1-13-11316/111

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-11316 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. veebruari 2017 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu Kalle Tiivel (isikukood 38206165730), määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
3. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
4. veebruari 2017 määrus jätta muutmata.
5. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. jaanuari
8. a otsusega tunnistati Kalle Tiivel süüdi KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi ning teda karistati vangistusega 8 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ning K. Tiiveli karistuseks jäi 5 aastat 4 kuud algusega
9. juuli
10. a. Karistusaeg lõpeb
11. november
12. a.
13. Viru Maakohtu
14. veebruari
15. a määrusega jäeti K. Tiivel vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata kokkuvõtlikult alljärgnevatel põhjendustel. Positiivseteks asjaoludeks vabanemisel on garanteeritud töökoht taksojuhina, võtmete valmistajana, kingsepp-võtmemeistrina või auto hooldustehnikuna. Samuti on K. Tiivel vangistuses läbinud mitmeid sotsiaalprogramme ning osalenud ja osaleb ka praegu majandustöödel koristajana. Süüdimõistetul on olemas ka vabanemisjärgne elukoht ning lähedaste toetus. Vaatamata eeltoodule ei ole usutav, et isik hakkaks vabaduses õiguskuulekalt käituma. K. Tiiveli ennetähtaegse vabastamisega saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud. Süüdimõistetu on korduvalt karistatud väärteokorras, aga sellest hoolimata on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Samuti on K. Tiivel vanglas toime pannud mitmeid distsiplinaarsüütegusid ka pärast seda, kui kohus arutas aprillis 2016 isiku ennetähtaegset vabastamist. Seega pole K. Tiiveli hoiakutes positiivset muutust toimunud. Süüdimõistetu on toime pannud tapmiskatse, mis on raske isikuvastane süütegu. Vangla iseloomustuse kohaselt on K. Tiivel kõrgohtlik avalikkusele. Kohtul puudus veendumus, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et K. Tiivel ei pane enam toime uusi kuritegusid. Seega oleks tingimisi ennetähtaegne vabastamine liialt ennatlik. Järelejäänud vangistuse jooksul on süüdimõistetul võimalik teha järeldusi oma varasemast käitumisest, osaleda täiendavates sotsiaalprogrammides ja võimaluse korral ka tööhõives. Ka täiendav garantii, elektrooniline valveseade, ei suudaks tagada isiku seaduspärast käitumist: elektroonilise valvega on iseenesest küll võimalik piirata liikumist, kuid reaalne kontroll isiku tegevuse üle puudub.
16. K. Tiivel vaidlustas maakohtu määruse ja taotleb enda vabastamist elektroonilise valvega. Määruskaebuse argumendid on lühidalt kokkuvõetult järgmised. Vangla välja toodud distsiplinaarkaristused ei oma tähtsust tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel, kuna nimetatud süütegude karistamiseks vanglast väljaspool puuduvad õigusaktid ja riigipoolne järelevalve. Lisaks ei saa olla õige vangla välja toodud minimaalne riskiprotsent. Tõestuseks on kaks Tallinna Vangla riskihindamist, kus on välja toodud erinevad ohtlikkuse tasemed, aga samal ajal on riskiprotsent jäänud samaks. Peale selle ei võimalda vangla tööalast arengut. Olenemata süüdimõistetu paljudest oskustest väljastati talle tähtajatu tööleping, mille alusel on palk kuus maksimaalselt 4 eurot ja sealt võetakse veel 70% maha. Määruskaebuse esitaja toob välja ka mitmed etteheited prokurörile. Prokurör tõi esile kustunud karistused, mille kasutamine on seadusega keelatud. Tuleb tähele panna, et vangistuse jooksul pole ta kordagi vägivalda kasutanud. Prokurör on saanud valesti aru ka üleolevast käitumisest: määruskaebuse esitaja oskab ennast sõnadega kaitsta ja põhjendada. Ebaõige on väide selle kohta, nagu oleks retsidiivsusnäitaja suur. Arvestades asjaolu, et praegune prokurör pole K. Tiiveliga suhelnud ega teda näinud, ei tohiks prokurör oma seisukohta väljendada. Kohus pole määruskaebuse esitajat ära kuulanud ning ei tohiks välja tuua kaua aega tagasi kehtinud karistusi. Samuti on alusetu kohtu seisukoht kriminaalhoolduse väheste piirangute kohta. K. Tiivel lubab hakata välja saades enda ja teiste elu väärtustama ning täies ulatuses austama ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme. K. Tiivel soovib üles kasvatada tütre ja asuda tööle taksonduse vallas. Liiga kitsas on ka kohtu nägemus elektroonilisest valvest, sest vajadusel saaks määruskaebuse esitajat jälgida potentsiaalse tööandja ruumidesse paigaldatud IP-kaamera abil ning kaasaaegsed autod on kõik reaalajas GPS-põhise jälgimise all. K. Tiivel rõhutab, et tasub iga kuu rahalisi nõudeid ning käesolevaks hetkeks on ta suutnud nõudeid ära maksta ligikaudu summas 1600 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus, kaalunud veelkord K. Tiiveli tingimisi ennetähtaegse vabastamise poolt- ja vastuargumente, jätab maakohtu määruse muutmata. 4.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ja kaalutletud. Kohtu põhjendus selle kohta, miks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis välistavad K. Tiiveli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise, on asjakohased ja piisavad ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea. 4.2 Apellatsioonikohus peab vajalikuks märkida, et nõustub igati maakohtuga, et K. Tiiveli puhul esineb hulk argumente, mis räägivad tema vabastamise kasuks. Kahtlemata on vabastamise pooltargumentideks see, et K. Tiivelil on vabanemisel olemas elukoht, kindel töökoht ja lähedaste toetus. Samuti on süüdimõistetu läbinud mitmeid sotsiaalprogramme, osaleb majandustöödel ja tasub iga kuu rahalisi nõudeid. 4.3 Negatiivse külje pealt iseloomustab K. Tiiveli käitumist vangistuses distsiplinaarkaristuste olemasolu, mida vaatamata määruskaebuse väidetele, ei saa pidada vähetähtsaks. Süüdimõistetul on neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kolm on seotud ametniku korraldustele mitteallumise või ametniku solvamisega. Vangistuses õiguspärane käitumine on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks eelduseks. Kuigi K. Tiivel lubab, et hakkab välja saades enda ja teiste elu väärtustama ning austab täies ulatuses ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme, siis tekitab see apellatsioonikohtus kahtlusi. Olukorras, kus isik ei suuda alluda vanglas kehtestatud reeglitele, puudub igasugune alus eeldada, et ta suudaks alluda vabaduses kriminaalhoolduse nõuetele. Määruskaebuse esitaja leiab, et prokurör sai valesti aru süüdimõistetu üleolevast käitumisest, sest K. Tiivel pole vangistuse jooksul kordagi vägivalda kasutanud ja oskab ennast sõnadega kaitsta. Apellatsioonikohus märgib, et isegi kui süüdimõistetav pole vanglas vägivalda kasutanud, siis on vangla iseloomustuste kohaselt süüdimõistetu suheldes ametiisikutega üleolev, nõudlik, teeb koostööd vaid enda huve silmas pidades ning võib olla ka ebaviisakas ja tõrjuv. Kuivõrd kriminaalhooldusega seoses on K. Tiivelil vaja koostööd teha just ametnikega, siis võib negatiivne hoiak ametnikesse saada oluliseks takistuseks hoolduse läbiviimisel. 4.4 K. Tiiveli mittevabastamise tingib lisaks ka kuriteo raskus. Süüdimõistetu on toime pannud raske isikuvastase kuriteo - tapmiskatse. K. Tiivel lõi kannatanut mitu korda noaga erinevatesse kehapiirkondadesse ja tekitas sellega eluohtlikud tervisekahjustused. Vangla tehtud riskihinnangu kohaselt seisneb süüdimõistetu puhul oht just raskemate, surmaga lõppeda võivate kehavigastuste tekitamises ning ohustatud on eelkõige K. Tiiveli tuttavad isikud. Seda asjaolu ei ole määruskaebuses ka ümber lükatud, samas on selle esitaja leidnud, et ebaõige on prokuröri väide, mille kohaselt retsidiivsusnäitaja on suur. Retsidiivsusnäitaja võib küll olla keskmisest madalam, aga tuleb arvestada ka kuriteo iseloomu ning kinnipidamisasutus on hinnanud K. Tiivelit avalikkusele kõrgohtlikuks. 4.5 Määruskaebuse esitaja heidab ette, et maakohus pole teda ära kuulanud. Apellatsioonikohus märgib, et
18. veebruari
19. a Viru Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on kohus selgitanud süüdimõistetule tema õigusi KrMS § 35 ja § 34 järgi. Seega oli K. Tiivel teadlik ka enda õigusest anda ütlusi, esitada taotlusi ja kaebusi ning olla kaitsja juuresolekul ära kuulatud. 4.6 K. Tiivel teeb etteheiteid ka vangla tegevusele, leides, et olenemata tema paljudest oskustest ei võimalda vangla talle tööalast arengut (palk kuus maksimaalselt 4 eurot ja sealt omakorda võetakse 70% maha). Apellatsioonikohtu hinnangul pole määruskaebuse esitaja väide asjakohane ja ei mõjuta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamist. K. Tiivel leiab ka, et vangla välja toodud minimaalne riskiprotsent pole õige. Ringkonnakohus märgib, et kui süüdimõistetu vajab lisaselgitusi tema ohtlikkuse taseme hindamisel, on tal võimalik pöörduda nende saamiseks vangla poole. 4.7 Määruskaebuse esitaja leiab, et prokurör ei oleks tohtinud enda seisukohta süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuses väljendada, sest prokuratuuri seisukoha kirjutanud prokurör ei ole K. Tiiveliga suhelnud ega teda näinud. Apellatsioonikohus määruskaebuse esitajaga ei nõustu, sest prokurör ei peagi olema kontaktis süüdimõistetuga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse lahendamisel: prokurör juhindub isikuga seotud materjalidest. 4.8 K. Tiiveli hinnangul on maakohtu nägemus elektroonilisest valvest liiga kitsas, sest vajadusel saaks teda jälgida potentsiaalse tööandja ruumidesse paigaldatud IP-kaamera abil ning kaasaaegsed autod on kõik reaalajas GPS-põhise jälgimise all. Elektroonilise valvega on tõepoolest võimalik isiku käitumist jälgida, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elektrooniline valveseade ei suudaks tagada käesoleval juhul süüdimõistetu seaduspärast käitumist. Apellatsioonikohtul puudub uskumus, et K. Tiivel suudaks alluda vabaduses kriminaalhoolduse nõuetele, ning puudub ka veendumus, et juba kantud karistus on eesmärgi täitnud. Kuna positiivset muutust pole isiku käitumises toimunud, siis leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et K. Tiivelil tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses, sest elektrooniline valveseade ei tagaks süüdimõistetu õiguskuulekat käitumist ja poleks tagatud karistuse eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid. 4.9 Sõltumata asjaolust, et K. Tiiveli varasemad karistused on kustunud, ei anna eelkõige kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdimõistetu käitumine karistuse kandmise ajal alust tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Mati Kartau