Obsah (5)
§ 20§ 158§ 305§ 30§ 76KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-123196 Määruse tegemise aeg ja koht 12.05.2017, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Liis Arrak, Kaupo Paal Kohtuasi OÜ Europark Estonia ha
§ 20
lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Hageja tegi vaidlusaluste parkimisalade sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu sõlmimiseks ning kostja võttis pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle 2
(4)parkimisega territooriumile. Liiklusseaduse § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Käesolevas menetluses kogutud tõenditega on tõendatud, et kostja oli vaidlusalusel perioodil sõiduki Mercedes-Benz, riikliku registreerimisnumbriga XXXXXX omanik ja kasutaja, kes parkis sõiduki hageja poolt opereeritavatele parkimisaladele ning jättis parkimise eest tasumata.
§ 158
lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele leppetrahv summas 600 eurot. 7. Parkimistingimuste p 10 ja 11 kohaselt, kui sõiduki parkimisel on mh rikutud tingimustes sätestatud korda, võib sõidukijuhi vastutusel ja kulul sõiduki teisaldada. Hagejal on õigus sõidukit kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni kinni pidada. Tegemist on üürileandja pandiõigusega
§ 305lg 1 mõttes.
Riigikohus on leidnud analoogset vaidlust lahendades, et hageja parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas
-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega ja parkimise korraldaja pandiõigus
§ 305
lg 1 järgi ulatub ka parkimisalale paigutatud sõidukitele (vt RK lahend 3-2-1-3-16). Kostja sõiduk teisaldati 24.11.2014 Tartu mnt 1 parkimisalalt. 24.11.2014 sõlmis kostja hagejaga konstitutiivse võlatunnistuse, kuivõrd oli sõiduki hoiukohas üleandmisel võimeline tasuma hagejale üksnes 100 eurot (tl 123, 135). Hageja esitas kostjale nõudekirja (tl 130), kuid kostja võlatunnistusega võetud kohustust ei täitnud.
§ 30
lg 1 järgi võlatunnistus on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnustatakse kohustuse olemasolu.
§ 76lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
Eeltoodust tulenevalt on hageja 24.11.2014 võlakirjast tulenev nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 35 eurot.
- Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles põhjendab, et perioodil 01.10.2013-01.12.2014 kostja ei kasutanud sõidukit numbriga XXXXXX, sest kostja andis selle rendile ettevõttele B OÜ (registrikood XXXXXXXX). Määruse põhjendused
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda.
- TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule raha maksmisele suunatud hagi põhinõudega 635 eurot. Kuna hageja põhinõue ei ületa 2000 eurot, siis oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis 3
(4)oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud alustel.
- Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 2¹ sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega hinnanud selgelt ebaõigesti tõendeid. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Uue väite, mille kostja on esitanud esmakordselt apellatsioonimenetluses, jätab ringkonnakohus tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
- Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
- Kuivõrd ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud maakohtu menetluskulude jaotust. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kaebuse esitaja kanda.
- Kuna mõlemas kohtuastmes on menetluskulud jäänud kostja kanda ja hageja ei ole apellatsioonimenetluses osalenud, siis ringkonnakohus leiab, et hagejal ei ole menetluskulusid tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 4
(4)