Riigikohtunik Peeter Roosma eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17 Nõustun kohtuotsuse konkreetset kriminaalasja puudutavate lõppjäreldustega ning suurema osa põhjendustega, sh nendega, mis puudutav

) sätete kaudu. Leian aga, et korrakaitseseaduse jõustumise järel on õigusolustik muutunud nii oluliselt, et varasemas praktikas omaksvõetud seisukohta, et avaliku korra rikkumise sedastamiseks tuleb – lisaks avalikus kohas käitumise üldnõudeid rikkuvale teole – tuvastada ka asjasse mittepuutuvate isikute häirimine või ohustamine kõnealuse teoga (otsuse punktid 21 jj), ei ole võimalik kõigi korrakaitseseadusega kehtestatud avalikus kohas käitumise üldnõuete suhtes järjekindlalt rakendada. Õigupoolest kaldun arvama, et viidatud probleem ei tulene mitte niivõrd kohtuotsuses kasutatud argumentatsioonist, kuivõrd korrakaitseseaduse jõustumisega kehtestatud regulatsioonist, mille tulemusel on KarS §-ga 263 hõlmatud äärmiselt erinevad avatud loetelus nimetatud teod, mille kirjeldused ei ole formuleeritud ühtsel alusel (vt eelkõige

§ 55lg 1).

Näide, millega otsuse punktis 23 opereeritakse – isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv kaklus – sobib otsuses kasutatava seisukoha toestamiseks hästi. Tõepoolest, mis oleks sellises kakluses avaliku korra rikkumisele viitavat; tõepoolest, miks vastustada seisukohta, et avaliku korra rikkumise kvaliteedi annab teise isiku kehalisele väärkohtlemisele see, et seda näeb või kuuleb kolmas asjassepuutumatu isik, keda see häirib? Siiski sunnivad alltoodud kaalutlused mind enamuse seisukohas kahtlema. Esiteks, korrakaitseseaduse kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival viisil (

§ 55

lg 1), eelkõige teist isikut lüüa (

§ 55lg 1 p 1).

Otsusest tuleneb aga, et avalikus kohas käitumise nõudeid rikub hoopis see, kui keegi lööb teist isikut nii, et see häirib kolmandat isikut. Viimane reegel ei tule minu arvates korrakaitseseaduse tekstist; puudub veenev põhjus arvamaks, et teine isik

§ 55

lg 1 sissejuhatavas lauseosas tähendab midagi muud kui teine isik sellele järgneva loetelu punktis 1. Teisisõnu – ja tuginedes otsuses kasutatud mõisteaparatuurile –, leian, et „asjasse mittepuutuv füüsiline isik, keda teoga häiritakse või ohustatakse“, võib olla ka see sama isik, keda tõugatakse või lüüakse, kellega kakeldakse või kelle suhtes käitutakse muul viisil vägivaldselt. Tegemist võib olla näiteks isikuga, keda ilma igasuguse nähtava põhjuseta või ilmselt ebaadekvaatsel põhjusel avalikus kohas rünnatakse, või ka isikuga, kes astub välja avaliku korra kaitseks ning keda rünnatakse kättemaksuks tema kodanikujulguse ilmutamise eest. Teiseks – väljudes küll praeguse kohtuasja raamidest –, problemaatiliseks muutub otsuses viljeletud käsitlus ka mitme teise korrakaitseseaduses nimetatud avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise puhul. Nii võib küsida, kas avalikus kohas alasti viibimise korral, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (

§ 55

lg 1 p 3) peab teisel isikul koha sihipärase kasutamise häirimist pealt nägema ja end omakorda häirituna tundma veel keegi kolmas asjassepuutumatu isik, et anda teise isiku häirimisele avaliku korra rikkumise kvaliteeti. Või võib sellisel juhul kannatanu – või teole avaliku korra rikkumise kvaliteedi andja – olla ka teine isik ise? Kui nii, siis tagasi kakluse juurde – miks ei või ka kakluse puhul häiritu rollis olla kannatanu, eriti kui öise kakluse näol pole tegemist vanade sõprade omavahelise mõõduvõtmisega, vaid võhivõõrastega; eriti kui kannatanu ei söanda hiljem pimedal ajal kodust väljagi minna, kuna ta on kaotanud usu avalikus kohas käitumise üldnõuete – mille kohaselt ei tohi teist isikut avalikus kohas lüüa (

§ 55lg 1 p 1) – reaalsesse kehtivusse linnatänavail?

Möönan, et kumbki rõhuasetus – ei kolmanda personifitseeritava häiritud pealtnägija nõue ega avaliku koha kui niisuguse esiplaanile seadmine (viimane ei piirdu ju vaid raeplatsiga, vaid hõlmab ka riigimetsa või kallasrada otse eramaa kõrval) – ei anna järjekindlalt rakendades rahuldavaid tulemusi. Enamgi veel – tulemused võivad olla üpris ebarahuldavad, juhuslikud. Kas väljapääs võiks olla huligaanse ajendi reanimeerimises? – Võimalik, kuid kehtivas õiguses sellele toetuspunkti leidmine on vähemalt sama raske kui kolmanda asjassepuutumatu isiku häirituse nõude konstrueerimisele ning ma ei ole päris veendunud ka selle kontseptsiooni rakendamise probleemituses isegi kui seadusliku aluse küsimus kõrvale jätta. Küll aga arvan, et karistusseadustiku avaliku korra rikkumine ja korrakaitseseaduse avalikus kohas käitumise üldnõuded ei kõla kokku ning vajavad hädasti seadusandja poolset häälestamist suurema kooskõla saavutamiseks. Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)