Obsah (5)

§ 180§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 22. aprill 2016, Tallinn 3-15-2657 Haldusasi OÜ Eesti Traat kaebus Maksu

§ 180, § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

1 ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS 1. OÜ Eesti Traat deklareeris 2014. aasta märtsikuu käibedeklaratsioonil 32 514,06 euro suuruse sisendkäibemaksu OÜ Loyal Group arvete alusel, mille esemeks oli armatuurraua müük. 2. Maksu- ja Tolliamet tegi 27. juulil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/031701-3, vähendades OÜ Eesti Traat 2014. aasta märtsikuu sisendkäibemaksu 32 51,06 euro võrra. Seadmata kahtluse alla OÜ Loyal Group arvetel nimetatud kauba saamist, leitakse maksuotsuses, et kauba müüjaks ei olnud OÜ Loyal Group ning OÜ Eesti Traat teadis seda. Maksuotsuses on asutud seisukohale, et OÜ Loyal Group tegutses OÜ Eesti Traat OÜ huvides, väljastades fiktiivseid arveid, mille eesmärgiks oli tekitada pikem tarneahel kauba tegeliku liikumise, päritolu ning tehingutega seotud tegelikke osapoolte varjamiseks, kusjuures tegelikult soetati kaup OÜ Eesti Traat teadmisel teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjatelt ning fiktiivsete arvete eesmärk oli saada lubamatu maksueelis sisendkäibemaksu maha arvamise näol. Maksuotsust põhjendatakse kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega: maksuhaldur on OÜ-le Loyal Group 5. märtsil 2015 tehtud maksuotsuses tuvastanud, et 2014. aasta märtsis OÜ Loyal Group tegelikult kaupa ei ostnud ega müünud ning OÜ Loyal Group pole seda maksuotsust vaidlustanud; OÜ Loyal Group juhatuse liige Kirils Kurockins andis ebaloogilisi selgitusi väidetavalt OÜ-le Eesti Traat müüdud kauba hankimise, tehingupartnerite leidmise ning OÜ Loyal Group finantsalase võimekuse kohta; Kirils Kurockinsi väitel ei teadnud tema midagi kauba transpordist ning saatelehtedel kajastatud sõidukite numbrid sai ta teada OÜ-lt Eesti Traat; osadel saatelehtedel kajastatud sõidukite kasutajad ei kinnitanud kauba vedamist nende saatelehtede alusel; ülejäänud saatelehtedel olevate sõidukite kasutajad kinnitasid kauba tarnimist Maardusse Vana-Narva mnt 28 aadressile OÜ-le Tempogain; K. Kurockins väitis et ei tea, kust kaup pärineb, samas OÜ Eesti Traat esindajad teadsid täpselt, millistest tehastest kaup pärit oli; OÜ Loyal Group maksudeklaratsioonidel kajastatud käive kasvas 2014. aasta ebaloomulikult kiiresti ning praktiliselt lakkas maksuhalduri poolt kontrollimenetluse alustamisel; OÜ Loyal Group väidetavateks tarnijateks olid üksteise järel OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet, kusjuures teine neist asus väidetavalt kaupa tarnima kohe pärast esimese kustutamist käibemaksukohustuslaste registrist; OÜ-l Tempogain, kellelt OÜ Loyal Group väidetavalt kaupa soetas, ei ole nimetatud müüki käibedeklaratsioonil kajastanud ning selle juhatuse liikmeks olnud Igor Jakovlev ei teadnud väidetavate tehingute asjaolusid; OÜ Loyal Group raamatupidamisdokumentide hulgas olid Anesko OY, SIA Simhovich Steel Agency ja SIA Kompanija Avotini väljastatud arved OÜ-le Tempogain, K. Kurockins aga andis ebaloogilisi selgitus nende arvete saamise asjaolude kohta; mitme tehingu puhul on kauba soetamine ja edasimüük OÜ Tempogain jaoks kahjumlik; OÜ Ringnet, kellelt OÜ Loyal Group väidetavalt kaupa soetas, pole müüki deklareerinud ning selle juhatuse liikmeks olnud Anatoly Degtev ei olnud kursis väidetavate tehingute asjaoludega; 2 KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 3. OÜ Eesti Traat esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 24. juuli 2015 maksuotsuse tühistamist. Esiteks ei nõustu kaebaja maksuhalduri seisukohaga, et OÜl Loyal Group puudus üldse majandustegevus, viidates sellele, et OÜ Loyal Group suhtes läbi viidud kontrollimenetluses ei seadnud maksuhaldur esiti OÜ Loyal Group poolt kauba müüki kahtluse alla, vaid leidis, et viimane on üksnes sisendkäibemaksu lubamatult arvestanud. Kaebaja toob ka välja, et OÜ Loyal Group osales aktiivselt kontrollimenetluses ning selle esindaja selgitas, et ettevõtlust on kavas laiendada. Sellega seoses heidab kaebaja maksuhaldurile ka ette seda, et OÜ Loyal Group maksumenetluses kogutud tõendeid, mille pinnalt tegi maksuhaldur lõpuks järelduse majandustegevuse puudumise osas, ei ole kaebajale kättesaadavaks tehtud, mis aga takistab kaebajal kaitseõiguse teostamist ega lase hinnata, kas maksuhaldur on uurimiskohustust nõuetekohaselt täitnud. 4. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades nr 3-3-1-39-03, 3-3-1-50-03, 3-3-1-40-03, 3-3-1-4303, 3-3-1-52-03, 3-3-1-59-03 ja 3-3-1-97-07 ning leiab, et sisendkäibemaksu maha arvamine võib olla alusetu üksnes kas maksukohuslase osavõtu korral pettusest või hoolsuskohustuse rikkumise korral, ent käesoleval juhul kaebaja hinnangul kumbagi alust ei esine. Kaebaja leiab, et kogutud tõendid kinnitavad soetamist OÜ-lt Loyal Group – tehingute kohta on olemas kogu vajalik dokumentatsioon ja kaebaja täitis nõuetekohaselt hoolsuskohustust – sõlmiti kirjalik leping, müüjat esindas juhatuse liige, müüja esitas nõuetekohase arve. Kaebaja väitel pole maksuhaldur välja toonud ühtki asja, mida kaebaja oleks oma hoolsuskohustuse raames veel pidanud tegema. Kaebaja hinnangul on maksuhalduri poolt välja toodud asjaolud valdavalt asjassepuutumatud, pealegi tuginevad need üksnes oletustele. 5. Kaebaja peab asjakohatuteks maksuhalduri väiteid, et OÜ Loyal Group ei soetanud kaupa OÜlt Tempogain ja OÜ-lt Ringnet ning viimased polnud reaalselt tegutsevad. Kaebaja hinnangul pole mingit tähtsust sellel, kust OÜ Loyal Group kaebajale müüdud kauba sai, kuna siinne vaidlus piirdub OÜ Loyal Group ja kaebaja vahelise tehinguga ning seda tehingut ei välistaks ka see, kui OÜ Loyal Group oleks soetanud kauba muudelt tuvastamata isikutelt. Liiati leiab kaebaja, et maksuhalduri väiteid OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet majandustegevuse puudumise kohta pole tõendatud. Kaebaja rõhutab, et see, et nende juriidiliste isikute juhatuse liikmed on maksuhaldurile olnud kättesaamatud ning nende maksudeklaratsioonid pole olnud korrektsed, viitab üksnes nende isikute soovile oma maksukohustust varjata. Kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks kontrollaktis esitatud väited OÜ Loyal Group maksustatava käibe ja selle järsu kasvu kohta, selle kohta, et OÜ Loyal Group tegutses kaebaja huvides (samas on see vastuolus OÜ Loyal Group juhatuse liikme seletusega, mille kohaselt müüs OÜ Loyal Group kaupa ka teistele isikutele). Samamoodi on kaebaja väitel tõendamata, et OÜ Loyal Group pangakontolt nähtuvad kulutused on tehtud üksnes mulje jätmiseks majandustegevusest. 6. Kaebaja rõhutab, et maksuhaldur pole tõendanud, et kaebaja ise oleks korraldanud kauba transpordi või ise kontakteerunud välismaal asuvate kauba müüjatega või et kaebaja ja OÜ Loyal Group juhtide vahel oleks olnud maksupettusele viitav usaldusseos. Täiendavalt toob kaebaja välja, et OÜ Loyal Group kajastas tehingute toimumise oma käibemaksuarvestuses, vaidlust pole 3 selles, et kaebaja sai kauba kätte. Kaebaja toob välja ka selle, et nii K. Kurockins kui A. N. on kinnitanud, et OÜ Loyal Group ise pöördus kaebaja poole ja pakkus koostööd. Selles osas peab kaebaja asjakohatuks maksuhalduri arutlust selle kohta, et ebatõenäoline oli kaebaja poolt OÜ Loyal Group leidmine viimase kodulehe kaudu. Samuti on kaebaja väitel sõlmitud lepingu, R. M. seletuse ning pangakonto väljavõtte ning saatelehtedega tõendatud, et kaebaja tasus alles pärast seda, kui oli kauba kätte saanud oma tegevuskohas ega korraldanud ise selle transporti. Kaebaja selgitab, et on oma tegevusalal tuntud ja hea mainega ettevõtja, kes saab dikteerida kauba müüjatele tingimuse, et kauba eest tasutakse pärast saamist ning ettemaksu tegemine selles olukorras oleks ebamõistlik. Kauba transpordi osas selgitab kaebaja, et lepingust tulenevalt oli transpordi korraldamine OÜ Loyal Group kohustus. 7. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult kaugeleulatuva järelduse teinud kauba transpordi korraldust puudutavates seletustes esinenud vastuolude pinnalt. Kaebaja rõhutab, et need vastuolud ei tõenda seda, et tehingut pole toimunud, samas kui maksuhaldur on neid vastuolulisi seletusi kõrvutanud vaid omavahel, ent pole neid hinnanud koos teiste tõenditega. Kaebaja toob välja, et kõigi ülejäänud tõenditega, mis kinnitavad, et transpordi korraldas OÜ Loyal Group, on vastuolus üksnes K. Kurockinsi 21. augusti 2014 seletuses esitatud väide, et tegu oli kaebaja transpordiga, samas kui K. Kurockins isegi oli 8. mail 2014 seletusi andes kinnitanud, et tema hankija viib kauba otse tema kliendile. Kaebaja toob siinkohal välja, et K. Kurockins muutis oma seletust pärast seda, kui maksuhaldur asus uurima, miks pole sõidukite numbreid OÜ-le APK Group esitatud arvetel ning K. Kurockins mõistis vajadust endale kasulikumaid seletusi anda, vältimaks vastasel korral OÜ-le Loyal Group täiendava maksukohustuse tekkimise ohtu seeläbi, et maksuhaldur ei sea kahtluse alla kauba edasimüüki (ja müügilt käibemaksu arvestamist), küll aga kauba soetamise (ja sisendkäibemaksu maha arvamise). Kaebaja hinnangul on ka igati eluliselt usutavam, et tema soovis soetada kauba nii, et see on tema juurde veetud ja tasuda pärast selle kätte saamist, et täiendavaid riske vältida ning mingit huvi kauba transpordi korraldamise vastu kaebajal ei olnud. 8. Kaebaja rõhutab, et tema juhid ei olnud OÜ Loyal Group juhtidega sõbrad ega muidu isiklikult lähedased, tehingud ei olnud kaebaja jaoks põhjendamatult riskantsed, kuna kaebaja tasus juba kohale toodud kauba eest, mistõttu ei olnud vajadust mingisuguste täiendavate hoolsusnõuete rakendamiseks. Kaebaja rõhutab, et ei saanud tehingute tegemise ajal teada, et OÜ Loyal Group asub hiljem oma maksukohustustest kõrvale hoidma. Kaebaja ei pea eluliselt usutavaks maksuhalduri üldistatud versiooni näilike tehingute kohta ka põhjusel, et raha tagastamist kaebajale ei ole maksumenetluse käigus tuvastatud. Kaebaja selgitab, et kui ta kaupa OÜ-lt Loyal Group ei soetanud, siis ei saa temasuguse tuntud ja hea mainega äriühingu poolt usutavaks pidada niisama suurte rahasummade kandmisega tundmatule äriühingule. Kaebaja toob ka välja, et OÜ Loyal Group arvete esemeks olnud kauba koguseid arvestades ei ole usutav, et nimetatud kaupa sai kergelt soetada kolmandatelt isikutelt. VASTUSTAJA SEISUKOHT 9. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Eesti Traat kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjades 3-3-1-27-14 ja 3-3-1-18-10, selgitab vastustaja, et maksuotsuse faktiliseks aluseks võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega 4 või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma, kusjuures järelduse, et maksukohustuslane pidi seda teadma, saab teha siis kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-15-13, märgib vastustaja, et maksuhaldur ei pea tõendama maksupettust, vaid piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav, kusjuures sellise põhjendatud kahtluse korral läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §-le 150 üle maksukohustuslasele. Vastustaja hinnangul kinnitavad kontrollimenetluses kogutud kaudsed tõendid kogumis, et kaebaja teadis, et arvel näidatud müüja ei ole tegelik müüja ning tõendamiskoormus läks üle kaebajale. 10. Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukohale, et OÜ Loyal Group ei olnud kauba müüjaks. Vastustaja toob esmalt välja, et see asjaolu on tuvastatud ja OÜ-le Loyal Group tehtud maksuotsusega, mida viimane ei vaidlustanud, sellega järelikult nõustudes. Teiseks märgib vastustaja, et OÜ Loyal Group tegevuses puudus majanduslik loogika, sest näiteks tegi OÜ Loyal Group OÜ-le Eesti Traat hinnapakkumise enne, kui oli pakkumises sisalduva kauba leidnud, mis pole eluliselt usutav. Ka leiab vastustaja, et hoolimata lepingus sätestatust puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid, et OÜ Loyal Group olnuks seotud kauba transpordiga. Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukohale, et OÜ-l Loyal Group puudus reaalne majandustegevus, nagu ka temale väidetavalt kaupa müünud isikutel, mistõttu ei saanud OÜ Loyal Group seda kaupa osta ega edasi müüa. 11. Vastustaja leiab, et kaebaja oli teadlik, et OÜ Loyal Group ei olnud tegelik müüja. Siinkohal toob vastustaja välja, et OÜ Loyal Group juhatuse liige muutis oma seletusi, väites esiti, et tema hankija viib kauba tema kliendini, hiljem aga väitis, et OÜ Eesti Traat korraldas transpordi ise, kes andis ka arvete ja saatelehtede jaoks vedajate andmed. Vastustaja toob välja, et kaebaja ise on vastuolulisi seletusi andnud kauba üleandmisega seoses – näiteks väitis R. M., et OÜ Loyal Group esindaja oli enamasti kauba üleandmise juures, A. N. väitis, et üldjuhul ei olnud. Vastustaja hinnangul pole usutav, et mõlemad isikud olid tehingutega tihedalt seotud, kuid mäletavad kauba vastuvõtmise-üleandmisega seonduvaid asjaolusid sedavõrd erinevalt. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-83-13, leiab vastustaja, et selline tavapäratu olukord, kus kõik kolm asjaga seotud inimest mäletavad tehingu asjaolusid erinevalt, seab nii arvel näidatud kujul tehingu toimumise kui ka asjaosaliste selgituste usaldusväärsuse kahtluse alla. Vastustaja hinnangul ei kinnita tehingute toimumist ka kaupa väidetavalt viinud isikutelt saadud info, sest kaks autot viieteistkümnest ei ole kaebaja aadressile mingit kaupa üldse viinud, ülejäänud kolmteist autot on kaebaja aadressile küll kaupa transportinud, kuid ei olnud kaebajast ega ka OÜ-st Loyal Group teadlikud ja viisid kauba enda teada OÜ-le Tempogain. Vastustaja leiab, et võttes kauba vastu, pidi kaebaja aru saama, et OÜ Loyal Group ei ole kauba tegelik müüja. 12. Vastustaja hinnangul pole usutav kaebaja seletus, et kaup soetati OÜ-lt Loyal Group sellepärast, et otse tehasest ostes oleks tulnud arvestada 2-kuulise ooteajaga ning toob välja, et vahendajalt soetamine oli esiteks kallim ning teiseks ei ole usutav, et kaebaja ei suutnud laojääki varasema kogemuse pinnalt 2 kuu osas ette prognoosida, samas kui OÜ-ga Loyal Group 5 sõlmitud lepingusse märgiti, et OÜ Loyal Group tarnima 200-300 tonni kaupa kuus. Veel viitab vastustaja sellele, et kaebaja ja OÜ Loyal Group vahelises lepingus oli kauba tarneaadressiks märgitud Tallinn Peterburi tee 53, mis ei olnud kaebaja tegevuskohaks ega ka kohaks, kuhu kaup tegelikult viidi. 13. Vastustaja peab põhjendamatuks etteheidet OÜ Loyal Group kontrollimenetluses kogutud tõendite kaebaja eest varjamise kohta ning selgitab, et kõiki OÜ Loyal Group seotud materjale ta ei avaldanud, seisneb selles, et nimetatud kontrolli raames anti muuhulgas hinnang tehingutele, mida praegu ei käsitleta ning need on käesoleva vaidlusega mitte seotud kolmandate isikute maksusaladuse objektiks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 14. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et OÜ Eesti Traat kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on menetluse käigus tuvastatud asjaolude ja neid kinnitavate tõendite pinnalt piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja tegelikuks tehingupartneriks vaidlusaluse armatuurraua soetamisel ei olnud OÜ Loyal Group, vaid viimase nimel vormistati vähemalt OÜ Eesti Traat teadmisel müügiarved selleks, et OÜ Eesti Traat saaks maksueelise, mis antud juhul seisnes selles, et OÜ Eesti Traat sai nende arvete alusel maha arvatava sisendkäibemaksu võrra vähendada oma käibemaksukohustust, millist võimalust ei oleks tal olnud kauba soetamise korral käibemaksukohustuslaseks mitte oleva Eesti äriühingult või kauba ühendusesisesel soetamisel. Kaebaja, kellele sellise maksuhalduri põhjendatud kahtluse korral tõendamiskoormus üle läks, ei ole aga esitanud veenvaid tõendeid, mis selle kahtluse hajutaksid ehk mis veenaksid selles, et kaebaja soetas kõnealuse armatuurraua tõepoolest OÜ-lt Loyal Group või vähemalt, et kogu hoolsuskohustuse täitmise juures pidi see OÜ-le Eesti Traat nõndamoodi paistma. 14. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vaidlusaluste tehingute toimumise ajal olid OÜ Eesti Traat ning OÜ Loyal Group registreeritud käibemaksukohutuslastena. Vaidlust pole ka selles, et nende vahel on sõlmitud kirjalik leping, mille on mõlemalt poolt allkirjastanud seaduslikud esindajad ega selles, et OÜ Eesti Traat tasus OÜ Loyal Group pangakontole. Maksuhaldur ei ole välja toonud ega tõendanud ühtki konkreetset asjaolu, millest nähtuks, et OÜ-le Loyal Group üle kantud summad oleks kas osaliselt või täielikult liikunud tagasi OÜ-le Eesti Traat või selle juhtidele, samamoodi pole tõendeid, millest nähtuks, et praktilisi toimetusi (pangakonto käsutamine, deklaratsioonide esitamine, dokumentide vormistamine) OÜ Loyal Group nimel oleks teinud mõni OÜ Eesti Traat juhatuse liige või töötaja. Samuti pole ühtki tõendit, millest nähtuks, et OÜ Eesti Traat juhid või töötajad on vaidlusaluste arvete esemeks olnud kauba soetamiseks läbirääkimisi pidanud või asju ajanud mõne muu isikuga. Vaidlus on esiteks selles, kas eelnimetatud asjaolude pinnalt on üleüldse kaebajal sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse piiramine võimalik ning teisalt selles, kas maksuhalduri seisukoht, et kaebaja teadis, et kauba müüjaks pole OÜ Loyal Group on põhjendatud. 15. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus käibelt arvestatud käibemaksu vähendada teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud 6 kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu (st. sisendkäibemaksu) võrra. Sisendkäibemaksu maha arvamise õigus eeldab niisiis, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. KMS § 31 lg 1 kohaselt toimub sisendkäibemaksu maha arvamine KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. See nõue lähtub käibemaksu üldisest loogikast, mis nõuab, et ühe isiku õigus sisendkäibemaks maha arvata, oleks seostatav konkreetse teise isiku käibemaksukohustusega. Maksustamisel lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti, ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning KMS § 37 lg 7 punktis 5 sätestatud nõuetele. Seega üksnes asjaolu, et ostja on mingi kauba saanud ning selle kohta on olemas käibemaksukohustuslasena registreeritud isiku nimel väljastatud arve, ei anna vääramatult õigust sisendkäibemaksu maha arvamiseks, kui arve ei kajasta tehingu tegelikku majanduslikku sisu. Tehingu tegelikku majanduslikku sisu ei kajasta arve õigesti muuhulgas juhul, kui arvele müüjana märgitud isik ei ole kauba tegelik müüja. 16. MKS § 83 lõikest 4 ning §-st 84 tulenevalt on maksuhalduril õigus maksukohustuslas(t)e poolt mingil moel vormistatud tehingule anda maksustamise seisukohast teistsugune iseloom ehk tsiviilõiguslik tehing ümber kvalifitseerida. See tähendab, et kui tehingut tegelikult toiminud ei ole, ei saa sellel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ning kui tehingu sisuks on majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane kajastab oma raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente eirata ning arvutada maksukohustus nii, nagu see oleks olnud, kui tehingut oleks raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt. 17. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib KMS §-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve olemasolul sisendkäibemaksu maha arvamise piiramise aluseks olla asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma (vt. Riigikohtu otsused kohtuasjades 3-3-1-73-10, 3-3-1-18-10 ja 3-3-1-27-14). Kohtuasjas nr 3-3-1-18-10 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et isiku teadmist, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saavad kinnitada tõendid, et isikule oli see asjaolu saanud teatavaks või osales ta maksupettuses. Samas märkis Riigikohus, et olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid, et ostja teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga, kuid kaudsed tõendid ja asjaolud kogumis seda siiski näitavad, on võimalik teha järeldus, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kohtuasjades nr 3-3-1-34-06 ja 3-3-1-74-09 tehtud otsustes antud Riigikohtu selgituste kohaselt saab järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel. Eelviidatud Riigikohtu otsustest tulenevalt on ostjal seega sisendkäibemaksu maha arvamise õigus igal juhul siis, kui ta põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seejuures tingimus põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et ostja käitus heauskselt (st. ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja), ning teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud 7 ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis haldusasjas nr 3-3-1-50-03 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Haldusasjas 3-3-1-39-03 leidis Riigikohus aga, et osavõtt maksupettusest võib seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Põhjendatud kahtlus, et ostja on osalenud maksupettuses, saab tugineda eeskätt sellel, et tehingu poolte ja tehingu tegemise kohta teada olevate asjaolude pinnalt näib kõige tõenäolisem, et vaadeldava tehingu ostja ja müüa ei osalenud tehingus tavapäraste teineteisest sõltumatute ning oma tavapäraseid ärihuve realiseerivate ettevõtjatena, vaid müüja (arve väljastaja) tegevus oli ostja kontrolli all. 18. Eelnevast tulenevalt ei pea maksuhaldur sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel tingimata tõendama, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda otseselt tõendavate asjaolude (nt. selge kokkuleppe olemasolu fiktiivsete arvete koostamise kohta või see, et müüjale tasutud rahasummad jõudsid tagasi ostjani) tuvastamine olla praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab oma kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning ta pidi olema sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine, et maksuhalduri põhjendatud kahtlused hajutada. Eeltoodud käsitlus põhineb vajadusel vältida käibemaksupettustest tulenevat riigi maksutulude kahjustamist. Kui lähtuda üksnes formaalselt nõuetekohaste dokumentide olemasolust, ei takistaks miski harilike käibemaksupettuste toimepanemist, mis seisnevad selles, et ettevõtja tellib reaalselt kauba mõnelt käibemaksukohustuslaseks mitte olevalt isikult (või soetab ühendusesiseselt), katab aga selle Eesti käibemaksukohustuslasena registreeritud ettevõtja nimel vormistatud arvega, tekitades endale sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse ja jättes reaalse käibemaksu tasumise kohutuse varatule ja reaalse majandustegevuseta fiktiivse arve väljastajale, kellelt maksu sissenõudmine on juba eos lootusetu. Eeltoodust tuleneb ka mistahes teise käibemaksukohustuslase arve alusel sisendkäibemaksu maha arvaval isikul koguda ja säilitada tõendid tehingu tegelike asjaolude kohta, et hilisema kahtluse tekkimise korral tõendada, et tehingud toimusid tõepoolest nii, nagu maksuarvestuses kajastatud. Maksukohustuslane, kelle suhtes on maksuhalduril tekkinud eelkirjeldatud põhjendatud kahtlus, ei saa seda pareerida pelgalt väitega, et täiendavate asjaolude kohta tõendeid pole säilinud või et tema enda äririskide seisukohast polnud nende säilitamine vajalik. 19. Minu hinnangul tuleneb eelviidatud kohtupraktikast, et maksuotsus, millega piiratakse ostja sisendkäibemaksu maha arvamise õigust, saab tugineda kas

1. a)otsestele tõenditele, mis kinnitavad, et ostja teadis, et arve esitaja pole tegelik müüja või
2. b)otsestele tõenditele, mis kinnitavad ostja osalemist maksupettuses või
3. c)otsestele tõenditele ostja selge hoolsuskohustuse rikkumise kohta või
4. d)kaudsete tõendite alusel tuvastatud asjaolude kogumile, mis sisustab põhjendatud kahtlust, et ostja osales maksupettuses ehk pidi olema 8 teadlik sellest, et arve esitaja pole tegelik müüja, ning ostja pole suutnud esitada veenvaid tõendeid selle kahtluse ümber lükkamiseks. 20. Vaidlusaluses maksuotsuses on ühelt poolt selgelt märgitud, et OÜ Eesti Traat teadis, et OÜ Loyal Group ei ole tegelik müüja. Teisalt on maksuotsuses viidatud kontrollaktis (kd I, tl. 44 pöördel, punkt
5. l)ära toodud maksuhalduri seisukoht, et tarneahelasse variäriühingute sissetoomise eesmärk oli üksnes OÜ Eesti Traat sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekitamine ning pole eluliselt usutav, et OÜ Eesti Traat seda ei teadnud. Maksuotsuses ega kontrollaktis pole seejuures viidatud ühelegi otsesele tõendile, mis kinnitaks OÜ Eesti Traat ja OÜ Loyal Group vahel maksupettuse toime panemisele suunatud kokkuleppe sõlmimist (vastupidi, mõlema tehingupoole esindajad on maksuhaldurile kinnitanud tehingu toimumist arvetel näidatud tingimustel), samuti pole ühtki otsest tõendit, mille põhjal saaks väita, et OÜ Eesti Traat soetas vaidlusaluse armatuurraua mõnelt konkreetselt teise liikmesriigi äriühingult (nt. mõnd otsest tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja juhid suhtlesid vahetult OÜ Loyal Group arvete esemeks oleva kauba hankimisega seoses teise liikmesriigi äriühingutega või korraldasid ise kauba transpordi vms). Seega puuduvad otsesed tõendid kaebaja teadlikkuse kohta või maksupettuses osalemise kohta. Küll aga saab vaidlusaluse maksuotsusega pandud maksukohustuse aluseks olla asjaolu, et kaebaja pidi teadma, et OÜ Loyal Group ei ole tegelik müüja. Minu hinnangul on vaidlustatud maksuotsuses sellele tuginetaksegi, kuigi ehk mitte kõige selgemas sõnastuses. Kahtlus, et isik midagi teadis on samatähenduslik tõdemusega, et isik pidi seda teadma. Vaadates seda, millistele asjaoludele ja tõenditele on maksuotsuses viidatud kontrollaktis tuginetud, saab maksuotsuses kajastatud maksuhalduri seisukohta, et kaebaja teadis, et OÜ Loyal Group ei olnud tegelik müüja, käsitada mitte kui otsestele tõenditele tuginevat asjaolu, vaid just kui maksuhalduri põhjendatud kahtlust, mille ümber lükkamiseks ei ole kaebaja täiendavaid tõendeid esitanud. Seega taandub vaidlus küsimusele, kas maksuhaldur on, uurimiskohustust nõuetekohaselt täites, tuvastanud piisava hulga asjaolusid, mille pinnalt tehtavaks eluliselt kõige usutavamaks järelduseks saab olla see, et OÜ Eesti Traat teadis, et OÜ Loyal Group ei ole kauba tegelik müüja. Leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt ning tõdeda samas, et kaebaja ei ole suutnud esitada veenvaid tõendeid selle järelduse ümber lükkamiseks. 21. Käesoleva vaidluse seisukohast ei ole kindlasti määravat tähtsust maksuotsuses esile toodud asjaoludel, mis puudutavad OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet tegevust, kuna asjas pole ühtki tõendit selle kohta, et OÜ Eest Traat või selle juhid oleksid kuidagi olnud seotud või kasvõi kontakteerunud eelnimetatud äriühingute juhtidega või teinud nendega mingeid tehinguid. Nimetatud isikute majandustegevust ning maksudeklaratsioone kajastavad andmed näitavad küll seda, et maksuhalduri tuvastatud tehingute jadas (Läti või Soome äriühing → OÜ Ringnet või OÜ Tempogain → OÜ Loyal Group → OÜ Eesti Traat) on lõpptulemusena käibemaks riigieelarvesse laekumata jäänud, ent ei ütle kuigi palju selle kohta, mida kaebaja sellest teadis või teadma pidi. OÜ-ga Tempogain ja OÜ-ga Ringnet seotud asjaoludest omab põhimõtteliselt tähtsust vaid see, et kummagi nimetatud äriühingu seaduslikud esindajad ei osanud kõnealuse kauba OÜ-le Loyal Group müümise asjaolude kohta adekvaatseid selgitusi anda. Nii et suutnud OÜ Tempogain juhatuse liige Igor Jakovlev (kd I, tl. 153) meenutada, kas OÜ-ga Loyal Group tehtud tehingute sisuks oli armatuurraua ost või müük, samuti ei suutnud ta meenutada isikut, 9 kellega OÜ-st Loyal Group suhtles. OÜ Ringnet juhatuses olnud Anatoli Degtev (kd I, tl. 190) ei olnud samuti väidetavate müügitehingute asjaoludega, eksis seejuures olulisel määral tehingute summa osas. Neil asjaolud on käesoleva vaidluse seisukohast tähtsad ent vaid sel määral, et võimaldavad teatud määral hinnata vaidlusaluse kauba ostmise ja edasi müümise kohta OÜ Loyal Group juhatuse liikme Kirils Kurockinsi antud seletuste usaldusväärsust. 22. Ka asjaolul, et OÜ-le Loyal Group on tehtud maksuotsus, milles leiti, et viimane pole kaebajale armatuurrauda müünud, ei ole kaebaja maksukohustuse seisukohast määravat tähtsust, iseäranis mitte sellel, et OÜ Loyal Group seda maksuotsust ei vaidlustanud. Maksuhalduri järeldusega, et maksuotsuse vaidlustamata jätmisega möönab isik maksuhalduri seisukoha õigsust, ei saa päriselt nõustuda. Koormava haldusakti vaidlustamine on adressaadi jaoks alati otstarbekuse küsimus. OÜ-le Loyal Group tehtud maksuotsuses korrigeeris maksuhaldur teatavasti nii armatuurraua müügitehingutelt tasumisele kuuluvat käibemaksu kui selle kauba soetamisel maha arvamisele kuulutav sisendkäibemaksu. Ilmselgelt ei olnud OÜ-l Loyal Group põhjust asuda talle tehtud maksuotsust vaidlustama argumendil, et müügitehingud OÜ-ga Eesti Traat tegelikult toimusid, sest üksnes selles osas maksuotsuse tühistamine oleks toonud reaalselt kaasa OÜ Loyal Group maksukohustuse suurenemise. Olukorras, kus OÜ-le Loyal Group näis, et ta ei suuda ümber lükata maksuhalduri seisukohta, et ta pole armatuurrauda OÜ-delt Tempogain ja Reingnet soetanud, polnud tal mingit põhjust maksuotsust vaidlustama asuda. OÜ Loyal Group poolt maksuotsuse vaidlustamata jätmine ei välista võimalust, et OÜ Loyal Group siiski müüs kauba OÜ-le Eesti Traat, ent soetas ise selle tundmatult kolmandalt isikult ning arvestas lubamatult käibemaksu OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet arvete alusel. Seega, isegi juhul kui kogu tehingute jada tulemusena riigil kokkuvõttes käibemaks (põhjendamatult) saamata jäi, on kaebajale maksuotsuse tegemise põhjendatuse seisukohast vajalik uurida konkreetselt kaebaja käitumist ja suhteid OÜ-ga Loyal Group, mitte OÜ Loyal Group suhteid teiste äriühingutega. 23. Kahltust, et OÜ Eesti Traat teadis, et vaidlusaluse armatuurraua müüjaks ei ole OÜ Loyal Group, õigustavad kaks olulist asjaolu: esiteks väidetavate tehingupoolte vastuolulised seletused kauba transpordi korraldamise küsimustes ning teiseks sisulisi vigu sisaldava ning väidetava tehingu tegelikke asjaolusid vääralt kajastava lepingu olemasolu, mis pole teineteisest sõltumatult tegutsevate ettevõtjate vahel. Kuivõrd kaebaja mingisuguseid veenvaid tõendeid, mis kinnitaksid kauba heas usus soetamist OÜ-lt Loyal Group, esitanud ei ole, on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et kaebaja ei soetanud kaupa sellelt ettevõtjalt. See, kellelt kaebaja tegelikult kauba tegelikult soetas, ei ole teada, ent see pole ka oluline, sest mistahes muu isiku nimel väljastatud arvet, mille alusel sisendkäibemaksu maha arvata, kaebajal pole. 24. Enne kauba transpordi ja sõlmitud lepinguga seotud vastuolude käsitlemist märgin ära, et kaebaja juhatuse liikmete selgitused selliste tehingute majandusliku mõttekuse kohta on iseenesest loogilised. On ilmne, et ettevõtja on huvitatud võimalusest saada kaup kiiresti ning tasuda pärast kauba saamist, mitte teha ettemaksu mitme kuu pärast saabuva kauba eest. See loogika ei välista aga võimalust, et ostja soetab kauba tundmatult isikult ning vähendab enda jaoks selle tegelikku soetusmaksumust seeläbi, et laseb vormistada selle kauba kohta Eesti käibemaksukohustuslase nimel väljastatud fiktiivse arve, mille alusel arvestab 10 sisendkäibemaksu. Pidades silmas seda, et OÜ Eesti Traat juhatuse liikmed on ise kinnitanud, et soetasid sarnast kaupa, nagu oli OÜ Loyal Group arvetel kajastatud, ka teistelt isikutelt ning teadsid tegelikult, et seda oleks võimalik tellida ka otse tehasest (või tehase volitatud edasimüüjalt), ei välista kaebaja kirjeldatud majandusloogika tegelikult maksuhalduri poolt kirjeldatud pettuse atraktiivsust kaebaja jaoks. 25. R. M. ja A. N. selgitasid kohtuistungil vande all seletusi andes (kohtuistungi protokoll, kd II, tl. 208), et OÜ Eesti Traat soetas kauba nii OÜ-lt Loyal Group kui ka teistelt hankijatelt oma laoplatsil ehk transpordi korraldamine oli alati hankija kohustus. Vaidlust pole selles, et maksuhaldur pole tuvastanud, et kaebaja oleks OÜ Loyal Group arvete alusel saadud kauba transpordi ise tellinud või selle eest maksnud. Kirils Kurockins selgitas maksuhaldurile esmalt (kd I, tl. 102), et tema kauba transpordi korraldamisega ei tegelenud, vaid tema hankija viis ise kauba tema kliendini. Seda seletust võiksid mõnevõrra toetada ka maksuhaldurile kirjalikke seletusi andnud transpordiettevõtjate väited, mille kohaselt toimetasid nad kõnealust kaupa OÜ-le Tempogain Maardusse Vana-Narva mnt 28 (kus oli ka kaebaja tegevuskoht) (nt. kd II, tl. 29, 48, 61). Samas tuleneb nende transpordiettevõtjate selgitustest, et nende kaupade vedu toimus rahvusvaheliste kaubavedude saatelehtede (CMR) alusel, millistest vedajad esitasid maksuhaldurile üldjuhul ka koopia. A. N. selgitas kohtuistungil, et kui kaup saabub OÜ Eesti Traat platsile, tuleb autojuht esmalt kontorisse koos saatelehega. Samuti selgitas A. N., et OÜ Loyal Group saatis arve ning sertifikaadid enamasti eelmisel päeval e-posti teel. Olukorras, kus ükski vedajatest ei ole kinnitanud mistahes tehingute tegemist OÜ-ga Loyal Group ning OÜ Loyal Group esindaja Kirils Kurockins väitis, et tema kauba transporti ei korraldanud, tekib paratamatult küsimus, kuidas said autojuhtidel olla kauba kaebaja laoplatsile toomisel kaasas OÜ Loyal Group saatelehed. Maksuhaldurile seletusi andnud vedajate kinnitusel laeti kaup autodele Lätis ning veeti Maardusse Vana-Narva mnt 28. On ilmne, et kauba Lätist laadimisel ei saanud autojuhile kaubaga koos üle anda OÜ Loyal Group saatelehte OÜ-le Eesti Traat, samas ei ole usutav, et need saatelehed anti autojuhile enne kaebaja tegevuskohta jõudmist (arvestades, et juba CMR-idel oli sihtkohana kaebaja tegevuskoha aadress). Kuivõrd nii R. M. kui A. N. kinnitasid, et Kirils Kurockins ise kauba saabumisel (vähemalt enamasti) juures ei viibinud, siis on ilmne, et OÜ Loyal Group saatelehed ei saanud liikuda koos kaubaga. Selles valguses on kõige tõenäolisem, et saatedokumentideks, millega konkreetne veok kaebaja laoplatsile saabus, olid needsamad vedajatega kaasas olnud CMR-id, millel kauba saajana oli märgitud OÜ Tempogain. See, et see nõnda oli, ei pruugiks iseenesest olla midagi teab kui eriskummalist, küll aga ei saa sellisel juhul tõsiselt võtta kaebaja väidet, et ta polnud teadlik, kust OÜ Loyal Group kauba hankis, kuna see asjaolu oleks neilt CMR-idelt kohe näha olnud. Seega näib, et kaebaja ja tema esindajad ei ole OÜ-lt Loyal Group soetatud kauba tegeliku vastuvõtmisega seotud asjaolude kohta andnud päris ausaid ja täielikke seletusi. See, et kontrollitava maksukohustuslase esindajad annavad tehingu faktiliste asjaolude kohta ebausutavaid või mittetäielikke seletusi, õigustab kahtlust, et tehingud ei ole toimunud nii, nagu maksuarvestuses kajastatud. 26. Lisaks eelnevale on maksuhaldur põhjendatult välja toonud selle, et Kirils Kurosckins selgitas maksuhaldurile (kd I, tl. 102), et OÜ Loyal Group saatelehtedel ja arvetel olevad sõidukite numbrid sai ta OÜ Eesti Traat käest. Kaebaja seisukohaga, et seda võis K. Kurockins väita eesmärgiga vältida enda maksukohustust, ei saa muude K. Kurockinsi poolt samal ajal 11 maksuhaldurile antud seletuste valguses, nõustuda. OÜ Loyal Group suhtes viidud kontrollimenetluse esemeks oli eelkõige kauba soetamine. Maksukohustust suurendava maksuotsuse vältimiseks pidanuks K. Kurockins kas veenma maksuhaldurit selles, et ta on kaubad soetanud nii nagu raamatupidamises kajastatud või väitma, et ta pole kaupu ka edasi müünud. Väites, et sõidukite numbrid lisas ta saatelehtedele OÜ-lt Eesti Traat saadud teabe alusel, ei sisaldu mistahes teavet selle kohta, kas või kust OÜ Loyal Group kauba soetada võis. Kindlasti ei toeta see väide seisukohta, et ta soetas kaubad OÜ-lt Tempogain ja OÜ Ringnet, kes ise transpordi organiseerisid. Seda, et Kirils Kurockins oleks ise kauba transpordi organiseerinud, pole ta kunagi väitnud. Ka selleks, et vabaneda OÜ-le Eesti Traat müügilt tasumisele kuuluva käibemaksu tasumise kohustusest, ei olnuks K. Kurockinsil mõtet esitada ühte pisikest kahtlustäratavat detaili kauba transportimise osas, vaid oleks piisanud kogu müügitehingu eitamisest. Liiati tuleb tähele panna, et revident küsis K. Kurockinsilt tegelikult ju seda, miks OÜ Loyal Group poolt ühele isikule (OÜ Eesti Traat) esitatud arvetel ja saatelehtedel on sõidukite andmed ja teisele (OÜ APK Group Estonia) esitatud arvetel ei ole. Kui transpordi oleks organiseerinud Kirils Kurockins, võiks eeldada, et ta vormistab saatedokumente samamoodi või vähemalt oleks tal olnud mingi muu loogiline seletus erineva vormistuse kohta. Sellise OÜ Loyal Group tegevusest lähtuva loogilise seletuse puudumisel on iseenesest usutav, et saatedokumendid ja arved vormistas K. Kurockins OÜ-lt Eesti Traat saadud teabe põhjal, mis selgelt räägib vastu sellele, et tegemist oli kahe sõltumatu ettevõtjaga ning seab õigustatult kahtluse alla nendevahelise tehingu tegeliku toimumise. 27. Samas on K. Kurockinsi väide, et ta sai autode andmed OÜ-lt Eesti Traat, usutav ka seetõttu, et ka R. M. selgitas maksuhaldurile (kd I, tl. 66), et OÜ Eesti Traat jaoks on oluline, et saatelehtedel autonumbrid oleksid. Seega on usutav, initsiatiiv autonumbrite saatelehtedele märkimiseks oli OÜ-lt Eesti Traat ning arvestades juba eelpoolnimetatud asjaolu, et kõnealused saatelehed ei saanud liikuda koos autojuhtidega, ongi kõige usutavam, et Kirils Kurockins sai vastavad andmed OÜ-lt Eesti Traat, mis omakorda viitab sellele, et kauba transport oli OÜ Eesti Traat tegeliku kontrolli all. R. M. eeltoodud väide, et nende jaoks oli autonumbri olemasolu iseenesest oluline, koos tema ja A. N. poolt kohtuistungil antud seletusega, et tol ajal tegelikult ei kontrollitud seda, kas auto number saatelehel ka tegelikkusele vastab, viitab sellele, et asjaosalised vormistasid dokumente mitte tegelike asjaolude fikseerimiseks, vaid teatud asjaoludest mulje jätmiseks. See aga kaalukas asjaolu õigustamaks kahtlust, et OÜ Eesti Traat ei saanud heauskselt eeldada, et kauba müüjaks oli OÜ Loyal Group. 28. Eelkirjeldatud kahtlust õigustab ka kaebaja ja OÜ Loyal Group vaheline leping (kd I, tl. 128), mille sõlmimine kahe teineteisest sõltumatu ning tegelikke tehinguid teha sooviva ettevõtja vahel pole usutav. Maksuhaldur on õigesti välja toonud selle, et lepingus on kauba tarnimise koht (maksetingimus DDU Peterburi tee 53) märgitud valesti. Kaebaja juhatuse liikmete poolt kohtuistungil antud selgitus, et tegemist on pelgalt tähelepanematusest tuleneva veaga, ei ole usutav. Vastustaja on õigustatult välja toonud selle, et kõnealune leping on lühike ning kõnealune tarneklausel on üks väheseid selles lepingus sisalduvaid konkreetseid sätteid. Selline viga lepingus viitab selgelt sellele, et lepingu allkirjastamise eesmärk ei olnud omavaheliste tsiviilõigussuhete kindlaks määramine, vaid leping on sõlmitud pelgalt selleks, et kirjalik leping kui selline olemas oleks. Iseenesest ei sea seadus sedalaadi lepingule vorminõuet ning 12 kokkulepe oleks võinud sama hästi olla suuline, eriti arvestades seda, et vahetult ei tulene sellest lepingust kohustusi mitte kummalegi poolele. Lisaks eelnimetatud tarneklauslile on võrdlemisi kummaline ka lepingu eseme määratlus. Nimelt on lepingus säte, et ostja soovib osta "200-300 tonni (+/-5%) ning tarnija tagab vähemalt 200-300 tonni (+/-5%) tarnimise mitte hiljem, kui 5-7 tööpäeva jooksul". Lepingu maht "200-300 tonni (+/-5%)" on iseenesest ebaloogiline, arvestades et 200-300 on niigi väga suur vahemik ning mingisugust loogilist põhjust täiendavat +/-5% määratlust sinna lisada ei olnud. See pole iseenesest mingi suur viga, ent õigustatult tekib küsimus, miks selline leping sõlmiti. Iseäranis miks allkirjastas selle kaebaja, kes väitis, et tema huvi oli maandada oma riske ning osta kaup alles selle saabumisel oma platsile. Kaebaja seletus, et lepingu valmistas ette K. Kurockins, võib olla õige, ent ei seleta siiski, miks kaebaja sellise lepingu allkirjastamisega nõustus, olukorras, kus tegelikult polnud sel hetkel mingisugust vajadust lepingut allkirjastada. 29. Samuti tuleneb lepingust, et konkreetsed tehingud (hinnad ja mahud) lepitakse kokku edaspidi. Seega tegelikult puudus käsitletavas kirjalikus lepingus eelnimetatud mahu kokku leppimiseks üldse igasugune vajadus, kuna see kokkulepe ei olnud kummagi poole jaoks siduv, st. OÜ Loyal Group ei oleks saanud sellele lepingule tuginedes nõuda, et OÜ Eesti Traat temalt vähemalt 190 tonni armatuuri ostaks ning OÜ Eesti Traat ei saanuks selle lepingu pinnalt ka nõuda, et OÜ Loyal Group talle seal nimetatud koguses kaupa talle müüks, kui hinnas kokkuleppele ei saada. Seega pigem on tegemist kiiruga allkirjastatud dokumendiga, mis on koostatud mõne varasema sellesarnase põhjal, ilma sisusse süüvimata pelgalt selleks, et kirjalik leping kui selline olemas oleks. Olukorras, kus pooled on vormistanud lepingu, mille sätted poolte tegelikku tahet ja asjaolusid ei kajasta, on põhjendatud kahtlus, et leping on sõlmitud jätmaks muljet tehingust, mida tegelikult ei toimunud. Eelnevast tulenevalt ei saa kõnealust lepingut ka käsitada tõendina tehingu toimumise kohta. Tehingute toimumist võiksid kinnitada konkreetsed kokkulepped kaupade tellimise ja tarnimise kohta, mis arusaadavalt esitati e-posti teel, ent mida kaebaja ei säilitanud. Iseenesest on tõsi, et kaebajal sellise e-kirjavahetuse säilitamiseks mingit otsest kohustust ei olnud ning põhimõtteliselt on ka võimalik, et kaebaja ekirjavahetus kustutati serverimahu täitumisel, ent siinkohal kannabki maksukohustuslane riski, et ei suuda vaidluse tekkimise korral tehingu toimumist tõendada. 30. Paigutades eelnimetatud asjaolud kõrvuti sellega, et kaebaja tegelikult teadis, kust kaup algselt pärines ning oleks olnud vähemalt põhimõtteliselt võimeline kaupa suurtes kogustes otse tellima, samuti sellega, et Kirils Kurockinsi ei osanud maksuhaldurile täpselt selgitada, kust kaup pärines ega teadnud transpordiga seotud asjaolusid ning andis majanduslikult võrdlemisi ebaloogilise seletuse, et leidis esmalt kliendid ja siis alles hakkas uurima, kust kaupa hankida, ning ka sellega, et OÜ Tempogain ja OÜ Ringnet juhatuse liikmed ei osanud selle kaubaga seotud tehingute kohta ega Kirils Kurockinsti täpse rolli kohta mingeid adekvaatseid selgitusi anda, näib tõepoolest eluliselt kõige usutavam seletus, et kõnealuse armatuurraua hankimist alates vastavalt Läti või Soome äriühingult korraldas kaebaja ise, tehes konspireeritud koostööd OÜ Loyal Group tegevust korraldavate isikutega ilma, et OÜ Loyal Group iseseisva ettevõtjana tegelikult kõnealuse kauba müümisega seotud olnud oleks. 13 31.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 14