← Eesti

3-1-1-27-17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-27-17

  1. juuni 2017 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma V. Z-i vahistamine Tallinna Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-17-943 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. Z-i kaitsja vandeadvokaat Hannes Toodu, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Ainar Koik Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. mai 2017, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  5. Tunnistada Harju Maakohtu
  6. jaanuari
  7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. veebruari
  9. a määrus õigusvastaseks V. Z-i vahi alla võtmise osas. Muus osas jätta kohtumäärused muutmata.
  10. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.
  11. Mõista Eesti Vabariigilt V. Z-i kasuks välja 936 (üheksasada kolmkümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks, valitud kaitsjale Riigikohtu määruskaebemenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik esitas
  13. jaanuaril 2017 Harju Maakohtule taotluse V. Z-i vahistamiseks. Taotluse kohaselt kahtlustatakse V. Z-i karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-dele 1, 3 ja 4 vastava teo toimepanemises. Teokirjelduse kohaselt sõlmis kahtlustatav grupis koos teiste isikutega kuuel korral sõiduauto rendilepinguid erinevate äriühingutega. Lepinguid kannatanutega sõlmisid vahetult kaaskahtlustatavad, kuid V. Z-i kaasabil ja korraldusel. Tegelikkuses ei kavatsenud kahtlustatav sõidukeid omanikele tagastada, vaid tema eesmärk oli saada varalist kasu sõidukeid võõrandades. Kuriteokahtlust tõendavad kannatanute ütlused, V. Z-i kasutuses olnud sõiduki läbiotsimisel leitud ja ära võetud arve, mis on väljastatud kaaskahtlustatavale M. M-ile selle kohta, et M. M. M. tasus kannatanule OÜ M 200 eurot, samuti jälitustoimingutega kogutud teave. Taotluse kohaselt esineb vahistamisalusena kuritegude toimepanemise jätkamise kahtlus.
  14. Harju Maakohtu
  15. jaanuari
  16. a määrusega V. Z. vahistati. 2.
  17. Maakohus leidis, et koos vahistamistaotlusega esitatud tõenditega on tuvastatud põhjendatud kuriteokahtlus, mida kinnitavad kannatanute ja tunnistajate ütlused ning jälitustoimingu protokollid. Kaaskahtlustatava Kristiina Haramaa ülekuulamise protokolli kohaselt tunnistab ta renditud sõiduki üleandmist kolmandale isikule. Põhjendatud kuriteokahtlust tõendab ka V. Z-i kasutuses olnud sõiduki läbiotsimisel leitud ja ära võetud arve, millest nähtub, et kaaskahtlustatav M. M. M. maksis OÜ-le M 200 eurot. V. Z-ile esitatud kuriteokahtlust kinnitab ka jälitustoimingutega kogutud ja jälitustoimikus sisalduv teave, millega kohus tutvus ning millest ilmneb V. Z-i roll esitatud kahtlustuses. Kuivõrd prokurör ei pidanud võimalikuks jälitustegevuse käigus kogutud teabe avaldamist, ei ava ka kohus menetlushuvidest lähtudes jälitustegevuse käigus saadud teavet. 2.
  18. Vahistamise alus on uute varavastaste kuritegude toimepanemise oht. V. Z-i on varem kriminaalkorras karistatud KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Ka on Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses kriminaalasi, milles V. Z-i kahtlustatakse aastatel 2014-2015 toimepandud samalaadsetes kelmustes KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi. Lisaks kahtlustatakse teda KarS § 201 lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Põhja prefektuuri menetluses olevas kriminaalasjas esitati V. Z-ile
  19. detsembril 2016 kahtlustus KarS § 212 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. Lääne prefektuuri menetluses on kriminaalasi, milles V. Z-ile on esitatud kahtlustus KarS § 199 lg 1 – § 25 lg 2, § 344 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. V. Z-i suhtumist õiguskorda ilmestab ka see, et varem mõistetud karistus ei ole teda õiguskuulekale teele suunanud.
  20. Vahistamismääruse peale esitas ringkonnakohtule määruskaebuse V. Z-i kaitsja Hannes Toodu, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. Alternatiivselt palus kaitsja asendada vahistamine elektroonilise valve või kautsjoniga. Kaitsja hinnangul ei sisaldu vahistamistaotluses viiteid tõendusteabele, mis kinnitab kuriteokahtluse esinemist. Kaitsjal ja kahtlustataval ei võimaldatud tutvuda ühegi tõendiga. Nagu ka vahistamistaotluses, ei sisaldu vahistamismääruses viiteid konkreetsetele tõenditele ja nendes sisalduvale teabele, millest omakorda saaks järeldada kuriteokahtluse olemasolu V. Z-i suhtes. Kahtlustuse tekstist võib järeldada, et kahtlustatav ei ole isiklikult sõiduki rendilepinguid sõlminud. Vahistamistaotlusest jääb arusaamatuks, milles seisnes väidetavalt kahtlustatava roll teo toimepanemisel. Juhindudes Riigikohtu praktikast, pidi maakohus jätma vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale tõendid, mida kaitsjale ja kahtlustatavale ei tutvustatud. Tõendite puudumisel tuli V. Z-i vahi alt vabastada.
  21. Tallinna Ringkonnakohtu
  22. veebruari
  23. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  24. Määruskaebuses esitatud seisukohad ei tingi vahistamismääruse tühistamist. Vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Kohtutoimikust nähtuvalt taotles kaitsja
  25. jaanuaril 2017 maakohtu istungil tõenditega tutvumist. Maakohus ei hinnanud kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Prokurör selgitas maakohtu istungil, et tõenditele juurdepääs on piiratud tulenevalt asjaolust, et suurem osa materjalist, mis võimaldab seostada V. Z-i temale etteheidetud kuritegudega, põhineb jälitustoimiku materjalidel ja tegemist on teabega, mis on salastatud ja mida ei ole võimalik praeguses menetlusetapis kaitsjale näidata. Seega on tõenditele juurdepääsust keeldumine põhjendatud. Samuti tegi prokurör
  26. veebruaril 2017 tõenditele juurdepääsu piiramise määruse, mille kohaselt võib tõendusteabe avaldamine vahistatule kahjustada kriminaalmenetluste toimetamist, võimaldades sünkroniseerida ütlusi, mõjutada kaaskahtlustatavaid ja kannatanuid ning takistada tõendite kogumist. Ringkonnakohus nõustus määruses väljendatuga, asudes seisukohale, et kelmused on peitkuriteod, mis toimuvad hästi läbi mõeldud skeemide alusel, mistõttu tõendite sisu detailne avamine võib kahjustada kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumist. 4.
  27. Kannatanute ütlused tõendavad kuritegude toimepanemist ja ka seda, kellega sõidukite rendilepingud sõlmiti, kuid ükski tõend ei viita vahetult V. Z-ile kui kuriteo toimepanijale. Samas on maakohus põhjendatult osutanud asjaolule, et
  28. detsembri
  29. a teoga seotud arve sõiduki rentimise kohta leiti V. Z-i sõiduki läbiotsimisel. V. Z-i enda ütlustest nähtub, et kelmuse teel saadud sõidukites on ta viibinud kas juhi või kaasreisijana. Seega kinnitavad ka kahtlustatava maakohtus antud ütlused tema seotust kahtlustuses loetletud sõidukitega. Prokurör selgitas ringkonnakohtu istungil, et ühe kohtueelses menetluses üle kuulatud isiku ütluste kohaselt on kahtlustatav avaldanud, et on juba kuus autot „ära kaotanud“. 4.
  30. Kui maakohtu vahistamismäärus ei vasta põhistamise nõuetele, saab ringkonnakohus lisada sellele oma põhjendusi. Selleks, et kõrvaldada senised puudused põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamisel, avas ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõendite sisu, selgitades, et nii kriminaalasjas kui ka jälitustoimikus sisalduvast teabest nähtub, et V. Z. oli ühenduses isikutega, kes kahtlustuses märgitud viisil sõidukeid rendifirmadelt rentisid. Ta vestles nendega konkreetsete kahtlustuses märgitud sõidukite rendile võtmisest, selgitades, milliseid autosid rentida, kuhu need toimetada, kuidas nende eest tasuda ja milliseid andmeid ning dokumente on selleks vaja. Samuti abistas V. Z. kaaskahtlustatavaid asjaajamises ja neile vajalike vahendite hankimises, mis on olnud autode rendi eelduseks. Lisaks toimetas ta vajalikke dokumente rendifirmadesse, suhtles ka ise rendifirmadega ja tellis sõidukeid temale sobivatesse kohtadesse. Kahtlustatav rahastas suures ulatuses sõidukite rendile võtmist, otsides nii rendile võtjaid kui ka isikuid, kes toimetavad sõidukid Eestist välja, jagades neile juhtnööre. Lisaks peeti V. Z. kahtlustuses märgitud sõiduki juhtimise ajal ühe kahtlustuses nimetatud teo pärast Rumeenia piiril kinni. Sõiduki dokumendid olid võltsitud.
  31. Taotluse kohaldada vahistamise asendusena elektroonilist valvet või kautsjonit jättis ringkonnakohus läbi vaatamata, leides, et see on põhistamata ja ühtlasi ei ole tuvastatav, kas vahistatu on asendustõkendi kohaldamisega nõus. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse toimetada kahtlustatav V. Z. kohtuistungile. Ringkonnakohtu määruse põhjendused olid selles osas kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  32. Kuigi Riigikohus leidis, et ka kaitsjal on võimalik sarnaselt kahtlustatavaga esitada taotlus kautsjoni või elektroonilise valve kohaldamiseks, eeldab selline taotlus KrMS § 1371 lg-st 1 tulenevalt vahistatu nõusolekut, mille olemasolu aga praegusel juhul ei ole võimalik üheselt järeldada. 5.
  33. Samuti ei ole määruskaebuses toodud taotluse esitamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid ega ole põhjendatud asendustõkendite kohaldamise võimalikkust ja piisavalt menetlust tagavat toimet vahistamise asendajana. Muu hulgas ei ole ringkonnakohtule esitatud andmeid isiku elektroonilise valve kohaldamist võimaldava elukoha kohta. Kautsjoni puhul ei ole esitatud andmeid isiku varalise seisundi kohta. 5.
  34. Elektroonilise valve kohaldamine eeldab kriminaalhooldusametniku kaasamist ja elukoha kontrolli elektroonilise valveseadme kohaldamise võimalikkuse hindamiseks. See ei ole aga põhjendatud enne, kui kohus on jõudnud anda hinnangu isiku vahistamise seaduslikkuse ja põhjendatuse kohta. Elektroonilise valve kohaldamise taotluse arutamine vahistamise läbivaatamise raames esitatud määruskaebuse põhjal venitaks põhjendamatult isiku vahistamise õiguspärasuse kohta hinnangu andmist. Elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamise taotluse lahendamisel toimetatakse KrMS § 1371 lg 4 ja § 135 lg 5 kohaselt eeluurimiskohtuniku juurde või kohtusse vahistatu, prokurör ja vahistatu taotlusel ka tema kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus, kuid KrMS § 390 lg-st 4 tulenevalt kahtlustatavat vahistamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisele ringkonnakohtusse ei kutsuta. Seega vaadatakse vahistamise määruse peale esitatud määruskaebus ringkonnakohtus läbi kahtlustatava osavõtuta. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  35. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kaitsealuse vabastamist. Alternatiivselt taotleb kaitsja elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamist. 6.
  36. Kaitsja hinnangul rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. V. Z-ile ei tutvustatud igasuguste põhjendusteta kriminaalasja materjali, millele tuginedes võeti ta vahi alla. Ka riigisaladusega kaitstud teavet on võimalik kaitsjale tutvustada, misjärel selle salastatus kustub. Samas jäeti tutvustamata ka teave, sh kannatanute ja tunnistajate ülekuulamise protokollid, mis ei ole jälitustoimikus. Selles osas jätsid maa- ja ringkonnakohus tõendite tutvustamata jätmise põhjendamata. Prokurör tegi küll
  37. veebruaril 2017 määruse, millega piiras tõenditele juurdepääsu, kuid määruse põhjendused on üldist laadi. 6.
  38. Ringkonnakohtu tegevus tõendite sisu osalisel avamisel ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kohtul ei ole õigust otsustada, mis ulatuses või mil määral tõendite sisu käsitleda. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta. Lisaks ei ole määruskaebemenetlus Riigikohtus kohane vahistamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. 6.
  39. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata kaitsja taotluse vahistamise asendamiseks elektroonilise valve või kautsjoniga. Juba maakohtus avaldas kahtlustatav, et ta on nõus vahistamise asendamisega. Samuti esitas kaitsja taotluse kaitsealuse toimetamiseks kohtuistungile. Lisaks on kriminaaltoimikus andmed tema elu- ja töökoha kohta, mis võimaldavad hinnata vastavate tõkendite sobivust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  40. Esmalt käsitleb kolleegium kaitsja väidet, et vahistamisel piirati põhjendamatult V. Z-i juurdepääsu kriminaalasjas kogutud tõenditele, millega rikuti tema kaitseõigust.
  41. KrMS § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Ühe peamise võimalusena nimetas kolleegium kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldast avamist vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. mai
  43. a määrus asjas nr 3-1-1110-15, p-d 16-17.)
  44. Praeguses asjas otsustas prokuratuur
  45. veebruari
  46. a tõenditele juurdepääsu piiramise määrusega keelata kahtlustatava ja tema kaitsja juurdepääs kriminaalasjas kogutud tõenditele. Määruse põhjenduste kohaselt on kriminaalmenetluses tegemata veel hulgaliselt olulisi menetlustoiminguid ja välja selgitamata kogu kuriteosündmustega puutumuses olevate isikute ring ning asjaolud, samuti on tuvastamata ja kogumata kõik võimalikud asitõendid. Tõendite tutvustamine kahtlustatavale ja tema kaitsjale võib põhjustada tõendite sisu avaldamise isikutele, kes saavad seda ära kasutada olemasolevate tõendite hävitamiseks, tunnistajate mõjutamiseks ja kahtlustatavate vahel kokkulepete sõlmimiseks ütluste ühtlustamise eesmärgil. Kannatanute ja tunnistajate ütlustele juurdepääsu keeld on põhjendatud ka sellega, et saades teadlikuks nimetatud isikute identiteedist ja nende ütluste sisust, võimaldaks see nende mõjutamist, kahjustades isikute menetluslikke õigusi ja nende turvalisust.
  47. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus ei hinnanud kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Samas kõrvaldas ringkonnakohus selle rikkumise määruskaebemenetluses. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on tõenditele juurdepääs piiratud esiteks seetõttu, et teabe avaldamine kahtlustatavale võib mõjutada kriminaalmenetluses tõendite kogumist ja teiseks tulenevalt asjaolust, et suurem osa materjalist, mis võimaldab seostada V. Z-i temale etteheidetud kuritegudega, põhineb salastatud ehk jälitustoimingutega kogutud teabel, mida ei ole võimalik praeguses menetlusetapis kaitsjale näidata. Seega on tõenditele juurdepääsust keeldumine põhjendatud. Siiski pidas ringkonnakohus kaitseõiguse riive tasakaalustamiseks võimalikuks käsitleda kokkuvõtlikult menetlustoimingutega, sealhulgas jälitustoimingutega, kogutud teabe sisu.
  48. Kolleegium nendib, et Riigikohtu määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-110-15 leiti, et kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid (määruse p 18). Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. 11.
  49. Praeguses asjas pole prokurör toonud konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks, et tõendite tutvustamine vahistatule või tema kaitsjale kahjustab või ohustab kriminaalmenetlust. Prokuröri määruses on viidatud vaid abstraktsel kujul vajadusele teha olulisi menetlustoiminguid ja koguda võimalikke asitõendeid. Riigikohus nõustub, et kaaskahtlustatavate, kannatanute ja tunnistajate ütluste avaldamine vahistatule võib teatud juhtudel kahjustada kriminaalmenetluse eesmärke, kuid selle hindamisel tuleb viidata asjaoludele, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. 11.
  50. Prokurör kinnitas maa- ja ringkonnakohtu istungil, et V. Z-i seost kuriteoga tõendab praeguses asjas eeskätt jälitustoimingutega kogutud teave, mille tutvustamine ei ole võimalik selle salastatuse tõttu. Kolleegium märgib, et riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Eeltoodust lähtuvalt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. Seega ei takista tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. 11.
  51. Ringkonnakohus, leides ühest küljest, et tõendite tutvustamata jätmine on põhjendatud, pidas siiski vajalikuks avada jälitustoimingutega saadud ja ka muude tõendite sisu ringkonnakohtu määruses. Selline lahendus on vastuolus Riigikohtu määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-110-15 antud juhistega. Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Kolleegium märgib, et olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. 11.
  52. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kirjeldatud olukorras tuli ringkonnakohtul teha prokurörile ettepanek tutvustada V. Z-ile talle esitatud kahtlustust kinnitavate tõendite sisu, mille avalikustamist pidas ringkonnakohus kasvõi piiratud kujul võimalikuks, või jätta vastavad tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  53. mai
  54. a määrus nr 3-1-1-110-15, p 18). Selle tegemata jätmine kui kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine tõi praegusel juhul kaasa põhjendamatu kohtumääruse ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 11.
  55. Üldjuhul tingiks eelkäsitletud viga maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kohtuasja tagastamise maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et
  56. mai
  57. a määrusega anti V. Z. selles kriminaalasjas kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Seega saab Riigikohus vaid sedastada, et maa- ja ringkonnakohtu määrus ei vastanud nende tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t nad olid õigusvastased (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  58. juuni
  59. a määrus nr 3-1-1-52-15, p 39 ja
  60. juuni
  61. a määrus nr 3-1-1-19-16, p 10).
  62. Määruskaebuse teise väite kohaselt jättis ringkonnakohus alusetult läbi vaatamata kaitsja ja kahtlustatava taotluse kautsjoni või elektroonilise valve kohaldamiseks. Kolleegium märgib, et eespool tuvastatud maa- ja ringkonnakohtu vahistamismääruse õigusvastasuse tõttu ei ole praegusel ajal alust asendustõkendite kaalumiseks. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib Riigikohus siiski järgmist. 12.
  63. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjas nr 3-1-1-110-15 tehtud määruse p-s 25 leiti, et kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. Nii maakui ka ringkonnakohtul on tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus. Veelgi enam, Riigikohus asus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale toetudes seisukohale, et riigil on kohustus kaaluda võimalikult varakult kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetluse toimetamist on võimalik kindlustada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada. Samuti nähtub KrMS § 135 lg 1 ls-st 2, et vahistamise kautsjoniga asendamise tingimused ja tähtaja võib ette näha juba vahistamismääruses. Seejuures näeb seadus ette, et vahistamise võib asendada kautsjoniga kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul, seega isiku enda taotlusel või kohtu algatusel. Seda enam on kautsjoni kui asendustõkendi kohaldamine võimalik määruskaebemenetluse tulemina. 12.
  64. Ringkonnakohus jättis praeguses asjas kaitsja taotluse vahistamise asendamiseks kautsjoni või elektroonilise valvega läbi vaatamata, leides muu hulgas, et taotlus on jäetud põhistamata. Tuvastatud pole sedagi, kas kahtlustatav on kautsjoni või elektroonilise valve kohaldamisega nõus. Samuti ei ole elektroonilise valve küsimuse lahendamiseks lisatoimingute tegemine (sh isiku elukoha sobivuse kontroll) õigustatud enne vahistamise põhjendatusele hinnangu andmist. Lisaks kutsutakse elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise arutamise juurde vahistatu, samas määruskaebemenetluses ei ole vahistatu osavõtt istungist kohustuslik. Elektroonilise valve taotluse lahendamine kuulub ringkonnakohtu hinnangul maakohtu pädevusse ka seetõttu, et menetlustähtajad elektroonilise valve kohaldamise menetluses võivad takistada vahistamise põhjendatuse küsimuse võimalikult kiiret lahendamist. 12.
  65. Kolleegium märgib, et vahistatu nõusoleku olemasolu või selle puudumist on üldjuhul võimalik hõlpsasti välja selgitada ka määruskaebemenetluses. Samuti toimub ka ringkonnakohtus vahistamise peale esitatud määruskaebuse läbivaatamine istungil, mistõttu on võimalik järgida KrMS § 1371 lg 4 ja § 135 lg 5 nõudeid, kutsudes vahistatu istungile või kuulates teda ära tehnilise lahenduse abil. 12.
  66. Lisaks on kohtupraktikas isiku õiguste tagamise põhimõtteid arvestades alati peetud võimalikuks lahendada elektroonilise valve taotlus enne vahistamise põhjendatusele lõpliku hinnangu andmist, võttes arvesse, et vahistamismäärust on võimalik vaidlustada ringkonnakohtus ja seejärel ka Riigikohtus. Seda näiteks juhul, kui elektroonilise valve taotlus esitatakse eeluurimiskohtunikule, kui samal ajal menetletakse vahistamismääruse peale esitatud määruskaebust kõrgema astme kohtus. Selline võimalus kautsjoni puhul tuleneb otsesõnu seaduse sättest, mis lubab kautsjoni kohaldamise üle otsustada juba vahistamismääruses. Juhul, kui kohus leiab, et vahistamine ei olnud põhjendatud, vabastatakse isik ka talle kohaldatud elektroonilisele valvele allumise kohustusest või tagastatakse kautsjonina tasutud summa. Siiski ka sel juhul on kahtlustatava jaoks soodsam tema õigusi vähem piirava meetme võimalikult varajane kohaldamine. 12.
  67. Nii seadusest kui ka Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole menetlustähtajad, s.o viis tööpäeva kriminaalhooldaja arvamuse saamiseks ja kümme päeva vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamiseks, üldjuhul vastastikku välistavad. Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  68. mai
  69. a määrus asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) 12.
  70. Eelmises alapunktis märgituga ei ole aga võrreldav olukord, kus taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Nimelt eeldab vahistamise elektroonilise valvega asendamine isikul sellise elukoha olemasolu, mis vastab elektroonilise valve seadme paigaldamise tingimustele. Taotluse esitamisel või selleks nõusoleku andmisel peab vahistatu teatama kohtule oma elukoha, mille vastavust tingimustele saab kriminaalhooldaja asuda kontrollima. Tegemist võib seejuures olla nii menetlejale juba kriminaalmenetluse käigus varem avaldatud kui ka mõne teise elukohaga. Seetõttu olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. Kuna käesolevas asjas ei esitanud kaitsja ringkonnakohtule mitte mingisuguseid andmeid V. Z-i elukoha kohta, jättis ringkonnakohus põhjendatult kaitsja alternatiivse taotluse asendada V. Z-i vahistamine elektroonilise valvega läbi vaatamata. 12.
  71. Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. Ringkonnakohtu määrusest ei tulene, et kriminaaltoimikus leiduvad andmed isiku varalise seisundi kohta olid kautsjoni kohaldamise otsustamiseks selgelt ebapiisavad. Seega ei olnud ringkonnakohtu põhjendustel kautsjoni kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine põhjendatud ja sellega rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Käesoleva määruse punktis 11.5 toodud kaalutlustel, s.o vahistamismääruse õigusvastasuse tuvastamist silmas pidades ja võttes arvesse, et Harju Maakohtu
  72. mai
  73. a määrusega anti V. Z. kohtu alla, ei ole siiski praeguses asjas alust tunnistada kautsjoni kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmist õigusvastaseks või saata see taotlus uueks arutamiseks.
  74. Kahtlustatava kaitsja esitas Riigikohtule taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks seoses määruskaebemenetlusega Riigikohtus. Kaitsja taotluse kohaselt on kaitsja tasu suurus Riigikohtu määruskaebemenetluses 1716 eurot, sealhulgas käibemaks. Taotluse kohaselt hõlmab see määruskaebuse koostamist (11 tundi), s.o 130 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab makstud tasu suurust mõistlikuks osaliselt, 6 tunni ulatuses. Seejuures võtab kolleegium arvesse, et vähemalt osaliselt kattub Riigikohtule esitatud määruskaebuse sisu ringkonnakohtule esitatud väidetega. Juhindudes KrMS § 187 lg-st 1, mõistab kolleegium Eesti Vabariigilt V. Z-i kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu 936 eurot, sealhulgas käibemaks. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.