lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui
Seega pidi vastustaja enne sunniraha rakendamist põhjalikult kontrollima, kas E.J. on temale ettekirjutusega pandud kohustused täitnud või mitte. 17.10.2016 kuupäeva kandev protokolli ja selle lisade põhjal ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kontrolli teostanud – fotode põhjal järeldub, et U.Paas ei ole sõidukist väljunud ja kinnistul asuva hoone tegelikku seisundit kontrollinud. Kaebaja seisukohta toetab vastustaja poolt 17.
lg 3 p-st 1 tuleneb, et vastustaja peab enne sunniraha rakendamist ettekirjutusega pandud kohustuste täitmist kontrollima, mida aga vastustaja käesolevas menetluses teinud ei ole. Eeltoodu on tinginud sunniraha põhjendamatu rakendamise. Kaebaja on kaebusele lisanud tõendid ettekirjutuse täitmise kohta ja selgitanud ettekirjutuse täitmise asjaolusid. Riigikohus on leidnud, et sunnivahendi, sh sunniraha rakendamise menetlus on eriliigiline haldustäitemenetlus ja selle ülesanne on saavutada varasemas ettekirjutuse tegemise menetluses otsustatu elluviimine (RKO 3-3-1-72-14 p 18). Kaebaja oli enne sunniraha rakendamist ettekirjutuses toodud kohustused täitnud.
lg 1 sätestab, et sunnivahendi rakendamisel antavatele aktidele ja tehtavatele toimingutele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades
-st tulenevaid erisusi. Kui haldusõiguse erivaldkonna seadus reguleerib haldustäitemenetlust teisiti, tuleb juhinduda erivaldkonna seadusest (
HMS § 35 lg 1 p 2 kohaselt peab haldusorgan teavitama menetlusosalisi haldusorgani initsiatiivil algatatud menetlusest. HMS § 40 lg 2 järgi peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks enne sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada menetlusosalise õigusi. Asendustäitmise ja sunniraha seadus ei sätesta neist kohustustest erandit. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p‑st 2 ja § 40 lg‑st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist, kuid enne sunniraha
Teavitamise vormi ja üksikasjad määrab haldusorgan (HMS § 5 lg 1), kuid see peab tagama info reaalse liikumise adressaadini, v.a seaduses sätestatud erandid. Haldusorgan võib isikut teavitada ka näiteks ettekirjutuse järelkontrolli käigus. Teatest peab nähtuma rakendatava sunniraha suurus. HMS § 108 lg 1 kohaselt tuleb sunniraha rakendamist põhjendada, kui adressaat seda nõuab. Kaebajal ei tekkinudki võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks enne sunniraha rakendamist ega küsida sunniraha rakendamise põhjendust kuna kaebajat ei kutsutud 17.10.2016 paikvaatlusele ega teavitatud sunniraha rakendamisest. 3 Riigikohus on eelviidatud lahendis leidnud, et selline teavitus avab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited ning taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist. Ühtlasi annab see isikule sunnirahaga nõustumise korral võimaluse tasuda sunniraha ilma sissenõudmiseta ja kohtutäituri tasuta.
lg‑st 2 ja § 3 lg‑st 1 reguleerivad haldustäitemenetluses tõendite kogumist samad normid, mida kohaldatakse täidetava ettekirjutuse tegemisel. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kõnealune ärakuulamisõigus on üks olulisematest isiku menetlusõigustest, millel on kahetine eesmärk. Ühest küljest näitab see austust menetlusosalise vastu – avalik võim suhtub isikusse tõsiselt ning kohtleb teda kui subjekti, mitte kui avaliku võimu tegevuse objekti. Seeläbi tagatakse haldusmenetluses osaleva inimese inimväärikus. Teisalt on ärakuulamisõigus vajalik ka haldusorgani perspektiivist – ärakuulamise käigus isiku poolt esitatu aitab haldusorganil täita uurimiskohustust (HMS § 6) ning tagada selle, et tõepoolest kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on väljaselgitatud ja tõendid kogutud. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et ta täitis ettekirjutusest tulenevad kohustused. Vastustaja on oluliselt rikkunud paikvaatluse läbiviimise korda ja on jätnud kaebaja ilma võimalusest esitada sunniraha rakendamise kohta oma vastuväited ja selgitused – kaebajale ei tagatud ärakuulamise õigust. Juhul, kui kaebajat oleks paikvaatluse läbiviimisest ja sunniraha rakendamisest teavitatud, oleks kaebaja saanud vastustajale tutvustada ja selgitada ettekirjutuse täitmise asjaolusid ja juhul, kui vastustaja ei oleks mingil põhjusel olnud tulemustega rahul, taotleda täiendavat tähtaega ettekirjutuse täitmiseks. Eelnimetatud menetluslikud minetused tingisid sunniraha põhjendamatu kohaldamise. Vastustaja: Kaebajale kuuluvatel kinnistutel Jõe tn 30 ja 30-a Keila linnas ei elata ja kinnistud on juba aastaid olnud hooldamata. Arvestades kinnistutele ladustatud ehitusjäätmete mahtu ja seisukorda ning seal asuvate hoonete seisukorda, siis kogu selle aja jooksul, mil kaebaja on olnud kinnistute omanik, ei ole kinnistuid ja seal asuvaid hooneid nõuetekohaselt hooldatud. Kinnistutele on aastate jooksul ladustatud ehitusjäätmeid, mis ohustavad nii ümbritsevat keskkonda kui ka seal viibida võivaid inimesi. Kaebaja jätab oma kaebuses märkimata, et Jõe tn 30 ja 30-a kinnistu kohta on talle 30.08.2012 saadetud Keila linnavalitsuse poolt meeldetuletus kohustusega kinnistud korrastada. Samuti on talle 07.11.2012 ja 05.06.2013 koostatud ettekirjutused kohustusega kinnistud korrastada. Samuti jätab kaebaja märkimata, et kaebajale selgitati esimest korda kinnistute korrastamise vajadust juba 19.04.
Sunnivahendi rakendamise eeldused on asendustäitmise ja sunniraha seaduse (
) § 2 lõike 1 ning § 8 lõigete 1 ja 3 kohaselt järgmised: a) kehtiva ettekirjutuse olemasolu, millega on adressaadile pandud kohustus teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost (
lg 1);
Kaebaja ei ole ettekirjutust kohaselt ja täies ulatuses tähtajaks täitnud, seega on õigustatud sunniraha rakendamine. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-31-15 oleks kohane, kui ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused oleks kohaselt, täies mahus ja tähtajaks täidetud. Vastustaja on kinnistu paikvaatlustel 02.08., 12.
), mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.
lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.
lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.
lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui 1) käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Sunnivahendi rakendamise põhimõtted on sätestatud
§-s 3, mille lg-te 2 ja 3 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena ning kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Eeltoodust tuleneb, et sunniraha eesmärgiks on adressaadi sundimine rahalise nõudega temale ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on sunniraha eesmärgiks eeskätt kallutada isikut toime panema ettekirjutuses sisalduvat tegu või hoiduma ettekirjutuses äratoodud keelatud teost, olles oma olemuselt mittekaristusliku iseloomuga (IX Riigikogu, 458 SE, § 10 lg 1 selgitus). Riigikohus on selgitanud, et kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis oli proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu 22.04.2015 otus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16). Keila linna heakorraeeskirja § 4 sätestab kinnistu ehitise omaniku kohustused heakorra tagamisel. Ettekirjutuses on viidatud heakorraeeskirja § 4 lg 1 p-dele 1, 2, 7 ja 8, mille kohaselt on kinnistu 7 ja ehitise omanik kohustatud hoidma korras oma kinnistu ja kinnistu piirdeaia ning rakendama meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks; hoidma korras, puhtad ning vastavuses kinnitatud ehitusprojektiga hoone fassaadi ja fassaadielemendid; tagama ehitise ohutuse teiste isikute elule; tagama kasutusel mitteoleva ehitise ja sinna juurde kuuluva krundi heakorra ning vältima hoone varisemisohtlikkust, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile. 01.07.2016 koostatud ettekirjutuses kohustati kaebajat korrastama kinnistute piirdeaiad, rakendama meetmeid reostamise ja risustamise vältimiseks, sulgema sissepääsud hoonesse ja krundile, vältima hoone varisemisohtlikkust, tagama ehitise ohutus ja fassaadi korrasolek. Samuti kohustati niita muru, piirata võsa, koristada kinnistult ehitus- ja olmejäätmed ning vajadusel ehitis seadusega sätestatud korras lammutada. Enne sunniraha sissenõudmist peab haldusorgan viima läbi ettekirjutuse täitmise kontrolli ning sunniraha rakendamiseks tuvastama muuhulgas ettekirjutuse täitmata jätmise. Kohus märgib, et kaevatavast ettekirjutusest nähtub, et kinnistute omaniku osad loetletud kohustustest on lakoonilised ja ebaselge sisuga. Riigikohus on 19.03.2002 otsuse nr 3-3-1-13-02 punktis 14 selgitanud: „/…7Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise/…/“. Vaidlustatud ettekirjutuses ei ole haldusorgan sisustanud heakorraeeskirjas sätestatut faktliste asjaoludega. Kohus märgib, et ettekirjutuses puuduvad kinnistu suhtes esinevad üheselt mõistetavad heakorraeeskirja rikkumised ning konkreetsed selgitused, millised puudused on adressaadil kohustus kõrvaldada. Samuti puudub üheselt mõistetav faktiline selgitus, milliste puuduste kõrvaldamisel sunniraha ei rakendata. Ettekirjutuses toodud kohustused – kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks meetmete rakendamine ning ehitise ja fassaadi ohutuse tagamine- on üldsõnalised (tsitaadid heakorraeeskirjast). Eelmainitud kohustusi ei ole haldusorgan ettekirjutuses sidunud konkreetse üksikjuhtumi asjaoludega. Kohus on seisukohal, et kuna ettekirjutus on oma selgitustelt üldsõnaline, ei olnud adressaadile üheselt arusaadav, mida ettekirjutuse täitmiseks teha tuleb. Kaebuse esitaja täitis ettekirjutuse nii, nagu ta selle sisust aru sai, mida kinnitasid kohtus tunnistaja A. J. ja kaebuse esitaja E.J. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule, et on teostanud järgnevad tööd: piiranud kinnistud võrkaiaga kõrgusega 1,5 meetrit; rakendanud meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks – kinnistud on piirestatud ning võõrastele on tõkestatud kinnistule pääs igast küljest; paigaldatud on hoiatavad sildid; kebaja käib kinnistutel regulaarselt nende seisundit kontrollimas ning vajadusel koristab ja utiliseerib üle aia sattunud prahti. Samuti märgib kaebaja, et on piiranud sissepääsu hoonesse ja krundile – kaebaja on paigaldanud võrkaia ja aiavärava, hoonesse pääsemise tõkestamiseks on suletud kõik aknad ja uksed. Kaebaja on vältinud hoone varisemisohtlikkust – varisemisohtlikkus on välistatud, kui ei toimu tahtlikku lõhkumist, kaebaja on eemaldanud hoone varisemisohtlikud osad hoone lõhkumist on takistatud juurdepääsu takistamisega kinnistule ja hoonesse, hoone varisemine on takistatud täiendavate tugitalade paigaldamisega. Kaebaja on taganud ehitise ohutuse ja fassaadi korrasoleku – kaebaja on eemaldanud fassaadi lahtised osad ja paigaldanud hoiatavad ja keelavad sildid. Kaebaja on kinnistutel niitnud muru ja piiranud võsa – kaebaja on niitnud kinnistutel muru iga 1,5 nädala tagant, muru kasvuhoojajal ka tihedamini, Jõe tn 30 hoovis on piiratud võsa. Kaebaja koristas kinnistult kõik ehitus- ja olmejäätmed ning ladustas korrapäraselt ehitusmaterjalid, sh vundamendiplokid. Kaebaja koristas kinnistult kõik lehed, oksad jms ning viis need Keila Jäätmejaama. 8 Kohus märgib, et nii tunnistaja kui ka kaebuse esitaja on vande all selgitanud, milliseid töid teostati kinnistutel ettekirjutuse täitmiseks, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus hindab kaebaja ja tunnistaja ütlused usaldusväärseteks, kohtul puudub alus kahelda nende tõesuses. Menetlusosalise ja tunnistaja vande all antud ütlused on suulised tõendid, mida kohus hindab koostoimes kirjalike tõenditega. Vastustaja on teostanud paikvaatlused 12.08.2016 ja 17.10.2016 ning esitanud kohtule paikvaatluste protokollid koos fotodega. Enne sunniraha rakendamist peab haldusoragn kontrollima sunniraha rakendamise eelduste täidetavust ning tuvastama muuhulgas ettekirjutuse täitmata jätmise. Enne täitekorralduse koostamist teostas haldusorgan paikvaatluse 17.10.2016. Viidatud paikvaatluse fotodelt ei ole võimalik tuvastada protokollis märgitud ja tuvastatud asjaolusid, kuna fotode kvaliteet on väga halb. Fotodelt ei ole võimalik tuvastada, millise kinnistuga on tegemist. Haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Täitekorralduses on märgitud, et ettekirjutuses toodud nõuded on osaliselt täitmata: lagunenud hoone on samas seisus, mis enne, selle fassaad on korrastamata ja varisemisohtlik, katus on sisse varisenud, kinnistul on laiali hulgaliselt ehitusjäätmeid (eterniit, soojustus, kivi ja puitjäätmed) ja ehitis on jätkuvalt ohtlik seal viibida võivatele inimestele. Vastustaja on kohtumenetluses väitnud, et kaebaja ei ole rakendanud piisavalt meetmeid kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks, hoone fassaad ei ole korrastatud, ei ole välditud hoone varisemisohtlikkust, ei ole tagatud ehitise ohutus ja fassaadi korrasolek, samas on jäetud täpsustamata, mida konkreetselt peab kaebaja veel tegema ettekirjutuse täitmiseks (sh tuleb arvestada, kui palju võiksid kõik need tööd aega võtta, millest sõltub ka täitmiseks määratud tähtaeg, mis peab olema mõistlik ja piisav kõigi nõuete täitmiseks). Kohtus tunnistajana vande all üle kuulatud A. J. ütluste kohaselt ei olnud kinnistul puitjäätmeid ega soojustusjäätmeid. Viidatud asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitaud paikvaatluse fotodelt. Lisaks on tunnistaja selgitanud, et maja ees olev silikaatkivi hunnik on kaetud eterniidiga selleks, et silikaatkive laiali ei tassitaks. Samuti kinnitas tunnistaja, et kinnistul ei olnud prahti ning ta käis ka muru niitmas. Kaebaja on korrastanud hoone fassaadi ja piiranud hoone sissepääsud ning eemaldanud hoonelt lahtised osad. Kohus märgib, et vastustaja ei ole täpsustanud, milles seisneb hoone fassaadi korrastamatus ning milliseid töid peaks kaebaja teostama hoone fassaadi korrastamiseks, et see vastaks haldusorgani nõudmistele. Kohtule esitatud kaebuse lisadest nähtub, et kaebaja on koristanud kinnistu, ladustanud betoonist ehitusmaterjalid korrapäraselt ning paigaldanud hoone varisemise vältimiseks tugipostid. Vastustaja on märkinud, et vastustajale ei ole kuni 22.11.2016 kordagi tagatud juurdepääsu kinnistule, seega ei ole vastustaja kinnistu territooriumil käinud, mistõttu ta ei saanud veenduda, kas hoone on üldse varisemisohtlik ning milliseid meetmeid on/ei ole kaebaja hoone varisemisohtlikkuse vältimiseks kasutusele võtnud. Tunnistaja A. J. kinnitas kohtule, et Jõe 30 hoone ei olnud varisemisohtlik. Samuti ettekirjutuse üldsõnalistest kohustustest – kinnistu reostamise ja risustamise vältimiseks meetmete rakendamine ning ehitise ja fassaadi ohutuse tagamine – ei olnud kaebajal võimalik üheselt aru saada, millised on konkreetsed rikkumised ning milliseid töid on ettekirjutuse täitmiseks vajalik teostada. Käesoleval juhul ei ole võimalik kontrollida, millised puudused esinesid kinnistul ettekirjutuse andmise hetkel, ka ei ole võimalik kontrollida, milles konkreetselt seisnes viidatud heakorraeeskirja punktide rikkumine, samuti ei ole võimalik kontrollida, nimelt millised nõuded jäid kaebajal täitmata, mis olid sunniraha määramise aluseks. Kohtu hinnangul sunniraha rakendamisel vastustaja ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kaebaja poolt (tahtlikult) ettekirjutuse täitmata jätmise. 9 Asjaolu, kas kinnistul asuvad materjalid olid jäätmed Jäätmeseaduse tähenduses, ei oma asjas tähtsust, kuna kohus kontrollis sunniraha kohaldamise eelduste täidetavust ning on tuvastanud, et sunniraha määramise eeldused ei olnud vastustaja poolt täidetud. Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-62-16 punktis 14 selgitanud, et „/…/ sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega /…/ Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne.“ Käesoleval juhul on kohus eelpool leidnud, et ettekirjutusest tulenevad kohustused on üldsõnalised ja ebaselged. Riigikohus on leinud, et sellisel juhul ei pruugi sunniraha rakendamine olla proportsionaalne. Kaebaja asus ettekirjutuses sisalduvaid kohustusi täitma ning täitis need selliselt, nagu ettekirjutuse sisust aru sai. Kohus leiab, et on ebaproportsionaalne määrata ettekirjutuses märgitud ebaselgete kohustuste väidetava täitmata jätmise eest kaebajale sunniraha. Riigikohus on 22.04.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-72-14 punktis 14 asunud seisukohale: „Hoiatus ei ole lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS § 107 lg 2,
lg‑d 2 ja 3).“ Haldusorgan on ettekirjutuses tehtud hoiatuses märkinud kohaldatava sunniraha suuruseks 4000 eurot ning selgitanud: „/…/ [sunniraha 4000 eurot] on vähem, kui 1/2 maksimaalsest sunniraha määrast. Arvestades ettekirjutuse eesmärki likvideerida ohuallikas ja korrasta kinnistu peab määratav sunniraha olema mõjus, et mõjutada ettekirjutse adressaati hoiduma õigusvastasest käitumisest. Sunniraha eesmärgiks on eelkõige ehitise omaniku asetamine olukorda, kus nõude täimine on otstarbekam, kui täitmata jätmine ehk sunniraha maksmine“. Kohus nõustub vastustajaga, et sunniraha peab olema mõjus, et mõjutada ettekirjutuse adressaati hoiduma õigusvastasest käitumisest. Kohus leiab, et hoiatuses märgitud selgitus ei välista kaalutlusõiguse teostamise kohustust sunniraha rakendamisel. Haldusorganil ei ole kohustust määrata sunniraha selles ulatuses, mis on hoiatuses märgitud ning haldusorgan peab sunniraha rakendamisel teostama kaalutlusõigust. Käesoleval juhul ei nähtu, et haldusorgan oleks sunniraha rakendamisel teostanud kaalutlusõigust piisava põhjalikkusega ning arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. Sunniraha määramise korralduses on märgitud, et kuna sunniraha hoiatus on kehtestatud ettekirjutusele, mis on osaliselt täidetud, määrab haldusorgan sunnirahaks leebema määra summas 2000 eurot. Täitekorralduses on selgitatud, et kinnistut kontrolliti 02.08.2016 ja 12.08.2016 ning ettekirjutuses toodud nõuded olid osaliselt täitmata: lagunenud hoone oli samas seisus, mis enne, selle fassaad on korrastamata ja varisemisohtlik, katus on sisse varisenud, kinnistul on laiali hulgaliselt ehitusjäätmeid (eterniit, soojustus, kivi ja puitjäätmed) ja ehitis on jätkuvalt ohtlik seal viibida võivatele inimestele. Kohtu hinnangul vastustaja ei ole tõendanud, et ettekirjutus jäi täitmata. Kaebaja asus ettekirjutust täitma ning soovis täita kõik ettekirjutuse nõuded. Kaebaja eesmärgiks oli vältida sunniraha määramist. Kohus on seisukohal, et haldusorgan ei ole teostanud kaalutlusõigust selles osas, miks on käesoleval juhul sunniraha määramine kohaseks sunnivahendiks kaebaja ettekirjutuses määratud kohustuste täitmisele kallutamiseks. Kohus leiab, et määratud sunniraha ei ole proportsionaalne ning ei täida sunniraha eesmärki, milleks on isiku kallutamine ettekirjutuse täitmisele. Käesoleval juhul on kaebaja soovinud ettekirjutust täita ning on tegutsenud ettekirjutuse täitmise eesmärgil, mida kinnitas kohtule nii kaebaja ise kui ka kohtus üle kuulatud tunnistaja. 10 Asendustäitmise ja sunniraha seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb sunniraha suuruse kindlaksmääramisel sunniraha suurus valida ulatuses, mis eeldatavasti kohustatud isikut võimalikult vähe kahjustades tagaks ettekirjutuses sisalduva kohustuse täitmise. Lisaks tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega - esimesel korral sunniraha kohaldades tuleks valida võimalikult madal ning adressaati vähem kahjustav mõjutusvahend (IX Riigikogu, 458 SE, § 10 lg 2 selgitus). Kohus leiab, et käesoleval juhul on ebaproportsionaalne määrata füüsilisest isikust kaebajale esimesel korral sunniraha suurusega 2000 eurot. Käesoleval juhul füüsilisele isikule 2000 euro suuruse sunniraha määramine ei ole kooskõlas sunniraha eesmärgiga, vaid on pigem karistusliku iseloomuga. Kohus märgib, et sunniraha määramise korralduses määratud sunniraha ei olnud enne sissenõudmise alustamist võimalik vabatahtlikult tasuda, kuna sunniraha määramise korraldus koostati 17.10.2016 ning juba järgmisel päeval, s.o 18.10.2016, esitati kohtutäiturile täitmisavaldus ja täitedokument täitemenetluse läbiviimiseks. Samuti ei olnud sunniraha määramise korralduses määratud tähtaega, mille jooksul oleks kaebajal olnud võimalik sunniraha vabatahtlikult tasuda. Tulenevalt HMS § 35 lg 1 p-st 2 ja § 40 lg-st 2 peab haldusorgan teavitama isikut sunniraha rakendamisest pärast ettekirjutuse täitmise tähtaja möödumist ning enne sunniraha
lg-s 1 sätestatud korras sissenõudmise alustamist selliselt, et oleks tagatud reaalne informatisooni liikumine adressaadini. Riigikohus on leidnud, et selline teavitus annab isikule võimaluse esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited, taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist ning võimaldab vaidlustada sunniraha rakendamist kohtus (22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 19). Käesoleval juhul koostati sunniraha määramise korraldus 17.10.2016 ning juba järgmisel päeval 18.10.2016 alustati kohtutäituri kaudu sunniraha sissenõudmist. Seega ei ole enne sunniraha sissenõudmise alustamist teavitatud kaebajat sunniraha rakendamisest viisil, mis oleks võimaldanud kaebajal esitada sunniraha rakendamise kohta oma arvamus ja vastuväited või taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist. Samuti ei olnud määratud tähtaega, mille jooksul oleks kaebajal olnud võimalik tasuda haldusorganile sunniraha vabatahtlikult ilma täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu maksmata.
lg 3 sätestab sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud.
lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud.
lg 1 järgi on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv ettekirjutus ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Seega on
lg 3 p 1 järgi sunnivahendi rakendamist välistavaks asjaoluks ükskõik millise sunniraha rakendamise
Käesoleval juhul on kohus leidnud, et ei ole täidetud sunniraha rakendamise eeldus, mille kohaselt ei ole ettekirjutust määratud tähtaja jooksul täidetud. Seetõttu esineb käesoleval juhul sunniraha rakendamist välistav asjaolu. Kaebaja on tasunud lisaks sunnirahale ka täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu ning on esitanud kohtule varalise kahju hüvitamise nõude 284,36 euro hüvitamiseks. Riigikohus on 27.10.2015 kohtumääruses asjas nr 3-3-1-31-15 punktis 12 märkinud: „Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleks kaebajal esitada hüvitamiskaebus“. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 12 lg 1 11 kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Käesoleval juhul on kohus leidnud, et kaebaja suhtes sunniraha rakendamine oli alusetu ning seetõttu on vastustaja rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja on kandnud varalist kahju täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu ulatuses kokku 284,36 eurot. Kui vastustaja ei oleks rikkunud kaebaja õigusi alusetu sunniraha kohaldamisega, siis ei oleks kaebaja pidanud kandma kahju nimetatud summa ulatuses. Seega tuleb vastustajal hüvitada kaebajale tekitatud varaline kahju summas 284,36 eurot. Kohus eeltoodust tulenevalt leiab, et sunniraha määramise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd ettekirjutuse täitmise kontrolli käigus ei ole tuvastatud ettekirjutuse täitmata jätmine. Vastustaja on sunniraha rakendamisel rikkunud meneltusnorme ja kaalutlusõiguse teostamise kohustust ning määratud sunniraha ei ole proportsionaalne. Seetõttu on kaebajale rakendatud sunniraha alusetult. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kõrvaldada sunniraha määramise toimingu tagajärjed ning selle tulemusel tagastada kaebajale sunniraha summas 2000 eurot. Samuti tuleb vastustajal hüvitada kaebajale varaline kahju summas 284,36 eurot. Vastavalt HKMS §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus rahuldab kaebuse ning otsus tehakse vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist ning esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 3203,55 eurot, sh õigusabikulud summas 3120 eurot ja riigilõiv summas 83,55 eurot. Vastustaja on esitanud oma vastuväited kaebaja menetluskulude taotlusele, leides, et esitatud kohtukulud on põhjendamatult suured ja täies ulatuses mittevajalikud. Vastustaja märgib, et kohtukulude nimekirjas on välja toodud punktis 3 hagi koostamine, mis ei ole antud menetluses vajalik. Kohtukulude nimekirjas on nii punktis 4 kui ka punktis 5 toodud kuluks kaebuse koostamine ning vastustaja arvates piisab ühest kaebusest, seda enam, et kuluks on loetud veel ka kaebuse lõppvormistamine punktis
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.