lg 2 sätetele peavad mootorsõiduki- ja trammijuhil olema kaasas ning ta peab esitama liiklusjärelevalve teostaja nõudel LS § 88 ja § 145 lg 2 loetletud dokumendid. LS § 88 lg 1 kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljaandnud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus ning lõike 2 kohaselt kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, ei ole Eesti piires Eestis väljastatud juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt ei olnud menetlusalusel isikul liiklusjärelevalve teostajale esitada ei isikut tõendavat dokumenti ega juhiluba või muud juhtimisõigust tõendavat dokumenti. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud LS § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõuete rikkumise, millega pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. Lisaks sellele ilmnes menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kindlustuskaitse kontrollimisel, et sõidukil puudub kohustuslik liikluskindlustus ja sõiduk on liiklusregistrist ajutiselt kustutatud. Taolised andmed olid tuvastatavad nii Maanteeameti e-teeninduse kui ka kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli andmetest. Vastavalt Liikluskindlustuse seaduse § 3 lg 2 sätetele ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku 2 liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Vastavalt LKindlS § 4 p 1 sätetele tuleb kohustusliku liikluskindlustuse leping sõlmida sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, mida ei kasutata liikluses. Menetlusalune isik ei ole esitanud tõendeid, et vaidlusaluse sõiduki puhul oleks tegemist vanasõiduki või võistlusautoga, mida ei kasutata liikluses. Vastupidi, menetlusalune isik peeti selle sõiduki juhtimiselt kinni just nimelt liikluses. Seega on tegemist sõidukiga, mida tuleb registreerida liiklusregistris ja sellise sõiduki suhtes laieneb kohustuslik liikluskindlustus. Seega juhtides sõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustus, pani menetlusalune isik toime LKindlS § 3 lg 2 sätestatud kohustuse rikkumise ja LKindlS § 81 ettenähtud väärteo, s.o liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise. Peale selle ilmnes menetlusaluse isiku juhitud sõiduki andmete kontrollimisel, et Maanteeameti andmetel puudub sõidukil kehtiv tehnoülevaatus. Seega saab Maanteeameti andmetest teha järelduse, et sõiduk ei ole tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud.
lg 2 sätetele peavad liikluses kasutatav sõiduk ja selle haagis olema läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel tuvastatakse mootorsõiduki ja selle haagise vastavus või mittevastavus kehtivatele tehnonõuetele ning vastavuse korral määratakse sõiduki järgmise kontrollimise tähtaeg, mille möödumisel sõiduk kaotab kehtivatele tehnonõuetele vastavuse. Käesoleval juhul vaidlusaluse sõiduki kohta puudus märge järgmise kontrollimise tähtaja kohta, millest järeldub, et sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrolli järgmine tähtaeg on möödunud ja sõiduk on kaotanud kehtivatele tehnonõuetele vastavuse, mistõttu on ka registrist ajutiselt kustutatud ning sellise sõidukiga liigelda on keelatud. Arvestades tuvastatud asjaolusid leiab kohus, et menetlusalune isik on toime pannud LS § 73 lg 2 sätestatud nõude rikkumise ja LS § 207 ettenähtud väärteo, s.o tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise. Lisaks sellele süüdistatakse menetlusalust isikut LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises, kuivõrd menetlusalune isik juhtis sõidukit ajal, mil tal vastava kategooria juhtimisõigus puudus.
lg 1 p 1 sätetele ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Karistusregistri andmete kohaselt karistati menetlusalust isikut LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo 20.08.2016 toimepanemise eest arestiga 18 päeva. Seega oli menetlusalune isik teadlik nii sellest, et mootorsõiduki juhtimine isikuna, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, on keelatud, kui ka seda, et selline käitumine on karistatav. Seejuures nähtud väärteoasja materjalidest, et menetlusalune isik on varem, so 20.08.2016 sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud LS § 91 lg 2 p 2 ja 3 alusel, so seetõttu, et on alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis, samuti seetõttu, et tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.
lg 1 p 1 ja 3 sätetele ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le 91. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalune isik oli väärteo toimepanemise ajal LS § 90 lg 1 p 1 ja 3 märgitud isikuks ning ta pani teadlikult ja tahtlikult toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt ja kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Lisaks kõigele eelmärgitule süüdistatakse menetlusalust isikut ka LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 18.03.2017.a kella 21.11 kuni 21.17 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDF-0051 (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00158). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,24 ja 0,23 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,18 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. 3 Puutuvalt süüteokoosseisu peab kohus vajalikuks märkida, et
lg 3 sätetele ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,18 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Sellest tulenevalt on menetlusalune isik toime pannud LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 milligrammi. Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,18 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on eeltooduga tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu ning pani sellega toime LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo. Samuti oli menetlusalune isik väärteo toimepanemise ajal LS § 90 lg 1 p 1 ja 3 märgitud isikuks ning pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Samuti rikkus LS § 73 lg 2 sätestatud nõuet ja pani sellega toime LS § 207 ettenähtud väärteo, s.o tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise. Samuti rikkus LS § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõudeid, millega pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Samuti rikkus LKindlS § 3 lg 2 sätestatud kohustust ja sellega pani toime LKindlS § 81 ettenähtud väärteo, s.o liikluskindlustuseta sõiduki juhtimise. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. LS § 207 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. LKindlS § 81 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on kõik temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kõik väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette LS § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada LS § 201 lg 2 sätestatud sanktsiooni alusel. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra 4 kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemisel keskmine, kuivõrd lubatud alkoholipiirmäära on ületatud LS § 224 lg 1 sätestatud määra keskmises määras. Samas on tuvastatud, et menetlusalune isik on samaaegselt toime pannud veel neli erinevat väärtegu, mis muudab menetlusaluse isiku süü keskmisest oluliselt suuremaks. Väärteomenetluses ei ole tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mistõttu ei ole ka asjaolusid, mis karistust kergendamise või raskendamise suunas mõjutaks. Kuivõrd KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades karistust mõistes tuleb lähtuda LS § 201 lg 2 ettenähtud sanktsioonist kui raskeimat karistust ette nägevast seadusesättest, siis LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, mistõttu tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on 3 kehtivat väärteokaristust, temale määratud rahatrahve ta tasunud ei ole, temale mõistetud 18 päevane arest on ära kantud 18.11.2016. Väärteoasjast ei leidu andmeid, mis viitaks menetlusalusel isikul legaalse ja töise sissetuleku olemasolule. Kohtu arvates annavad taolised andmed aluse järelduseks, et menetlusalusel isikul puuduvad rahalised vahendid järjekordse rahatrahvi tasumiseks ning ka varem kohaldatud arest ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist. Seega tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib aga ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, millistest nähtuvalt on menetlusalust isikut 27.10.2016 karistatud samuti LS § 201 lg 2 ettenähtud liiklusalase väärteo eest, siis tuleb asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmisest suurem süü kui ka eelmise karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada karistust määras, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja on ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedane. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.