmeid teadmata ei ole maakohtul võimalik võtta seisukohta kostja kui osavõlgniku kohustuse suuruse osas. Kostja on esitanud taotluse hageja ema kaasamiseks kostjana (lk 41) ja heidab maakohtule ette taotluse osas seisukoha võtmata jätmist. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et TsMS § 205 lg 2 järgi saab kostjaks olla üksnes isik, kelle vastu hageja hagi esitab. Kohus ei saa ise kedagi kostjana menetlusse kaasata ning seetõttu ei saanud maakohus kostja taotlust M.D. kostjana kaasamiseks rahuldada. Kui hageja teine vanem täidab ülalpidamiskohustust, siis puudub hagejal alus hagi esitamiseks mõlema vanema vastu. Ringkonnakohus märgib, et hageja ema sissetulekute, varalise seisundi ja panuse hageja ülalpidamisse kindlakstegemine on võimalik ka ilma hageja ema menetlusse kaasamata. Maakohus peab selles osas pooltele selgitama tõendamiskoormist ja saab poole taotlusel pooli abistada tõendite kogumisel (TsMS § 236 lg 2). Hageja emal on võimalik astuda menetlusse kolmanda isikuna TsMS § 213 lg 1 alusel. 18.

§ 102

lg-st 1 tuleneb, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 järgi ei vabane vanem üksnes alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab sellises olukorras kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, kuid alla miinimummäära saab elatist vähendada üksnes mõjuval põhjusel.

§ 102

lg 2 kohaldub juba selle sõnastuse järgi üksnes alaealise lapse ülalpidamise korral ning muudel juhtudel võib ülalpidamist andma kohustatud isik

§ 102

lg 1 alusel ülalpidamiskohustusest vabaneda (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Seega asus maakohus vääralt seisukohale, et kostja ei vabane

§ 102

lg 2 järgi ülalpidamiskohustusest varalise seisundi tõttu ja peab oma vajadusi piirama ning hagejat endaga ühetaoliselt ülal pidama. Ringkonnakohus märgib, et vanema kohustus kasutada

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda seda, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, milline on kostja varaline seisund ja kas kostja on oma varalist seisundit ning muid kohustusi arvestades võimeline andma hagejale ülalpidamist hageja nõutud ulatuses. Kostja elab Saksamaal ja on ise avaldanud oma sissetulekuna 1200 eurot kuus ning üürikulu suuruseks 725 eurot kuus. Maakohus on üürikulu suurust käsitlenud tõendamata väitena. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et hageja on esitanud maakohtu menetluses ka kirjaliku taotluse kostja varalise seisundi välja selgitamiseks (lk 128). Maakohus on jätnud taotluse rahuldamata põhjendusega, et vastavate õigusabi nõuete esitamine Saksamaale pikendaks asja menetlusaega ning maakohus tuvastas kostja enda väidete alusel, et kostja on suuteline hagejat ülal pidama. Maakohtul tuleb hageja taotlus ringkonnakohtu seisukohti arvestades uuesti läbi vaadata. Seejuures saab maakohus TsMS § 230 lg 4 alusel kostjat kohustada esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha TsMS § 230 lg-s 5 nimetatud järelpärimine. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et võõrkeelsed dokumentaalsed tõendid tuleb esitada koos tõlkega (TsMS § 33 lg 1). Kostja poolt esitatud tõendid oma sissetulekute kohta on esitatud saksa keeles (lk 43-47, 52-55) ja maakohus ei ole neid tõendeid hinnanud. 7
2. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama hageja vajadused, tema abikaasa ning tema kummagi vanema ülalpidamiskohustuse ulatuse, arvestades nende sissetulekut ja varalist seisundit ning seda, et kostjal on ka teised alaealised lapsed, kelle vajadused ei tohi jääda olulises osas kaitseta.
3. Hageja taotleb maakohtu otsuse viivitamata täitmisele pööramist. TsMS § 468 lg 3 kohaselt tunnistab kohus elatise väljamõistmise otsuse hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Maakohus jättis hageja taotluse osas seisukoha võtmata. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma seisukoha ka nimetatud hageja taotluse osas.
4. Menetluskulude jaotise otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Viivi Tomson Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 8