Obsah (9)

§ 185§ 175§ 180§ 338§ 312§ 305§ 337§ 7§ 268

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. veebruar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7297 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind ja Orvi Tali K

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Veikko Vainult Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 120,00 (ükssada kakskümmend ) eurot. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. Veikko Vainut süüdistatakse selles, et tema, olles 13.09.2012 Harju Maakohtu poolt karistatud KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest, omandas uuesti edasiandmise eesmärgil ebaseaduslikult suures koguses narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Täpsemalt omandas ta eeluurimisel tuvastamata isikult, kohas ja ajal, kuid enne 26.04.2016 kella 18.04 suures koguses alfa-pürrolidinovalerofenooni (alfa-PVP-

1. d)ning 26.04.2016 kella 17.37 ja 17.53 vahelisel ajal Tallinnas xxx asuvast autoremonditöökojast eeluurimisel tuvastamata isikult suures koguses gammabutürolaktooni (GBL-i). Omandatud narkootilisi ja psühhotroopseid aineid hoidis Veikko Vainu enda juures kuni 26.04.2016 kella 18.04-ni, mil ta Tallinnas Xxx asuva maja juures sõiduauto Škoda Octavia reg-märgiga xxxxxx tagumiselt istmelt kinni peeti ning tema jope taskust kolm minigrip kilekotti ning süstal hallika vedelikuga. Ühes minigrip kilekotis oli beežikas kristalne aine massiga 4,47 grammi, mis sisaldas 90% alfa-pürrolidinovalerofenoonsulfaati ehk 3,32 grammi puhast alfa-pürrolidinovalerofenooni (alfa-PVP-d), teises minigrip kilekotis oli beežikas pulbriline aine massiga 6,95 grammi, mis sisaldas 50% alfa-pürrolidinovalerofenoonsulfaati ehk 2,87 grammi puhast alfa-pürrolidinovalerofenooni (alfa-PVP-d), kolmandas minigrip kilekotis oleva valge aine jäägid sisaldasid alfa-pürrolidinovalerofenooni (alfa-PVP-
2. d)jälgi ning süstlas oli vedelik massiga 0,79 grammi, mis sisaldas 21% alfapürrolidinovalerofenoonsulfaati ehk 0,14 grammi puhast alfa-pürrolidinovalerofenooni (alfaPVP-d). Sõiduauto Škoda Octavia reg-märgiga 128BRK tagumiselt istmelt leiti üks 0,5-liitrine plastikpudel kirjaga Burn, milles oli 338,3 grammi gammabutürolaktooni (GBL-i). Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil, narkootiliste või psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Alfa-pürrolidinovalerofenoon (alfa-PVP) kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmade esimesse ja gammabutürolaktoon (GBL) viiendasse nimekirja. Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 3 loetakse narkootilise või psühhotroopse aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Narkootilise aine alfa-pürrolidinovalerofenoon (alfa-PVP) 2 puhul piisab kümnele inimesele joobe tekitamiseks 0,13 grammist puhtal kujul ja gammabutürolaktooni (GBL) puhul keskmiselt 16 grammist. Seega pani Veikko Vainu toime narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, so KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Veikko Vainu süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistas teda vangistusega 4 (neli) aastat 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestas Veikko Vainu kinnipidamisest, s.o alates 26. aprillist.2016.a. KarS § 832 lg 1 ja § 184 lg 5 p 2 alusel konfiskeeris Veikko Vainu’lt sularaha summas 285 eurot. Veikko Vainu kaitsja Veljo Viilol’i 16.11.2016.a. taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 24 eurot – jättis rahuldamata.

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõistis Veikko Vainult välja riigituludesse: sundraha 2,5 palga alammääras – 1075 eurot; narkootilise aine ekspertiisi kulud summas 1092 eurot; DNA-ekspertiisi kulude eest 399 eurot; kaitsjatasud 744 euro ulatuses.

§ 180

lg 3 alusel jättis DNA-ekspertiisi (akt nr 16E-GE0545) kulud ülejäänud osas, s.o 627 euro ulatuses, riigi kanda. Määras kriminaalmenetluse kulud tasumisele 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. APELLATSIOONID: 3. Kaitsja leiab, et

§ 338

p 2 ja 3 kohaselt on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused kriminaalõiguse oluline rikkumine ja mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul need alused esinevad. 3.1. Prokuröri poolt ei esitatud täiendatud süüdistusele, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete alfa – PVP omandamises edasiandmise eesmärgil, mitte ühtki tõendit, millele oleks süüdistuses tuginetud. Süüdistusaktis ei ole välja toodud tõenduslikku baasi narkootikumi alfa- PVP edasiandmise ning narkootikumide omandamise omakasu kohta. Kohtu poolt viidatud tõendid ja tehtud järeldused narkootilise aine alfa – PVP edasiandmise eesmärgi kohta on oletuslikud ega põhine süüdistuses ja kohtuistungil kogutud tõenditel. Kohus loeb alusetult oma järelduse tõendatuks süüdistatavalt leitud aine alfa – PVP kogusega, mis oli ühele inimesele tarbimiseks elulise usutavuse aspektist liigne. Alusetu ja meelevaldne on, et edasiandmise eesmärki kinnitab süüdistataval kaasas oleva pulbri puhta aine protsentuaalne arvnäitaja. Süüdistatav ka ise kinnitas istungil, et sellise protsentuaalse näitajaga ainet ei saa tarbida, see vajab lahjendamist (tl 58) ning isiku elukohast leiti ka 3 digitaalkaalu (tl 76), mis iseloomustab pidevat ja stabiilset vajadust ainet jagada ja kaaluda. Kohus ei ole siinjuures ka põhjendanud oma järelduse kujunemist ning see ei ole loogiliselt jälgitav ega põhjendatud. 3 Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et kuivõrd ta tarbis ise narkootikume, siis oli tal vajalik seda kaaluda enda tarbeks ning enda tarbeks oli narkootikum ka varutud. Süüdistatava süüd ei tõenda ka kohtu poolt viidatud väide (tl 92-94), kus üks isik, AŠ kurdab, et Uff ei ole linnas saada, kuna „Veiks“ pandi kinni ja oodatakse ekspertiise. Samas on kohus tsiteerinud jälitusprotokollis kajastatut meelevaldselt, mitte vastavalt selle sisule ning kontekstist väljarebituna. Süüdistatav selgitas, et ta ei tunne ega tea AŠ nimelist isikut, ta ei ole talle narkootikume andnud. Samas puuduvad selle kohta igasugused tõendid s.h. ka viidatud jälitusprotokoll, et süüdistatav oleks selle isikuga olnud kontaktis s.h. telefoni teel. Maakohus pole otsuses oma väiteid veenvalt põhjendanud ning jätnud põhjendamata, miks ta on jätnud süüdistatava esitatud vastupidised põhjendused edasiandmise eesmärgi puudumise kohta tähelepanuta.. Osundatud minetused on kaitsja hinnangul käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena

§ 312p 2 tähenduses.

Maakohtu poolt tuginetud tõenditest ei saa kahtlusteta järeldada Veikko Vainu`le süüks arvatud narkootilise aine alfa – PVP edasiandmise eesmärki. Kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud in dubio pro reo põhimõttest. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb kohtuotsuse põhjenduste puudumisena käsitleda mitte ainult olukorda, kus kohus ei ole oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, vaid ka otsust, milles on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole jälgitav või põhjendused ei ole veenvad (vt RKKKo 3-1-1-47-04). Maakohus ei ole otsuse tegemisel järginud Riigikohtu otsustes antud juhiseid, mille kohaselt kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. 3.

1. Maakohus on alusetult karistuse mõistmisel lähtunud narkootilise aine alfa – PVP edasiandmise eesmärgi tõendatusest ja omakasu ajendist suurendades seeläbi süüdistatava V. Vainu süüd, mõistes seeläbi põhjendamatult liiga range karistuse. Maakohus ei ole KarS § 56 nõudeid järginud ja kohaldanud neid ebaõigesti. Suurendades põhjendamatult V.Vainu süüd ei vasta mõistetud karistus süü suurusele. Maakohus ei lähtunud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 väljatoodud põhimõtetest. 3.
2. Maakohus on ebaõigesti ja alusetult karistuse mõistmisel arvestanud vastutust raskendava asjaoluna omakasu motiivi. Omakasu motiivi ei ole süüdistuses esitatud ning seda ei ole käsitlenud ja lugenud tõendatuks ka maakohus otsuses. Samas on nii süüdistatav kui ka tunnistaja JS kinnitanud, et viimase autost leitud nn. korgijoogi ostmiseks antud raha 200.00 € süüdistav ka kulutas. Seega kokkuvõttes on kohtu siseveendumus karistuse mõistmisel kujunenud ebaõigete asjaolude ja järelduste alusel ning mõistetud liiga range karistus ei vasta isiku süüle. 4 3.
3. Eeltoodu alusel ei ole kohus ise järginud tema poolt viidatud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RK3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RK 3-1-1-99-06 p 14). 3.5 Kohus on liiga range karistuse mõistmisel ebaõigesti kujundanud siseveendumust ega ole arvestanud isikuga seonduvaid positiivseid asjaolusid. Kohus loeb kergendavaks asjaoluks V. Vainu puhtsüdamliku kahetsuse. Kohus arvestab iseloomustava materjalina V. Vainu varasemat karistatust, karistused on kantud. Siinjuures juhib apellant tähelepanu asjaolule, et V. Vainut ei ole varem karistatud reaalse vangistusega ja seda ka narkootikumidega seotud süüteo KarS § 184 lg. 1 eest, mis tähendab, et varasemate süütegude süü ei olnud suur ning isikuga seonduv varasem karistatus ei ole takistuseks temale kergema karistuse mõistmiseks. Nagu kohus märgib palus apellant karistada süüdistatavat vangistusega kolm aastat, millest osa jätta tingimisi kohaldamata. Maakohus ei ole aga järginud viidatud RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6 lahendis antud juhist ega üldise põhjendamiskohustuse kaudu põhjendanud miks see ei ole võimalik ning lähtub samas prokuröri palutud karistusest seitse aastat vangistust, mis vastab maksimumkaristuse keskmisele määrale. Siinjuures tuleb arvestada ka kohtupraktikas välja kujunenud karistuse mõistmise printsiibiga, mille kohaselt asjaoludest lähtuvalt iga järgnev karistus ei pea olema oluliselt rangem. Samas jätab aga Kohus tähelepanuta süüdistatava poolt istungil avaldatu, mille kohaselt pakuti prokuröri poolt kokkuleppemenetluses süüdistatavale algul kuus kuud reaalset vangistust ülejäänud tingimisi ja hiljem kolm aastat reaalset vangistust. Tähelepanuvääriv on, et süütegu üldmenetluse ajaks ei olnud muutunud raskemaks. Kohus ei ole arvestanud ega hinnangut andnud süüdistatava kohtuistungil antud selgitusele mille kohaselt ta on eeluurimisel vangistuses olles oma elule pikalt järele mõelnud ja tunnistab, et on teinud vigu oma elus, aga lubab, et neid enam ei juhtu ja et edaspidise elu on õiguskuulekas. Kohus ei ole arvestanud, et süüdistataval on kindel elukoht, toetav perekond isa ja ema näol, väike poeg, vabanemisel on võimalik tööle asuda. Kohus ei ole põhjendanud miks ta leiab, et 4 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus on piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks ja miks ei ole piisav mõistetud vangistuse osaline mitte kohaldamine tingimisi katseajaga. Vanglas viibinud isikute taassotsialiseerumise võimaluste välistamine pikaajaliste vanglakaristuste mõistmise kaudu ei ole kooskõlas KarS § 56 mõtte ja eesmärgiga. Kokkuvõttes vaidlustatud otsus ei ole, kooskõlas

§ 305`lg.

1, 2, seaduslik ja põhjendatud. 3.6. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337lg.

1 p. 3, 4 kaitsja palub muuta Harju Maakohtu 17.11.2016a. otsuse põhiosa ja jätta sellest välja narkootilise aine alfapürrolidinovalerofenooni ( alfa-PVP ) omandamine edasiandmise eesmärgil ning alfapürrolidinovalerofenooni ( alfa-PVP ) ja gammabutürolaktooni (GBL- I ) omandamise omakasu ajend. Tühistada Harju Maakohtu 17.11.2016a. otsus nr. 1-16-7297 karistuse osas ning karistada Veikko Vainu`t vangistusega väiksemas määras, millest osa jätta KarS § 74 lg. 2 kohaselt tingimisi täitmisele pööramata. 5

1. Süüdistatav enda apellatsioonis märgib, et on omanud narkootilisi aineid, kuid pole neid omakasu eesmärgil müünud ega edasi andnud. GBL-i andmisest JS-le ta kasu ei saanud. 285 eurot oli osaliselt summa, mis JS andis GBL-i ostmiseks. Kasu sai JS. Tegeleb taksoteenuse osutamisega, seega on alati vahetusrahaks kaasas summa väikestes kupüürides. PVP vahendamine pole kinnitust leidnud. Varem oli aine autos, kuid pidi selle remondi ajaks kaasa võtma. Tarbib regulaarselt PvP-d mida tõestab elukohast leitud suur kogus süstlaid. AŠ ei tea ega tunne. Ühtegi kõnet pole välja toodud, mis kinnitaks suhtlust temaga. Ei soovinud anda valeütlusi, mistõttu loobus kokkuleppest, milles taotleti 6 kuulist vangistust. Ei mõista miks mõisteti nii pikk vangistus. On oma elu üle järele mõelnud ja tahab elu kardinaalselt muuta. Teda toetab pere. Vanglas avastati XXX ja XXX. Viibib vanglas esmakordselt ja muretseb poja ja teiste lähedaste pärast. Palub võtta arvesse puhtsüdamlikku kahetsust ja siirast soovi elada tervislikku ja õiguskuulekat elu. Palub tühistada otsusega mõistetud karistus ja karistada teda kergemaliigilise karistusega või mõista lühem vangistus või vabastada ta osaliselt karistuse kandmiselt. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Olles tutvunud kohtuotsuse, esitatud apellatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, asub prokurör seisukohale, et Harju Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu seisukohtade kujunemine on üheselt mõistetav ja loogiliselt järgitav. Harju Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud Veikko Vainu poolt Alfa-PVP omandamine edasiandmise eesmärgil. Nõustub täielikult Harju Maakohtu otsuses selles osas toodud argumentatsiooniga. Muuhulgas on kohus viidanud, et edasiandmise eesmärgi olemasolu kinnitab ka leitud aine kogus, mis oli ühele inimesele tarbimiseks elulise usutavuse aspektist liigne, tuues välja isikult leitud ainekogused. Alfa-PVP puhul on keskmine ühekordne annus ühele inimesele 13 milligrammi ning keskmine kogus kümnele inimesele seega 0,13 grammi ehk 130 milligrammi. Sellest tulenevalt oleks Veikko Vainu valdusest leitud Alfa-PVP-st piisanud narkootilise joobe tekitamiseks keskmiselt 486 inimesele, mis ilmestab Harju Maakohtu seisukohta veelgi. Samuti on Harju Maakohus põhjalikult argumenteerinud karistuse mõistmist ja viidanud, et Karistusseadustik näeb Veikko Vainule inkrimineeritud süüteo eest ainuvõimaliku karistusliigina ette vangistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKK 3-41-13-15). Samas ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKK 31-1-82-14). Harju Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta on pidanud prokuröri poolt küsitud karistust liiga rangeks ning miks ta ei ole pidanud võimalikuks kohaldada kaitsja poolt taotletud tingimuslikku karistust. Juhul kui kaitsja jaoks ei ole kohtu argumendid piisavad, juhib 6 tähelepanu sellele, et sisuliselt on Riigikohus asunud seisukohale, et kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (RKKK 3-1-1-18-11). Kokkuvõttes leiab prokurör, et Harju Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud Veikko Vainu poolt Alfa-PVP omandamine edasiandmise eesmärgil ning prokurör nõustub täielikult nende põhjendustega. Samuti on Harju Maakohus arusaadavalt ja loogiliselt järgitavalt põhjendanud Veikko Vainule mõistetud karistuse liiki ja määra. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
3. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsioonidega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu.
4. Kaitsja on leidnud, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 7.
5. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahenditele, kus on käsitatud kaitseõiguse tagamise ja süüdistuse konkreetsuse küsimusi ja leidnud, et maakohus ei ole Riigikohtu juhiseid järginud. Kohtukolleegium leiab, et esitatud süüdistuse alusel süüdimõistva otsuse tegemisega, pole maakohus kaitseõigust rikkunud. Prokurör on põhiistungi alguses esitanud kirjalikult muudetud ja täpsustatud süüdistuse. On esitanud uue süüdistuse tervikteksti ja edastanud selle nii kohtule, kaitsjale kui ka süüdistatavale. Kohtuistungi protokolli kohaselt on nii kaitsja kui ka süüdistatav uue süüdistuse tekstiga tutvumiseks palunud aega ja kohus ongi taotluse rahuldanud ja kuulutanud istungil vaheaja vastavalt menetluspoole taotlusele. Pärast vaheaega on süüdistatav kinnitanud, et tutvus muudetud süüdistusega, süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab ennast süüdi. Kaitsja ei ole esitatud süüdistuse ebaseaduslikkusele ega puudulikkusele viiteid teinud. On kinnitanud, et süüdistatav tunnistab ennast süüdi, annab istungi käigus täpsustavaid ütlusi( t.lk. 30). Prokuröri poolt taotletud kirjalike tõendite vastuvõtmisele ja nende tõenditena käsitamisele kaitsja vastu ei vaielnud ( t.lk. 31-34). Kolleegium leiab, et esitatud süüdistuse põhjal oli menetluseseme kindlaksmääramine võimalik. Süüdistatavale kaitseõiguse teostamiseks ja kohtule menetluse toimetamiseks vajalik teave konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri õigusliku hinnangu kohta, on süüdistuses kajastatud. Süüdistuse sisust tulenevalt pole tuvastatav selline ebakonkreetsus ja selgusetus, mis oleks hinnatav kaitseõiguse rikkumisena. 7.
6. Kaitsja on leidnud, et maakohus on rikkunud

§ 312p 2 tähenduses kriminaalmenetlusõigust, kuna pole esitanud põhjendust, miks ei pea süüdistatava ütlusi alfa

PVP enda tarbeks omandamise osas usaldusväärseteks. Kolleegium sellise etteheitega ei saa nõustuda. Riigikohus on oma lahendites ( nt. RKKKo nr 3-1-1-49-16) märkinud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest, mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud 7 tõendikogumiga, samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta. Maakohus on eelnimetatud juhiseid järgides otsuses refereerinud süüdistatava ütlusi, on neid kõrvutanud teiste tõenditega ning on lugenud kummutatuks ja eluliselt mitteusutavaks süüdistatava ütlused sellest, et suures koguses alfa-PVP oli omandatud vaid enda tarbeks. Seega on maakohus (otsuse lk 6) esitanud oma põhjendused kaitsja poolt viidatud süüdistatava ütluste usaldusväärsuse osas, mistõttu on kaitsja eeltoodud etteheited ekslikud ja vastuolus kohtuotsuse põhjendustega. 7.3. Kaitsja on leidnud, et maakohtu järeldus alfa-PVP omandamises edasiandmise eesmärgil pole põhjendatud ja loogiliselt jälgitav, järeldus ei põhine kohtuistungil kogutud tõenditel. Kohus on asunud süüdistust sisustama. Kohtukolleegium hindab kaitsja seisukohta meelevaldseks. Äravõetud pulbrilises aines ja vedelikus alfa – PVP sisaldumine ja ka puhta aine kogus, on kohtu poolt loetud tuvastatuks maakohtule esitatud ekspertiisiakti ja selles antud arvamuse alusel. Nimetatud tõendi vastuvõtmise ja tõendina hindamise osas maakohtus igasugune vaidlus puudus. Maakohus on aine omandamise edasiandmise eesmärgil tõendatuks lugemisel tuginenud ka süüdistatava enda ütlustele, et ta on varem omandatud ainet teistele andnud ja seda ka teistega koos tarvitanud. Samuti on kohus tuginenud jälitusprotokollis kajastatule, kus vestlusest on aru saada, et Veikko Vainu kinnipidamisega kadus ära ka võimalus soetada alfa-PVP-d( t.lk. 92-94). Kaitsja poolt viidatud süüdistatava ütlus sellest, et ta ei tunne protokollis kajastatud vestluses osalenud AŠ, pole antud juhul esitatud süüdistuse pinnalt olulise tähtsusega. Narkootilise -või psühhotroopse aine edasiandmise või vahendamise osas pole Veikko Vainule süüdistust esitatud. Süüdistatava apellatsioonis sellise tegevuse eitamine ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti on kohus loogiliselt ja jälgitavalt sidunud edasiandmise eesmärgi ka äravõetud aine kogusega. Kolleegium leiab analoogselt maakohtuga ja prokuröriga, et kuna Veikko Vainu valdusest äravõetud alfa-PVP kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks 486 inimesele, pole vaid enda tarbeks aine omandamise kohta antud ütlused eluliselt usutavad. Veikko Vainu poolt omandatud aine käitlejate, tarvitajate ring oli laiem kui ainult süüdistatav, mistõttu on maakohus seaduslikult lugenud tõendatuks aine omandamise edasiandmise eesmärgil. Seega on kohus tuginenud süüdistusaktis nimetatud, kohtule esitatud ning kohtuistungil uuritud tõenditele ning kaitsja väide, et kohus on oma järelduse rajanud kohtus esitamata tõenditele on ekslik. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga või tõendikogumile tugineva järeldusega, pole käsitatav maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumisena ega ka süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tuleneva tühimiku täitmisena kohtu poolt. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse pinnalt on kohtu siseveendumuse kujunemine piisavalt jälgitav ning kaitsja vastupidine väide pole põhjendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, millised tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium osutab, et in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes.

7.

1. Kokkuvõtvalt kolleegium märgib, et aine alfa-PVP omandamisel edasiandmise eesmärgi tõendatuks lugemisega pole maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud, mistõttu puudub alus selles osas maakohtu otsuse muutmiseks ja kaitsja taotluse rahuldamiseks. 8
2. Apellandid on leidnud, et maakohus on mõistnud liiga range karistuse. On taotlenud KarS § 74 kohaldamist. Süüdistatav on taotlenud ka kergemaliigilise karistuse mõistmist. Selles osas kolleegium märgib, et KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb ainuvõimaliku karistusliigina ette vangistuse, mistõttu süüdistatava taotlus rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium selgitab, et kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on keskmiseks karistusmääraks 9 aastat vangistust. Maakohus on karistanud süüdlast 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega, mis oma tähtajalt on miinimummäära ligilähedane karistus. Erinevalt kaitsja arusaamast ei ole maakohus karistusmäära valikul hälbinud kohtupraktikast ega ka Riigikohtu lahendites antud juhistest. Maakohus on mõistetud karistusmäära põhjendanud ning seejuures arvestanud kõikide karistust kergendavate asjaoludega, võttes arvesse ka fakti, et süüdistataval on väike laps. Apellatsioonides ei ole viidatud seaduses ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele, millised maakohtu poolt arvestamist ei leidnud. Asjaolu, et süüdistatav ei ole varem reaalset vangistust kandnud, on maakohtule teada olnud ning kolleegiumi veendumuse kohaselt uute kuritegude toimepanemine näitab, et varasemad karistuste asendamised ja tema tingimisi vabastamine pole oma eesmärki täitnud. Süüdistatav on uuesti toime pannud raske rahvatervisevastase esimese astme kuriteo. Maakohus on otsuses märkinud, et karistust raskendavaks asjaoluks on omakasu motiiv. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et omakasu motiivi ei ole süüdistuses esitatud, mistõttu on nimetatud motiiviga arvestamine alusetu ja ebaseaduslik. Kolleegium nõustub kaitsjaga osas, et karistust raskendavaid asjaolusid ei ole esialgses süüdistusaktis ega ka täiendatud ja muudetud süüdistuses ära näidatud. Samas kolleegium leiab, et raskendava asjaoluga arvestamine kohtu poolt oli kooskõlas seadusega. Nimelt näeb

§ 268

lg 6 ette, et kui ilmnevad süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavad asjaolud, peab kohus andma pooltele võimaluse oma seisukoha avaldamiseks. Seega näeb seadus ette võimaluse arvestada karistuse mõistmisel kohtuistungil ilmnenud karistust raskendavate asjaoludega ka siis, kui neid pole süüdistusaktis märgitud, kuid seda juhul, kui menetluspooltel on olnud võimalus selles osas oma seisukohad esitada. Vastavalt maakohtu 02.novembri 2016 kohtuistungi protokolli helisalvestisele on prokurör kohtuvaidlustes taotlenud karistust raskendava asjaoluna omakasu motiivi arvestamist ja on esitanud ka sellekohased põhjendused. Kaitsja ja süüdistatav on saanud pärast prokuröri kohtukõnet eelnimetatud raskendava asjaolu suhtes oma seisukohad ja vastuväited esitada. Seega ei ole nimetatud raskendava asjaoluga arvestamine olnud kaitsjale ja süüdistatavale üllatuslik ja kohtul oli seaduslik alus nimetatud karistust raskendava asjaoluga arvestamist kaaluda. Siinjuures kolleegium osutab, et maakohtu poolt esitatud põhjenduste kohaselt, pole nimetatud asjaolu tuvastamine iseenesest mõistetud karistuse olulist suurendamist kaasa toonud. Erinevalt kaitsja apellatsioonis märgitule on maakohus esitanud oma põhjenduse miks süüdistatav ei kuulu karistusest tingimisi vabastamisele. Kolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu poolt korduvalt sedastatule ( nt RKKKo nr 3-1-1-18-11), et kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi 9 täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Seega on ainetu kaitsja väide, et maakohus pole põhjendanud karistusest tingimisi vabastamata jätmist. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-20-16 sedastanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. KarS §-de 74 esimeses lõikes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Kolleegiumi hinnangul apellatsioonides sellistele erilistele asjaoludele kuriteo toimepanemise ega ka süüdlase isiku osas viidatud ei ole. Süüdistatavat on varem nii karistusest tingimisi vabastatud kui ka tema vangistus on asendatud üldkasuliku tööga. Seega on kohtu poolt antud süüdistatavale võimalus viibida vabaduses ja elada õiguskuulekalt. Kuid süüdistatav enda käitumisega on näidanud, et ta ei ole õigeid järeldusi teinud, pole suutnud hoiduda uue kuriteo toimepanemisest, mis ongi seaduslikult kaasa toonud reaalse vangistuse mõistmise. Siinjuures kolleegium osutab ka, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-96-11). Arvestades KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Veikko Vainule mõistetud karistus on üle kolme aasta, mistõttu eelnimetatud põhimõte ei luba KarS § 74 kohaldamist. Kaitsja ja süüdistatava poolt taotletud osaline, so lühivangistuse määramine, võib kõne alla tulla siis, kui kohus on esmalt leidnud, et on olemas veenvad põhjused ja seaduslikud alused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Ringkonnakohus nõustudes maakohtuga, leiab, et Veikko Vainu suhtes ei ole seaduslikku alust KarS § 74 sätete kohaldamiseks, mistõttu ei kuulu rahuldamisele ka mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmise taotlus. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 17.

novembri 2016 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 10. RÕS korras määratud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses riigi õigusabiga seotud tasu suuruse ja kulude hüvitise ulatuse kindlaksmääramist. Taotletavaks summaks kokku, koos käibemaksuga, on 288,00 eurot. Õigusabi osutamise käigus tehtud toiminguteks on märgitud korduv maakohtu otsuse analüüs ja õigusliku positsiooni kujundamine 2,5 tundi, konsultatsioon süüdistatavaga 0,5 tundi ja apellatsiooni koostamine 3 tundi.

§ 175

lg 1 p 4 kehtestab, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-72-10 ja 3-1-1-99-11) sedastanud põhimõtte, et isiku kaitsmisel tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkuse, samuti nende koostamisele kulunud aja hindamine, on avatud kohtu diskretsioonile. Hüvitamisele kuulub kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis seondub põhjendatud 10 kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu ei hüvitata. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Kolleegium hindab kaitsja poolt taotluses näidatud ajakulu liigseks. Kolleegium arvestab kaitsjatasu hüvitamise otsustamisel sellega, et kaitsja võttis osa maakohtus asja arutamisest, samuti asjaoluga, et maakohtu otsus ei ole mahukas. Kolleegium arvestab ka kaitsja poolt esitatud apellatsiooni kvaliteeti ja asjaolu, et kaitsja apellatsioonis esitatu ei anna alust järelduseks, et kaitsja on korduvalt analüüsinud kohtu lahendit ja seda 2,5 tundi. Samuti arvestab kolleegium, et kaitsja poolt apellatsioonis tõstatatud küsimuste ring ei ole mahukas ega ka keerukas. Viidatud Riigikohtu lahendite sidumine apellatsiooni väidetega ja taotlustega on minimaalne. Kolleegiumi veendumuse kohaselt saab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks hinnata kokku 2,5 tundi ja nimelt maakohtu otsuse analüüsiks 1 tund, konsultatsiooni läbiviimise ajakuluks 0,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks 1 tund. Seega kuulub hüvitamisele koos käibemaksuga 120,00 eurot.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu, summas 120,00 eurot Veikko Vainu kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11