Obsah (5)

§ 76§ 100§ 101§ 1044§ 115

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2017. a, Tallinn Tsiviilasj

) § 335 järgi võib üürileandja nõuda viivitatud aja eest kahjuhüvitisena üürilepingus kokkulepitud üüri, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi. Tulenevalt

§ 76

lg-test 1, 3, § 82 lg-st 1, §-st 100, § 101 lg 1 pst 1 ja § 108 lg-st 1 taotleb hageja kostjalt kui kohustust rikkunud võlgnikult põhivõlgnevuse 419,79 euro väljamõistmist. Kostja vastuväited ja vastuhagi

1. Kostja hagi ei tunnista. Hageja tegi kostjale
2. oktoobril
3. a suulise ettepaneku üürilepingu lõpetamiseks, millega kostja nõustus. Kostjal olid
4. oktoobri
5. a seisuga täidetud kõik üürilepingust tulenevad kohustused. Elamispinna valduse üleandmise osas oli kokkulepe, et korter vabastatakse kostjale kuuluvatest esemetest mõistliku aja jooksul. Hiljem hageja kokkuleppest loobus, esitades kostja vastu täiendavaid nõudmisi ja tehes takistusi valduse üleandmisel. Hagiavaldusele lisatud arvestusest nähtuvalt oli
6. oktoobri
7. a seisuga kostja võlgnevus hageja ees 77,23 eurot, millist võlgnevust kostja ka tunnistab. Kostja rõhutab, et talle ei esitatud kulutuste, mis on tekkinud pärast
8. oktoobrit
9. a, kohta ühtegi arvet. Üürikviitungeid ei väljastanud hageja kostjale kunagi õigeaegselt.
11. novembril
12. a esitas kostja vastuhagi kahju hüvitamiseks. Vastuhagi kohaselt viibis kostja korteris viimati
13. oktoobril
14. a, mil lahkus koos perekonnaga elama uude elukohta. Kui kostja abikaasa AL läks
15. novembril
16. a korterisse asjadele järgi, selgus, et vahepeal oli korteris käidud ja kostja asjad kaduma läinud. Kostja leiab, et esemed said kaduda ainult hageja süülise tegevuse tagajärjel. Hageja süü seisnes selles, et ta ei hoidnud nõuetekohaselt korteri võtmeid, milline asjaolu võimaldas kolmandatele isikutele ilma kostja nõusolekuta korterisse sissepääsu. Teistel kõrvalistel isikutel puudus võimalus korterisse sisse pääseda, kuna korteri võtmed olid ainult hagejal ja kostjal. Ilma eelmärgitud ajavahemikul hageja töötajate poolt korteris käimiseta, olnuks välistatud kostjale kahju tekitamine. Esineb põhjuslik seos kostjale tekitatud kahju ja hageja käitumise vahel.
17. Hageja süülise käitumise tagajärjel on korterist kadunud arvuti Akord väärtusega 180 eurot, 40 DVD-d väärtusega 127,60 eurot (3,19 eurot/tk), 50 CD-d väärtusega 299,50 eurot (5,99 eurot/tk). Seega on kostjale tekitatud kahju kokku 607,10 eurot.
18. Kostja kinnitab, et
19. oktoobril
20. a korterist lahkudes keeras ta kõik küttekraanid kinni ja lülitas elektri välja ning fikseeris, et elektrienergia näit oli 027418 ja veenäit oli
21. 15.novembril
22. a oli elektrinäit 027420 ja veenäit
23. Eeltoodu näitab, et eelnäidatud perioodil oli elektrit ja vett kasutatud, s.o korteris sees käidud. Hageja vastuväited vastuhagile
24. Hageja leiab, et vastuhagi on alusetu ja tõendamata. Kostja ei ole tõendanud, et tema kasutuses olnud korterist on kadunud vastuhagis nimetatud asjad, samuti seda, et väidetavad asjad läksid kaduma hageja süül. Tõendatud ei ole asjade väärtus. Hageja seaduslikud esindajad ei ole kostja valduses olevas korteris käinud ajavahemikul
25. oktoobrist
26. a kuni
27. novembrini
28. a, samuti ei ole antud korteri võtmeid kolmandatele isikutele antud. Samas on hagejale teadaolevalt antud ajavahemikul käinud korteris ca kolmel korral kostja ja tema perekonnaliikmed. Maakohtu otsus
29. Pärnu Maakohus rahuldas
30. mai
31. a otsusega hagi kostja vastu ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 419,79 eurot. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjale hageja kasuks välja 1501,50 eurot. Samuti mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu 125 eurot. 3
32. Maakohtu põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled
33. a novembris sõlmitud eluruumi üürilepingu lõppemise aja üle. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid pooltevahelist kokkulepet lepingu lõpetamiseks
34. oktoobril
35. a. Seega, kuna kostja võlga ei tasunud, jäi leping poolte vahel kokkuleppega lõpetamata ning kostja ei ole ka ise lepingut üles öelnud, kuigi üürilepingu p-st 8.2 tulenes kostja kui üürniku õigus leping lõpetada, teatades sellest üürileandjale vähemalt 2 kuud ette.
36. Hagejal kui üürileandjal on õigus nõuda üürilepingu lõpetamist üürilepingu p-s 8.3 sätestatud tingimustel. Pooltevahelisest e-kirjavahetusest (I kd, tl 174-176) nähtub, et hageja on teinud kostjale ettepaneku lepingu lõpetamiseks, kuid kuna kostja seda ei teinud, ütles hageja lepingu erakorraliselt üles
37. aprilli
38. a avaldusega, mille kostja sai kätte
39. aprillil
40. a (I kd, tl 177-182).
41. Üürilepingu p 4.
42. kohaselt üürnik kohustus tasuma tasu eluruumi kasutamise eest igakuiselt
43. kuupäevaks möödunud kuu eest kommunaalteenuste ning muude üürnikule osutatud teenuste eest tasu vastavalt üürileandja poolt saadetud makseteatisele. Makseteade sisaldab tasu järgnevate teenuste eest: üür-küte, prügivedu, elekter, territooriumi korrastus ja muud kulud, kusjuures vee ja elektri näidu eelmise kuu kohta pidi üürnik edastama vastavalt hageja esindaja ja tunnistajate ütlustele üürileandjale järgmise kuu alguses. Üür/küte kuluks jaanuarist märtsini ja oktoobrist detsembrini oli 95,87 eurot ja aprillist kuni septembrini 63,92 eurot. Hageja ei nõua kommunaalteenuste eest tasumist mitte üürilepingu lõppemiseni, vaid kuni
44. detsembrini
45. a summas 419,79 eurot (I kd, tl 38), millise summa arvestus on vastavuses üüriarvete ja kviitungitega, mis esitati kostjale (I kd, tl 40-53; 91-96). Võrdluses kostja esitatud pangatehingute väljavõttega perioodil
46. detsembrist
47. a kuni
48. augustini
49. a (I kd, tl 98-107) nähtus, et hageja on võlgnevuse jäägi arvestamisel arvestanud kostja maksetega.
50. Üürilepingu lõpetamine eeldab üüritud asja tagastamist üürileandjale. Võlaõigusseaduse (

) § 335 järgi võib üürileandja nõuda viivitatud aja eest kahjuhüvitisena üürilepingus kokkulepitud üüri, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi.

§ 76lg-te 1 ja 3 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustus loetakse täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Eelnevast lähtudes leidis maakohus, et kostja ei ole kohaselt täitnud oma lepingust tulenevat kohustust kommunaalteenuste maksmiseks ning

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel võib hageja nõuda võlgniku poolt rikutud kohustuse täitmist, mistõttu on hageja hagi kostja vastu põhjendatud.

1. Kostja vastuhagi lahendamisel märkis maakohus, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused, s.o. objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Maakohtu hinnangul ei ole usutavalt tõendatud, et kostjal on ajavahemikul
2. oktoobrist
3. a kuni
4. novembrini
5. a korterist kaduma läinud vastuhagis nimetatud esemed, samuti on tõendamata, et nimetatud asjad läksid kaduma kostja süül. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldmata, kuna kostja ei ole tõendanud kahju õigusvastast tekitamist hageja poolt.
6. Maakohus jättis menetluskulud nii hagi kui vastuhagi osas TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Apellatsioonkaebus
7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonikaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi 4 hageja vastu, mõistes hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitis 607,10 eurot, ning hagi kostja vastu osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 77,23 eurot. Menetluskulud palub jätta menetlusosaliste endi kanda.
8. Maakohus andis ebaõige hinnangu üürilepingu lõppemisele. Kostja leiab endiselt, et üürileping lõppes
9. oktoobril
10. a poolte kokkuleppel ja korteri valdus anti lõplikult mõistliku aja jooksul üle
11. novembril
12. a. Maakohus arvestas ekslikult hiljem selgunud 77,23 euro suurust võlgnevust kui asjaolu, milline välistas üürilepingu kokkuleppel lõpetamise
13. oktoobril
14. a. Võlgnevus 77,23 eurot, mida kostja tunnistab, selgus alles siis, kui üürileping oli lõppenud. Võlgnevus jäi tasumata põhjusel, et üürilepingu lõpetamisel ei esitanud hageja kostjale täpseid üürilepingust tulenevaid arvestusi.
15. Kostja ei nõustu üürilepingu lõppemise tõttu tasuma teenuste eest ajavahemikul
16. oktoobrist
17. a kuni
18. detsembrini
19. a. Hageja ei esitanud täpseid arveid teenuste eest tasumiseks, nõudes kostjalt paljasõnaliselt 230 euro tasumist ja
20. novembril
21. a AL-lt 500 euro tasumist. Hageja ei ole siiani esitanud elektrienergia ja veearvete kohta täpseid näitusid.
22. Ekslik on maakohtu järeldus, et hageja ei teinud
23. novembril
24. a takistusi korteri valduse üleandmisel. Maakohus ei arvestanud, et valdus jäi hagejale mõistliku aja jooksul üle andmata hageja süül.
25. Maakohus on andnud ebaõige hinnangu pooltevahelisele e-kirjavahetusele, milles kajastub vaidlus kostja poolt tasumisele kuuluvate summade suuruse osas. Ekirjavahetuses kajastub ka selgesõnaliselt otseste takistuste tegemine AL-le
26. novembril
27. a asjade äraviimisel. KT on väitnud, et enne ei või asju ära viia, kui üür on makstud.
28. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et AL perekonnaliikmena ei olnud õigustatud valdust üle andma. Samas ei arvestatud, et AL andis hagejale võtmed
29. novembril
30. a üle.
31. Maakohus andis ebaõige hinnangu ka tunnistajate EN ja MK ütlustele takistuste tegemise kohta asjade äraviimisel, s.o valduse vabastamisel. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tunnistajate ütlused tõendasid ainult AL ärasõitmisel takistuste tegemist, mitte takistuste tegemist asjade äraviimisel. AL oli sunnitud lahkuma ja osa asju korterisse jätma, kuna tema suhtes tarvitati vägivalda.
32. Vastuhagi rahuldamata jätmisel on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kostja jääb oma seisukohtade juurde, et hageja tekitas oma süülise käitumisega kostjale kahju kokku 607,10 eurot. Maakohus leidis ekslikult, et vastuhagi ei ole tõendatud, ja arvestas ebaõigesti asjaoluga, et kostja perekonnaliikmed käisid asju kolmel korral ära viimas. AL avastas asjade kadumise
33. novembril
34. a koheselt korterisse sisenemisel. Korter oli segamini paisatud, vastuhagis märgitud asjad olid kadunud. Tõendite hindamisel eelistas maakohus hageja esindaja ütlusi ega arvestanud, et tunnistajate ütlused olid vastuolulised. Kostja väitis, et ei ole pärast
35. oktoobrit
36. a korteris käinud. Tunnistaja MK tõendas, et pärast seda kui kostja läks, ei ole teda rohkem näinud. Tunnistaja KP ei teadnud asjadel järelkäimise kohta täpset kuupäeva ja isikuid nimetada, mistõttu arvestas maakohus alusetult KP ütlustega.
37. Menetluskulude kindlaksmääramise osas juhib kostja tähelepanu Riigikohtu praktikale, mille kohaselt väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ei tohiks ületada tsiviilasja hinda. Seega on kostjalt menetluskulude väljamõistmine kohtuotsuses näidatud ulatuses kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoolele kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane. 5
38. Kostja sissetulekuks on töövõimetuspension 253,07 eurot, peretoetus 45 eurot ja valla sotsiaaltoetus 47,56 eurot. Kostja ülalpidamisel on alaealine laps. Maakohtul oli põhjendatud alus kostja vabastamiseks menetluskulude riigituludesse väljamõistmisest. Vastus apellatsioonkaebusele
39. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
40. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on hagi rahuldamist ja vastuhagi rahuldamata jätmist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb jätta kohtuotsus sisulises osas muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsusega menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas ja selles osas teeb ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse.
41. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust, on kolleegiumi arvates maakohus kohaldanud asja sisulist lahendamist puudutavas osas materiaalõigust õigesti ja kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on maakohus jaganud õigesti vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega asuda hageja nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud ja jätnud vastuhagi põhjendatult rahuldamata. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ekslikku kohaldamist ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjal ei tuvastanud.
42. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei jaga kostja seisukohta, mille järgi on maakohus üürilepingu lõppemise aja ebaõigesti tuvastanud. Kolleegium jagab maakohtu käsitlust, et kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja oli seadnud üürilepingu
43. oktoobril
44. a kokkuleppelise lõpetamise tingimuseks kostjal võlgnevuse puudumise ja eluruumi vabastamise, siis ei lõppenud leping kostja poolt nende tingimuste täitmata jätmise tõttu. Lepingu varasema lõpetamise kohta teiste tõendite puudumise tõttu on maakohus õigesti lähtunud hageja
45. aprilli
46. a avaldusest, millega hageja lepingu erakorraliselt üles ütles (I kd, tl 177-182). Kaebaja väide
47. oktoobril
48. a hageja seatud tingimuste täitmise kohta on vastuolus kogutud tõenditega ning kostja enda kinnitusega, et ta oli
49. oktoobri 2014.a. seisuga hagejale võlgu 77,23 eurot. Pidades silmas hageja esitatud tõendeid, millele kostja vastu vaielnud ei ole, oli kostja võlgnevus tegelikkuses oluliselt suurem. Seisuga
50. oktoober
51. a oli kostja võlgnevus 209,98 eurot (I kd, tl 38).
52. Võlgnevuse tõttu ei olnud vähemalt üks kostja seatud tingimus täidetud ja seetõttu ei saa lugeda lepingut kokkuleppeliselt lõpetatuks. Kuna üks tingimustest ei olnud täidetud, ei oma lepingu lõpetamise seisukohast tähtsust see, kas kostja täitis teise tingimuse ehk vabastas hageja nõutud ajaks korteri. Sellele vaatamata märgib kolleegium, et nõustub maakohtu käsitlusega, mille järgi ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks takistanud tal asjade äraviimist ja korteri vabastamist. Samuti puuduvad tõendid, et kostja oleks valduse üleandmiseks hiljem hageja poole pöördunud, kuigi valduse üle andmata jätmise tagajärgedest oli hageja kostjat e-kirjavahetuse kaudu hoiatanud (I kd, tl 174-176). Pikemalt ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi selles osas TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes korrata.
53. Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja nõue kahju hüvitamiseks on alusetu ja 6 tõendamata. Kolleegium täpsustab siiski maakohtu arutluskäiku ja selgitab, et maakohus on lähtunud vastuhagi lahendamisel ekslikult delikti üldkoosseisu eeldustest. Kuna poolte vahel oli lepinguline suhe, ei ole

53. ptk sätted kostja nõudele

§ 1044lg 2 järgi kohaldatavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8.

aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-10, p-d 17 ja 18). Sellele vaatamata on maakohtu otsus lõppjärelduses õige, sest kostja kahju hüvitamise nõude koosseis on täitmata ka juhul, kui vastuhagi lahendamisel lähtuda lepingulise kahju hüvitamise eeldustest.

§ 115

järgi on lepingulise kahju hüvitamise eelduseks lepingu olemasolu, lepingu rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos lepingurikkumise ja kahju vahel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-15, p 11;
5. septembri
6. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-100-15, p 20). Kostja ei ole tõendanud, et hageja on lepingut rikkunud ja kostja asju korterist ära viinud, et kostjale on tekkinud vastuhagis väidetud kahju või et kahju oleks põhjuslikus seoses hageja poolt lepingu rikkumisega. Kostja etteheited tunnistajate ütluste vastuolulisuse ja mitteusaldatavuse kohta ei ole põhjendatud. Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et kuigi tunnistajate ütlustes on erinevusi, ei ole korterist ärakolimist puudutavas osas tunnistajate ütlused vastuolus ning seetõttu puudub alus nende õiguses kahelda ja põhjus neid arvestamata jätta.
7. Menetluskulude jaotust puudutav apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu poolt kostjalt menetluskulude väljamõistmine on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, ei ole põhjendatud. Kostja on esitanud hageja vastu põhjendamatu vastuhagi, millega on kaasnenud hagejale kulutused vastuhagile vastamise ja kohtuistungil esindamise näol, samuti on kostja esitanud maksekäsu kiirmenetluses hageja nõudele alusetu vastuväite, põhjustades sellega käesoleva tsiviilasja menetluse maakohtus ja selle järgnevalt ka ringkonnakohtus. Kostja on põhjustanud menetluses ka asja lahendamise põhjendamatut venimist
8. märtsi
9. a istungi edasi lükkamise näol, jättes istungile põhjendamatult ilmumata ja tagamata lubatud tunnistajate kohale ilmumise.
10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsusega siiski menetluskulude kindlaksmääramise osas. Riigikohus on korduvalt märkinud, et TsMS § 175 lg 1 alusel menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Menetluskulude hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud ning kas väljamõistetav esindaja kulu on vastavuses tegelikult kostja esindamiseks tehtud tööga. Kohtul on võimalik menetluskulude suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse osas hinnang anda lähtudes toimikus sisalduvatest materjalidest, kui palju on esitatud, koostatud, analüüsitud erinevaid menetlusdokumente või tõendeid, kui kaua on kestnud kohtuvaidluse ajal kohtuistungid (vt nt Riigikohtu
11. märtsi
12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14;
13. veebruari
14. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11;
15. mai
16. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Lisaks sellele on Riigikohus
17. veebruari
18. a tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 tehtud määruse p-s 14 leidnud mh ka seda, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue (tsiviilasja hind). Tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15
19. mail
20. a tehtud määruse p-s 14 on Riigikohus lisanud, et seda põhimõtet on alust rakendada menetluskulude väljamõistmisel ka üldisemalt teistes rahaliste nõuetega tsiviilasjades. Riigikohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus 7 proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu
21. mai
22. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-14-15, p 14).
23. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 1026,89 (419,79+607,10) eurot ning on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja lisaks 100 euro suurusele riigilõivule ka lepingulise esindaja tasu 1401,25 eurot. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega. Pooled vaidlesid sisuliselt selle üle, kas üürileping lõpetati poolte kokkuleppel või mitte ning kas kostjal tekkis väidetavalt asjade kadumisega kahju. Kolleegiumi hinnangul oli tegemist tavapärase üürilepingust tuleneva vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud keerukad, samuti ei olnud tõendite hulk ega menetluse kestus tavapärasest suurem. Kolleegiumi hinnangul on menetlusosaliste seisukohad erinevates menetlusdokumentides valdavas osas samasisulised, mistõttu ei olnud ka vastaspoole seisukohtadele vastamine eelduslikult liialt aeganõudev. Seetõttu ei näe kolleegium põhjust kostjalt välja mõista hageja õigusabikulu hagi ja vastuhagi summast suuremas ulatuses. Menetlustoimingute ja dokumentide mahtu ning asja keerukust arvestades leiab kolleegium, et maakohtus esindamise vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, peaks jääma tsiviilasja hinna piiresse ja seetõttu peab kolleegium õigeks mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikuluna 1000 eurot.
24. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu peab kolleegium õigeks jätta TsMS § 171 lg 1 ja 163 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus peab menetluskulude sellise jaotuse määramisel silmas asjaolu, et ringkonnakohus vähendab apellatsioonkaebuse esitamise tulemusena kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvat menetluskulu pea samas summas, milles hagi kuulub rahuldamisele. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Margo Klaar Iko Nõmm 8