lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: Tarmo Hänilane, ik 38704060243, elukoht: xxxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Tarmo Hänilase kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.03.2017 otsusele nr 2317,17,001680 Tarmo Hänilase karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 13.03.2017 otsus nr 2317,17,001680 Tarmo Hänilase karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas. 3. Teha uus otsus, kergendades Tarmo Hänilasele määratud põhikaristust ning mõista Tarmo Hänilasele
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahv 150 (sada viiskümmend) trahviühikut, s.o summas 600 (kuussada) eurot. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 23.03.2017 kell 21:15 juhtis Harju-Risti-Paeküla tee 1. kilomeetril mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
Samuti oli sõidukil registreerimisnumbriga xxxxläbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll, millega rikkus
lg 2 ja MKM 18.07.2011.a määruse nr 77 § 6 nõudeid ja pani toime
lg 3; § 73 lg 2; MKM 18.07.2011.a määrus nr 77 § 6 nõuete rikkumises on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Maanteeameti liiklusregistri e-teeninduse väljavõttelt nähtub, et sõiduk registreerimisnumbriga xxxxei ole läbinud korralist tehnoülevaatust. Tulenevalt
lg-s 3 sätestatust tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel tuvastatakse mootorsõiduki ja selle haagise vastavus või mittevastavus kehtivatele tehnonõuetele ning vastavuse korral määratakse sõiduki järgmise kontrollimise tähtaeg. Kuivõrd menetlusaluse isiku sõiduk ei ole tähtaegselt korralist tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud, puudub Maanteeameti eteeninduses märge sõiduki järgmise kontrollimise tähtaja kohta. Kohustusliku tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitte läbinud sõiduk on omaala spetsialistide poolt tehniliselt kontrollimata ning sellise sõiduki osalemine liikluses ohustab nii juhti ennast kui ka teisi liiklejaid sh ka jalakäijaid, sest sellise kontrollimata sõiduki käitumine liikluses võib olla ettearvamatu. Lisaks on menetlusalune isik toime pannud väärteo
lg 2 järgi, rikkudes
Kuivõrd keelatud seisundis mootorsõiduki juht on liikluses kõrgendatud ohu allikas, on liiklusohutuse tagamiseks liiklusreeglitega täpselt paika pandud piirmäärad ja kohustused. Mootorsõiduki juht on kohustatud nendest nõuetest kinni pidama. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd T. Hänilane on ühe teona toime pannud kaks liiklusalast väärtegu on tema süü keskmisest suurem. Otsuse tegemisel on menetleja järginud kõrgema astme kohtu suuniseid isiku süü suuruse hindamisel ja karistuse määramisel. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-58-13 p 7 kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
ja § 224 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.
sätestab, et tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.
lg 2 kohaselt liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Maanteeameti liiklusregistri e-teeninduse väljavõttelt nähtub, et sõiduk registreerimisnumbriga xxxxei ole läbinud korralist tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tulenevalt
lg-s 3 sätestatust tehnonõuetele vastavuse kontrollimisel tuvastatakse mootorsõiduki ja selle haagise vastavus või mittevastavus kehtivatele tehnonõuetele ning vastavuse korral määratakse sõiduki järgmise kontrollimise tähtaeg. Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 18.07.2011 a määruse nr 77 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tingimused ja kord“ § 6 sätestab ülevaatusele esitamise tähtajad. Kuivõrd menetlusaluse isiku sõiduk ei ole tähtaegselt korralist tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud, puudub Maanteeameti e-teeninduses märge sõiduki järgmise kontrollimise tähtaja kohta. Seega on menetlusalune isik rikkunud nii
lg 2 kui MKM 18.07.2011 a määruse nr 77 § 6 sätestatud nõudeid ja sellega toime pannud
Menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt nähtub, et ta oli teadlik sellest, et tema sõiduk ei ole läbinud nõutavat tehnilist ülevaatust, kuna esiklaasil on mõra sees ja puuduvad rahalised vahendid uue klaasi paigaldamiseks. Samas on menetlusalune isik teadlik sellest, et sellise 4 sõidukiga liiklemine on keelatud ning väärteoasjast ei nähtu
lg 5 sätestatud erandeid ega seda, et menetlusalune isik oleks väärteo toimepanemise ajal sõitnud parajasti lühemat teed mööda lähimasse remonditöökotta riket kõrvaldama või tehnonõuetele vastavuse kontrollimise punkti või Maanteeameti teenindusbüroosse. Samuti on menetlusalusele isikule ka varasemalt määratud rahatrahv
Seega on väärtegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 23.02.2017 kell 21:27 kuni 21:32 Tarmo Hänilane seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00184). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,35 mg ja 0,35 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,30 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Otto Karl Grünberg, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,30 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,30 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on Tarmo Hänilasele määranud rahatrahvi 5 üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsioonimäära miinimummääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,30 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,30 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus menetlusalune isik
lg 2 ja MKM 18.07.2011 a määruse nr 77 § 6 nõudeid ja pani sellega toime
Karistuse määramine
lg 2 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni.
ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud kaks erinevat väärtegu, s.o
lg 2 ja
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus
S § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Hinnates Tarmo Hänilase süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,30 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on
Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. 6 Samuti ei olnud menetlusaluse isiku juhitav sõiduk läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli ning sellise sõiduki osalemine liikluses ohustab nii juhti ennast kui ka teisi liiklejaid. Esiklaasi mõra võib igal hetkel süveneda ja põhjustada ettenägematuid tagajärgi. Tarmo Hänilase süü suurust
Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ning kohus peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Samas hinnates menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu olemasolu on kohtuväline menetleja määranud karistuse üle sanktsioonimäära keskmist määra, määrates karistuse ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses. Kohtu hinnangul peab aga kahetsus mõjutama karistust kergendamise suunas ja seda ka siis, kui isik on ühe teoga toime pannud kaks liiklusalast rikkumist. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid Karistusregistri andmeid, siis tuleb tunnistada, et kaebuse esitajat ei ole varem karistatud
Samas on menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt teda 21.12.2016 tehtud otsusega karistatud liiklusalase väärteo (
) toimepanemise eest rahatrahviga 40 eurot, mille täitmise kohta aga info puudub, kuid tegemist on kehtiva karistusega. Seega eelnev leebe rahaline karistus ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste rikkumiste, sh samalaadse rikkumise korduvat toimepanemist. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, mida menetlusalune isik aga ei teinud. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et tema sõiduk ei vasta kehtivatele tehnonõuetele ning et teda on juba varasemalt selle eest rahatrahviga karistatud, kuid sellegi poolest asus ta taas seda sõidukit juhtima. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse tunduvalt üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on põhjendamatult range. Menetlusaluse isiku süü ei ole kuigi suur ja esineb ka kergendav asjaolu, kuid alla keskmist sanktsioonimääras karistust määrata ei pea kohus võimalikuks sellepärast, et menetlusalune isik pani ühe teoga toime siiski kaks liiklusalast väärtegu. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodud põhjendustel määrata menetlusalusele isikule karistus ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Seega kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on süü suuruse mõttes ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb mõnevõrra kergendada ning menetlusalusele isikule saab karistuse mõista vastavalt menetlusaluse isiku süüle ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse 7 kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba
Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem
ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o
lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on
lg-ga 2, kuid juba
lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Samuti oli antud juhul tegemist ka täiendavate liiklusnõuete korduva rikkumisega. Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus ongi juba määratud
S § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu esinemist, leiab kohus, et miinimummääras lisakaristus on proportsionaalne ning vastab isiku süüle. Seega jätab kohus lisakaristuse muutmata. 8 Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.