RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamine 3-

) § 403 lg 5 kohaselt psühhiaatriaekspertiisi määramine kohustuslik.

1. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse taotleja kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, kes taotles kohtumääruse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata kaitsealuse taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja sundravi lõpetamiseks. Samas palus kaitsja rahuldada kaitsealuse taotluse ja määrata talle kohtupsühhiaatriaekspertiis.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrusega tühistati vaidlustatud määrus. Ringkonnakohus jättis J. Ž. taotluse läbi vaatamata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata, põhjendades enda seisukohti järgmiselt. Maakohtule ei ole esitatud

§ 403

lg 1 alusel tervishoiuteenuse osutaja esildist psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Samuti ei ole ükski

§ 403lg-s 4 nimetatud isikutest taotlenud kohtult sundravi lõpetamist.

Seega oleks maakohus pidanud jätma taotluse läbi vaatamata. Vaatamata sellele, et taotlejal ei olnud õigust sundravi lõpetamist taotleda, ei ole alust seada kahtluse alla arstliku komisjoni arvamust, et taotleja sundravi tuleb jätkata.

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kaitsja, kes taotleb määruse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata kaitsealuse taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks. Kaitsja palub taotluse rahuldada põhjendusega, et taotleja esitas omal algatusel taotluse psühhiaatriaekspertiisi määramiseks sellepärast, et talle ei ole eestkostjat määratud. Lisaks leiab kaitsja, et taotlejale tuleb määrata sõltumatu psühhiaatriaekspertiis väljaspool raviasutust, kus ta viibib sundravil.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis
3. oktoobri
4. a määrusega kohtuasja läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS
5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis andis
6. detsembri
7. a määrusega asja lahendada Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et

§ 403

lg 4 ei vasta põhiseadusele osas, milles see ei võimalda psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul esitada taotlust sundravi lõpetamiseks. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastas, et põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

§ 403

lg 4 välistab aga psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õiguse tema taotluse alusel. Taotleja suhtes on kohaldatud ca 8 aastat statsionaarset sundravi, mis riivab oluliselt ravialuse mitmeid põhiõigusi, eeskätt vabaduspõhiõigust (PS § 20), aga ka põhiõigust inimväärikale kohtlemisele (PS §-d 10 ja 18). Kuigi psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus, ei ole kehtivas õiguses ette nähtud psühhiaatrilise sundravi jätkamise perioodilist kohtulikku kontrolli. Sundravi jätkamise üle otsustavad sotsiaalministri

1. augusti
2. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg-te 6 ja 7 alusel üksnes psühhiaatrid. Järelikult sõltub sundravi jätkamine paljuski tervishoiuteenuse osutaja arstliku komisjoni otsusest.
3. Kriminaalmenetluse seadustik ega ka viidatud määrus ei sätesta sundravi kohaldamiseks ajalist piirangut. Vaatamata sellele, kui kaua on isik juba olnud allutatud sundravile, ei ole talle tagatud enda kinnipidamise ega sundravi jätkamise automaatset kohtulikku kontrolli, samuti ei ole tal õigust seda omal algatusel taotleda. Võrreldes kriminaalmenetluses psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikuga ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 539 lg 1 teisest lausest tulenevalt kohtusse pöördumise õigus piiratud aga isikul, kes on TsMS § 533 lg 1 p 1 alusel paigutatud psüühiliselt haigena tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja haiglaravi kohaldamisega.
4. Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi sundravile allutatud isiku õiguste kaitse tema lähedase ega seadusliku esindaja poolt olla tagatud. Ehkki sundravi lõpetamist võib taotleda ka kaitsja ning tema osavõtt psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetlusest on

§ 403

lg 5 alusel kohustuslik, ei pruugi ka see tagada isiku õiguste tõhusat kaitset ega saa välistada tema õigust pöörduda ise kohtusse. Kuna kehtiva õiguse kohaselt ei ole psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul õigust taotleda sundravi lõpetamist, ei saa kohus tema taotluse alusel algatada nimetatud menetlust. Puudub ka selge ja ravialuse isiku õiguste tõhusat kaitset tagav regulatsioon sellises olukorras riigi õigusabi andmise kohta, sh küsimuses, kas riigi õigusabi tuleb isikule anda juba menetluse alustamiseks või üksnes tema õiguste kaitseks juba käivitunud menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole isiku taotlust võimalik lahendada ka

§ 431

alusel, mida on kohtupraktikas käsitatud kriminaalmenetluses kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisel üldnormina ja rakendatud selliste küsimuste kerkimise korral, mille üle otsustamiseks ei ole kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud eraldi menetluskorda (vt nt Riigikohtu erikogu 8. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-3-4-1-16, p 11). Sundravi lõpetamise küsimuse lahendamiseks on seadusandja kehtestanud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust reguleerivate normide (

16. peatükk, §-d 393– 403) hulgas erikorra (

§ 403). 12.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg 4 sätestab igaühe õiguse taotleda menetlust, kus otsustataks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasus ning korraldataks isiku vabastamine, kui kinnipidamine on õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema tagatud võimalus omal algatusel taotleda menetlust, kus kohus otsustaks sundravi jätkuva kohaldamise vajalikkuse (vt EIK

1. juuli
2. a otsus Bataliny vs. Venemaa, p 71;
3. juuli
4. a otsus X vs. Soome, p 170 ja
5. jaanuari
6. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 171).
7. Lisaks juhtis Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et maa- ja ringkonnakohus tuginesid taotleja vaimse seisundi hindamisel temale tervishoiuteenust osutava raviasutuse arstliku komisjoni arvamusele. Sellesse komisjoni kuulusid taotleja raviarst ja sama raviasutuse osakonnajuhataja. Ehkki arstlikku komisjoni ei pea kehtiva õiguse kohaselt kuuluma sundravile allutatud isikule raviteenust osutava raviasutuse väline psühhiaater, ei pruugi selline regulatsioon tagada arstliku komisjoni sõltumatust ja süvendab omakorda isiku õiguste vähest kaitstust sundravi kohaldamisel. Ka EIK on asunud seisukohale, et tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile allutatud isikule peab ravi jätkuva vajaduse üle otsustamisel olema tagatud raviasutusest sõltumatu psühhiaatri hinnang (vt nt EIK
8. juuli
9. a otsus X vs. Soome, p-d 169 ja 171). MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
10. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et

§ 403lg 4 ei pruugi olla kooskõlas PS § 15 lg-ga 1.

Seadusandja on piiranud vaidlusaluse sättega psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku õigust pöörduda kohtusse, et vähendada põhjendamatute taotluste esitamist. PS § 15 lg-ga 1 kaitstavateks peamisteks põhiseaduslikeks väärtusteks on menetlusökonoomia ja õiguskindluse tagamine.

§ 403

lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise piirang on sobiv, kuna taotluste pidev menetlemine kulutab asjatult kohtusüsteemi ressursse. Sundravil viibiva isiku kohtusse pöördumise õiguse riivet vähendab see, et taotluse psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks saavad

§ 403

lg 4 kohaselt esitada isiku lähedane

§ 71lg 1 tähenduses, seaduslik esindaja ja kaitsja.

Samas möönab Riigikogu põhiseaduskomisjon, et sundravile allutatud isikul ei pruugi olla lähedasi või kui on, siis võivad nad olla ise kannatanud sundravil viibiva isiku käitumise tõttu ega soovi seetõttu sundravi lõpetamist. Samuti ei pruugi ravialusel olla ka seaduslikku esindajat ega kaitsjat. Ühtlasi ei ole välistatud, et nimetatud isikud ei soovi esitada kohtule taotlust sundravi lõpetamiseks. Sundravile allutatud isiku õigused ei ole piisavalt tagatud ka siis, kui isik on võimeline ise esitama kohtule taotluse sundravi lõpetamiseks. 15. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et

§ 403

lg 4 vastuolu PS § 15 lg-ga 1 ei ole tuletatav üksnes regulatsiooni erinevusest võrreldes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga. Vaidlusaluse sätte järgi on sundravi lõpetamiseks isikul õigus enda lähedase, seadusliku esindaja või kaitsja vahendusel kohtusse pöörduda. Kokkuvõttes on Riigikogu õiguskomisjon siiski seisukohal, et

§ 403lg 4 ei ole kooskõlas PS § 15 lg-ga 1.

16. Õiguskantsler leiab, et

§ 403lg 4 on PS § 15 lg-ga 1 kooskõlas.

Süüteotunnustega teo toime pannud ja psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õigust on piiratud proportsionaalselt, kuna vaadeldavat riivet vähendavad psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses tema lähedase, seadusjärgse esindaja ja kaitsja osatähtsus ning kohtu pädevus.

1. Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 2 kohaselt riigi õigusabi saamiseks õigustatud isik. RÕS § 15 annab koostoimes kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatükiga kohtunikule pädevuse määrata muu hulgas sundravi lõpetamise menetluse algatamiseks riigi õigusabi. Olukorras, kus kohtule laekub sundravile allutatud isiku sooviavaldus ravi lõpetamiseks, tuleb kohtunikul hinnata seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. Kui pöördumises ei ole piisavalt sõnastatud riigi õigusabi korras kaitsja määramise taotlust, saab kohus paluda isikult RÕS § 12 alusel taotluses esinevad puudused kõrvaldada. Seega ei takista sundravi lõpetamise menetluse algatamist see, kui taotluse sundravi lõpetamiseks on esitanud ravialune ise. Kuna

§ 45

lg 2 p 2 kohaselt on kaitsja osavõtt kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud, võib olla sundravi lõpetamise menetluses alust ka kaitsja määramiseks ilma isiku sellekohase taotluseta. Ehkki TsMS § 539 lg 1 alusel saab isiku tahtest olenematu ravi lõpetada ja kinnisest asutusest vabastada ka tema enda taotluse alusel, ei tähenda see, et selle võimaluse puudumine kriminaalmenetluse seadustikus muudab

§ 403lg 4 põhiseadusvastaseks.

Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik on toime pannud süüteotunnustega teo, mistõttu ei ole nimetatud sätted võrreldavad.

1. Taotlejale kaitsja küll määrati, aga ta ei toetanud ravialuse seisukohta. Selliste olukordade vältimiseks saab riigi õigusabi seaduse alusel määrata kaitsja ka üksnes õigusdokumendi koostamiseks (RÕS § 4 lg 3 p 8). Määrates riigi õigusabi näiteks taotluse koostamiseks, võib kohus ühtlasi kindlaks määrata kaitseülesannet täitma asuva advokaadi ülesanded nii, et ravialuse kohtusse pöördumise õigus oleks tagatud.
2. Õiguskantsler märgib ka, et

§ 403

lg 5 kolmandast lausest tulenevalt võib kohus sundravi lõpetamist otsustades määrata ekspertiisi. Seega saab kohus määrata sundravi lõpetamise otsustamiseks psühhiaatriaekspertiisi, mida teeb raviasutuseväline ekspert. Seeläbi on tagatud sundravile allutatud isiku terviseseisundi sõltumatu hindamine. 20. Justiitsministri hinnangul ei saa üheselt väita, et

§ 403lg 4 on vastuolus PS § 15 lg-ga 1.

Psühhiaatrilisele sundravile määratud isiku kohtusse pöördumise õigus ei ole ilma reservatsioonideta piiratud, kuna

§ 403

lg 4 kohaselt saavad sundravi kohaldamise lõpetamist taotleda isiku lähedane ja seaduslik esindaja, kes kaitsevad tema õigusi. Juhul kui sundravile allutatud isik soovib ravi kohaldamist lõpetada, võib ta taotleda riigi õigusabi korras kaitsja määramist.

§ 403

lg 4 sõnastusest ei järeldu üheselt, et kohus ei saa ravil viibiva isiku taotluse alusel sundravi lõpetada. Samas juhib justiitsminister tähelepanu, et TsMS § 539 lg 1 kohaselt võib kohus psüühiliselt haigena tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse paigutatud isiku kinnisest asutusest vabastada muu hulgas ka tema enda taotluse alusel. Arvestades seda, et tsiviilkohtumenetluse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise alused on põhijoontes sarnased kriminaalmenetluses psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alustega, ei ole põhjendatud tsiviilkohtumenetluses laiem kohtusse pöördumise õigus võrreldes kriminaalmenetlusega. 21. Lisaks märgib justiitsminister, et EIK praktikast ei tulene üheselt sõnastatud nõuet määrata isiku sundravi jätkamise hindamiseks raviasutuseväline ekspertiis. 22. Riigiprokuratuur leiab, et

§ 403

lg 4 on vastuolus PS § 15 lg-ga 1, kuna see välistab ilma reservatsioonideta psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku õiguse taotleda ise sundravi lõpetamist.

§ 403lg 4 on vastuolus ka EIÕK art 5 lg-ga 4.

Viimati nimetatud säte hõlmab muu hulgas sundravil viibiva isiku õigust tema kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks kontrolliks. Eelnevale lisaks märgib prokuratuur, et võrreldes kriminaalmenetluses psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikuga võib TsMS § 539 lg 1 teisest lausest tulenevalt taotleda tahtest olenematu ravi lõpetamist ja kinnisest asutusest vabastamist teiste seas ka ravil viibiv isik. Samuti näeb psühhiaatrilise abi seaduse § 13 lg 5 ette, et tahtest olenematu ravi võib kohus lõpetada isiku enda avalduse alusel.

1. Ehkki sundravile allutatud isikul peab olema õigus taotleda sundravi lõpetamist, tuleb ajaliselt siiski piirata kõnealuste taotluste esitamise lubatavust, et vältida kohtute töökoormuse liigset kasvu. Vastasel juhul võib pikeneda teiste isikute menetlusaeg. Ühtlasi ei pea prokuratuur põhjendatuks tagada sundravile allutatud isikule sundravi jätkamise põhjendatuse perioodilist kohtulikku kontrolli, kuna sel juhul oleks kohalikule omavalitsusele antud ülesanne (ravialuse huvide kaitsmine) pandud sisuliselt kohtu peale.
2. Vandeadvokaat Raul Tosmann ei esitanud Riigikohtule seisukohta vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. VAIDLUSALUNE SÄTE
3. Kriminaalmenetluse seadustiku § 403 lõige 4: „§
4. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine

§ 403

lg 4 osas, milles see ei võimalda psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul esitada taotlust psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 3 kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu kolleegiumi või erikogu poolt vastava menetlusseadustiku järgi määrusega üleantud asja kõigis asjassepuutuvates küsimustes, kohaldades samaaegselt asja liigile vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust. Üldkogu ei jaga kahtlusi

§ 403

lõike 4 põhiseaduspärasuses ja leiab, et olemasolevat regulatsiooni saab tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, mis tagab sundravile allutatud isikule tõhusa juurdepääsu kohtule. 28. Kohtuasja lahendamiseks tuvastab üldkogu esmalt, mida taotles J. Ž. Tartu Maakohtule esitatud taotluses, millega algas käimasolev psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetlus (I). Määruse II osas selgitab üldkogu, et taotlejale oli tagatud tema enda taotluse alusel tõhus juurdepääs kohtule ravi lõpetamise otsustamiseks, vaatamata sellele, et ta ei ole

§ 403lg-s 4 nimetatud isik.

Seejärel lahendab üldkogu kohtuasja (III) ja võtab viimaks seisukoha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse kohta (IV). I

1. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on Tartu Maakohtule laekunud
2. septembril ja
3. novembril 2015 psühhiaatrilisel sundravil viibiva J. Ž. taotlused, milles ta palus määrata endale psühhiaatriaekspertiis väljaspool raviasutust, kus ta alaliselt viibib. Taotleja hinnangul ei vaja ta enam sundravi, kuna ta on ravi mõjul tervenenud. Maakohus on mõlemat taotlust käsitanud ravi lõpetamise taotlusena. Esmalt on kohus saatnud
4. jaanuaril 2016 taotlejale kirja, mille kohaselt ei ole tal õigust

§ 403lg 4 järgi ravi lõpetamist taotleda.

Seepeale on Tartu Maakohtusse

1. jaanuaril 2016 laekunud ravialuse taotlus, kus ta kordas taotlust määrata talle ekspertiis, kuid palus ühtlasi anda ka riigi õigusabi, mis talle Tartu Maakohtu
2. veebruari
3. a määrusega nüüd ka määrati. Tartu Maakohtu
4. veebruari
5. a istungil põhjendas ravialune oma taotlust sellega, et ta on pikaajalise ravi mõjul tervenenud ega soovi enam sundravi jätkumist. Seejuures rajasid kohtuasja arutamisest osa võtnud prokurör ja kaitsja enda seisukohad sellele, et arutamisel on taotlus ravi lõpetamiseks. Samuti on nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohus lähtunud kohtuasja lahendamisel sellest, et arutatava taotluse lõppeesmärk oli ravi lõpetamine, ja juhindunud seetõttu

§-st

2. Tartu Maakohtule esitatud taotluses on taotleja palunud üksnes ekspertiisi määramist, kuid taotluse sisust ja tema kohtuistungil väljendatud seisukohtadest ilmneb, et see on kantud järjekindlast soovist lõpetada sundravi. Ühtlasi leiab üldkogu, et kohus saab

§ 403

lg 5 alusel määrata psühhiaatriaekspertiisi sundravi lõpetamise otsustamiseks, kuid seda üksnes psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käigus, mitte aga enne kõnealuse menetluse käivitumist ja sellest lahutatult. Seega on maa- ja ringkonnakohus lugenud õigesti J. Ž. Tartu Maakohtule esitatud taotluse ravi lõpetamise taotluseks, kuid arvestanud selle osaks olevat taotlust määrata talle ekspertiis. II

1. PS § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selle põhiõiguse eesmärk on tagada õiguste tõhus ja lünkadeta kohtulik kaitse (vt Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p 25). Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu
6. mai
7. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41 ja
8. aprilli
9. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, p 58). Üldkogu märgib, et põhiõigus kohtulikule kaitsele hõlmab ka psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õiguse psühhiaatrilise sundravi lõpetamise otsustamiseks.
10. Lisaks sätestab EIÕK art 5 lg 4 igaühe õiguse taotleda menetlust, kus otsustataks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasus ning korraldataks tema vabastamine, kui kinnipidamine on õigusvastane. See säte peab muu hulgas silmas psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku õigust tema kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks kontrolliks. EIK on korduvalt leidnud, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema tagatud võimalus omal algatusel taotleda sundravi jätkuva kohaldamise kohtulikku kontrolli (vt viited eespool p-s 12). Viidatud lahendites on EIK käsitanud kõnealuse õiguse tagamata jätmist EIÕK art 5 lg 4 rikkumisena. 33.

§ 403

lg 1 sätestab, et kui isik tema suhtes kohaldatud psühhiaatrilise sundravi mõjul terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole vaja mõjutusvahendi kohaldamist jätkata, lõpetab kohus psühhiaatrilise sundravi tervishoiuteenuse osutaja esildise alusel. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus lõpetada ka mõjutusvahendi kohaldamise ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust arvestades, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane

§ 71lg 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja.

34. Kuigi

§ 403

lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Üldkogu leiab, et kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. 35. Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab

§-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (

§-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (

§ 403

), kahtlustatava (

§ 34

) ja süüdistatava (

§ 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund.

Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas

§ 34lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile.

Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on

§ 403lg 5 alusel kohustuslik.

Ka

§ 45

lg 2 p-st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud.

1. RÕS § 6 lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluses saab riigi õigusabi oma majanduslikust seisundist sõltumata füüsilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, välja arvatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 441 ja § 227 lg-s 5 sätestatud juhtudel, ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu. Arvestades käesoleva määruse eelmises punktis märgitut, on viidatud sätte mõttes riigi õigusabi saamiseks õigustatud isik ka psühhiaatrilisel sundravil viibiv isik ravi lõpetamise menetluses. Siinjuures juhib üldkogu tähelepanu, et RÕS § 7 lg 2 kohaselt ei või riigi õigusabi andmisest keelduda sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi õigusabi andmisest keeldumise alusel, kui õigusabi taotletakse RÕS § 6 lg-s 2 nimetatud juhul. Seega juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi.
2. Kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. RÕS § 11 lg 1 kohaselt ei pea füüsilisest isikust kahtlustatav, kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt

§ 45

järgi kohustuslik ja kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, esitama taotlust riigi õigusabi saamiseks selles kriminaalasjas. Sellest sättest tulenevaga analoogiliselt ei pea ka sundravile allutatud isik taotlema kohtult ravi lõpetamise otsustamiseks riigi õigusabi korras kaitsja määramist, arvestades

§-s 395 ja § 45 lg 2 p-s 2 sätestatut. Samuti järeldub see

§ 8

p-s 3 sätestatud kohtu kohustusest tagada kahtlustatavale ja süüdistatavale kriminaalmenetluses kaitsja abi

§ 45lg-s 2 nimetatud juhtudel.

Eeltoodut toetab ka tõik, et kehtiva õiguse järgi ei kontrolli ravil viibiva isiku ravi jätkamise põhjendatust regulaarselt kohus, vaid seda teevad ravialuse arstliku läbivaatusena psühhiaatrid sotsiaalministri

1. augusti
2. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 alusel. Sealjuures ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik ega ka viidatud määrus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise ajalist piirangut. Seetõttu tuleb riigi õigusabi seadust tõlgendada viisil, mis tagab sundravile allutatud isiku õiguste tõhusa kohtuliku kaitse.
3. Eeltoodu alusel on üldkogu seisukohal, et ravi lõpetamise menetluse käivitab ka ravil viibiva isiku ravi lõpetamise taotlus. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole

§ 403alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav.

Seega on ravile allutatud isikule olemasoleva regulatsiooni alusel tagatud tõhus juurdepääs kohtule sundravi lõpetamise otsustamiseks. III 39. Eelnevast lähtudes leiab üldkogu, et Tartu Maakohus on õigesti määranud taotlejale riigi õigusabi ja vaadanud tema ravi lõpetamise taotluse järgnenud menetluses ka läbi. Seega on Tartu Ringkonnakohus tühistanud ekslikult

§ 403lg 4 alusel maakohtu määruse ja jätnud kõnealuse taotluse läbi vaatamata.

Selle vea loeb üldkogu kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob

§ 361

lg 1 p 6 alusel kaasa vaidlustatud kohtumääruse tühistamise ja kohtuasja saatmise ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul muu hulgas arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu

1. märtsi
2. a määruses asjas nr 3-1-1-105-16 väljendatud seisukohtadega psühhiaatrilise sundraviga seonduva kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis kokkuvõtlikult, et psühhiaatrilist sundravi kui mittekaristuslikku mõjutusvahendit saab kohus kohaldada KarS § 86 lg 1 alusel üksnes siis, kui on tuvastatud nii sundravi eeldused – õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund – kui ka alused – isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Üldkogu märgib, et kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada.
3. Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus

§ 403

lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. 41. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 14 lg-st 3,

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu üldkogu Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a määruse, välja arvatud osas, milles kohus määras kindlaks OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann makstava riigi õigusabi tasu suuruse ja jättis selle riigi kanda. Üldkogu saadab kohtuasja uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. IV
3. Vandeadvokaat R. Tosmann on esitanud Riigikohtule koos määruskaebusega taotluse vaidlustatud määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele kulutatud aja 4 pooltunni eest riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Raul Tosmann summas 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Üldkogu leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, §st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 7 lg- st 1 rahuldada. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb see menetluskulu jätta

§ 187lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu