RIIGIKOHUA KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 263lg 1 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14.

novembri

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-3673 Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar ja Vladislav Peeter Turtšini kaitsja vandeadvokaadi abi Siim Mõistlik, kassatsioonid
2. mai 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a otsus osas, millega tühistati Harju Maakohtu
6. augusti
7. a otsus Vladislav Peeter Turtšini süüditunnistamises ja karistamises

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning tunnistati ta süüdi

§ 121lg 2 p 1 järgi.

1. Jõustada Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsus Vladislav Peeter Turtšini süüditunnistamises ja karistamises

§ 263

lg 1 p 1 järgi, kuid muuta maakohtu otsuse põhiosa, asendades süüditunnistamist käsitlevad õiguslikud põhistused Riigikohtu otsuse pdes 11–31 toodud põhistustega.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
4. Määrata Advokaadibüroo Vares & Mõistlik OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Vladislav Peeter Turtšinile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot.
5. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
6. Vladislav Peeter Turtšin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 263 lg 1 p 1 järgi. Süüdistuse kohaselt viibis ta

1. septembril 2015 kella 22.15 ajal alkoholijoobe seisundis Tallinnas Xxxxx xx XX maja juures asuvas Xxxxxx bussipeatuses, mis on avalik koht, kus lõi noaga M. T-d, tekitades talle haava kõhu piirkonda, s.t põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Samuti lõi süüdistatav noaga J. T-d, tekitades talle haava vasakule käsivarrele, s.t põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Selliselt käitudes rikkus V. P. Turtšin korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, kuna ta häiris kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet ning kasutas põhjendamatult füüsilist vägivalda tema jaoks võõraste inimeste suhtes. Kirjeldatud tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. Maakohtu otsus
2. Harju Maakohtu
3. augusti
4. a otsusega tunnistati V. P. Turtšin süüdi

§ 263

lg 1 p 1 järgi ja teda karistati 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 68

lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 päev ja loeti ärakantavaks karistuseks 1 aasta 5 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 74

lg 2 alusel määrati, et kohe tuleb ära kanda 29 päeva vangistust, ülejäänud karistus jäeti 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. J. T. tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja süüdistatavalt mõisteti M. T. kasuks välja 285 eurot varalise ning 600 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Maakohus märkis järgmist. 2.1 On tuvastatud, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas ootas tugevas alkoholijoobes V. P. Turtšin bussi. Bussist väljunud kannatanud nägid, et süüdistatav koputas bussi akendele, karjus, ropendas ja käitus agressiivselt. Tal tekkis bussist väljunud juhiga sõnaline ja füüsiline konflikt. Seepeale otsustas sekkuda M. T., keda süüdistatav lõi. Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis kaklus. J. T. üritas kaklust lõpetada, lõi süüdistatavat kotiga ja lõhkus viimasele kuuluvaid pudeleid. 2.2 Pärast kaklust võttis V. P. Turtšin noa, jooksis M. T-le järele ja lõi teda sellega kõhtu. Seejärel lõi ta noaga J. T-d vasaku käe küünarnuki piirkonda. Süüdistatav põhjustas mõlemale kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti häiris ta sündmust pealt näinud kõrvalise isiku L. O. ja teiste bussipeatuses viibinud inimeste rahu, kui jälitas haavatud ning verist M. T-d. Kõrvalised isikud võisid toimunust järeldada, et sekkumise korral võib süüdistatav neidki rünnata. Tunnistaja L. O. põgeneski bussi, kuna tundis hirmu enda elu ja tervise pärast. 2.3 Süüdistatava käitumine oli küll reaktsioon kannatanute tegevusele, kuid konflikti põhjustas ta ise. Kannatanute noaga ründamine väljus

§ 121

objektiivse koosseisu kaitsealast seetõttu, et rahvarohkes bussipeatuses kahele isikule noahaavade tekitamine ning neist ühe tagaajamine on käsitatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena. Kuna tegu pandi toime vägivallaga, on see kvalifitseeritav

§ 263lg 1 p 1 järgi.

Kuriteo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega, sest teadis, et tekitab kannatanutele füüsilist valu ja rikub avalikku korda. Apellatsioon 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. P. Turtšini kaitsja vandeadvokaadi abi Siim Mõistlik, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, kuriteo kvalifitseerimist

§ 121lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist.

Samuti taotles apellant mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud summa vähendamist. Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. P. Turtšini süüditunnistamises ja karistamises

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning süüdistatavalt kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmises. V. P. Turtšin tunnistati süüdi

§ 121lg 2 p 1 järgi.

J. T. tsiviilhagi jäeti mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja rahuldati kaitsja apellatsioon osaliselt. Ringkonnakohus leidis järgmist. 4.1 Süüdistuses ei kirjeldata konflikti, mis leidis aset bussijuhiga. Samuti ei nähtu teokirjeldusest, et V. P. Turtšin ajas M. T-d noaga taga. Kannatanud ei ole kõrvalised isikud

§ 263

mõttes ja mingite teiste isikute õigusrahu häirimist süüdistatava teoga süüdistus ei kajasta. Kohus ei tohi

§ 263

järgi esitatud süüdistuse puhul laiendada selles kirjeldatud kõrvaliste isikute ringi. Seda keeldu rikkudes eiras maakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg-s 5 sätestatud keeldu tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad süüdistusest oluliselt. Osutatud viga tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.2

§ 263

järgi esitatud süüdistuse puhul tuleb esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab

§-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule, ja seejärel lahendada küsimus

§-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. Isiku karistamine

§ 262

alusel eeldab lisaks avalikus kohas teo toimepanemisele ka selle tuvastamist, kuidas objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt teo toimepanek avalikus kohas ei saa endaga kaasa tuua menetlusaluse isiku käitumise kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena. 4.3 Kui jätta mõttes välja V. P. Turtšinile süüks arvatud tegu, s.t bussipeatuses kahe inimese noaga löömine, ei saa süüdistatava käitumist käsitada

§-s 262 sätestatud väärteona, kuna süüdistusest ei nähtu, kelle avalikku õigusrahu personaalselt häiriti. Seetõttu ei ole alust selle teo kvalifitseerimiseks

§ 263lg 1 p 1 järgi.

4.4 V. P. Turtšin lõi kahte kannatanut noaga, tekitades neile füüsilist valu ja tervisekahjustusi. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõtte kohaselt oli M. T-le tekitatud tervisekahjustus tõsisemat laadi, kuna vajas kirurgilist korrastust. Kuivõrd see tervisekahjustus paranes kauem kui neli nädalat, tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar ja V. P. Turtšini kaitsja vandeadvokaadi abi S. Mõistlik. Prokuröri kassatsioon
2. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. P. Turtšin tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 1 järgi, ja tema süüditunnistamist

§ 263lg 1 p 1 järgi, jättes maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmata.

Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Ringkonnakohus kvalifitseeris süüdistatava käitumise

§ 121

järgi, kuid tugines põhjendamatult korrakaitseseaduse-eelsele

§ 263kohaldamise praktikale.

6.2

§ 263

varasemas redaktsioonis nähti ette vastutus teiste isikute rahu ja avaliku korra rikkumise eest. Sellega on selgitatav, miks varasemas kohtupraktikas oli rõhuasetus just teiste isikute häirimisel ja selliste isikute tuvastamise vajadusel. Korrakaitseseaduse jõustumisega 1. juulil 2014 olukord muutus. Samal ajal kehtestas seadusandja

§-de 262 ja 263 uue redaktsiooni, milles ei räägita enam avaliku rahu rikkumisest, vaid avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisest. 6.3 Avalikus kohas käitumise üldnõuded on sätestatud korrakaitseseaduses, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil. Kehtiva seaduse mõttes pole määrav teiste isikute rahu rikkumine, vaid teoviis. Isiku teo kvalifitseerimiseks

§ 263

järgi ei ole seega vajalik selliste isikute olemasolu, kelle rahu süüdlase tegevuse tõttu häiritud sai, sest see ei tule korrakaitseseaduse tekstist. Vajalik on tuvastada tegu, mis kujutab endast avalikus kohas käitumise nõuete rikkumist.

§ 263on alates 1. juulist 2014 blanketne süüteokoosseis, mida sisustatakse Kor

S § 55, eelkõige aga selle paragrahvi esimese lõike punktide 1 ja 2 kaudu.

§ 263muutmise tõttu ei ole varasem kohtupraktika asjasse puutuv.

6.4 On tuvastatud, et V. P. Turtšin lõi bussipeatuses, s.t avalikus kohas, M. T-le noaga kõhtu, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Samuti lõi ta noaga J. T-d vasaku käsivarre piirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Kirjeldatud tegevusega rikkus V. P. Turtšin KorS § 55 lg 1 p 1 nõudeid ja seega kvalifitseeriti tema käitumine süüdistuses ning maakohtu otsuses õigesti

§ 263lg 1 p 1 järgi.

6.5 Ringkonnakohtu hinnangul väljus maakohus süüdistuse piiridest, kui heitis V. P. Turtšinile ette ühe kannatanu tagaajamist ja bussijuhiga toimunud konflikti, kuid need asjaolud pole süüdistatava teole õige juriidilise hinnangu andmisel olulised. Kuna on tuvastatud, et tema tegu kujutab endast avalikus kohas käitumise nõuete rikkumist ja vastavasisuline teokirjeldus kajastub süüdistuses, tuleb V. P. Turtšini tunnistada süüdi

§ 263lg 1 p-s 1 ette nähtud kuriteos.

Kaitsja kassatsioon 7. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. P. Turtšin tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 1 järgi ja jäeti maakohtu otsusega mõistetud karistus muutmata, süüdistatava teo kvalifitseerimist

§ 121lg 1 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist.

Alternatiivselt taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaitsja märgib kokkuvõtlikult järgmist. 7.1

§ 121

lg 2 p 1 on tagajärjedelikt, mille objektiivseks tunnuseks on kehalise väärkohtlemise tagajärjel vähemalt neli nädalat kestva tervisekahjustuse tekitamine. Seda asjaolu peab KrMS § 154 lg 3 p 2 kohaselt kajastama süüdistuse sisus. Süüdistusakt kõnealust asjaolu ei sisalda. Kuivõrd ringkonnakohus ei tohtinud tervisekahjustuse kestust teo kvalifitseerimisel arvesse võtta, rikkus ta oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 7.2 Kohtuasja arutamisel ei käsitletud tervisekahjustuse kestusega seonduvat ja ringkonnakohus ei selgitanud, miks ta võib teo kvalifitseerida erinevalt kaitsja või prokuröri taotlustest. Kuriteo kvalifitseerimine

§ 121lg 2 p 1 järgi oli üllatuslik.

Kuna kaitsjal puudus võimalus esitada uuele kvalifikatsioonile vastuväiteid, on rikutud süüdistatava kaitseõigust. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Rikkumise heastamiseks ei ole piisav, et vastuväiteid saab esitada kassatsioonis. 7.3 Kannatanu tervisekahjustuse kestuse kindlakstegemisel lähtus ringkonnakohus SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest, mille kohaselt lahkus M. T. haiglast

1. septembril 2015 koduse ravi määramiseta, kuid soovitusega mitte tõsta raskeid asju pooleteise kuu vältel. Haigusloo väljavõte näitab pigem seda, et tervisekahjustus ei saanud kesta üle nelja nädala. Arsti soovitust mingi tegevuse piiramiseks ei saa samastada tervisekahjustusega. Tervisekahjustuse kestuse kindlakstegemine eeldas eriteadmiste kasutamist ekspertiisi vormis. Ekspertiisi määramata jätmisega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Prokuröri kassatsioonivastus
2. Prokurör möönab, et kaitsja kassatsiooni etteheited võivad olla asjasse puutuvad, kuid need ei ole praegusel juhul tähtsad. Nimelt tuleb ringkonnakohtu otsus V. P. Turtšini süüditunnistamises

§ 121

lg 2 p 1 järgi tühistada ja tunnistada ta süüdi

§ 263lg 1 p 1 järgi, jättes mõistetud karistuse muutmata.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri ja kaitsja kassatsioonid kolmeliikmelises kohtukoosseisus läbi
2. aprillil
3. Kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused. Samuti ilmnes, et vajalikuks võib osutuda kriminaalkolleegiumi varasema kohtupraktika muutmine. Seetõttu anti kriminaalasi
4. aprilli
5. a määrusega KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kassatsioonide lahendamiseks on vaja hinnata, kas süüdistuses kirjeldatud käitumine on kvalifitseeritav avaliku korra raske rikkumise (

§ 263

) või kehalise väärkohtlemisena (

§ 121

). Põhivaidlus on ajendatud küsimusest, kas korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järel on õiguslik olukord võrreldes varasemaga muutunud. Seega tuleb analüüsida, missugused olid enne 1. juulit 2014 kehtinud

§-de 262 ja 263 koosseisutunnused ning missugune on nende süüteokoosseisude sisustamist käsitlev kohtupraktika. Edasi peab võrdlema, missugune käitumine on samade süüteokoosseisude järgi karistatav

1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt, ning otsustama, kas varasemas praktikas väljendatud seisukohad on praegu kehtiva seaduse kohaldamisel jätkuvalt asjasse puutuvad (I). Seejärel saab vaagida, missugust käitumist V. P. Turtšinile süüdistuse kohaselt ette heidetakse, missugused faktilised asjaolud kohtulikul arutamisel tuvastati ja kas nendest asjaoludest ning süüdistuse sisust lähtuv karistusõiguslik hinnang on põhjendatud (II). Viimaks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III) ja lahendab kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV). I
2. Kuni
3. juulini 2014 kehtinud

§-de 262 ja 263 redaktsioonis nähti ette järgmist: „§

1. Avaliku korra rikkumine Avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga. §
2. Avaliku korra raske rikkumine Rahu või avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud: 1) vägivallaga; 2) vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule; 21) näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist; 3) relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades või 4) grupi poolt, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.“
3. Riigikohus on eelmises punktis kirjeldatud karistusseaduse redaktsiooni sisustamisel märkinud, et avaliku korra rikkumine

§-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Avalikuks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all mõistetakse aga tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1.) 13. Igal konkreetsel juhul tuleb tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Kuna iga süütegu rikub avalikku õigusrahu, ei piisa süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks

§ 263järgi üksnes konstateeringust, et tegu toimus avalikus kohas.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab lisaks vägivalla tarvitamisele kindlaks tegema, kas sellega häiriti täiendavalt ka juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-124-07, p 6.1). Asjasse mittepuutuvate isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu tuleb avaliku korra rikkumise all mõista eelkõige teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Kuid mitte iga vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse

§ 263mõttes.

Seetõttu on nõutav ka põhjendus, miks loetakse nt kannatanutega samas seltskonnas viibinud isikud kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-15-07, p 14 ja nr 3-1- 1-29-10, p 7.2.) 14. Asjas nr 3-1-1-7-07 tehtud otsuses on kriminaalkolleegium märkinud, et

§ 263

objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena

§ 263p-des 1–4 nimetatud asjaolu.

Sellest tulenevalt saab tegu täita

§-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda.

§ 263

järgi esitatud süüdistuses tuleb seega esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab

§-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule, ja seejärel lahendada küsimus

§-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. (Vt osutatud otsuse p 10.) 15. Viimaks on kolleegium selgitanud, et

§ 263

subjektiivsete koosseisutunnuste täitmiseks tuleb kindlaks teha, et süüdlane pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu

1. peatüki tähenduses, ning sellisest teadmisest lähtudes valis ta isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võis kaasata ning kaasaski tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3.)
2. Refereeritud seisukohti kokku võttes saab öelda, et kuni
3. juulini 2014 kehtinud

§-de 262 ja 263 redaktsiooni mõttes eeldas nende süüteokoosseisude objektiivsete tunnuste täitmine järgmiste asjaolude tuvastamist: teo toimepanemist avalikus kohas või teo tagajärjel väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avaliku korra muul viisil rikkumist; selle kindlakstegemist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti; selle asjasse mittepuutuva personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, kelle rahu tegu rikkus;

§ 263

puhul ka selle paragrahvi p-des 1–4 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse tuvastamist. Samuti eeldati, et

§ 263

järgi kvalifitseeritud tegu peab kvalifitseeriva koosseisutunnuseta vastama avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.t

§-le

3. juulil 2014 jõustus

§-de 262 ja 263 redaktsioon, milles sätestati vastutus avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Praeguseks on neid sätteid veel kord muudetud ja alates 1. jaanuarist 2015 kehtivad

§ 262lg 1 ning § 263 lg 1, s.o füüsilise isiku vastutust ette nägevad normid, järgmisel kujul: „§ 262. Avaliku korra rikkumine

§-de 262 ja 263 muutmist avaliku korra mõiste muutumisega. Seletuskirja kohaselt defineeritakse KorS §-s 4 avalikku korda ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ja isikute subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus. Seega on korrakaitseseaduses kasutatav avaliku korra mõiste võrreldes karistusseadustikus sätestatuga oluliselt laiem. Kuna avalikus kohas käitumise reeglid on sätestatud korrakaitseseaduses avalikus kohas käitumise üldnõuetena, eeldas see ka karistusseadustiku muutmist selliselt, et

§-des 262 ja 263 sisaldunud avaliku korra mõiste asendati avalikus kohas käitumise üldnõuete mõistega.

1. Avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s
2. Selle normi kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikus kohas käitumise üldnõuded sisalduvad eeskätt KorS § 55 lg-tes 1 ja 2 ning § 56 lg-tes 1–
3. Korrakaitseseaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis, 49 SE) seletuskirja järgi teenib avalikus kohas käitumise üldnõuete sätestamine ohutõrje eesmärke, s.t nende nõuete järgimine aitab tagada korra avalikus kohas. Nii KorS § 55 lg-st 1 kui ka eelnõu seletuskirjast järeldub, et osutatud paragrahvi
4. lõike p-des 1–8 toodud loetelu ei ole ammendav. Muu hulgas nähakse aga KorS § 55 lg 1 p-s 1 ette nõue, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt.
5. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud korrakaitseseaduse sätetest ja karistusseaduses tehtud muudatustest ei saa teha prokuröri soovitud järeldust, mille kohaselt piisab alates
6. juulist 2014 süüteo kvalifitseerimiseks

§ 263

järgi üksnes selle tuvastamisest, et tegu on toime pandud avalikus kohas ning avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisest, kuid vajalik pole selliste asjasse mittepuutuvate isikute kindlakstegemine, keda süüdlase tegevus häiris või ohustas. 21. Prokurör märgib õigesti, et kehtiv

§ 263

(samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne

§ 263

lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Kuid jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid.

1. Viimati nimetatud järelduse tingib esiteks see, et KorS §-des 55 ja 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuded on eeskätt seotud teiste isikute häirimise või ohustamisega. Nii on KorS § 55 lg 1 p-s 1 loetletud tegevuste kõrval keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2), viibida alasti, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 3), pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata (p 4) või magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 6). Järelikult eeldab nende keeldude rikkumise kindlakstegemine vältimatult ka sellise isiku kindlakstegemist, keda süüdlase tegu häiris või ohustas.
2. Teisalt on tähtis tähele panna, et

§-dega 262 ja 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord. Eelnev ei välista, et nende süüteokoosseisudega kaitstakse ka teisi õigushüvesid (nt inimese tervist). Eristamaks aga avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest (nt

§ 121

lg 1), on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Nii ei saa avalikku korda rikkuda nt isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv kaklus, kui seda ei näe ega kuule muud isikud. Kuigi konfliktis osalevad isikud rikuvad kirjeldatud viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud avalikus kohas kakelda, ei saa nende teguviis siiski häirida ega ohustada asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kuna kakluse toimumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe isiku osavõttu, peab seda

§ 263

lg 1 p 1 koosseisutunnuste täitmise eeldusena pealt nägema või kuulma veel mõni muu kõrvaline isik. Arusaadavalt sõltub ka sel juhul süüdlaste teo lõplik kvalifitseerimine süüteo subjektiivsetele tunnustele antavast hinnangust, sest ei saa välistada, et kakluses osalevad isikud seavad eesmärgiks kõrvaliste isikute häirimise. Sellisel juhul võib aktualiseeruda küsimus avaliku korra rikkumise katsest. 24. Nendel põhjustel jääb kriminaalkolleegium senises praktikas väljendatud seisukohtade juurde ja leiab, et ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt eeldab

§ 263

objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti

§ 263lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist.

25. Küll on vajalik täpsustada asjas nr 3-1-1-7-07 väljendatud arusaama, mille järgi võib tegu täita

§-s 263 märgitud kuriteo objektiivsed tunnused vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o

§-le 262. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis leiab, et kuigi enamikul juhtudel võib kirjeldatud põhimõte kehtida, ei saa see olla absoluutne. Nagu ka käesoleva kriminaalasja tehioludest ilmneb, ei pruugi kvalifitseeriva koosseisutunnuse ‒ vägivalla ‒ mõttelise väljajätmise korral süüdlase tegu avaliku korra rikkumise, s.o

§ 262objektiivsetele tunnustele, vastata.

Seega ei saa neid norme käsitada põhi- ja kvalifitseeritud süüteokoosseisudena, millest esimene neeldub alati teises, s.t raskemas süüteokoosseisus. Mõlemal juhul on tegemist põhikoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb iga kord tuvastada eraldi. 26. Samuti osutab kolleegium, et nõue, mille kohaselt tuleb

§ 263

järgi kvalifitseeritud süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena

§ 263

järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3). II 27. V. P. Turtšini süüdistatakse

§ 263

lg 1 p 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta lõi avalikus kohas (bussipeatuses) M. T-le noaga kõhtu ja J. T-d vasaku käsivarre piirkonda. Selle teoga põhjustas süüdistatav mõlemale kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused ning rikkus KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet ning kasutades põhjendamatult füüsilist vägivalda tema jaoks võõraste inimeste suhtes. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. 28. Vaidlust ei ole selle üle, et süüdistusasja esemeks olev tegu on toime pandud avalikus kohas. Vaidlustatud ei ole ka järeldust, mille kohaselt tarvitas süüdistatav mõlema kannatanu suhtes vägivalda, s.t tekitas neile füüsilist valu ja põhjustas tervisekahjustused. Kuna süüdistuse järgi rikkus V. P. Turtšin sel viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud nõudeid, mille kohaselt on muu hulgas keelatud teist isikut lüüa, jääb üle otsustada, kas ta rikkus ka avalikku korda

16. peatüki mõttes või pani toime hoopis isikuvastase kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 121järgi.

Selleks peab hindama, kas toimepandud tegu häiris või ohustas asjasse mittepuutuvaid isikuid ja kas see teguviis on hõlmatud süüdistuse sisust.

1. Maakohus tuvastas, et bussipeatuses viibinud tugevas alkoholijoobes süüdistatav koputas bussi akendele, karjus, ropendas ja käitus agressiivselt. Koputamisele reageeris bussijuht, kes väljus bussist, ja süüdistataval tekkis temaga konflikt, s.t V. P. Turtšin tõukas bussijuhti, viimane aga soovis kutsuda politsei. Neid sündmusi pealt näinud M. T. otsustas sekkuda, mispeale süüdistatav lõi teda, kannatanu lõi süüdistatavat vastu ja tekkis kaklus. Kannatanu J. T. üritas aga kaklust katkestada, lüües süüdistatavat kotiga ja lõhkudes viimasele kuuluvad pudelid. Pärast kakluse lõppemist ning kannatanute eemaldumist võttis süüdistatav noa, jooksis neile järele ja lõi M. T-le noaga kõhtu ning J. T-d küünarnuki piirkonda. Maakohus tegi kindlaks, et süüdistatava ja M. T. vahel aset leidnud konflikti nägid pealt bussipeatuses ning selle läheduses viibinud inimesed, sh ka tunnistajana üle kuulatud L. O., keda toimunu häiris. Järelikult on kahtluseta tuvastatud, et V. P. Turtšin häiris talle süüks arvatud teoga samas viibinud asjasse mittepuutuvaid isikuid ja et need isikud kaasati nende tahte vastaselt sündmuste käiku.
2. Ringkonnakohtu hinnangul väljusid maakohtu järeldused (vt p-d 2.
3. ja 29) osaliselt süüdistuse piiridest, kuivõrd süüdistus ei nimeta, kelle õigusrahu V. P. Turtšin personaalselt häiris. Kriminaalkolleegium märgitud seisukohaga ei nõustu. Kuna süüdistusest nähtub, et süüdistatav häiris KorS § 55 lg 1 p-s 1 kirjeldatud viisil käitudes, s.t kannatanuid lüües, kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet, hõlmab talle tehtud karistusõiguslik etteheide just asjasse mittepuutuvate isikute häirimist ning ohustamist. Järelikult oli kohus teokirjelduse põhjal õigustatud tuvastama, kas oli olemas ja missugune oli võimalik kuriteost häiritud või ohustatud isikute ring. Sel viisil ongi maakohus toiminud, sedastades, et nii toimepandud tegu kui ka sellele järgnenud sündmused häirisid bussipeatuses ja selle läheduses viibinud inimesi. Tunnistaja L. O. puhul on seejuures tuvastatud vähemalt üks konkreetne kõrvaline isik, kelle õigusrahu süütegu häiris. Toodud põhjustel ei saa pidada süüdistuse piiridest väljuvaks maakohtu järeldust, mille kohaselt oli bussipeatuses kahele isikule noahaavade tekitamine käsitatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena. Eeltoodud põhjustel kvalifitseeris maakohus süüdistuses kirjeldatud kuriteo õigesti

§ 263lg 1 p 1 tunnustele vastava teona.

Ringkonnakohus kohaldas seevastu ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et V. P. Turtšini käitumine on vaadeldav

§-s 121 kirjeldatud kuriteona.

1. Maakohus märkis, et süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult. Lüües kannatanuid noaga ja pannes teo toime kohas, kus viibis ka teisi isikuid, teadis V. P. Turtšin, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja vähemalt möönis avaliku korra rasket rikkumist. Kuriteo õigusvastasust välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ja süüdistatav on teo toimepanemises süüdi.
2. Kuna V. P. Turtšinile süüks arvatud kuritegu vastab

§ 263

lg 1 p 1 tunnustele, ei ole alust rahuldada kaitsja kassatsiooni, milles taotletakse süüdistatava teo kvalifitseerimist

§ 121lg 1 järgi.

Kaitsja kassatsioonis esitatud taotlus – kergendada süüdistatavale mõistetud karistust – on seotud süüdlase teo kvalifitseerimisega kergema kuriteokoosseisu järgi. Arvestades, et käesoleva otsuse eelnevates punktides toodud põhjustel ei ole kummagi taotluse rahuldamiseks alust, ei ole vajalik kaitsja kassatsiooni ülejäänud väiteid põhjalikumalt analüüsida. III 33. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ning 5 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus V. P. Turtšini süüditunnistamises ja karistamises

§ 263

lg 1 p 1 järgi ning tunnistati ta süüdi

§ 121lg 2 p 1 järgi.

Maakohtu otsus tuleb jõustada osaliselt V. P. Turtšini süüditunnistamises ja karistamises

§ 263

lg 1 p 1 järgi, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhiosa, asendades süüdistatava süüditunnistamist käsitlevad õiguslikud põhistused Riigikohtu otsuse p-des 11–31 toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kuivõrd selles on taotletud KrMS § 361 lg 1 p-s 7 märgitud lahendi tegemist. Selle lahendi tegemine ei ole lubatav, sest Riigikohus jõustab maakohtu otsuse osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati raskema kuriteo eest, kui seda on teinud ringkonnakohus. Kaitsja kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata. IV

1. V. P. Turtšini kaitsja esitas taotluse kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 168 euro suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealuse konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks aega 7 pooltundi, mille eest ta taotleb 140 euro suurust tasu. Sellele summale lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 3 kohaselt tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 168 eurot, sh käibemaks 28 eurot. KrMS § 186 lg 1 kohaselt tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)