← Eesti

2-16-5657/22

Obsah (7)§ 657§ 457§ 175§ 171§ 173§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-5657 Tsiviilasi TT ka

) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel avaldaja kanda. Kohus leidis, et arvestades kaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu, samuti kohtuistungi kestust on sissenõudja lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskuluna 737,33 eurot. MÄÄRUSKAEBUS Avaldaja esitas vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja uue määrusega kaebus rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja panna sissenõudja ja kohtutäituri kanda. Määruskaebuse põhjendused kordavad sisuliselt avaldaja varasemaid seisukohti. Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et kuna korteriomandeid koormab hüpoteek (mitte ühishüpoteek), on sissenõudja nõude rahuldamine võimalik üksnes tervikuna hüpoteeki realiseerides ehk mõlemat koormatud kaasomandi mõttelist osa korraga arestides ja sundvõõrandades. Teise kaasomaniku suhtes aga ei saa toimuda täitemenetlust, kuna tema suhtes on välja kuulutatud pankrot, seega ei saa ka sissenõudja kohustuse täitmist nõuda vaid avaldajalt ja täitemenetlus tuleb lõpetada. Avaldaja ei nõustunud ka sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramisega. Kuna sissenõudja on asutus, kus töötavad palgaliste töötajatena juristid, ei ole põhjendatud sissenõudjal täiendavat õigusteenust tellida advokaadibüroolt. Igaühel on küll õigus endale meelepärane esindaja palgata, kuid see ei tähenda, et vaidluse vastaspool peaks kandma vastavad kulutused. MENETLUSE EDASINE KÄIK Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis sissenõudjale ja kohtutäiturile tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Sissenõudja ja kohtutäituri vaidlesid määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 17. märtsi 2017 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjakohatud on avaldaja väited selle kohta, et ta ei saa olla täitemenetluses võlgnik ja seetõttu on täitemenetlus tema suhtes algatatud vääralt. 4

(6)Käesoleval juhul on tegemist hüpoteekide realiseerimisele suunatud täitemenetlusega. Avaldajale kuuluvatele korteriomandite mõttelistele osadele on sissenõudja kasuks kinnistusraamatusse kantud hüpoteegid. Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Korteriomandiseaduse § 1 lg 2 teine lause näeb ette, et samas seaduses reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile AÕS kinnisomandi sätteid. Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus tuleneb kohese sundtäitmise kokkuleppest täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses. Sellises täitemenetluses on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik võlgnik vaid tinglikult, kuna puudub isiklik täitedokument tema suhtes. On vaid asjaõiguslik nõue koormatud kinnisasja võõrandamiseks, st sellises täitemenetluses ei saa pöörata sissenõuet muule kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjale (nt Riigikohtu
  1. septembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-60-11, p 16, ja
  2. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 17). Algsed hüpoteegid seati korteriomanditele, mitte nende mõttelistele osadele. Kinnisasja omaniku vahetus ega ka kinnisasja omandi jagamine mõttelisteks osadeks ei too kaasa hüpoteegi jagamist ega mõjuta hüpoteegi kehtivust ja selle ulatuvust kogu kinnisasja suhtes. Seega ka pärast korteriomandite jagamist mõttelisteks osadeks on hüpoteegipidajal endiselt õigus vastavalt AÕS § 325 lg-le 1 nõuda hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist korteriomandi arvel, sõltumata muuhulgas sellest, kas mõtteliste osade omanikud on hüpoteegiga tagatud nõude järgi kohustatud isikuks (isiklikuks võlglaseks) või mitte. Põhjendamatu on avaldaja seisukoht, et täitemenetlus tema suhtes tuleb lõpetada, kuna teise kaasomaniku suhtes on algatatud pankrotimenetlus ja tema suhtes on täitemenetlus lõpetatud. Avaldaja ei toonud esile ühtegi TMS §-s 48 loetletud alust täitemenetluse lõpetamiseks. Põhivõlgniku osas täitemenetluse lõpetamine ei ole aluseks avaldajale kuuluvate korteriomandite mõtteliste osade suhtes täitemenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et korteriomandite võõrandamisel saavad kohtutäitur ja pankrotihaldur teha koostööd, kuna vastavalt pankrotiseaduse § 135 lg-le 1 müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi. Samuti on asjakohatu avaldaja etteheide nagu poleks sissenõudja arvestanud asjaoluga, et korteriomandid olid enne jagamist ühisomand. Sissenõudja ei olnud menetlusosaline tsiviilasjas nr 2-14-54623 ja talle ei ole siduv selles asjas tehtud maakohtu
  3. augusti 2014 otsus (

§ 457lg 1).

Otsusest ei nähtu ka, et avaldaja või teine kaasomanik oleks nimetatud tsiviilasjas soovinud jagada kohustust sissenõudja ees. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et avaldaja suhtes on täitemenetlus alustatud õigesti ja puudub alus selle lõpetamiseks. Kuna avaldaja vabatahtlikult nõuet ei täitnud, on kohtutäituril õigus täitemenetluse alustamise tasule ja põhitasule vastavalt kohtutäituri seaduses ettenähtud määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Asjaolu, et sissenõudja struktuuris on juriidiline osakond, ei võta temalt võimalust kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat, sest

ei sätesta sellist piirangut (vt ka Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14 teine lõik ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Maakohus lähtus sissenõudja lepingulise esindaja õigusabikulude hüvitamise määramisel põhjendatult sellest, et tegemist oli sisulise vaidlusega menetlusosaliste vahel ning 5

(6)õigustoimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust argumentatsioonist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

§ 175

lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ega esindaja tasumäära hindamisel kaalumispiire ületanud. Avaldaja ei ole määruskaebuses ka tuginenud sellele, et mõni maakohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks hinnatud toiming tegelikult neile tingimustele ei vastanud. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebusega seonduvad kulud

§ 171lg 1 alusel avaldaja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata (

§ 175lg 3¹).

Samuti ei ole kohtutäitur esitanud menetluskulude nimekirja. Seega kohtutäituril puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Sissenõudja esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on tema esindajal kulunud materjalide analüüsile ja vastuse koostamisele aega kokku 4 t 12 min tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Arvestades määruskaebuse sisu (põhiliselt kordab avaldaja oma varasemaid seisukohti) ning vastuse sisu ja mahtu, on sissenõudja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu ringkonnakohtus 2 t. Sissenõudja esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) ei ole ülemäära kõrge. Eelneva põhjal tuleb avaldajalt sissenõudja kasuks välja mõista

§ 174

lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 280 eurot (= 2 × 140). Vastavalt sissenõudja taotlusele ja kooskõlas

§ 177

lg-ga 4 peab avaldaja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral sissenõudjale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.