3-1-1-62-16

Riigikohtunik Peeter Roosma eriarvamus Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a määruse kohta asjas nr 3-1-1-62-16, millega on ühinenud riigikohtunikud Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Jüri Põld ning punktidega 1, 2 ja 4 riigikohtunik Ivo Pilving
3. Nõustun üldkogu otsusega selles, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul on põhiseaduse (PS) § 15 lg-st 1 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg-st 4 tulenev õigus taotleda oma kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli – vähemalt olukorras, kus ei ole tagatud kinnipidamise õiguspärasuse automaatne perioodiline kohtulik kontroll. Leian aga, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 403 lg 4 välistab sundravile allutatud isiku isikliku, kaitsja või lähedase vahenduseta kohtusse pöördumise õiguse. KrMS § 403 lg 4 piirab sõnaselgelt kohtusse pöördumise õigust omavate isikute ringi sundravialuse isiku kaitsja ja tema lähedastega.
4. Iseenesest on õige, et õigusnormi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole (Riigikohtu üldkogu
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). Praegusel juhul on aga püüd leida õigusnormile põhiseaduspärast tõlgendust viinud Riigikohtu õigusnormi tekstist ülemäära kaugele. On tõsi, et õigusnormide tegelik tähendus avaneb kohtupraktika kaudu ning selleks, et mõista õigusnormi sisu, tuleb heita pilk sellele, kuidas kohtud seda kohaldavad. Kui aga kohaldamispraktika eemaldub seadustekstist sedavõrd kaugele, et kohtusse pöördumise õiguse puudumisest saab õigus kohtusse pöörduda, siis on kahetsusväärselt tahaplaanile jäänud õigusselguse põhimõte. Ka on küsitav sellise tõlgendusviisi kooskõla Riigikohtu varasema praktikaga (vrd nt Riigikohtu üldkogu
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, kus Riigikohus ei pidanud võimalikuks laiendada kaebeõigust omavate isikute ringi üle seaduses sätestatu ning tunnistas väärteomenetluse seadustiku kaebeõigust piirava (kaebeõigust omavaid subjekte nimetava) sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust teda puudutava konfiskeerimisotsuse peale). Viidatud otsuses (p 28) sedastas Riigikohus: „Eeltoodust nähtub, et menetlusosaliste ringi kindlaksmääramiseks on väärteomenetluse seadustikus ette nähtud terviklik regulatsioon, mistõttu ei ole KrMS § 16 lg 2 ja § 401 tulenevalt VTMS §-st 2 väärteomenetluses kohaldatavad. Üldkogu ei nõustu õiguskantsleri seisukohaga, et kuna väärteomenetluse seadustik ei sätesta kolmanda isiku menetluslikku positsiooni, on tegemist väärteomenetluse seadustikus reguleerimata küsimusega, mille lahendamisel on võimalik lähtuda kriminaalmenetluse seadustikust. See, et väärteomenetluses on menetlusosalise mõiste määratletud kitsamalt kui kriminaalmenetluses, ei tähenda, et kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetlusosalise mõiste on kohaldatav ka väärteomenetluses. Vastasel korral muutuks menetlusosaliste ringi reguleerimine väärteomenetluse seadustikus sisutühjaks. Olukorras, kus väärteomenetluse seadustik määratleb menetlusosaliste ringi, kuid see määratlus ei hõlma kolmandat isikut, puudub kehtivas õiguses piisav alus tunnustada kolmandat isikut väärteomenetluses menetlusosalisena.“ Minu arvates on praeguses asjas tegemist üsna sarnase olukorraga. KrMS
9. peatükk sisaldab eriregulatsiooni psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse kohta ning § 403 spetsiifiliselt sundravi lõpetamise kohta. KrMS § 403 lg 4 sätestab: „Ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust arvestades võib kohus lõpetada mõjutusvahendi kohaldamise, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane käesoleva seadustiku § 71 lõike 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja.“ Öeldes, et lõikes 4 sätestatule vaatamata võib ka ravialune isik ise esitada taotluse sundravi lõpetamiseks, on üldkogu minu hinnangul selle sätte suuresti tühjaks tõlgendanud.
10. Märgin, et Riigikohtu praktikas on esindatud ka teistsugune lähenemisviis kohtusse pöördumise õigusele. Selle kohaselt on võimalik menetlusseaduses kohtusse pöördumise õiguse puudumisel kohaldada vahetult PS § 15 lg-t 1 (vt nt Riigikohtu üldkogu
11. detsembri
12. a määrus asjas nr 33-1-38-00 ja
13. märtsi
14. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02). Leian aga, et praeguses asjas ei olnud tegemist mitte menetlusseaduses reguleerimata küsimusega, mille saanuks lahendada vahetult põhiseaduse alusel, vaid kohtusse pöördumise õigust sisuliselt välistava normiga kriminaalmenetluse seadustikus.
15. Eelnevast tulenevalt leian, et KrMS § 403 lg 4 oleks tulnud tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda sundravile allutatud isikul taotleda kohtult sundravi kohaldamise lõpetamist. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Roosma, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg Lea Kivi, Ivo Pilving, Jüri Põld