Obsah (20)

§ 321§ 185§ 180§ 338§ 337§ 268§ 339§ 7§ 289§ 3211§ 319§ 331§ 323§ 225§ 297§ 341§ 3431§ 184§ 340§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6569 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Urmas Reinola ja Orvi Ta

§ § 323 lg 2 p 1 alusel jätta süüdistatava poolt esitatud täiendav apellatsioon läbi vaatamata ja tagastada apellandile. 6.

§ 321

lg 6, § 2861 lg 1, lg 2 p 2 alusel jätta apellatsioonile lisatud Swedbank AS väljavõte vastu võtamata ja tagastada apellandile. 7.

§ 185

lg 1 alusel jätta apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud tasu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Deniss Lvov käitles ebaseaduslikult suures koguses, so vähemalt 10 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilist ainet. Nimelt omandas ta ebaseaduslikult eeluurimisel täpsemalt tuvastamata isikult, ajal ja kohas, kuid varem kui 03.05.2016 kell 13.55 vähemalt 2,32 grammi narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit, mis sisaldas vähemalt 0,069 grammi puhast fentanüüli. Nimetatud ainet hoidis ta enda valduses ning andis edasi eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Osa eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilisest ainest hoidis ta enda juures kuni 03.05.2016 kella 13.55-ni, mil ta Tallinnas XXX asuva maja juures kahtlustatavana kinni peeti. Kinnipidamisel leiti tema vesti taskust 5 fooliumvoldikut, milles oli pulbriline aine kogumassiga 0,36 grammi, mis sisaldas 3,2% ehk 0,012 grammi puhast fentanüüli ning teksapükste taskust fooliumpakend minigrip kilekotiga, mille sees oli pulbriline aine kogumassiga 1,96 grammi, mis sisaldas 2,9% ehk 0,057 grammi puhast fentanüüli. Osa eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilisest ainest andis ta 02.05.2016 hommikul ebaseaduslikult IK-le, enda elukohas, so Tallinnas, XXX asuvas korteris, üle ühe fooliumvoldiku fentanüüliga. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Fentanüül kuulub NPALS § 31 lõike 1 ja § 4 lõike 15 alusel kehtestatud ja sotsiaalministri 18.mai 2005 määrusega nr 73 vastu võetud „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete teise nimekirja. Vastavalt NPALS § 31 lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Narkootilise aine fentanüüli puhul piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 1,3 milligrammist fentanüülist puhtal kujul. Eeltoodust tulenevalt piisanuks D. Lvovi juurest leitud ainest narkootilise joobe tekitamiseks 530-le inimesele. Sellega pani Deniss Lvov toime narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, so KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2 HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas Deniss Lvovi süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning karistuseks mõistis 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tõkendi vahistamine jättis muutmata otsuse jõustumiseni, KarS § 68 lg 1 alusel luges eelvangistuse karistusaja hulka ja mõistetud vangistuse alguseks luges 03.mai
3. KarS § 184 lg 5 p 2 ja § 832 lg 1 alusel konfiskeeris ja kandis riigieelarve tuludesse Deniss Lvovilt ära võetud sularaha summas 120 (ükssada kakskümmend) eurot. Sularaha on arestitud Harju Maakohtu 13.06.2016 määrusega (1-16-5198) ning kantud 08.07.2016 Rahandusministeeriumi tagatiskontole. Mõistis Deniss Lvovilt

§ 180

lg 1 alusel välja menetluskulud riigieelarve tuludesse kokku summas 1 987 (üks tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse) eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras, et menetluskulusid on võimalik tasuda vabatahtlikult osade kaupa, s.o igakuiste maksetena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOONID: 3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, kuna leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (

§ 338p 4).

Apellant leiab, et karistuse mõistmisel tuleks enam arvestada süüdistatava isikut, tema edaspidise mõjutamise võimalust ning karistust raskendavate asjaolude puudumist. Lisaks rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust. Põhjendatud ei ole D. Lvovil äravõetud sularaha summas 120 eurot konfiskeerimine. Harju Maakohtu otsus on süüdistatavalt sularaha konfiskeerimist puudutavates küsimustes põhistamata. Apellant palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse täies ulatuses ning uue otsusega mõista süüdistatavale leebem karistus ning jätta osaliselt vangistus täitmisele pööramata (

§ 337lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 4).

3.

1. Apellant on veendunult seisukohal, et D. Lvovile mõistetud karistus on liialt range. Karistuse mõistmisel ei arvestatud süüdistatava süü suurust. D. Lvovilt on küll kolm kehtivat karistust, kuid need ei ole seotud narkootiliste ainete käitlemisega. D. Lvov on avaldanud kahetsust ning avaldanud, et ta on viibinud ravil ning tulevikus soovib oma eluviisi muuta. Esinevad karistust kergendavad asjaolud, kuid maakohus nendele faktidele tähelepanu ei pööranud, osutades vaid kuriteo raskusele ja varasemale karistatusele. Toimepandud tegu on taunitav, kuid toimepandud teo tagajärjed ei ole olnud sellised, mis võimaldaksid kohtul nõustuda prokuröri poolt taotletud karistuse määraga. Antud hetkel on apellant veendunud, et mõistes kohtualusele tema poolt toimepandud kuriteo eest karistuseks tingimuslik vangistus on see piisavaks mõjutamaks süüdistatavat tulevikus hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Tähelepanuta ei saa jätta, et riiklik süüdistaja ei ole olnud süüdistatavale karistuse taotlemises järjepidev. Kui kriminaalasja püüti lahendada kokkuleppemenetluses, pidas ringkonnaprokurör süüdistatavale kohaseks ning tema süü suurusele vastavaks karistuseks 3 aastat vangistust. Üldmenetluses aga esitas ringkonnaprokurör taotluse mõista süüdistatavale 4 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü, mitte aga menetlusliigi valik. Riigikohus on oma varasemas praktikas rõhutas, et /.../ süü suurus ei sõltu 3 sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. (
2. detsembri 2009.a kohtuotsuses nr 3-1-1-96-09). Antud juhul aga süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest järgnes raskem karistus. Selline karistamise alus on vastuolus KarS §s 56 sätestatuga. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et süüdistatav oleks narkootilist ainet omandanud ja vallanud eesmärgiga ainet edasi müüa, vahendada või muul moel käidelda, et ise sellest kuritegelikku tulu teenida või mistahes ainelist kasu saada. Kohus ei ole põhjendanud, et süüdistatava tegevuse ajendiks oli ainelise kasu saamine. 3.2.

§ 268

lg 1 kohaselt on kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid määratletud süüdistatava suhtes koostatud süüdistusaktiga. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest laiendas omal initsiatiivil D. Lvovile esitatud süüdistust, arvates talle süüks narkootilise aine vahendamist. Kohus leidis, et kuna D.Lvov ise vahetult fentanüüli IK-le edasi ei andnud, vaid kutsus oma korterisse isiku, kes aine ette valmistas, kellele andis fooliumpaberit, siis on selline D. Lvovi käitumine käsitletav narkootilise aine vahendamisena. Leides, et D.Lvov ise vahetult fentanüüli IK-le edasi ei andnud, vaid D. Lvovi käitumine on käsitletav narkootilise aine vahendamisena, väljus Harju Maakohus süüdistuse piiridest. Süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 mõttes.

Kaitsja leiab, et et kooskõlas

§ 7

lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo oleks tulnud narkootilise aine edasi andmise puudutavad kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 3.

1. Kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastamist leidnud, et sularaha summas 120 euro näol oleks tegemist KarS § 832 lg 1 mõttes varaga, milline on saadud kuriteo toimepanemise tulemusel. Süüdistatav selgitas, et tegemist on rahaga, mida süüdistatav sai Töötukassast ning seda tõendab kohtule esitatud otsus töötutoetuse määramisest. Harju Maakohus ei pidanud D. Lvovi selliseid ütlusi usaldusväärseiks ja need on kohtu arvates ümber lükatud kohtu päringule antud vastusega Eesti Töötukassast, kus nähtub, et viimane töötutoetus summas 105.84 eurot on talle välja makstud 15.02.
2. Apellant leiab, et tehes Töötukassale päringu, rikkus kohus

§-st 14 tulenevat kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Taotluse Töötukassale päringu tegemiseks ei ole esitanud ei kaitsja, ega riiklik süüdistaja. Tulenevalt

§-st 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli. Antud juhul tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud fakt, et süüdistatava vara päritolu on ebaseaduslik. 3.4. Apellant ei taotle suulist menetlust ning ei soovi ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises osaleda. 3.5. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 02.

detsembri

1. a kohtuotsus täies ulatuses ja mõista D. Lvovile kergem karistus; tagastada D. Lvovile sularaha summas 120 eurot; rahuldada kaitsja tasu hüvitamise taotlus.
3. jaanuaril 2017 esitas süüdistatav apellatsiooni, kus palub tühistada maakohtu otsus ja saata kriminaalasi kohtueelsele uurimisele või mõista objektiivne karistus. On narkootikumide käitlemises süüdimõistetud esmakordselt ja seda põhjusel, et ise tarbis narkootikume. Tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut. Pole nõus prokuröri poolt temale antud rolliga. Teda on tehtud narkodiileriks, mis pole õige, kuid raskendas tema süüastet ja karistusmäära. Palub objektiivset ja erapooletut otsust. 4 Tema kinnipidamine toimus vahetult pärast narkootilise aine omandamist. Temal oli kaasas ka 120 eurot ja ta oli koos IK-ga. Tema ei ole IK-le narkootilist ainet edasi andnud ja sellekohased tema ütlused ei vasta tõele. Kohtueelsel uurimisel jäeti tegemata vastastamine, mis on

§ 289p 4 rikkumine.

Nad ootasid IK-ga koos, et soetada narkootilist ainet, kuid ostsid eraldi. Mingit kasu ta sellest ei saanud. Äravõetud sularaha on legaalse päritoluga. Tal ei olnud selle tõestuseks maakohtule dokumente koguda. Esitab vastava tõendi koos apellatsiooniga. Ta tegeles äriga, esemete ostu-müügiga ja teda aitasid ka pereliikmed. Ta sai töötu abiraha ja invaliidsustoetust. Kuna tema arve on blokeeritud, siis kanti summad tema ema arvele ja tema sai raha ema käest. Kuna ema elab Suurbritannias siis kannab ta raha õe arvele ja tema saab õelt sularaha. Sealt pärineb ka kaasasolnud 120.00 eurot. Kohus ei uskunud Tööbörsi õiendit ja seda et sealt kanti teise isiku arvele raha. Tegemist on ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumisega

§ 339p 12 mõttes.

Vaidlus puudub selles, et minigrip kilekotis ja fooliumis olev aine oli mõeldud müügiks, kuid müüdi talle. Kvaliteet on nendel erinev ja apellant annab selle kohta ka selgituse. Kokkuleppemenetlusest ta keeldus, kuid seal nõudis prokurör kergemat karistust. Leiab, et talle on võimalik mõista kergem karistus. Maakohus on viidanud Riigikohtu lahenditele, kus kuriteo asjaolud on teised. Maakohtu kohtunik on jätnud tema taotluse tähelepanuta. Ta palus võimalust minna ravile rehabilitatsiooni keskusesse. Palub ringkonnakohtul kohaldada KarS § 692 lg 6 p 1 sätestatut. 5. 24. jaanuaril 2017 aastal esitas süüdistatav ringkonnakohtule apellatsiooni täiendused. Kolleegium selgitab, et

§ 3211

lg 1 näeb küll ette apellandile võimaluse juba esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada, kuid seab sellele ajalise piirangu, kohustades seda tegema enne apellatsioonitähtaja lõppu.

§ 319

lg 3 kehtestab, et vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. Süüdistatav on maakohtu tervikotsuse tõlke kätte saanud 30.detsember 2016( t.lk.127). Seega oli apellatsiooni esitamise viimaseks päevaks

1. jaanuar
2. Süüdistatav on esitanud apellatsiooni täiendused pärast seaduses ettenähtud tähtaega ja asjaolu, et tal ei võimaldatud kasutada interneti teenuseid pole hinnatav apellatsiooni esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel on selline objektiivne asjaolu, mis on kaebuse tähtaegse esitamise teinud täiesti võimatuks. Samuti pole apellatsiooni täienduste näol tegemist ringkonnakohtu poolt
3. jaanuari 2017 aasta määruses äranäidatud kirjaliku seisukohaga, kuivõrd kirjalikud seisukohad

§ 331

lg 11 tõlgenduses on teiste, mitte apellandi, kirjalik arvamus esitatud apellatsiooni ja selle piires kohtuotsuse kohta. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 323

lg 2 p 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni täiendused läbi vaatamata ja tagastab apellandile. PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Harju Maakohus on oma otsuses veenvalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on tõendatud Deniss Lvovi poolt narkootilise aine fentanüüli käitlemine ning millistel põhjustel vastab Deniss Lvovi süü suurusele 4 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. 5 6.
2. Prokurör nõustub täielikult Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt isiku süü suurus ei sõltu menetlusliigist. Samas juhib prokurör tähelepanu sellele, et kaitsja poolt viidatud lahendis on Riigikohus märkinud sedagi, et /…/ Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. /…/ Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Seega on Riigikohus samas lahendis üheselt toonitanud, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul, tuues ainsa kitsendusena sisse selle, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Ka kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt on kokkuleppemenetluse näol tegemist anglo-ameerika õigussüsteemis väga levinud plea bargaining'i kontinentaalse modifikatsiooniga, mille käigus süüdistatav ja prokurör lepivad kokku kohaldatava karistuse liigi ja määra osas. Täiendavalt juhib prokurör tähelepanu sellele, et käesolevat kriminaalasja pole mitte üheski menetlusetapis kokkuleppemenetluse sätteid järgides arutatud. Nii pole ei süüdistatav, kaitsja ega prokurör allkirjastanud või keeldunud allkirjastamast ühtegi karistust sisaldanud kokkulepet, mistõttu ei ole asjakohane viidata ka prokuröri väidetavale karistuspakkumisele. 6.
3. KarS § 184 sätestab karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Seejuures avab nimetatud paragrahvi dispositsioon, et narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine on selle ebaseaduslik valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine. Harju Maakohus on Deniss Lvovi süüdi mõistnud KarS § 184 lg 1 järgi ning oma otsuses põhjendanud, et teo kvalifikatsiooni mõttes ei ole vahet, kas Deniss Lvov andis narkootilist ainet edasi või vahendas seda. Deniss Lvov kinnitas kohtuistungil, et IK pöördus tema poole sooviga saada tema kaudu fentanüüli. Organiseerides IK-le soovitud fentanüüli, tegeleski Deniss Lvov Harju Maakohtu hinnangul nimetatud aine vahendamisega. Apellatsioonkaebuses on Denis Lvov heitnud menetlejale ette, et eeluurimise käigus ei ole teostatud vastastamist tema ja IK vahel. Sellekohase toimingu läbiviimist oleks Deniss Lvov võinud taotleda

§ 225korras või Harju Maakohtu istungil.

Prokurör loobus kohtus tunnistaja IK-st, kuid ka siis ei vaielnud Deniss Lvov ega tema kaitsja sellele vastu ega taotlenud nimetatud tunnistaja ülekuulamist, et täpsustada kaitseversiooni seisukohti. Lisaks eelnevale on Harju Maakohus põhjendanud, milliseid kaudseid tõendeid kogumis vaadates on ta jõudnud järeldusele, et Deniss Lvov tegeles narkootiliste ainete vahendamise ja müümisega omakasu eesmärgil. Nimetatud veendumus on kohtul lisaks eeltoodule tekkinud Deniss Lvovil legaalsete vahendite puudumise, tema juurest leitud narkootilise aine koguse, tema enda poolt igapäevaselt tarvitatava aine koguse ning selleks kuluva raha pinnalt. Kohtu sellekohaste järelduste kujunemine on jälgitav ja selgelt arusaadav. 6 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKK 3-41-13-15). Samas ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKK 3-1-1-82-14). Harju Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ta on mõistnud karistuse alla sanktsiooni keskmist määra ja pidanud 4 aasta ja 6 kuu pikkust karistust põhjendatuks ning miks ta ei ole pidanud võimalikuks kohaldada kaitsja poolt taotletud tingimuslikku karistust. 6.3. Eesti Töötukassale päringu tegemise õigus tuleneb

§ 297

lõikest 1, mille kohaselt võib kohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Võttes arvesse, et kaitseversiooni kohaselt oli Deniss Lvovi juurest leitud sularaha näol tegemist Eesti Töötukassast saadud rahaga, kuid kaitsja esitas kohtule üksnes otsuse töötutoetuse määramisest, oli igati mõistlik ja pigem kaitseversiooni huvides tuvastada, kas nimetatud toetus ka isikule reaalselt välja maksti. Tõsiasja, et tegelikult oli viimane töötutoetuse makse Deniss Lvovile tehtud juba 15.02.2016 ning seeläbi oli vastuse näol tegemist pigem süüdistuse versiooni toetava tõendiga, ei saanud kohus kuidagi ette näha. 6.

1. Harju Maakohus on oma otsuses välja toonud kõik konfiskeerimist toetavad asjaolud. Käesoleva menetluse käigus on leidnud tõendamist, et Deniss Lvov tegeles narkootiliste ainete käitlemisega suures koguses ning vahendas neid edasi kolmandatele isikutele. Harju Maakohus tegi 13.06.2016 määruse laiendatud konfiskeerimise tagamiseks Deniss Lvovi valdusest leitud sularaha arestimise kohta. Nimetatud määrus saadeti viivitamatult teadmiseks Deniss Lvovile, kuid Deniss Lvov ega tema kaitsja määrust ei vaidlustanud ega esitanud täiendavaid tõendeid kriminaaltulu kahtlusega vara päritolu kohta. Eeluurimise käigus ega kohtumenetluses ei suutnud Deniss Lvov veenvalt tõendada tema valdusest leitud sularaha pärinemist legaalsetest allikatest. Deniss Lvov on oma apellatsioonkaebusele lisanud IL pangakonto väljavõtte ajavahemikust 01.01.2016 kuni 31.08.
2. Prokurör vaidleb nimetatud tõendi esitamisele vastu, kuivõrd see ei kajastu kaitseaktis. Samuti ei taotlenud Deniss Lvov ega tema kaitsja nimetatud tõendi vastuvõtmist Harju Maakohtu istungil. Deniss Lvovi väide, et ta ei osanud arvata, et kohtunik maakohtu istungil teda ei usu, pole oluline põhjus, miks nimetatud tõendit varem ei esitatud. 6.
3. Täiendavalt on Deniss Lvov apellatsioonkaebuses taotlenud vangistuse asendamist raviga. KarS § 692 kohaselt võib kohus asendada vangistuse raviga üksnes juhul kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu. Kuivõrd käesoleval juhul taotles prokurör kohtus Deniss Lvovi karistamist vangistusega 4 aastat ja 6 kuud ning Harju Maakohus sellise karistusliigi ja määra Deniss Lvovile ka mõistis, ei ole KarS § 692 kohaldamine võimalik.
4. Kokkuvõttes leiab prokurör, et Harju Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu seisukohtade kujunemine nii teo tõendatuse, karistuse liigi ja määra kui ka konfiskeerimise osas on üheselt mõistetav ja loogiliselt järgitav. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-16-6569 muutmata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsioonidega ning nendele esitatud prokuröri seisukohaga, leiab järgmist.
6. Süüdistatav on esitanud kriminaalasja kohtueelsele uurimisele saatmise taotluse. Kolleegium selgitab, et

§ 341

näeb ette kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja

§ 3431

reguleerib üldmenetluses kohtutoimiku tagastamist kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmisel, kuid seadus ei näe ette apellatsioonikohtu poolt kriminaalasja kohtueelsele uurimisele tagastamise võimalust. Seetõttu süüdistatava taotlus rahuldamisele ei kuulu. 10. Kaitsja on leidnud, et maakohus on rikkunud nii karistuse mõistmisel kui ka vara konfiskeerimisel põhjendamiskohustust. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites ( vt. nt. 3-1-1-43-05, 3-1-1-14-14) korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine, sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse korral käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab, et maakohus on nii karistusmäära kui ka sularaha osas laiendatud konfiskeerimise kohaldamist piisava selgusega ja jälgitavalt põhjendanud, mistõttu pole

§ 339lg 2 tähenduses põhjendamiskohustuse rikkumine tuvastatav.

Nii on karistuse mõistmisel kohus analüüsinud nii süü suurust kui ka ära näidanud arvestamisele kuuluvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud ning andnud oma hinnangu süüdlase senisele käitumisele ja õiguskuulekusele. Arestitud sularaha suhtes laiendatud konfiskeerimise seaduslikud alused on maakohus esitanud ning on ka analüüsinud süüdistatava poolt antud selgitusi sularaha legaalse päritolu suhtes. Kohtukolleegium märgib, et apellandi mittenõustumine maakohtu poolsete tõendite analüüsiga ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et otsus pole jälgitav või et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. 11. Kaitsja on leidnud, et maakohus on

§ 339lg 2 mõttes oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Süüdi mõistes D.Lvovi narkootilise aine vahendamises, on kohus väljunud süüdistuse piiridest, rikkudes sellega kaitseõigust.

§ 184

ettenähtud koosseisu objektiivseteks tunnusteks on narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude loetelu, kuid käitlemise mõiste on toodud NPALS § 2 p-s 3, kus käitlemisena on käsitatud narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist, säilitamist, hoidmist, laadimist, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamist (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta tarnimist kolmandale isikule. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses ja prokuröri selgitustes esitatud seisukohaga, et suures koguses narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslik käitlemine on karistatav 8 kõigis avaldusvormides ja kuriteo koosseisu täitmiseks piisab ka ühe käitlemiseks loetava osateo toimepanemisest. Kolleegium jagab ka järeldust, et teo kvalifikatsiooni seisukohalt ei ole oluline millise osateo süüdistatav on toime pannud, kuid kolleegium ei saa nõustuda, et oluline pole milliste tegudega on prokurör esitatud süüdistuses aine ebaseadusliku käitlemise sisustanud ja millised teod on süüdistatavale ette heidetud. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-70-15 sedastanud, et

§-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama

§-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on

§ 268

lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. KarS § 184 kvalifitseeritavate kuritegude puhul tuleb eeltoodust lähtuvalt ära näidata, millises osateos on isikule süüdistus esitatud, kuna see on oluline nii süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamiseks kui ka kaitseõiguse tagamiseks. Süüdistatavale peab olema arusaadav milline käitumine on talle karistusõiguslikult ette heidetud ja millise koosseisu kuuluva osateoga on tegemist. Deniss Lvovile esitatud süüdistuses on suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise osategudena ette heidetud omandamine, valdamine (hoidmine) ja edasiandmine tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole prokurör esialgset süüdistust täpsustanud ega muutnud ja süüdistusest erineva koosseisuteo võimaluse esinemisele pole viidanud ka kohus ( t.lk. 18, 85-90, 98-100). Süüdistuse kohaselt andis Deniss Lvov 02.mai 2016 hommikul, enda elukohas Tallinnas XXX asuvas korteris ebaseaduslikult edasi IK-le ühe fooliumvoldiku fentanüüliga. Maakohus on otsuse lk 5 leidnud, et Deniss Lvov ise vahetult IK-le fentanüüli edasi ei andnud, vaid ta kutsus oma korterisse isiku, kellele andis fooliumpaberit ja kes aine ette valmistas ja IKle andis. Maakohus on leidnud, et selline käitumine on käsitatav narkootilise aine vahendamisena. Kohtuotsuse resolutiivosa osalist õigeksmõistmist narkootilise aine edasiandmise osas ei kajasta, mis tähendab, et maakohus on Deniss Lvovi süüdi tunnistanud ka IK-le narkootilise aine vahendamises. Seega on esmakordselt kohtuotsuses maakohus süüdistatavale ette heitnud narkootilise aine vahendamist, milles pole süüdistust esitatud ja millises süüdistuses ei ole süüdistatav ega ka kaitsja oma seisukohta ja vastuväiteid saanud esitada. Kolleegiumi veendumuse kohaselt narkootilise aine edasiandmine ja vahendamine pole samatähenduslikud ega ole ka sisustatavad ühesuguse käitumisaktiga. Maakohus on tuginenud faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest ja milliseid ei ole menetluses arutatud. Kolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis esitatuga, et süüdi tunnistades Deniss Lvovi narkootilise aine IK-le vahendamises, on maakohus väljunud süüdistuses piiridest ja rikkunud kaitseõigust, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes, kuna on kaasa toonud ebaseadusliku lahendi.

Eeltoodud rikkumine toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja antud juhul uue otsusega Deniss Lvovi õigeksmõistmise IK-le 9 narkootilise aine edasiandmise süüdistuses. Analoogselt maakohtuga kolleegium leiab, et IKle narkootilise aine edasiandmine pole tõendatud. Nimetatud kuriteo osas on ainukeseks tõendiks süüdistatava ütlused ja just nendele tuginevalt ongi kohus sedastanud, et 02.mai 2016 aastal Deniss Lvov narkootilist ainet IK-le ei andnud. Ringkonnakohtul puudub seaduslik alus jõuda maakohtust erinevale seisukohale.

1. Süüdistus on esitatud Deniss.Lvovile narkootilise aine edasiandmises ka tuvastamata isikutele. Apellandid on märkinud, et kogu äravõetud narkootiline aine oli omandatud vaid enda tarbeks ja edasiandmine isikutele on tõendamata. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning leiab sarnaselt maakohtuga, et Deniss Lvovilt ära võetud fentanüüli kogus, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 530-le isikule, annab aluse järelduseks, et see ei olnud mõeldud endale tarvitamiseks vaid müügiks, mis on üks edasiandmise viise. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et edasiandmist kinnitab ka asjaolu, et Deniss Lvovil oli kaasas 5 erinevat fooliumvoldikut fenanüüliga. Seega oli narkootiline aine pakendatud doosideks, mis annab aluse tuvastada fentanüüliga kauplemist. Asjaolu, et Deniss Lvov ka ise tarvitas narkootikume, ei tõstata kahtlust selles, et doosideks jagatud ja kaasasolnud narkootiline aine oli edasiandmiseks.
2. Apellandid on leidnud, et tehes töötukassale päringu rikkus kohus kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena

§ 339lg 1 p 12 tähenduses.

Kohtukolleegium eeltooduga ei nõustu.

§ 297

sätestab kohtu õiguse, pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimist, omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Antud juhul on kaitsja kohtuistungil esitanud kohtule ( t.lk. 87 pöördel) Eesti Töötukassa otsuse Deniss Lvovile töötutoetuse määramise kohta( t.lk. 84). Süüdistatav väitis, et saab igakuiselt töötukassast 120 eurot ning kaitseversiooniks oligi, et Deniss Lvovi juurest leitud ja varem kohtu määruse alusel arestitud sularaha summas 120 eurot näol, on tegemist töötutoetusega, mis oli saadud mõni päev enne kinnipidamist. Kolleegium leiab, et nimetatud versiooni kontrollimiseks oli maakohus õigustatud tegema vastavasisulise päringu. Kohus ei saa ette teada, kas vastuses olev teave ühtib süüdistatava ütlustega või mitte. Asjaolu, et Eesti Töötukassa vastus ei kinnitanud süüdistatava kaitseversiooni, ei too kaasa tõendi kõrvalejätmist. Maakohtu poolt, kaitseversiooni kontrollimiseks, tõendi kogumine ja kogutud ning kohtuistungil vahetult uuritud seaduslikule tõendile tuginemine pole käsitatav kohtumenetluse võistlevuse ja ausa ning õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisena.

1. Apellandid on leidnud, et maakohtu poolt mõistetud 4 aasta ja 6 kuuline vangistus pole kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga muuhulgas põhjusel, et kokkuleppemenetluse läbirääkimistel taotles prokurör 3 aastast vangistust. Esmalt kolleegium osutab, et vastavalt kohtuistungi protokollile on poolte vahel arutatud võimalikku kokkulepet, kuid läbirääkimistest kaugemale ei jõutud ja kokkulepet ei sõlmitud. Nii kaitsja kui ka oma kirjalikus vastuses prokurör, on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-196-09 sedastatule. Kolleegium nõustub, et süü suurus ei olene menetlusliigist ning et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud teatavad järeleandmised karistuse määra osas. Samas kolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse läbirääkimistel prokuröri poolt taotletav karistusmäär pole üldmenetluses arutatavas kriminaalasjas karistuse mõistmisel maakohtule 10 siduv. Samuti pole üldmenetluses asja arutades, karistuse mõistmisel kohus seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega. Kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Maakohus on mõistetud karistuse määra piisavalt põhjendanud. Asjaolu, et prokuröri poolt taotletud karistus oli maakohtu veendumuse kohaselt kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega, ei tähenda, et maakohus oleks karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.
2. Apellandid on ka leidnud, et maakohus pole karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendava asjaoluga ega ka sellega, et varem pole Deniss Lvov narkootilise aine käitlemise eest karistatud, et ta on kahetsenud ja lubanud eluviisi muuta. Kolleegium selgitab, et kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimisel sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on karistusmäära otsustamisel eeltoodud juhiseid järginud. Nii on kohus leidnud, et käideldud narkootilise aine kogus, mis näitab süü suurust, annab aluse mõista karistuseks eriosa normi sanktsiooni keskmisele määrale lähedane karistus. Samuti on kohus arvestanud Deniss Lvovi puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna, mistõttu on kaitsja vastupidised väited asjakohatud. Samuti on meelvaldne etteheide, et maakohus pole arvestanud, et tegemist on esmakordse süüdimõistmisega narkootikumide käitlemise eest. Nimelt nähtub selline fakt juba teole antud kvalifikatsioonist ja sellest tulenevast sanktsioonist, millest on maakohus karistuse mõistmisel ka lähtunud. Varasemalt analoogse kuriteo toimepanemine tooks kaasa vastutuse KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja siis oleks ka karistuse mõistmisel lähtepunktiks s.o keskmiseks määraks 9 aastat vangistust. Kolleegium leiab, et ka ringkonnakohtu poolt Deniss Lvovi õigeksmõistmine IK-le narkootilise aine edasiandmises, ei too antud juhul kaasa mõistetud karistuse korrigeerimist. Süüdistuse maht ei vähene oluliselt ning maakohtu süüdimõistev otsus aine edasiandmises kolmandatele isikutele jääb muutmata. Uue otsuse tegemisel karistuse muutmata jätmise võimaluse näeb ette

§ 340lg 2 p 2.

Kolleegium leiab, et Deniss Lvovile maakohtu poolt mõistetud 4 aasta ja 6 kuuline vangistus, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ja ka kohtupraktikaga, mistõttu ringkonnakohtu poolt muutmisele ei kuulu.

1. Apellandid on vaidlustanud maakohtu poolt karistust raskendava asjaoluna omakasu motiivi arvestamist. Põhjendustes on märgitud, et narkootiline aine oli oma tarbeks ning suurt tulu pole süüdistatav saanud. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-114-13 on sedastatud, et omakasu motiivi arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles süüdistatav on süüdi tunnistatud, omakasu motiivi ei hõlma ning seega puuduvad takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Omakasu motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu. Omakasu motiivi kui karistust raskendava asjaolu arvestamiseks tuleb tuvastada, et süüdistatava tegevuse ajendiks (sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kolleegium leiab, et maakohus on kohtuotsuses põhjendanud nimetatud karistust raskendava asjaoluga arvestamist ning on muuhulgas lugenud selle tõendatuks süüdistatavalt leitud ja ära 11 võetud narkootilise aine suure kogusega, tema enda poolt pidevalt narkootilise aine tarvitamise vajadusega ja piisavate legaalsete vahendite puudumisega. Apellantide väited, et Deniss Lvovilt ära võetud fentanüül, koguses, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 530-le isikule, oli vaid enda tarbeks ei ole veenev ega kummuta maakohtu seisukohta, et suures koguses narkootilise aine kätlemine oli kujunenud tema elatusvahendite hankimise allikaks.
2. Apellandid on vaidlustanud ka Deniss Lvovilt äravõetud sularaha, summas 120.00 eurot, laiendatud konfiskeerimist. KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata vara laiendatud konfiskeerimist süüdimõistetu varale, mille suhtes ta tõendab, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Süüdistatav on apellatsioonis märkinud, et temal kaasasolnud sularaha andis talle õde, kes omakorda sai raha Suurbritannias elavalt emalt, kes siis omakorda sai enda arvele igakuise süüdistatavale töötukassa poolt makstud toetuse. Apellatsioonile on süüdistatav lisanud IL pangakonto väljavõtte erinevates summades ülekannete saamise kohta. Kolleegium leiab, et nimetatud tõend ei kajastu kaitseaktis ja sellise täiendava tõendi vastuvõtmist ei taotletud süüdistatav ega kaitsja ka maakohtus. Apellatsioonis pole esitatud tõendi maakohtus esitamata jätmise mõjuvat põhjust. Samuti kolleegium märgib, et nimetatud väljavõte ei oma antud menetluses tähtsust kuivõrd ei tõenda Deniss Lvovilt äravõetud
3. 00 euro legaalset päritolu. IL-le kuuluvale arvele erinevate summade laekumine Deniss Lvovilt äravõetud summa legaalset päritolu ei tõenda. Seega juhindudes

§ 321

lg-st 6, § 2861 lg-st 1, lg 2 p-st 2 ei kuulu Swedbank väljavõte apellatsioonimenetluses vastuvõtmisele vaid kuulub apellandile tagastamistele. Maakohus on kontrollinud süüdistatava ütlusi äravõetud sularaha õiguspäraselt saamise osas ning on need Eesti Töötukassa õiendile tuginevalt ümber lükanud. Seega pole süüdistatav tõendanud temale kuuluva ja äravõetud sularaha legaalset päritolu ning ka apellatsioonides pole kummutatud maakohtu põhjendatud eeldust, et sularaha on ta saanud kuriteo toimepanemise tulemusena.

1. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et süüdistatava mõjutamiseks tulevikus uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks, piisab temale tingimusliku vangistuse mõistmisest. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu poolt korduvalt sedastatuga ( nt RKKKo nr 3-1-1-18-11),. põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid ja leidnud, et KarS § 74 sätete kohaldamiseks alused puuduvad. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-20-16 sedastanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval olulisel määral ka süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes võib muuta karistuse ärakandmise ebaotstarbekaks. KarS §-de 74 esimeses lõikes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Kolleegiumi hinnangul apellatsioonides sellistele erilistele asjaoludele kuriteo toimepanemise ega ka süüdlase isiku osas viidatud ei ole. Kolleegium märgib, et Deniss Lvovi on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Teda on varem tingimisi karistusest vabastatud ja ta on varem viibinud kriminaalhooldusel, kuid on 12 katseaja kestel pannud toime uued kuriteod, mis on raskeim kriminaalhoolduse tingimuste rikkumine. Deniss Lvovi näol on samuti tegemist isikuga, kes on pikka aega tarvitanud narkootikume ja jätkanud sellist käitumist ka vangistuses viibides. Vaidlustatud kriminaalasjas on kuritegelik käitumine jätkunud vaid mõni kuu pärast vanglast vabanemist. Kolleegium leiab, et sellise käitumisega on Deniss Lvov veenvalt näidanud, et isegi karistuseks mõistetud lühiajalised vangistused ei mõjuta teda kuritegude toimepanemistest hoiduma, rääkimata siis, et tingimisi karistusest vabastamine mõjutaks teda õiguskuulekalt käituma. Siinjuures kolleegium osutab ka, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-96-11). Arvestades KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Deniss Lvovile mõistetud karistus on üle kolme aasta, mistõttu eelnimetatud põhimõte ei luba KarS § 74 kohaldamist.
2. Süüdistatav on taotlenud KarS § 692 lg 6 p 1 alusel vangistuse asendamist raviga. On apellatsioonile lisanud SA Viljandi Haigla teatise rehabilitatsiooniteenuse järjekorda registreerimise kohta. Teatisest nähtuvalt on tegemist pärast maakohtu otsuse kuulutamist toimunuga, mistõttu kolleegium võtab nimetatud tõendi materjalide juurde ja märgib, et süüdistatava soov pöörduda rehabilitatsioonikeskusesse narkosõltuvusest vabanemiseks on positiivne samm, kuid ei anna iseenesest alust vangistuse raviga asendamiseks. Kolleegium leiab, et esitatud taotlus rahuldamisele ei kuulu. KarS § 692 lg 1 sätestab, et kohus võib asendada vangistuse raviga vaid juhul, kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus. Seega on asendamise võimalikkus asetatud sõltuvusse kuriteo eest mõistetud vangistuse määraga. Deniss Lvovile on mõistetud 4 aasta ja 6 kuuline vangistus, mistõttu KarS § 692 sätete kohaldamise eeldused puuduvad.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 3, § 339 lg 2, § 340 lg 2 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. detsembri 2016 aasta otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Apellatsioonid rahuldab osaliselt.
2. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist süüdistatavaga nõu pidamise, maakohtu otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kokku 3,5 tundi, summas koos käibemaksuga 168,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada

§ 175

lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks.

§ 185lg 1 alusel jääb menetluskulu riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 13