← Eesti

3-15-2935/8

Obsah (4)§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 02.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2935 Haldusasi A. A. kaebus Maksu- ja Tolliam

) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-2935 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. A. A. sõlmis 15.12.2014 Sankt-Peterburgis sõiduki Mercedes-Benz CLA 200 (sõiduk Mercedes-Benz) ostu-müügilepingu nr 14-
  2. Sõiduki vastuvõtu-üleandmise akt vormistati 27.03.2015 (tl 8-11).
  3. A. A. esitas 28.03.2016 Maksu- ja Tolliametile (MTA) reisija deklaratsiooni (tl 12-14), deklareerides liiduvälisest riigist Eestisse toimetatava kaubana sõiduki Mercedes-Benz.
  4. MTA koostas A. A. reisija deklaratsiooni alusel 30.03.2015 tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407, mille kohaselt kuulub sõidukiga Mercedes-Benz seonduvalt tasumisele tollimaks 2612,76 eurot ja käibemaks 5748,07 eurot, kokku 8360,83 eurot (tl 15).
  5. A. A. tasus tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407 alusel 31.03.2015 8360,83 eurot (tl 16).
  6. A. A. esitas 30.06.2015 MTA-le taotluse tollideklaratsiooni kehtetuks tunnista-miseks ning deklaratsiooni alusel tasutud maksusumma tagastamiseks (tl 17-19).
  7. MTA lükkas 04.09.2015 otsusega nr 9-11/00276-3 A. A. 30.06.2015 avalduse tagasi (tl 20-21). Sõiduk Mercedes-Benz oli tollideklaratsiooni esitamise ajaks olnud taotleja kasutuses 4 päeva, seega ei ole tollimaksuvabastuse kohaldamine õigustatud. Täidetud ei ole Euroopa Liidu (EL) Nõukogu määruse nr 1186/2009, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (määrus 1186/2009), art 4 p-s a sätestatud nõue, mille kohaselt, välja arvatud teatud põhjendatud juhtudel, peavad isiklikud asjad kuuluma või olema isiku kasutuses tema endises alalises elukohas vähemalt kuus kuud enne ümberasumist. Maksuvabastuse kohaldamiseks peab isik vastama maksuvabastuse kohaldamise tingimustele. Juhul, kui maksuvabastuse tingimused täidetud ei ole, puudub maksuhalduril kaalutlusõigus otsustamaks maksuvabastuse kohaldamise üle. Imporditud sõiduk kuulub maksustamisele tolli- ja käibemaksuga vabasse ringlusesse lubamisel, sest määruse 1186/2009 art-te 4 ja 5 tingimused ei ole täidetud.
  8. Sõidukile Mercedes-Benz Euroopa Ühenduse tüübikinnituse saamiseks tasus A. A. 10.09.2015 Autest OÜ-le 648 eurot sõiduki katselaboris ülekontrollimise eest (tl 31).
  9. A. A. esitas 05.10.2015 MTA 04.09.2015 otsusele vaide (tl 22-24).
  10. MTA jättis 23.10.2015 vaideotsusega nr 6-1/3040-2 vaide rahuldamata (tl 25-26). 1) Kuivõrd sõiduki puhul on vaieldamatult tegemist äratarvitamatu kaubaga (ei lakka sihipärasel kasutamisel eksisteerimast), siis ei ole sõiduki puhul maksuvabastuse tingimuse osas oluline välja selgitada omandiõiguse tekkimise momenti, vaid oluline on, millise aja jooksul on vaide esitaja sõidukit kasutanud. Vaide esitaja sai sõiduki enda valdusesse (ja järelikult tekkis tal võimalus seda ka kasutada) 4 päeva enne vaidlusaluse tollideklaratsiooni esitamist. Samas leiab vaide esitaja, et antud juhtumil tuleb asuda seisukohale, et tegemist on määruse 1186/2009 art 4 p-s a märgitud „teatud põhjendatud juhtumiga“. Eeltoodud seisukohta põhjendatakse vaides asjaoluga, et autoostu tellimuse tegemise ajal ei olnud ta teadlik sellest, et ta asub EL-i elama ja tal oli soov sõidukit kasutada oma elukohas – Venemaa Föderatsioonis. Samuti viidatakse vaides määruse mõttele, mis vaide esitaja arvates on majanduse kaitse ning millest tulenevalt tuleb „teatud põhjendatud juhtumi“ sisustamisel arvestada neid juhtumeid, kus tegemist on asjadega, mida ei kasutata ühenduses kaubanduslikel eesmärkidel. 2

(10)3-15-2935 2) MTA vaide esitaja poolse määruse eesmärgile ja mõttele antud sisuga ei nõustu. EL tollimaksuvabastuste süsteemi eesmärgiks üldisemas plaanis on küll EL majanduse kaitse, kuid nähtuvalt määruse art-st 4 kohaldatakse maksuvabastust üksnes isiklike asjade suhtes, mis sama määruse art 2 lg 1 p c kohaselt on mis tahes asjad, mis on ette nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste rahuldamiseks. Seega on ümberasuja maksuvabastuse kohaldamine määruse I pt kohaselt kaubanduslikul eesmärgil imporditavate kaupade suhtes üldse igasugustel tingimustel välistatud. 3) Ümberasuja maksuvabastuse kohaldamise eesmärgiks on eelkõige soodustada isikute kolmandatest riikidest EL-i elama asumist. Seda eelkõige sellisel viisil, et ümberasuja ei peaks oma tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks vajalikelt esemetelt nende EL-i toimetamisel maksukulu kandma (eeltoodud eesmärk on tuletatav määruse art 2 p-s c sätestatud isiklike asjade mõistest ning sellest, et ümberasuja maksuvabastust kohaldatakse üksnes isiklikele asjadele). Seega tuleb ümberasuja maksuvabastust kohaldada nendele isiklikele asjadele, mida ta oma tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks kolmandas riigis elamise ajal kasutas. Antud juhul on ilmne, et sõiduki sai vaide esitaja enda valdusesse alles 4 päeva enne tollideklaratsiooni esitamist, mistõttu ei kuulunud see tema tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks ettenähtud asjade hulka hetkel, mil vaide esitaja elas alaliselt kolmandas riigis. 4) Määruse art 4 p-s a sätestatud „teatavate põhjendatud juhtude“ all tuleb silmas pidada eelkõige olukordi, kus ümberasuja on kolmandas riigis soetanud enda tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks mõne eseme ning on seda eset juba reaalselt oma majapidamisvajaduste rahuldamiseks ka kolmandas riigis kasutanud ning sellise kasutamisega harjunud (st sellest esemest on juba saanud tema nn harjumuspärane majapidamise osa) ning nüüd ootamatult ja etteplaneerimatult tuleb tal ühendusse ümber asuda nii, et täitunud ei ole 6 kuud vastava eseme soetusest. Oluline on see, et vastav soetatud ese peab ümberasuja majapidamises mängima olulist rolli (seda just läbi selle, et ümberasuja on selle kasutamisega harjunud ning see on tavapärase majapidamise nn kvaliteedi säilitamiseks oluline). Sõiduk, mida on kasutatud 4 päeva, nimetatud erandi alla ei mahu kuna ta ei moodusta endast ümberasuja nn harjumuspärast majapidamise osa. 10. A. A. esitas 23.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407 tühistamiseks, MTA 23.10.2015 vaideotsuse tühistamiseks ning õigusvastase tollideklaratsiooniga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 648 eurot (tl 2-7, lisad tl 8-32). 11. Tallinna Halduskohus andis 23.12.2015 määrusega A. A. tähtaja täpsustava selgituse esitamiseks kaebuse nõude kohta (tl 33). 12. A. A. esitas 13.01.2016 kohtule selgituse, milles palub ennistada kaebetähtaeg tollideklaratsiooni tühistamise nõude osas või alternatiivselt tühistada MTA 04.09.2015 otsus (tl 36-40). 13. Tallinna Halduskohus võttis 18.01.2016 määrusega menetlusse A. A. kaebuse tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407 või alternatiivselt MTA 04.09.2015 otsuse tühistamiseks, MTA 23.10.2015 vaideotsuse tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 648 eurot (tl 42-43). 14. MTA esitas vastuse kaebusele 18.02.2016, paludes jätta kaebus kõigi nõuete osas rahuldamata. MTA ei nõustu kaebaja põhjendusega kabetähtaja ennistamiseks (tl 49-51, lisad tl 52-85). 3
(10)3-15-2935
  1. Tallinna Halduskohus luges 16.03.2016 määrusega A. A. kaebuse tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407 tühistamise nõude osas mittetähtaegseks, jättis rahuldamata A. A. taotluse kaebetähtaja ennistamiseks tollideklaratsiooni tühistamise nõude osas ning lõpetas selles osas menetluse (tl 86-87).
  2. Halduskohus määras 18.04.2016 asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks (tl 90).
  3. A. A. esitas 05.05.2016 seisukoha MTA 18.02.2016 vastuse osas (tl 92-93, lisad tl 94-96).
  4. MTA esitas täiendava seisukoha 19.05.2016 (tl 98). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  5. A. A. kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja juhtis reisija deklaratsiooni esitamisel tolliametniku tähelepanu asjaolule, et määrus 1186/2009 näeb sõiduki impordile ette maksuvabastuse. Ametnik vastava seisukohaga ei nõustunud ega põhjendanud oma seisukohta, koostades tollideklaratsiooni. 2) Määruse 1186/2009 art 3 kohaselt võib füüsiline isik, kes asub kolmandast riigist alaliselt elama ühenduse tolliterritooriumile, importida isiklikke asju imporditollimaksuvabalt. Maksuvabastust kohaldatakse isikute suhtes, kelle alaline elukoht on olnud väljaspool ühenduse tolliterritooriumit katkematult vähemalt 12 kuud. Kaebaja on füüsiline isik, kellele on väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja on sõlminud tähtajatu töölepingu ettevõttega Nordea Bank AB ja tema peamisteks töökohtadeks on Nordea esindused Tallinnas ja Helsingis ehk Euroopa ühenduse territooriumil. Kaebaja alaline elukoht on olnud kolmandas riigis katkematult rohkem kui 12 kuud. 3) Kaebaja möönab, et sõiduk Mercedes-Benz ei ole olnud tema endises elukohas tema kasutuses kuus kuud, kuid sellest hoolimata esineb käesolevas olukorras põhjendatud juhtum, kus peaks rakenduma maksuvabastus. Asutamislepingu sätete kohaselt kohaldatakse ühise tollitariifistiku maksumäärasid kõikide ühendusse imporditud kaupade suhtes. Vastava regulatsiooni eesmärgiks on majanduse kaitse. Tollimaksuvabastuse süsteemi kehtestamisel asus seadusandja aga seisukohale, et teatud täpsustatud juhtudel puudub tavaline vajadus majandust kaitsta. Isiklike asjade importimisel maksuvabastuse kehtestamise tingimuste eesmärgiks oli välistada olukorrad, kus maksuvabastus võiks kahjustada ühenduse majandust. Selline majanduse kahjustamine saab toimuda eelkõige juhul, kui isik saab maksuvabastuselt teenida maksuvaba tulu. Seega on määruse 1186/2009 art-tes 4 ja 5 sätestatud erandite tõlgendamisel esmatähtis tuvastada, et isikliku asja olemusest või kogusest ei nähtuks, et tegemist on selle kasutamisega kaubanduslikel eesmärkidel. Määruse preambula p 3 ütleb selgelt ja üheselt, et maksustamine pole õigustatud, kui puudub vajadus majandust kaitsta. Majandust tuleb aga kaitsta üksnes siis, kui asja olemusest või kogusest nähtub, et asja võidakse kasutada kaubanduslikel eesmärkidel. Kaebaja elas ning töötas kolmandas riigis ning auto ostmise ajal ei olnud tal kavatsust ühenduse territooriumile kolida. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ostis auto 3,5 kuud enne ühenduse territooriumile elama asumist. Kuivõrd kaebaja tööleping senise tööandjaga lõppes, sõlmis ta töölepingu teise tööandjaga, kelle tegevuskoht on ühenduse territooriumil. Seega oli Tallinnasse kolimine seotud ja põhjendatud uue töökoha leidmisega. Kahjuks toimus aga kolimine enne, kui ta jõudis oma eelmises elukohas autot 6 kuud kasutada. Sellist olukorda tuleb tõlgendada määruse mõistes põhjendatud juhtumina. Esmalt on selge, et käesoleval juhul puudub vajadus 4
(10)3-15-2935 majandust kaitsta, kuivõrd kaebaja importis oma isikliku asja, mida ka ühenduse territooriumil samal eesmärgil edasi kasutab. Teiseks ei nähtu asja olemusest ega kogusest, et kaebaja soovib imporditud autot kasutada maksuvaba tulu teenimiseks või üleüldse mistahes muul viisil, milline võiks maksuvabastuse kohaldamise eesmärgiga vastuolus olla. Seega puudutab vaidlus määruse art 4 p a sätestatud väljendi „välja arvatud teatud põhjendatud juhtudel“ tõlgendamist. 4) Kaebaja ei nõustu vaideotsuse põhjendusega, mille kohaselt tuleb ümberasuja maksuvabastust kohaldada nendele isiklikele asjadele, mida ta oma tavapäraste majapidamisvajaduste rahuldamiseks kolmandas riigis elamise ajal kasutas. Määruse art 2 p c sätestab, et isiklikud asjad on mistahes asjad, mis on ette nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste rahuldamiseks. Sõiduk Mercedes-Benz on kaebaja isiklikuks kasutamiseks, seega oli auto tema isiklik asi määruse art 2 p c tähenduses. Maksuhalduri poolt esitatud määruse tõlgendus, millega seostatakse isiklik asi üksnes majapidamisvajaduste rahuldamisega, on liiga kitsas ega ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Maksuhaldur on ekslikult asunud seisukohale, et juhul kui asi on äratarvitatav, ei saa maksuvabastust kohaldada alusel, et „asi on kuulunud asjaomasele isikule“. Selline tõlgendus on formaal-juriidiline ega ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Maksuhalduri seisukoht, mille kohaselt on maksuvabastuse kohaldamiseks määrav see, mis aja jooksul on isik sõidukit kasutanud, ei ole loogiline. Sellise seisukoha järgi ei saaks maksuvabastust kohaldada ka näiteks sõidukile, mis on isikule küll mitu aastat kuulunud, kuid mis on üksnes garaažis seisnud. Lisaks eelnevale ei saaks vastava näite puhul maksuhalduri seisukohti järgides maksuvabastust kohaldada ka sel põhjusel, et isik pole sõidukit kasutanud majapidamisvajaduste rahuldamiseks (mis sest, et sõiduk on talle mitu aastat kuulunud). Mõistet „kuulunud“ iseloomustatakse erinevates õigussüsteemides kui isiku kontrolli asja üle ja seda sõltumata sellest, kas isik on asja omanik või mitte. Nimetatud mõiste kasutamine määruses tähendab seda, et maksuvabastust ei või piirata asjade suhtes, mis moodustavad osa isiku varast või mille üle asjaomane isik teostas tõhusat ja tegelikku kontrolli. Kaebaja sõlmis auto müügilepingu 3,5 kuud enne ühenduse territooriumile kolimist. Nimetatud lepingu sõlmimisega omandas ta nõudeõiguse, st kaebajal oli kohustuse täitmise nõue auto müüa vastu. Eesti õiguse kohaselt on ka nõudeõigus vara. Auto kuulus kaebaja vara koosseisu alates selle ostmisest, mitte alates auto valduse saamisest. 5) Nõustuda ei saa seisukohaga, et isik peab kolmandast riigist soetatud majapidamisvajaduste rahuldamiseks mõeldud eseme kasutamisega olema harjunud ning see ese peab olema tavapärase majapidamise kvaliteedi säilimiseks oluline. Määruse tähenduses on oluline, et tegu oleks isikliku asjaga. Määrusest ei tulene, et isiklik asi saab olla üksnes selline asi, mida on majapidamisvajaduste rahuldamiseks kasutatud. Mitte kõik isiklikud asjad ei ole tarbeesemed, mida regulaarselt või püsivalt majapidamises kasutatakse. Määrus kohaldab ka asjade suhtes, mis on mõeldud isiklikuks kasutamiseks. Kuna kaebaja soetas auto isiklikuks kasutamiseks, puudub põhjus autot, kui isiklikuks kasutamiseks mõeldud eset, maksustada. 6) Määruse art 4 p 1 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta seda, et kaebajal ei olnud autot ostes kavatsus ühenduse territooriumile elama asuda. Maksuhaldur ei ole nimetatud väite osas seisukohta võtnud. Täiendavalt ei ole maksuhaldur nõustunud ka kaebuse esitaja tõlgendusega määruse eesmärkidest, kuid põhjendanud on ta seda vaid ühe lausega ehk paljasõnaliselt. Täiendavalt leidis maksuhaldur, et vaidlusaluse määruse eesmärgiks on soodustada isikute kolmandatest riikidest EL-i elama asumist. Kaebaja nõustub nimetatud seisukohaga. Siiski ei ole maksuhaldur põhjendanud, miks just nimetatud eesmärk peaks määruse tõlgendamisel 5
(10)3-15-2935 omama primaarset tähtsust ning kaebaja poolt nimetatud eesmärgid tuleb jätta tähelepanuta. Haldusakti põhjendusest peavad nähtuma kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Maksuhaldur ei ole ka põhjendanud, miks peab määrust tõlgendama kitsendavalt mitte laiendavalt nagu kaebaja leidis. 7) Maksuhaldur rikkus ka uurimisprintsiipi. Maksuhaldur on tõlgendanud õigusakti valikuliselt ning otsustanud just sellise tõlgenduse kasuks, millega kaasneb maksu tasumise kohustus. Uurimispõhimõte on vajalik maksumaksja kui nõrgema poole õiguste kaitseks, kuid menetlus, millises maksuhaldur on vaideotsuse tegemisel tuginenud vaid maksu tasumise kohustust kinnitavatele asjaoludele, jättes kaebaja poolt esitatud vastuväited olulises osas tähelepanuta, on omane pigem võistlevale tsiviilmenetlusele. 8) Kaebaja importis auto kolmandast riigist, seega pidi ta sõiduki Eestis registreerima. Ümberasuja sõidukile väljastatakse üksiksõiduki kinnitus. Eeltoodust tulenevalt esitas kaebaja 01.04.2015 Maanteeametile taotluse üksiksõiduki kinnituse saamiseks. Maanteeameti vastuse kohaselt ei olnud aga kaebajale võimalik vastavat kinnitust väljastada, kuna tollideklaratsioonist tulenevalt ei ole talle tollisoodustust antud, mistõttu ei saa kaebajat lugeda ümberasujaks. Eeltoodu tõttu pidi kabeaja auto Eestis registreerimiseks esitama hoopis euroopa tüübikinnituse sertifikaadi. Nimetatud sertifikaadi saamiseks oli vajalik kaebaja auto Maanteeameti poolt tunnustatud katselaboris (Autotest OÜ) üle kontrollida ning sellega katseid teha. Nimetatud teenuse eest on kaebaja katselaborile tasunud 648 eurot, milline on tema kahju tulenevalt sellest, et talle määrati tollideklaratsiooniga ebaõigesti maksukohustus. 9) Kaebaja seos Eestiga ei ole tähtis, sest määruse kohaselt on oluline vaid see, kas kaebaja on ümberasuja või mitte. Kaebaja on ümberasuja ning selle üle vaidlus puudub. 10) Vaidlusaluse sõiduki ostmine ei olnud äkkmõte. Kuigi kaebaja vormistas auto müügilepingu 15.12.2014, kulus kaebajal ka enne seda tükk aega, et sobiv auto üldse välja valida (seda enam, et tegemist on väga kalli autoga). Seega tekkis kaebajal auto ostmise mõte oluliselt varem, kui müügilepingu sõlmimise kuupäeval. Arusaamatu on vastustaja seisukoht, justkui oleks kaebaja auto soetamise ajal juba plaaninud ühenduse territooriumile kolida. Kaebaja otsustas märtsis 2015 kolida ühenduse territooriumile seoses teise tööandja juures tööle asumisega juunis 2015. Seetõttu teatas kaebaja oma tööandjale McKinsey & Company, et ütleb töölepingu üles. Kaebaja kolis Eestisse, et siin enne uue tööandja juures tööle asumist sisse elada. Asjaolu, et kaebaja töötas ka Eestis elades veel 6 nädalat McKinsey & Company heaks, on tingitud sellest, et töölepingu lõpetamisel tuleb järgida seadusest tulenevaid etteteatamistähtaegu. Kaebaja teatas tööandjale juba märtsis 2015, et soovib lahkuda, kuid töölepingu lõpetamine vormistati vastavalt etteteatmistähtajale ning poolte kokkuleppele hiljem. 20. Maksu- ja Tolliameti vastuväited: 1) Kaebus kordab valdavas osas vaides esitatud väiteid. Nendele on vaideotsuses vastatud ning vastustaja ei korda neid täies ulatuses. 2) Tingimused ümberasuja varale maksuvabastuse kohaldamiseks on sätestatud määruse 1186/2009 art-tes 3-11 ja käibemaksuseaduse § 17 lg-s 2. Kaebaja poolt soetatud sõiduk oli enne tollideklaratsiooni nr 15EE5600EE90743407 esitamist kaebaja kasutuses olnud 4 päeva. Seega ei ole tollimaksuvabastuse kohaldamine õigustatud, sest esitatud dokumentide alusel ei ole täidetud määruse art 4 p-s a sätestatud nõue. Antud juhul ei ole tegemist samas punktis nimetatud „teatud põhjendatud juhuga“. Kõiki maksuvabastust puudutavaid sätteid, eriti neid, mis näevad ette erandi üldpõhimõttest, tuleb tõlgendada kitsalt. Vaideotsuses on selgitatud, 6
(10)3-15-2935 millist olukorda tuleb eelkõige silmas pidada nn teatavate põhjendatud juhtude all. Sõiduk, mida on kasutatud 4 päeva, nimetatud erandi alla ei mahu kuna ta ei moodusta endast ümberasuja nn harjumuspärast majapidamise osa. Samuti saab nn teatud põhjendatud juhuks lugeda maksuhaldur näiteks olukorda, kui isiku pikaajaline tööleping on põhjendatud juhul lõpetatud varem. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. 3) Vastustaja ei nõustu kaebaja poolt määruse mõttele antud sisuga, mille kohaselt on art-tes 4 ja 5 sätestatud tõlgendamisel esmatähtis tuvastada, et isikliku asja olemusest või kogusest ei nähtuks et tegemist on selle kasutamisega kaubanduslikel eesmärkidel, kuna vastasel juhul saaks kahjustatud ühenduse majandus. Määruse 1186/2009 ning EL tollimaksuvabastuse süsteemi üldisem eesmärk on loomulikult majanduse kaitse, kuid määruse art 4 regulatsioon kohaldub üksnes isiklike asjade suhtes, mis on ette nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks või nende majapidamisvajaduste rahuldamiseks. Tähtsust ei oma ka kaebaja poolt kaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahendites toodu, kuna ümberasuja maksuvabastuse kohaldamine määruse I peatüki kohaselt kaubanduslikul eesmärgil imporditavate kaupade suhtes on üldse igasugustel tingimustel välistatud. 4) Vastustaja ei nõustu ka kaebuses toodud väitega, mille kohaselt ei olnud kaebajal autot ostes kavatsust ühenduse territooriumile kolida. Kaebaja on Eestisse elama asunud (kaebaja 30.06.2015 taotluses toodu kohaselt) juba 30.03.2015 (tollideklaratsiooni esitamise kuupäev) vaatamata asjaolule, et tööleping kaebaja ja McKinsey & Company vahel on lõpetatud poolte kokkuleppel 13.05.
  1. Ka kaebaja majanduslike ja isiklike huvide punkt on kaebaja esindaja A. Veressovi 08.07.2015 e-kirja kohaselt Eestis. Kaebaja on saanud siin kaks kõrgharidust. Kaebajale on kuulunud eramu xxxxxxxxx perioodil 16.09.2014 – 28.08.2015, mis oli ühtlasi registreeritud ka rahvastikuregistris kaebaja elukohana. Ka kaebaja ema ja isa elukoht on Eestis. Nendele kuulub xxxxxxxx korteriomand. Arvestades eeltoodud kaebaja seoseid Eestiga ei saa teha järeldust, et kaebajal ei olnud kavatsust ühenduse territooriumile kolida. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Imporditollimaksu laiem eesmärk on siseturu kaitsmine väljastpoolt tuleva konkurentsi eest. EL-i tolliterritooriumi kui ühtse siseturu osas realiseerub vastav eesmärk üldpõhimõtte kaudu, mille kohaselt kohaldatakse ühise tollitariifistiku maksumäärasid kõikide ühendusse imporditud kaupade suhtes (EL toimimise lepingu art 28, määruse 1186/2009 preambula p 2). Selline maksustamine ei ole määruse 1186/2009 kohaselt siiski õigustatud teatavatel täpselt määratletud asjaoludel, kui kauba importimise eritingimuste tõttu puudub tavaline vajadus majandust kaitsta (preambula p 3). Üheks selliseks asjaoluks on määruse 1186/2009 art 4 p-st a tulenev reegel, mille kohaselt maksuvabastust kohaldatakse üksnes isiklike asjade suhtes, mis välja arvatud teatavatel põhjendatud juhtudel, on kuulunud asjaomasele isikule või äratarvitamatu kauba puhul on olnud asjaomase isiku kasutuses tema endises alalises elukohas vähemalt kuus kuud enne kuupäeva, millal tema alaline elukoht lakkab olemast kõnealuses kolmandas riigis. Määruse 1186/2009 art 4 p-st a tuleneva maksuvabastuse eelduseks on seega, et maksuvabastust rakendatakse isikliku asja suhtes ning maksuvabastuse üldreegliks on, et asi peab olema kuulunud isikule või olnud isiku kasutuses tema endises alalises elukohas vähemalt kuus kuud. Lisaks näeb art 4 p a ette üldreeglist erandi tegemise võimaluse määratlemata õigusmõiste „teatavatel põhjendatud juhtudel“ kaudu.
  3. Isiklikud asjad määruse 1186/2009 tähenduses on määruse art 1 p-st c tulenevalt asjad, mis on ette nähtud asjaomaste isikute isiklikuks kasutamiseks (ingl intended for the personal use) 7
(10)3-15-2935 või nende majapidamisvajaduste rahuldamiseks (ingl for meeting their household needs). Vahetegu sõltub kohtu hinnangul sellest, kas asja eesmärgipärane ekspluateerimine toimub selle kasutamise näol aktiivse tegevusega või mitte. Sõidukit isikliku asjana tuleb üldjuhul mõista asjana, mis on ette nähtud liiklemiseks, s.o kasutamiseks aktiivse tegevusega (sõiduki kasutamine isiklikuks tarbeks seondub üldjuhul tõsi küll ka majapidamisvajaduste rahuldamisega selle mõiste laiemas tähenduses).
  1. Euroopa Kohtu kohtuasjas nr C-170/03 antud kohtujuristi ettepaneku kohaselt on määruse 1186/2009 art 4 p-s a sisalduv nn kuue kuu nõue sätestatud selleks, et maksuvabastused ei saaks toimida ajendina äkilisele ja võib-olla ka ulatuslikule vara omandamisele vahetult enne elukoha muutmist. Selle teatava kestusega kuuluvust käsitleva nõudega määratles ühenduse seadusandja üksikisiku ja isikliku asja vahel nõutava seotuse taseme, et vältida selliseid soovimatuid tagajärgi (ettepaneku p 80). Vastav seisukoht on küll antud EL Nõukogu määruse nr 918/83 (määrus 918/83) art 3 kohta, kuid kuna nimetatud säte on samasisuline määruse 1186/2009 artga 4, on vastavad seisukohad halduskohtu hinnangul kohaldatavad ka määruse 1186/2009 osas. Kuue kuu nõue on seega teatud tinglik piir, mis eristab, millal tuleb lugeda maksuvabastus eesmärgipäraseks ja millal mitte (s.o millistel juhtudel puudub tavaline vajadus majandust kaitsta). Vastavat nõuet tuleb hinnata koostoimes ühenduse tollimaksuvabastuse süsteemi laiemate eesmärkidega, mida on selgitanud Euroopa Kohus kohtuasjas nr C-487/
  2. Eesmärkide hulgas on esiteks liikmesriiki elama asumise ning teiseks liikmesriikide tollide töö hõlbustamine (otsuse p 24). Olgugi, et vastav seisukoht on samuti antud määruse 918/83 kontekstis, on ka see kohtu hinnangul laiendatav määrusele 1186/
  3. Eeltoodust järeldub kohtu hinnangul esmalt, et määruse 1186/2009 art-st 4 tuleneva maksuvabastuse aluseks ei saa pidada EL-i siseturu kaitse vajaduse puudumist (kahju puudumist siseturule), vaid tegemist on olukorraga, kus muud väärtused kaaluvad üles tavalise vajaduse majandust kaitsta - sellisteks väärtusteks on muu hulgas liikmesriiki elama asumise soodustamine ning liikmesriikide tollide töö hõlbustamine. Samas ei ole selline maksuvabastus absoluutne, vaid kuritarvituste ärahoidmiseks on kehtestatud juriidiline lävend (nõutava seotuse tase), millest alates tuleb lugeda maksuvabastus eesmärgipäraseks (aktsepteeritav kahju siseturule). Selliseks lävendiks on nn kuue kuu reegel. Selge lävend lähtub kohtu hinnangul muu hulgas eesmärgist hoida ära tarbetud bürokraatiat (tolli töö hõlbustamine) iga üksiku juhtumi analüüsimiseks, tuvastamaks kas maksuvabastus on eesmärgipärane või mitte. Lävendi kehtestamine, st otsustamine millistel tingimustel maksuvabastust kohaldada (millises ulatuses siseturgu väljastpoolt tuleva konkurentsi eest kaitsta), on ühenduse seadusandja õigus.
  4. Üldreeglist näeb määruse 1186/2009 art 4 p a siiski ette erandi tegemise võimaluse „teatavatel põhjendatud juhtudel“. Kohtu hinnangul saab selliseks erandiks olla kõrvalekalle, mis on maksuvabastuse kohaldamise seisukohast ebaoluline või mille puhul on kahtlusteta selge, et see on kooskõlas maksuvabastuse eesmärkidega. Sellise erandina võib kohtu hinnangul olla käsitatav näiteks olukord, kus muud maksuvabastuse eeldused on täidetud, kuid kuue kuu nõude täitmisest jääks puudu mõni üksik päev. Sellisel juhul võiks asuda seisukohale, et maksuvabastuse kohaldamine on asjaolusid arvestades siiski eesmärgipärane. Samas käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus sõiduki puhul on kuue kuu nõudest vastupidi täitunud mõni üksik päev (lähtudes sõiduki kasutusvõimalusest). Selline kõrvalekalle üldreeglist ei saa kohtu hinnangul olla käsitatav põhjendatud juhuga erandi tegemiseks. Sõiduki puhul, mis oli kaebaja kasutuses enne Eestisse asumist 4 päeva, ei saa rääkida ka kasutusharjumusest. Nimelt tuleb vastustajaga nõustuda selles, et määruse 1186/2009 art 1 p c ja art 4 p a koostoimes peetakse isiklike asjade puhul silmas asju, millega isik on harjunud, st 8
(10)3-15-2935 mis on olnud isiku kasutuses (või teeninud muul viisil tema majapidamisvajadusi) juba mõnda aega. Kasutusharjumus on kohtu hinnangul oluline nii üldreegli puhul (kasutus vähemalt kuus kuud) kui erandi puhul („teatavatel põhjendatud juhtudel“). Ümberasumisel harjumuspärase kauba kaasavõtmise võimalus täiendava maksukohustuseta võib olla üheks asjaoluks, mis mõjutab isikut ümberasumise otsuse tegemisel ning seetõttu on see vastavuses art 4 p-st a tuleneva maksuvabastuse eesmärgiga soodustada ümberasumist. Käesoleval juhul ei olnud kasutusharjumus asjaoluks, mis saanuks mõjutas isiku soovi sõiduk kaasa võtta.
  1. Kaebaja käsitlus tugineb kokkuvõtvalt seisukohal, et Eestisse toimetatud sõiduk MercedesBenz oli tellitud (ostu-müügileping sõlmitud) enne, kui isikul tekkis soov Eestisse ümber asuda. Vastustaja ei ole vastavat väidet selgelt ümber lükanud, samas ei ole ka kaebaja esitanud nimetatud väite kinnituseks muid tõendeid peale Nordea Bank Rinland Plc-ga 01.06.2015 sõlmitud töölepingu (tl 28-29). Nagu kohus eelnevalt märkis, võib nn kuue kuu nõude eesmärgiks pidadagi muu hulgas sarnaste (mõlemapoolsete) tõendamisraskuste ja vaidluste vältimist. Kuue kuu nõude puhul on tegemist ühenduse seadusandja poolt kehtestatud piiriga, mille puhul saab üldjuhul olla kindel, et kauba soetamine ei ole olnud motiveeritud maksuvabastuse saamise eesmärgist, eriti kui ei esine vastupidist üheselt kinnitavaid tõendeid. Samuti tuleb seda käsitada piirina, mille puhul on kahju siseturule aktsepteeritav (tegemist ei ole uueväärse kauba toimetamisega maksuvabalt EL-i). Kui EL seadusandja oleks soovinud siduda maksuvabastuse pelgalt asjaoluga, et kaup oleks soetatud enne ümberasumise soovi tekkimist, oleks saanud vastava põhimõtte selliselt ka kehtestada. Seadusandlikult on aga maksuvabastus seotud kuue kuu nõudega ning ka pelgalt mõnepäevase kasutuse paigutamine põhjendatud erandi alla muudaks selle nõude kohtu hinnangul sisutuks.
  2. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja järeldust, et liidu majandust kahjustab üksnes kaubanduslikul eesmärgil kauba import ning kui kauba import ei toimu kaubanduslikul eesmärgil, puudub alus jätta määruse 1186/2009 art 4 p-st a tulenevat maksuvabastus kohaldamata. Esmalt on oluline, et õige ei ole järeldus, mille kohaselt on liidu majandust kahjustav üksnes kaubanduslikul eesmärgil kaupa import. Määrus 1186/2009 ega ka kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu praktika selliseks järelduseks alust ei anna. Liidu majandust saab kahjustada igasugune maksuvaba import, sõltumata sellest, kas see toimub kaubanduslikul eesmärgil või mitte. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis maksuvabastuse (määrus 1186/2009) kehtestamise puhul on küsimus selles, et teatud juhul kaaluvad muud väärtused üles tavalise vajaduse majandust kaitsta. Teiseks on vastustaja põhjendatult selgitanud nii vaideotsuses kui vastuses kaebusele, et kaubanduslik eesmärk välistab maksuvabastuse juba määruse 1186/2009 art 1 p c tasandil. Nimetatud punkt defineerib mõiste „isiklikud asjad“ ning sätestab, et isiklikud asjad ei tohi oma laadilt ega koguselt viidata sellele, nagu need oleks imporditud kaubanduslikul eesmärgil. Nimetatust järeldub, et kui asjad on imporditud kaubanduslikul eesmärgil, siis ei ole tegemist isiklike asjadega määruse 1186/2009 tähenduses. Järelikult ei kuulu sel juhul kohaldamisele ka määruse 1186/2009 art 4, mis reguleerib isiklike asjade maksuvabastust.
  3. Kaebaja leiab muu hulgas, et maksuvabastuse puhul ei saa olla määrav see, kas isik on imporditavat asja reaalselt kasutanud või mitte. Esmajärjekorras tuleb märkida, et see küsimus ei ole vaidluse lahendamise seisukohast määrav, kuivõrd kõnealuse sõiduki Mercedes-Benz puhul ei ole kuue kuu nõue täidetud ei juhul, kui võtta aluseks sõiduki kättesaamine, ega ka juhul, kui lähtuda ostu-müügilepingu sõlmimisest (sõiduki tellimisest). Samas on kohtu hinnangul määruse 1186/2009 art 4 p a kontekstis siiski põhjendatud lähtuda sõiduki puhul sellest, et määrav on selle faktiline kasutamine (kasutamise võimalus). Sellele viitab nii määruse 9
(10)3-15-2935 1186/2009 art 1 p c kui ka art 4 p a sõnastus. Samuti on kasutusest lähtumine vastavuses Euroopa Kohtu otsustega asjades nr C‑487/11 ja C-170/
  1. Seega tuleb sõiduki puhul lähtuda kuue kuu nõude kontrollimisel selle kasutusõigusest ja -võimalusest (tõhus ja tegelik kontroll asja üle), mitte formaalsest kuuluvusest enne sõiduki kättesaamist. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli kõnelause sõiduki kasutamise võimalus olnud ümberasumise ajaks üksnes 4 päeva.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tollideklaratsioonist nr 15EE5600EE90743407 tulenev kaebaja maksukohustus summas 8360,83 eurot on põhjendatud (kaebaja ei ole summa arvestamise metoodikale vastuväiteid esitanud). Seega puudub alus tühistada ka MTA 04.09.2015 otsust ja 23.10.2015 vaideotsust. Kaebaja kahjunõue on otseses seoses eeltoodud haldusaktide tühistamisnõude lahendamise tulemusega, seega puudub alus ka kaebaja kahjunõude rahuldamiseks. 29.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.