Obsah (6)

§ 484§ 483§ 485§ 477§ 3601§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-29-17 30. mai 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Roosma Kohtuasi Peeter Kivi

§ 484

lg 7 alusel Peeter Kivistiku suhtes Eestis täidetava karistuse – 7 aastat 6 kuud vangistust – hulka välisriigis vangistuses viibitud aeg 11 päeva ja lugeda ärakantavaks karistuseks 7 aastat 5 kuud 19 päeva vangistust, mille algust arvestada alates tema kinnipidamisest

1. oktoobril
3. Täpsustada Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a määrust ja asendada määruse resolutiivosa esimeses punktis sõnad „3 aastat 2 kuud ja 1 päeva vangistust“ ja põhiosa
6. punktis sõnad „3 aastat 2 kuud ja 1 päev vangistust“ sõnadega „3 aastat 1 kuu ja 1 päev vangistust“ vastavas käändes.
7. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
8. Kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Peeter Kivistik tunnistati Norra Kuningriigi Haldeni Ringkonnakohtu
10. veebruari
11. a ja Borgartingi Apellatsioonikohtu
12. septembri
13. a otsusega süüdi narkootiliste ainete ebaseaduslikus sisseveos ning teda karistati 7 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Borgartingi Apellatsioonikohtu
14. septembri
15. a otsusega arvati P. Kivistiku karistusest maha 688 eelvangistuses viibitud päeva.
17. juulil 2016 edastas Justiitsministeerium kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 478 lg 1 alusel Harju Maakohtule Norra Kuningriigi Vanglate Ameti taotluse P. Kivistikule mõistetud karistuse täitmise jätkamiseks Eesti Vabariigis. Taotlus esitati kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (konventsioon) artikli 9 lg 1 p a ja artikli 10 alusel. 3. Harju Maakohtu 1. detsembri 2016. a määrusega tunnistati

§ 483lg 1 alusel lubatavaks P.

Kivistiku suhtes tehtud Norra Kuningriigi Borgartingi Apellatsioonikohtu

1. septembri
2. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis. P. Kivistiku toimepandud tegu kvalifitseeriti karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 7 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 485lg 2 alusel määrati P.

Kivistikule Eestis täidetavaks karistuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. Konventsiooni artikli 11 lg 1 p c kohaselt arvati P. Kivistiku karistusest maha kantud vangistus 3 aastat 1 kuu 1 päev ja kandmata karistuseks jäi 4 aastat 4 kuud 29 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. oktoober
2. 3.
3. P. Kivistiku teod on Eestis kvalifitseeritavad KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, mille eest on ette nähtud maksimaalselt 15-aasta pikkune vangistus. Norras mõistetud karistus ei ületa Eestis asjakohases paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära, mistõttu ei tule P. Kivistikule mõistetud karistust muuta. Maakohus leidis, et

§ 485lg 2 alusel tuleb P.

Kivistikule määrata Eestis kantavaks karistuseks 7 aastat 6 kuud vangistust ja karistuse kandmise algusajaks lugeda tema kinnipidamise aeg. Austriast saadud dokumendi põhjal tuvastas maakohus, et P. Kivistik peeti kinni Austrias

1. oktoobril 2013 ja anti
2. detsembril 2013 üle Norra Kuningriigi ametiasutustele. 3.
3. P. Kivistik on Eesti Vabariigi kodanik.
4. juunil 2016 tehti Norras otsus tema väljasaatmise kohta. Seega on

§ 477lg-st 3 tulenevalt võimalik P.

Kivistiku üleandmine ilma tema nõusolekuta. Hollandi Kuningriigis, kus P. Kivistik soovib karistust kanda, ei ole ta elanike registris alates

1. aprillist
2. Karistuse täitmine Eestis on kooskõlas tema rehabiliteerimise eesmärkidega.
3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P. Kivistiku kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja palus tunnistada Norra Kuningriigi kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis lubamatuks.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a määrusega tühistati maakohtu määrus osas, millega maakohus arvas P. Kivistiku karistusest konventsiooni artikli 11 alusel maha 3 aastat 2 kuud ja 1 päeva vangistust. Ringkonnakohus täpsustas, et P. Kivistiku toimepandud tegu ei kvalifitseerita Eestis ümber ega mõisteta talle karistust, vaid määratakse Norra Kuningriigis toime pandud teo eest Eestis täidetavaks karistuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti
7. oktoober
8. 5.
9. P. Kivistikule Norra Kuningriigis mõistetud karistus jääb Eestis sama kuriteo eest mõistetava karistuse sanktsiooni piiresse. Kohaldada tuleb konventsiooni artikli 10 lõiget 1, mis sätestab, et elukohariik peab karistuse täideviimise jätkamisel pidama kinni süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Maakohus on ekslikult viidanud konventsiooni artiklile 11, mille kohaselt arvestatakse karistusest maha juba kantud karistus 3 aastat 2 kuud ja 1 päev vangistust, lugedes samal ajal karistuse kandmise alguseks
10. oktoobrit
11. 5.
12. P. Kivistik esitas Norras väiteid tema perekondlike, keeleliste ja kultuuriliste sidemete kohta, kuid sellegipoolest tehti otsus tema väljasaatmise kohta ning taotleti tema karistuse jätkamist Eestis, mis toetab tema resotsialiseerumist. P. Kivistik on Eesti Vabariigi kodanik. Tema nõusolek ei ole Eestis karistuse täitmise jätkamise eeltingimuseks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
13. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb P. Kivistiku kaitsja vandeadvokaat K. Namm ringkonnakohtu määruse tühistamist ja palub tunnistada lubamatuks P. Kivistiku suhtes tehtud Norra Kuningriigi kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis. 6.
14. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on lubamatult raskendanud P. Kivistiku olukorda, kuna maakohtu määrust vaidlustas vaid kaitsja. Ringkonnakohus arutab asja kaebuse piirides. 6.
15. P. Kivistik on esitanud avalduse enda kandmiseks Hollandi Kuningriigi elanike registrisse, kus elab tema perekond. Seega aitab rehabiliteerimise eesmärgi saavutamisele kaasa võimalus kanda karistust Hollandis. Kui Norra Kuningriik pöördub Hollandi Kuningriigi poole taotlusega P. Kivistiku kohtuotsuse täitmiseks, on loetletud asjaolusid võimalik seal hinnata. Eestiga puuduvad P. Kivistikul sidemed juba viimased 20 aastat. Ta kaalub võimalust Eesti kodakondsusest loobumiseks. Otsuses, millega P. Kivistik Norras süüdi tunnistati, ei ole viiteid tema väljasaatmisele. Norra immigratsiooniamet otsustas tema väljasaatmise eraldi menetluses.
16. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab riigiprokurör Eve Olesk, et ringkonnakohus ei ole P. Kivistiku olukorda raskendanud. Nii maa- kui ka ringkonnakohus määrasid P. Kivistiku Eestis täidetavaks karistuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. P. Kivistik ei ole Hollandi Kuningriigi elanike registris alates
17. aprillist
18. Otsus tema Norrast väljasaatmise kohta on tehtud haldusotsusena, mida näeb ette konventsiooni lisaprotokolli art 3 lg 1.

§-des 436 ja 477 sätestatud asjaolusid, mis välistavad Norra Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist, ei esine. 8. Vastates Riigikohtu

§ 3601lg 1 alusel esitatud küsimusele, märkis Riigiprokuratuur järgmist.

Konventsiooni artikleid 10 ja 11 tuleb kohaldada koostoimes. Artikli 10 lg-s 2 on ette nähtud tingimused, millal tuleb elukohariigis isikule mõistetud karistust muuta. Karistuse muutmisena on aga pealkirjastatud artikkel 11. On loogiline, et artikli 11 lg 1 punktid a–d kohalduvad ka karistuse täideviimise jätkamisel artikli 10 alusel.

§ 484

lg 4 kohaldamine ei sõltu sellest, kas isik võetakse üle konventsiooni artikli 9 lg 1 punkti a või b alusel. Samas ei ole arusaadav artikli 11 lg 1 p-s c sätestatud nõue arvata karistusest maha isiku kantud karistuse aeg, kuna karistuse kandmise aja alguseks tuleb niikuinii lugeda isiku kinnipidamise kuupäev. Seega ei peaks artiklile 11 viitama kohtumääruse resolutsioonis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Norra Kuningriik on esitanud taotluse P. Kivistiku ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli alusel. Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetlusalases koostöös mitteosaleva riigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist reguleerib

1. peatüki
2. jagu. Kohtud ei ole tuvastanud Norra Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist välistavaid asjaolusid. P. Kivistik on Eesti Vabariigi kodanik. Kuigi kaebuses viidatakse P. Kivistiku rehabiliteerimise eesmärkidele, ei ole kaitsja selgitanud, kuidas aitab nende saavutamisele kaasa karistuse edasine kandmine Norra Kuningriigis, millega sidemeid P. Kivistikul ei ole tuvastatud. Arvestades asjaolu, et Norra Kuningriigis on tehtud P. Kivistiku väljasaatmise otsus, võib

§ 477

lg 3 ja konventsiooni lisaprotokolli artikli 3 lg 1 kohaselt nõustuda üleandmisega ilma tema nõusolekuta. Sestap ei anna kaebuses esitatud väited alust maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Samas peab kolleegium vajalikuks pöörata tähelepanu järgnevale.

1. Maakohus on eiranud kohtupraktikas omaksvõetud seisukohta, mille järgi ei mõista tunnustamismäärust tegev kohus karistust, vaid määrab kindlaks Eestis täidetava karistuse. Seejuures puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-14, p 13). Maakohus kvalifitseeris määruse resolutiivosas P. Kivistiku käitumise KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega. Maakohus oleks aga pidanud vaid kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu tegevus vastab, ning määrama

§ 484lg 1 alusel kindlaks Eestis täidetava karistuse (Riigikohtu 28.

veebruari 2017. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-4-16, p 7). Osutatud põhimõtetega kooskõlas on ringkonnakohus põhjendatult maakohtu eksimuse kõrvaldanud. 11. Konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (

1. a)jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (
2. b)muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik (vt konventsiooni seletuskirja, ETS No. 112 (21. märts 1983), pd 26, 46, 49–51). Sellele viitab konventsiooni artikli 3 lg 3, mis võimaldab riigil deklaratsiooniga ühe alustest välistada, ning samuti artikli 9 lg 2, mis kohustab elukohariiki teavitama karistavat riiki, millisel alusel toimub välisriigis mõistetud karistuse täitmine. Konventsiooni seletuskirjast nähtuvalt hõlmab artiklis 10 sätestatud nõue järgida välisriigis mõistetud karistuse olemust ja kestust ka üleandmise hetkeks isiku kantud karistuse arvesse võtmist (samas, p 49). 12. Norra Kuningriigi Vanglate Amet esitas taotluse P. Kivistiku ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eestis, tuginedes konventsiooni artikli 9 lg 1 punktile a ja artiklile 10, mida ringkonnakohus on pidanud põhjendatuks. Seega on ringkonnakohus asjakohaselt maakohtu määrust artiklile 11 viitamise osas korrigeerinud. Nõustuda ei saa kaitsjaga, et sellega on ringkonnakohus P. Kivistiku olukorda raskendanud. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrusest tuleneb, et P. Kivistiku Eestis täidetavaks karistuseks on 7 aastat 6 kuud vangistust. Maakohtu määruse resolutiivosa punktist 2 nähtub, et 7 aasta 6 kuu pikkusest vangistusest oli P. Kivistikul maakohtu määruse tegemise ajaks kantud 3 aastat 1 kuu ja 1 päev ning kandmata oli 4 aastat 4 kuud ja 29 päeva vangistust. Maakohtu määruse resolutiivosa edasine konstateering, et karistuse kandmise algusajaks on 31. oktoober 2013, on eeltoodu valguses mõnevõrra segadust tekitav, kuid maakohtu määruse põhiosast on siiski üheselt väljaloetav maakohtu tahe arvestada alates 31. oktoobrist 2013 kogu P. Kivistiku Eestis täidetavat 7 aasta 6 kuu pikkust vangistust. Jättes maakohtu määrusest välja viited konventsiooni artiklile 11, on ringkonnakohus ebaselguse kõrvaldanud, muutmata seejuures sisuliselt P. Kivistiku ärakantava karistuse pikkust ja seega raskendamata tema olukorda. 13. Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud, et kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks (

§ 483

lg 1 p 1), määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse, mida võrreldakse Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega (

§ 484lg 1).

Täpsustatud karistus peab oma olemuselt nii palju kui võimalik vastama välisriigis mõistetud karistusele. Kohus arvestab välisriigis mõistetud karistuse raskust, kuid see ei tohi ületada Eesti karistusseadustiku vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära (

§ 484lg 2).

Maa- ja ringkonnakohus on osutatud sätetele tuginedes põhjendatult asunud seisukohale, et P. Kivistikule välisriigis mõistetud 7 aasta 6 kuu pikkune vangistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud sanktsiooni ülemmäära.

§ 484

lg 7 näeb ette, et karistust täpsustades arvatakse välisriigis vangistuses oldud aeg karistusaja hulka.

1. Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8014, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka

§ 484lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel.

Maakohus tuvastas P. Kivistiku eelvangistuses viibimise algusena tema kinnipidamise aja Austrias

1. oktoobril
2. Sellest johtuvalt on maa- ja ringkonnakohus lugenud sama kuupäeva P. Kivistiku Eestis täidetavaks tunnistatud 7 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse alguseks.
3. Maa- ja ringkonnakohtul on aga jäänud tähelepanuta järgnev. Norra Kuningriigi Borgartingi Apellatsioonikohtu
4. septembri
5. a otsusega arvati P. Kivistiku 7 aasta 6 kuu pikkusest karistusest maha 688 eelvangistuses viibitud päeva, märkimata seejuures P. Kivistiku karistuse kandmise algusaega.
6. oktoobri 2013, mida maakohus tuvastas P. Kivistiku kinnipidamise päevana, ja
7. septembri 2015 (v.a) vahele jääb aga 677 päeva, mistõttu ei ole
8. oktoobri
9. a karistusaja alguseks lugemisega arvatud karistusaja hulka kogu Norra Kuningriigi kohtuotsusest nähtuvat eelvangistuses viibitud aega. Seda kinnitab ka asjaolu, et Norra Kuningriigi Vanglate Ameti taotlusest tulenevalt lõpeb P. Kivistiku karistuse kandmine
10. aprillil
11. Ringkonnakohtu resolutsioonis märgitud 7 aasta 6 kuu pikkune vangistus algusega
12. oktoobril 2013 lõpeb aga
13. aprillil
14. Seega peab P. Kivistik ringkonnakohtu määruse alusel viibima vangistuses pikemat aega, mis on vastuolus konventsiooni artikli 10 lg-s 2 ja

§ 484lg-s 4 sätestatud keeluga raskendada välisriigis mõistetud karistust.

Kuna

§ 484

lg 7 kohaselt arvatakse välisriigis vangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja kohtul puudub selles osas kaalutlusõigus, siis saab Riigikohus kirjeldatud rikkumise täiendavaid tõendeid kogumata kõrvaldada, tühistades osaliselt

§ 390

lg 1 ja § 361 lg 1 p 7 alusel maa- ja ringkonnakohtu määruse, ning teha selles osas uue määruse, millega arvata välisriigis vangistuses viibitud 11 päeva P. Kivistiku Eestis täidetava 7 aasta 6 kuu pikkuse vangistusaja hulka. Sellega ei raskendata P. Kivistiku olukorda.

1. Samuti täpsustab kolleegium ringkonnakohtu määruse resolutiivosa esimest punkti ja põhiosa
2. punkti, kuna neis on ekslikult viidatud, et maakohus luges kantuks konventsiooni artikli 11 alusel 3 aasta 2 kuu ja 1 päeva pikkuse vangistuse, kuid tegelikult osutas maakohus 3 aasta 1 kuu ja 1 päeva pikkusele kantud karistusele. See ei muuda ringkonnakohtu määruse sisulist õiguslikku tähendust, kuna täpsustatakse viidet maakohtu määrusele.
3. Juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning

§ 484lg-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 1.

detsembri

1. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määruse osas, millega jäeti Peeter Kivistiku välisriigis vangistuses viibitud ajast 11 päeva karistuse kandmise aja hulka arvestamata.

§ 484lg 7 alusel arvab Riigikohus P.

Kivistiku suhtes Eestis täidetava karistuse – 7 aastat 6 kuud vangistust – hulka välisriigis vangistuses viibitud 11 päeva ja loeb ärakantavaks karistuseks 7 aastat 5 kuud 19 päeva vangistust, mille algust arvestada alates tema kinnipidamisest 31. oktoobril 2013. Lisaks tuleb

§ 390

lg 1 ja § 361 lg 1 p 2 alusel täpsustada ringkonnakohtu määrust ja asendada resolutiivosa esimeses punktis sõnad „3 aastat 2 kuud ja 1 päeva vangistust“ ja põhiosa 14. punktis sõnad „3 aastat 2 kuud ja 1 päev vangistust“ sõnadega „3 aastat 1 kuu ja 1 päev vangistust“ vastavas käändes. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Kaitsja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)