← Eesti

1-16-6325/34

Obsah (7)§ 200§ 199§ 68§ 121§ 58§ 215§ 120

1-16-6325 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6325 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 200lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.

novembri 2016. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Kaitsja Süüdistatav Roman Russ ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Ülle Jaanhold 24.01.2017 avalikul kohtuistungil Tallinnas ROMAN RUSS Ik: 37711220301, XXX, emakeel: vene keel, XXX, töökoht: XXX, elukoht: XXX, XXX; asukoht: Tallinna Vangla. Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 21.04.2016, vahistatud Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 22.04.2016 vahistamismäärusega Varasem karistatus: korduvalt kriminaalkorras karistatud: Harju Maakohtu 15.01.2016 otsusega

§ 199

lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi vangistus 2 kuud.

§ 68

lg 1 alusel kuulus ärakandmisele vangistus 1 kuu ja 26 päeva karistuse algusega alates 13.01.2016. Harju Maakohtu 05.02.2015 otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi vangistus 1 aasta ja 4 kuud.

Harju Maakohtu 21.08.2013 otsusega

§ 199lg 2 p 9 järgi vangistus 10 kuud.

Harju Maakohtu 09.09.2011 otsusega

§ 199lg 2 ja § 25 lg 2 järgi vangistus 1 kuu ja 10 päeva.

Vandeadvokaat Leelo Viil Tõlk Svetlana Talli Süüdistatav RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. novembri
  2. a kohtuotsus Roman Russ’i suhtes jätta muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Roman Russ’ilt Eesti Vabariigi kasuks 192 (sada üheksakümmend kaks) eurot määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu 25.11.2016 otsusega üldmenetluses tunnistati Roman Russ süüdi

§ 200

lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti temale karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning määrati, et mõistetud ja ärakandmisele kuuluva vangistuse 2 aastat ja 6 kuud ärakandmist arvestatakse alates Roman Russi kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 21.04.

  1. Roman Russi suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata ning määrati, et tõkend tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse tähtaja saabumisel. Kohaldati KrMS § 3101 lg 1 ja VÕS § 1055 alusel TP eraelu ja isikuõiguste kaitseks Roman Russ’ile lähenemiskeeldu TP-le 3 (kolm) aastaks alates kohtuotsuse jõustumisest, mis seisneb selles, et Roman Russ’il on keelatud läheneda TP-le või tema Roman Russ’ile teada olevale elukohale lähemale kui 100 meetrit ning keeldu võtta TP-ga ühendust ükskõik millist sidepidamisvahendit kasutades, sh telefon, kirjad, elektronkirjad, TP elukoha fonolukk. Roman Russilt mõisteti välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja 9; § 179 lg 1 p 1; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - esimese astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1075 (tuhat seitsekümmend viis) eurot; - määratud kaitsjale kohtueelsel menetlusel makstud tasu, s.o 456 (nelisada viiskümmend kuus) eurot ja kohtumenetlusel makstud tasu 456 (nelisada viiskümmend kuus) eurot, s.o määratud kaitsjale makstud tasu kokku 912 (üheksasada kaksteist) eurot; s.o kokku menetluskulu 1987 (tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.
  2. Roman Russ’ile on esitatud süüdistus selles, et tema 19.04.2016 kella 08 paiku Tallinnas XXX korteris võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis oma 90-aastasele vanaemale TP-le kuuluva tolmuimeja Hoover Xarion maksumusega 80 eurot ja hakkas sellega korterist 2

(10)väljuma, kuid TP püüdis tema tegevust takistada, haarates tolmuimeja voolikust, ning Roman Russ kasutas oma 90-aastase vanaema suhtes vägivalda, tõugates teda jõuga vastu rinda ja põgenes sündmuskohalt koos tolmuimejaga. Roman Russi poolt saadud tõukest vastu rinda TP kukkus korteri esikusse, lõi pea vastu põrandat ja sai tervisekahjustusi: parema kodarluu tüüpilise koha ja küünarluu tikkeljätke nihkumisega murru. Sellise tahtliku tegevusega pani Roman Russ toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga, mis on

§ 200lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

3. Maakohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süüd osaliselt tunnistavad ütlused, samuti kuulanud ära kannatanu ja tunnistajate ütlused, kontrollinud kriminaalasjas kogutud ja kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, kuulanud audiosalvestust, asus seisukohale, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises

§ 200lg 1 järgi on tõendamist leidnud.

Arvestades süüdistatava ja kannatanu kui sündmuses vahetult osalenud isikute ütlusi, asus maakohus seisukohale, et süüdistatav tuli 19.04.2016 hommikul enne kella 08.00 kannatanu TP korteri ukse taha asukohaga XXX Tallinnas, ning soovis TP-lt, et see annaks talle TP korteri panipaigas hoiustatud nivelliiri, et see panti anda ning saadava raha eest alkoholi osta. Kui TP avastas, et nivelliiri panipaigas ei ole, tahtis R. Russ selles veenduda ning avastas korteri panipaika sisenedes, et nivelliiri omal kohal tõepoolest ei ole. Seejärel küsis süüdistatav TP-lt raha ning saades teada, et TP-l raha ei ole, hakkas R. Russ korteris märatsema, takistades kannatanul politseisse helistamist ja lõhkus telefoni. TP läks seejärel naabrinaise AG ukse taha, et see politseisse helistaks. Teabesalvestuse vaatlusprotokolli kohaselt on AG politseisse helistanud 19.04.2016 kell 07.49 kuni 07.52 ja teatanud, et naabrinaise lapselaps mõnitab vanaema ja karjub (krim.t tl 1-5). Tunnistaja AG selgituste kohaselt pärast seda kui ta oli politseisse helistanud ja ukse avanud ning trepimademele välja tulnud, tuli R. Russ ka tema juurde ning küsis raha. Kuivõrd ka tunnistajal AG raha anda ei olnud, läks R. Russ tagasi TP korterisse ning võttis korterist tolmuimeja. Korterisse sisenenud TP, nähes, et R. Russ tahab korterist väljuda koos tolmuimejaga ja saades aru, et raha saamiseks tahab R. Russ tolmuimeja maha müüa, asus R. Russi takistama, haarates tolmuimeja voolikust. Nii R. Russi, kannatanu TP kui ka tunnistaja AG ütlustest nähtuvalt saab järeldada, et TP haaras tolmuimejast kinni, et takistada R. Russil tolmuimejaga lahkumast. Sellele järgneva osas aga süüdistatava ütlused lahknevad kannatanu ja tunnistaja ütlustest. R. Russi ütluste kohaselt tema TP kukkumist ei näinud, kuid kannatanu TP ja tunnistaja AG ütluste kohaselt TP kukkus kui R. Russ tolmuimejaga väljudes keerutas. Sellisest väljendist nagu „keerutas“ ja tunnistaja ja kannatanu kohtuistungil näidatud liigutusest saab järeldada, et R. Russ, saades aru, et tema lahkumine on takistatud, tõmbas tolmuimejat enda poole, et tolmuimejat kannatanu TP haardest vabastada ja kannatanu kukkus. Maakohus märkis, et kohtusaalis oli kannatanu liikumine aeglane ja vaevaline ning ta liikus abivahendi najal. Seega maakohus pidas eluliselt usutavaks, et kui kannatanu tolmuimejast kinni hoidis ja R. Russ tolmuimejat enda poole tõmbas, kaotas kannatanu TP ilmselgelt tasakaalu ja kukkus, kuivõrd ta ei ole oma piiratud liikumisvõime tõttu võimeline tolmuimejast kinni hoides ja selle tõmbamist taludes tasakaalu säilitama. Maakohtu arvates teadis seda ka süüdistatav, kellele olid teada nii tema vanaema liikumisraskused kui ka kõrge vanus. Seejuures teadis süüdistatav ka seda, et see tolmuimeja oli TP-le kingitud 90ndaks juubeliks. Maakohus leidis, et selline tõmbamine teadmises, et TP hoiab tolmuimejast kinni, takistamaks süüdistataval tolmuimejaga lahkumist, on hinnatav vägivallana, mis oli vallasaja üle valduse murdmise vahendiks ning oli seda nii käitumise mõttes kui ka ajalises seoses vallasasja hõivamisega. Maakohus asus seisukohale, et kui algselt võis süüdistatav loota, et vanaema teda ei takista ja ta lahkub vanaema nähes vanaema korterist koos tolmuimejaga, siis alates hetkest, mil vanaema asus asja hõivamist takistama ja selle tõttu ka füüsiliselt kannatada sai, oli tegemist vägivallaga, mida kasutati vallasaja hõivamise lõpuleviimiseks. 3

(10)Maakohus märkis, et omaksvõetud kohtupraktika kohaselt eeldab röövimise subjektiivne koosseis vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastamist objektiivse koosseisu asjaolude suhtes, st nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastamist. Samas ei eelda röövimise subjektiivne koosseis, et vägivalla kasutamise tahtlusega peab samaaegselt olema ka asja hõivamise tahtlus ning selline tahtlus võib tekkida hiljem. Käesoleval juhul ei oma viimase tunnuse esinemine tähtsust, kuid tuvastada tuleb nii vägivalla kasutamise kui ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärk. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava poolt oli TP suhtes kasutatud vägivald toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega ning maakohtu arvates on süüdistatava kasutatud vägivald hinnatav kehalise väärkohtlemisena

§ 121lg 1 mõttes, so teise inimese tervise kahjustamisena.

Maakohus märkis, et süüdistatava lõppeesmärk võis olla asi pantida, mida ta ka tegi, kuid puudus igasugune tagatis selle kohta, et ta on võimeline seda asja välja ostma, selle asja väljaostmiseks raha leidma või et see asi üldse säilib isiku käes, kellele ta selle panti andis. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et tolmuimeja kannatanult äravõtmisega realiseeris süüdistatav ka teise koosseisulise asjaolu, so võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Samas asus maakohus seisukohale, et võõra vallasasja äravõtmise ja ebaseadusliku omastamise osas ei saa enam olla tegemist kaudse tahtlusega, vaid tegemist on eesmärgipärase käitumisega, st süüdistataval oli eesmärk vara hõivata ja realiseerida, st tegemist on kavatsetusega. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kriminaalasja kohtuliku arutamisega ei ole tuvastatud süüdistatava süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning süüdistatava käitumine on kohtueelsel menetlusel õigesti kvalifitseeritud

§ 200

lg 1 ettenähtud kuriteona, so võõra vallasaja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga. Süüdistatavale mõistetava karistuse osas maakohus märkis, et

§ 200

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on seadusandja karistusena ette näinud vangistuse kahest kuni kümne aastani. Karistust kergendavatesse ja raskendavatesse asjaoludesse puutuvalt märkis maakohus, et süüdistatav kahetses toimepandut ning pidas võimalikuks kergendava asjaoluna arvestada ka tema suhteliselt aktiivset käitumist hõivatud vara tagasisaamisel, kuivõrd vaid tema antud juhtnööride alusel oli võimalik hõivatud vallasasi kannatanule tagastada. Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalmenetluses võib tuvastatuks lugeda süüteo toimepanemise kõrges eas isiku suhtes, kuivõrd kannatanu TP on 90-aastane ja sellest oli süüdistatav üheselt teadlik, kuivõrd kannatanu puhul on tegemist süüdistatava vanaemaga. Seega on

§ 58p 3 sätestatud raskendava asjaolu olemasolu süüdistatava käitumises tuvastatud.

Kohus asus seisukohale, et kannatanut ei saa hinnata süüdistatava praeguse pereliikmena kehtiva perekonnaseaduse mõttes ning märkis, et asjas puuduvad mistahes tõendid, et kannatanu oleks teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, süüdlase endine või praegune pereliige, süüdlasega koos elav või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses olevaks isikuks. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et

§ 58

p 4 sätestatud raskendava asjaolu esinemist ei ole kohtule esitatud tõenditega tuvastatud. Karistuse mõistmise kohtupraktikat arvestades, maakohus leidis, et R. Russile tuleb mõista karistus, mis ületab mõningal määral ettenähtud sanktsiooni alammäära, kuid on oluliselt kergem kui ettenähtud sanktsiooni keskmine määr. Maakohus leidis, et süüdistatava süü kasutatud vägivallas avaldunud tahtluse vormi ja saabunud tagajärje tõttu ei ole suur. Süüdistatava käitumises on tuvastatud küll raskendav asjaolu, kuid samaaegselt on tuvastatud ka kergendavad asjaolud, mis kogumis pigem vähendavad isiku süüd kui suurendavad. Kuriteo toimepanemise tulemusena varalist kahju lõppkokkuvõttes ei tekkinud, kuivõrd äravõetud vallasasi tagastati kannatanule ja seda just süüdistatava aktiivse kaasaaitamise tulemusena. Sellest tulenevalt, arvestades süüteo toimepanemise asjaolusid ja tehiolusid, saabunud tagajärge ja eriti karistust kergendavate asjaolude olemasolu, leidis maakohus, et süüdistatava karistamine ettenähtud sanktsiooni keskmises määras 4

(10)või selle lähedases määras ei ole otstarbekas ning karistuse võib mõista ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedases määras. Puutuvalt võimalusse jätta süüdistatavale mõistetav karistus tingimisi kohaldamata, leidis maakohus, et karistuse kohaldamata jätmine on välistatud. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt on isiku karistusest tingimisi vabastamine võimalik üksnes vähese raskusastmega kuritegude puhul kui kuriteo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega või kui kuriteo toimepanemise ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud. Maakohus märkis, et süüdistatava puhul ei ole tegemist alaealisega, kelle suhtes karistuse täitmisele pööramisse peab suhtuma erilise tähelepanuga. Süüdistatav on täisealine isik, keda on varem korduvalt varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistatud ning viimase vangistuse ärakandmiselt vabanes ta kuu aega enne menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemist. Seega süüdistatava isikuandmed ei toeta süüdistatava suhtes karistuse tingimisi kohaldamata jätmise aluseid. Lisaks sellele ei ole tegemist väikese raskusastmega kuritoega, vaid esimese astme varavastase kuriteoga. Seega ka kuriteo raskusastmest lähtuvalt puuduvad alused karistuse tingimisi kohaldamata jätmiseks. Lisaks sellele saab kriminaalasjas kogutud tõenditest ja eelkõige süüdistatava enda kui ka teiste isikuliste tõendiallikate ütlustest teha järeldusi süüdistatava alkoholilembuse kohta, mis vabaduses viibides on teda viinud kuritegude toimepanemisele ja oli ka käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemise põhjuseks. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. ESITATUD APELLATSIOONID 4. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes leiab, et Harju Maakohtu 25. novembri 2016. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa Roman Russ’i süüditunnistamisega

§ 200lg 1 järgi, samuti sellest tulenevalt ka talle mõistetud karistusega.

Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi. Samuti on Roman Russ’ile mõistetud põhjendamatult range karistus. 4.1. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud süüdistuses kirjeldatud teo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud Roman Russi poolt TP suhtes vägivalla kasutamine kaudse tahtlusega. Kohtuistungil kontrollitud kannatanu TP ütluste kohaselt haaras Roman Russ toast tolmuimeja ning jooksis sellega välja ja tema üritas tolmuimejast haarata, Roman Russ keeras kuidagi ja kui edasi liikus, siis ta kukkus, Roman Russ teda käega ei tõuganud, vaid ta püüdis voolikust kinni haarata. Tunnistaja AG ütlustest nähtuvalt jooksis Roman Russ tolmuimejaga ja TP haaras tolmuimejast, et Roman Russ ei saaks sellega lahkuda, kannatanu kukkus, võib-olla Roman Russ tõukas teda, aga võib-olla kukkus ta ka tasakaalu kaotamisest, sest kannatanu on nõrk. Maakohus järeldas sellistest ütlustest põhjendatult, et ei süüdistatava ega kannatanu ütlused ei toeta süüdistuse versiooni selle kohta, et süüdistatav oleks kannatanut tõuganud või lükanud ning ka tunnistaja AG ei osanud kindlalt öelda seda, kas kannatanut tõugati või kukkus ta tolmuimejast kinni hoides ja süüdistatava poolt tolmuimeja enda poole rebimise tõttu tasakaalu kaotamisest. Kohus asus õigele seisukohale, et kuivõrd AG ei olnud suuteline üheselt väitma, et ta nägi süüdistatava poolt kannatanu tõukamist või lükkamist, ning kahe teise isikulise tõendiallika ütlustega tunnistaja ütlused ei riimu, tuleb tekkinud kahtlused, mida ei ole võimalik muude tõenditega ümber lükata, tõlgendada süüdistatava kasuks ning asuda seisukohale, et sündmust vahetult tajunud isikulised tõendiallikad ei kinnita süüdistuse versiooni süüdistatava poolt kannatanu tõukamise või lükkamise kohta. 5

(10)Kaitsja märgib, et maakohus on hinnanud kohtuistungil ütlusi andnud isikute väljendit „keerutas“ ja tunnistaja ja kannatanu kohtuistungil näidatud liigutust, millest kohtu arvates saab järeldada, et Roman Russ, saades aru, et tema lahkumine on takistatud, keeras tolmuimeja toru ja tõmbas seda enda poole, et tolmuimejat kannatanu TP haardest vabastada, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Maakohus leidis, et süüdistatavale oli saabunud tagajärg kannatanu kõrge vanuse tõttu ette nähtav ja süüdistatava poolt oli TP suhtes kasutatud vägivald toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Selle maakohtu seisukohaga kaitsja ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on subjektiivse külje tuvastamisel põhilise kriteeriumina nimetatud teo objektiivseid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-80-02; nr 3-1-1-16-05; nr 3-1-1-14205). Käesoleval juhul on oluline, et tolmuimeja toru keeramine ja selle enda poole tõmbamine pole oma olemuselt selline tavapärane vägivallaakt, nagu näiteks löömine või tõukamine, mille tähendus, eesmärk ja võimaliku tagajärjena vigastuste põhjustamine on üheselt arusaadav. Kuriteo toimepanemine kergemeelsusest eeldab, et süüdlane peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab nimetatud tagajärje, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Hooletuse puhul ei tea aga süüdlane, et tema tegu põhjustab saabunud tagajärje, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud seda ette nägema. Käesoleval juhul nähtub aga Roman Russ’i ütlustest ning tema konkreetse tegevuse kirjeldusest, et süüdistatav ei näinud kannatanu kukkumist ette ja ei teadnud, et tema tegu põhjustab saabunud tagajärje, seega on tegemist hooletusega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuriteo kvalifitseerimisel tuleb võtta aluseks süüdlase eesmärk ehk kujutlus tagajärjest, mida tahetakse saavutada. Seejuures subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. Roman Russ selgitas, et ei ole kunagi vanaema löönud ja oli üksnes venna teo pärast endast väljas. Süüdistatav kinnitas, et tundis end väga halvasti ning lõhkus asju, kuid vanaema ei puutunud ja tema kukkumist ette ei näinud. Süüdistatav ei osanud piisava elukogemuse puudumise ja väga halva enesetunde tõttu ilmselt adekvaatselt hinnata kannatanu seisundit ning ette näha kannatanu võimalikku kukkumist ning vigastusi. 4.2. Kaitsja märgib, et röövimise koosseis eeldab hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust (vt RKKKo nr 3-1-1-12-09). Riigikohus on selgitanud, et omastamisega jäetakse senine omanik tema asjast kestvalt ilma ja pööratakse asi enda või kolmanda isiku kasuks. Ilmajätmise sisustamisel on piiripealsetel juhtudel määravad kaks kriteeriumi - asja väärtuse vähenemine ja aeg, mille jooksul omanik oli asjast ilma (vt RKKKo nr 3-1-1-109-12). Seega tähendab ebaseaduslik omastamine omaniku alatist, pikemaks ajaks ilmajätmist asjast ja endale hõivaja poolt omanikusarnase seisundi loomist. Vaatamata asjaolule, et Roman Russ ei soovinud omastada kannatanu asja, on maakohus ta süüdi mõistnud röövimises. Kohtuistungil uuritud tõenditest nähtuvalt oli süüdistataval kavas tolmuimejat lühiajaliselt pantida, kuna tal oli hädasti raha vaja, seejärel kavatses ta vanaemale tema asja tagastada. Kohus tuvastas, et Roman Russ tõigi kannatanule tolmuimeja tagasi. Nimetatud asjaoludest võib järeldada, et süüdistataval puudus tolmuimeja omastamise eesmärk. Maakohtu otsuse kohaselt sai kannatanu Roman Russi käitumisest aru, et ta jääb oma asjast ilma jäädavalt. Roman Russi selgituste kohaselt pidanuks kannatanu aru saama, et ta viib tolmuimeja vaid panti süüdistatava varasema käitumise pinnalt. Kohtu hinnangul ei saanud aga kannatanu teada seda, et süüdistatav pandib tavapäraselt oma nivelliiri või telefone. Seega on maakohus sisustanud röövimise koosseisu eelkõige kannatanu arusaamisega süüdistatava tegevuse olemusest ja eesmärgist. Roman Russ’i süüditunnistamiseks röövimises tuleb aga lähtuda süüdistatava tahtlusest. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et Roman Russ soovis varasemast erinevalt tegutseda ja TP tolmuimeja tagastamata jätta. 6
(10)Kaitsja leiab, et kuna käesoleval juhul ei soovinud Roman Russ TP tolmuimejast kestvalt ilma jätta ega kannatanu asja enda kasuks pöörata, mistõttu tuleks süüdistatava tegu kvalifitseerida võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamisena. 4.3.

§ 215

lg 2 p 1 kohaselt võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, omastamise või asja omavolilise kasutamise - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kaitsja leiab, et süüdistatavale on mõistetud kuriteo raskusele ja tema isikule mittevastav karistus. Karistuse eesmärgid on saavutatavad lühemaajalise vangistusega. Kaitsja leiab, et kuigi Roman Russ on kriminaalkorras karistatud, ei ole süüdistatava isikuandmetest nähtuvalt tema poolt uute kuritegude toimepanemist põhjust eeldada. Roman Russ’i suhted kannatanuga olid varasemalt head. Samas oli süüdistatav oma toimetulekuraskuste ning tervisliku seisundi tõttu pikemat aega stressis ja ei suutnud oma käitumist kontrollida. Eeltoodu alusel on kaitsja seisukohal, et leebem karistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kaitsja märgib, et arvestades, et süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos ning tal puuduvad vara ja sissetulekud, oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 25. novembri 2016. a otsus Roman Russ’i süüditunnistamise osas

§ 200

lg 1 järgi ja talle karistuse mõistmise osas; teha uus otsus, millega mõista süüdi

§ 215

lg 2 p 1 järgi; Mõista Roman Russ’ile kergem karistus ning jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. 5. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav Roman Russ, kes vaidlustab tema süüdimõistmist

§ 200lg 1 järgi.

Süüdistatav on seisukohal, et tema tuli TP elukohta sinna tema poolt varem jäetud nivelliiri Boch järele, mille leidis garaažide juures. Ta soovis nivelliiri pantida, nagu on juba eelnevalt teinud. Ta avastas, et nivelliir on TP elukohast kadunud – selle võttis ära tema sugulane VS. Kuna tal oli vaja osta süüa, siis teatas ta TP-le, et selleks eesmärgiks pandib ta tolmuimeja. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus on tõendamist leidnud, et TP ta ei tõuganud. Tolmuimeja tagastas TP-le. Kavatsust tolmuimeja röövida ega omastada tal ei olnud. KOHTUISTUNG

  1. Kohtuistungil jäid süüdistatav ja tema kaitsja oma apellatsioonides avaldatud seisukohtade juurde ning palusid neid rahuldada. Prokurör vaidles süüdistatava ja kaitsja apellatsioonidele vastu ning palus jääta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium esmalt märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et süüdistuses näidatud ajal ilmus R. Russ oma vanaema TP elukohta eesmärgiga võtta sealt ära tema poolt varem leitud nivelliir ning viia see pandimajja. Vaidlus puudub ka selles, et avastanud, et nivelliir TP elukohas on kadunud, võttis ta pantimise eesmärgil jõuga TP-le kuulunud tolmuimeja. Kohtukolleegium märgib, et nii kannatanu TP, tunnistaja AG, kui ka süüdistatav (T 2 lk 18) seletasid kohtuistungil, et jõu kasutamine seisnes selles, et süüdistatav keerutas tolmuimeja, mida samal ajal hoidis voolikust kinni kannatanu. Vaidlus on selles, kas süüdistatava poolt kasutatud jõudu võiks käsitleda vägivallana, kas süüdistatav võis ette näha tema poolt jõu kasutamise tagajärgi ning kas ta soovis tolmuimeja omastada või siiski omavoliliselt kasutada ning seejärel TP-le tagastada, mis on kaitsja arvates kvalifitseeritav

§ 215lg 2 p 1 järgi. 7

(10)8. Vastuseks kaitsja seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud Roman Russi poolt TP suhtes vägivalla kasutamine kaudse tahtlusega, märgib kohtukolleegium järgmist. Oma sisult on vägivald kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine (RKKK 3-1-1-131-02, 3-1-1-11-03). Psüühiline vägivald on ähvardamine

§ 120mõttes.

Füüsiline vägivald on kehalise jõu rakendamine kannatanu füüsiliseks mõjutamiseks tema osutava või eeldatava vastupanu mahasurumiseks, mis loob aluse asja üleminekuks. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub üheselt, et kannatanu TP ei olnud nõus tolmuimeja äravõtmisega R. Russi poolt ning tolmuimeja kinnihoidmiseks hoidis selle voolikust kinni. Kohtuliku uurimisega on samuti tõendamist leidnud, et süüdistatav R. Russ aga keerutas tolmuimeja selliselt, et tekkiva valuaistingu pärast oleks kannatanu vastupanu maha surutud, mistõttu süüdistav oleks tolmuimeja endale saanud, mis ka juhtus. Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et käesoleval juhul on oluline, et tolmuimeja keeramine ja selle enda poole tõmbamine pole oma olemuselt selline tavapärane vägivallaakt, nagu näiteks löömine või tõukamine, mille tähendus, eesmärk ja võimaliku tagajärjena vigastuste põhjustamine on üheselt arusaadav. Kaitsja rõhutab, et R. Russ ei saanud ette näha, et kannatanu tema tegevuse tulemusena kukub ja ennast vigastab, seega tegemist on hooletusega. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning märgib, et saabunud tagajärg ehk kannatanu kukkumine ja temale tervisekahjustuste tekitamine ei ole süüdistatava tegevuse õige kvalifitseerimise seisukohalt üldse oluline. Määrav on see, milline oli süüdistatava tahtlus, kui ta keerutas kannatanu käes olnud tolmuimeja selliselt, et tekkinud valuaistingu pärast oleks kannatanu tolmuimeja sunnitud käest ära laskma. Just süüdistatava poolt tolmuimeja keerutamine ja enda poole tõmbamine on käsitletav füüsilise vägavallana, kuna oli suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele tolmuimeja hõivamiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et eluliselt on usutav, et tolmuimeja hõivamiseks ei soovinud süüdistatav alguses kanntanu suhtes füüsilist jõudu ehk vägivalda kasutada, kuid kohates kannatanu vastupanu ning tirides ja keerutades tolmuimejat enda poole, pidas ta võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Kohtukolleegium nõustub seega maakohtuga, et süüdistatava poolt oli TP suhtes kasutatud vägivald toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. 9. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodud väitega, et hõivatud tolmuimeja soovis R. Russ ainult ajutiselt kasutada pantimise eesmärgil, mis on kvalifitseeritav

§ 215lg 2 p 1 järgi.

Kohtukolleegium märgib esmalt, et kui süüdistatava sooviks oleks tolmuimeja kasutamine nt oma elukoha koristamiseks, oleks olnud tõepoolest võimalik rääkida asja omavolilisest kasutamisest. Samas, kuna tõendamist on leidnud, et süüdistatav kasutas asja hõivamiseks vägivalda, siis oleks asja väidetav omavoliline kasutamine karistatav

§ 215lg 3 järgi, mis on sarnaselt röövimisega 1.

raskusastme kuriteoks. Käesoleva kaasuse puhul on aga tuvastatud, et süüdistatav pantis tolmuimeja, seega tarvitas tolmuimeja omal äranägemisel ning kaotas valduse ehk tegeliku võimu asja üle. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistataval puudus igasugune tagatis selle kohta, et ta on võimeline tolmuimeja välja ostma, selle asja väljaostmiseks raha leidma või et see asi üldse säilib isiku käes, kellele ta selle panti andis. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et süüdistatav ostis pantimisest välja ning tagastas tolmuimeja kannatanule sugulaste survel, milleks tunnistaja Sergei Semirjakin pidi süüdistatavale raha juurde andma. Arvestades, et süüdistatav on töötu, kindla elukohata isikuks, on alust asuda seisukohale, et R. Russ möönis, et tal jätkuvalt puuduvad rahalised vahendid, seega jääb paljasõnaliseks tema väide, et ta soovis tolmuimeja hiljem välja osta ning see kannatanule tagastada. Kohtukolleegium leiab, et R. Russ realiseeris tolmuimeja omastamise eesmärki, seega tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud röövimisena

§ 200lg 1 järgi. 8

(10)10. Kaitsja vaidlustas R. Russile mõistetud karistust üksnes süüdistatava tegevuse kergema kvalifikatsiooni kontekstis. Kohtukolleegium leiab, et kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse süüdistatava tegevuse kvalifitseerimise osas muutmata, puuduvad alused süüdistatavale kergema karistuse mõistmiseks.

§ 200lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette vangistust 2 kuni 10 aastat.

R. Russ on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud isikuks. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt kohtupraktikas välja kujunenud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3-1-1-52-13, p 19). Mõistes varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule

§ 200

lg 1 sanktsiooniga ettenähtud miinimumilähendase karistuse, arvestas maakohus täiel määral kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid ning konkreetse kuriteo toimepanemise tehiolusid. Kaitsja taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks jääb seega rahuldamata.

  1. Esitatud apellatsioonis kaitsja leidis, et kuna süüdistataval puudub vara ja sissetulekud, on põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib järgmist. KrMS § 180 lg 3 võimaldab kohtul jätta menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda, kuid eelnimetatud sättes ettenähtud menetluskulude hüvitamise osaliselt riigi kanda jätmise seaduslikke aluseid ei ole maakohus tuvastanud ja neid aluseid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Niisuguse alusena ei ole käsitletav kaitsja poolt apellatsioonis toodud asjaolu, et R. Russil puudub vara ja sissetulek, seega ta on maksejõuetu. Arvestades seda, et käesoleva kohtuotsuse jõustumisel hakkab R. Russ kandma vangistust, peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ühtegi vangistusseaduse § 37 lg 2 p-des 1 - 4 toodud töötamist välistavat asjaolu. Kohtukolleegium märgib, et ehkki vanglatingimustes ei ole kinnipeetava tööga kindlustamine alati tagatud, ei ole ka see asjaolu menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise aluseks. Ka Riigikohus on oma 07.12.2012 määruses kohtuasjas nr 3-1-1-120-12 väljendatud seisukohta, et „Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalus töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist.“ Lisaks tuleb menetluskulude täies ulatuses tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. R. Russ ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, annaksid alust veendumuseks, et R. Russi varaline seisund tervikuna ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda täies ulatuses. Kohtukolleegium märgib ka seda, et maakohtu otsusega oli R. Russile võimaldatud menetluskulude tasumine kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, seega maakohus menetluskulusid välja mõistes on võtnud tema materiaalseisundit arvesse. Alused väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks kohtukolleegiumi veendumusel puuduvad.
  2. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Roman Russ’i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil taotles maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtus istungil osalemise eest riigi õigusabi osutamiseks tasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 192,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. 9

(10)Kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Roman Russ’i suhtes muutmata, seega jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 13. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.11.2016.a. otsuse Roman Russ’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.