Obsah (13)

§ 202§ 206§ 385§ 389§ 422§ 2962§ 2631§ 1414§ 381§ 383§ 142§ 390§ 175

1-15-8359 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2017. a, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-15-8359 Kohtukoosseis Ste

§ 202

lg 1 alusel Ahto Soo suhtes kriminaalmenetluse ja vabastas aresti alt Ahto Soole kuuluva vara Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S AS (registrikood XXXXXXXXX) esindaja Jüri Puust, määruskaebus RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Pärnu Maakohtu
2. septembri
3. a määrus õigusvastaseks osas, millega vabastati aresti alt kinnistu registriosa nr-ga XXXXXX (asukoht XXX) ja kinnistu registriosa nr-ga YYYYYY (asukoht YYY).
4. Jätta rahuldamata taotlus arestida kinnistud registriosa nr-ga XXXXXX ja nr-ga YYYYYY.
5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
6. Hüvitada riigieelarvest eraldatud vahendite määruskaebemenetluses tekkinud õigusabikulud 504 eurot. arvelt Ahto Soole EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada määruskaebuse üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 1-15-8359
7. Pärnu Maakohtu 10.05.2016 määrusega anti Ahto Soo kohtu alla süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati A. Sood muu hulgas selles, et tema AS-i A juhatuse liikmena andis 17.05.2010 SU-le üle kokku viis veoautot ja kaks kardinpoolhaagist, mille AS A oli võtnud kasutusrendile, kuid mis kuulusid S AS-le ja D A/S Eesti filiaalile. S AS oli liisingulepingu ühepoolselt lõpetanud alates 1.04.2010, D A/S 13.04.
8. A. Soo ei täitnud kohustust sõidukid liisinguandjatele tagastada. Sõidukite üleandmisega SU-le toimus omastamistahte manifesteerimine, kuna liisinguandjad jäeti neile kuuluvast varast kestvalt ilma.
9. Pärnu Maakohus tegi 10.05.2016 veel teise määruse, millega tunnistas S AS-i ja D A/S Eesti filiaali kriminaalmenetluses kannatanuteks ja võttis menetlusse nende tsiviilhagid. S ASi tsiviilhagis paluti A. Soolt kannatanu kasuks välja mõista 41 981 eurot 79 senti ja D A/S Eesti filiaali tsiviilhagis 163 273 eurot 84 senti. S AS-i tsiviilhagi tagamiseks oli kohtueelses menetluses Pärnu Maakohtu 04.05.2015 määrusega arestitud kaks A. Soole kuuluvat kinnisasja (registriosa nr XXXXXX ja nr YYYYYY). Sama määrusega oli D A/S tsiviilhagi tagamiseks arestitud kolm A. Soo sõidukit.
10. Prokuröri taotlusel ja süüdistatava nõusolekul lõpetati Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määrusega A. Soo suhtes kriminaalmenetlus

§ 202alusel.

Sama määrusega kohustati A. Sood hüvitama riigile menetluskulud, samuti pandi A. Soole

§ 202

lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuue kuu jooksul kohtumääruse jõustumisest kuriteoga tekitatud kahju: 163 273 eurot 84 senti D A/S Eesti filiaalile ja 41 981 eurot 79 senti S AS-le. Samas tühistas kohus Pärnu Maakohtu 04.05.2015. a määrusega kannatanute tsiviilhagide tagamiseks kohaldatud vara aresti ja vabastas A. Soo vara, sh kaks S AS-i tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasja aresti alt. Maakohus põhjendas kriminaalmenetluse lõpetamist sellega, et tegemist on teise astme kuriteoga, mille toimepanemisest on möödas üle kuue aasta, mistõttu ei teeniks karistus eesmärki. Asjas on tegemist varaliste vaidlustega. Seepärast ei ole süüdistatava süü suur ja puudub avalik menetlushuvi. Üksnes varalised vaidlused ei saa olla kriminaalmenetluse jätkamise argumendiks. Kohtumäärusega võtab süüdistatav kohustuse tekitatud kahju hüvitada. Kriminaalmenetluse jätkamine ei tagaks võimalike varaliste kohustuste täitmist paremini. Kuna kriminaalmenetlus lõpetatakse, siis tuleb

§ 206lg 1 p 2 kohaselt tühistada ka A.

Soo varale kohaldatud arest.

1. Pärnu Maakohtu määruse peale esitas Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu määruskaebuse S AS, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist või alternatiivselt määruse tühistamist osas, millega kohus tühistas Pärnu Maakohtu 04.05.2015 määrusega süüdistatava varale kohaldatud aresti, paludes jätta A. Soo vara aresti alla. Pärnu Maakohtu 22.
2. 2016 määrusega tagastati määruskaebus esitajale, kuna

§ 385

p 10 kohaselt ei saa

§ 202alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale määruskaebust esitada.

Seejärel esitas S AS Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles Pärnu Maakohtu 22.09.2016 määruse tühistamist ja määruskaebuse menetlusse võtmist. Samuti taotles 2 1-15-8359 kannatanu maakohtu 14.09.2016 määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist või alternatiivselt maakohtu määruse tühistamist vara aresti tühistamist puudutavas osas ning A. Soo vara aresti alla jätmist. 5. Tallinna Ringkonnakohtu rahuldas 26.10.2016 määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas Pärnu Maakohtu 22.09.2016 määruse. Kannatanu määruskaebus Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määruse peale jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse kohta pidanuks maakohus, leides, et tema 14.09.2016 määrus pole edasikaevatav, edastama selle peale esitatud määruskaebuse

§ 389lg 4 kohaselt ringkonnakohtule.

Maakohus polnud pädev määruskaebust ise esitajale tagastama (läbi vaatamata jätma), mistõttu leidis ringkonnakohus, et maakohtu 22.09.2016 määrus tuleb tühistada. Samas märkis ringkonnakohus, et kuna maakohus lõpetas A. Soo suhtes kriminaalmenetluse

§ 202

lg 1 alusel, ei ole maakohtu määrus

§ 385

p 10 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav ja kannatanu määruskaebus selle määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata. Kohtukolleegium lisas, et süüdistatava vara aresti tühistamine oli

§ 206lg 1 p 2 järgi kohustuslik ja maakohtul polnud selles küsimuses kaalutlusõigust.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel ei saa jätta kehtima kriminaalmenetluse tagamise vahendit. 6. Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2016 määruse peale esitas määruskaebuse S AS-i esindaja vandeadvokaat Erki Kergandberg, kes taotles nii ringkonnakohtu määruse kui ka Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja leidis, et tegemist oli kriminaalmenetlusõiguse ilmselge olulise rikkumisega. Kohtupraktikas ei ole selliste rikkumiste korral käsitatud

§-s 385 sätestatud määruskaebepiiranguid absoluutsetena, vaid on võimaldatud määruskaebus esitada (vt nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-86-15). Nii tuleks toimida ka praeguses asjas. Kannatanu esindaja leidis, et maakohus kohaldas

§ 202

lg-t 1 ebaõigesti, kuna süüdistatav ei olnud kahju hüvitanud ega asunud seda hüvitama. Seega oleks kohus pidanud vara kohustust täitmise tagamiseks jätma aresti alla, kuna vastasel juhul võivad kannatanu huvid jääda kaitseta. Isegi kui jääb võimalus

§ 202

lg 6 alusel kriminaalmenetluse uuendamiseks, on aresti alt vabastatud vara selleks ajaks tõenäoliselt võõrandatud. A. Soo nõusolek kahju hüvitamiseks oli kaitsja hinnangul sisutühi. Riigikohtu määrus

1. Riigikohus tühistas 29.03.2017 määrusega Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2016 määruse osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S AS-i määruskaebuses esitatud taotluse tühistada Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määruse otsustus vabastada aresti alt A. Soo kinnisasjad, mis olid arestitud S AS-i tsiviilhagi tagamiseks. S AS-i määruskaebus Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määruse peale nimetatud osas saadeti sisuliseks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukooseisus. 7.
2. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et kannatanul ei olnud õigust vaidlustada maakohtu otsustust lõpetada A. Soo suhtes

§ 202

lg 1 alusel kriminaalmenetlus.

§ 385

p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas

§-s 202 sätestatud 3 1-15-8359 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale.

§ 202

lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei saanud anda ringkonnakohtule alust

§ 385p-s 10 sätestatut eirata.

Riigikohus selgitas, et olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. Antud juhul ei näinud kolleegium kohtuasja asjaolude põhjal alust kahtluseks, et

§ 385

p 10 on osas, milles see säte ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 202alusel, põhiseadusega vastuolus.

7.2. Samas ei tähenda

§ 385

p 10 piirang vaidlustada kohtu otsustust lõpetada kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, et selles sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab, sh näiteks otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. Kaalutlused, millest lähtudes on seadusandja

§ 385

p-s 10 välistanud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise, ei pruugi kehtida kõigi kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavate (sellega kaasnevate) otsustuste puhul. Järelikult tuleb seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil välja selgitada, kas üks või teine

§ 202

alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on

§ 385p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte.

7.3. Eelnev sõltub esmalt sellest, kas tsiviilhagi tagamise tühistamine oli praegusel juhul kriminaalmenetluse lõpetamisega kohustuslikult kaasnev õiguslik tagajärg. 7.3.1.

§ 206

lg 1 p 2 kohaselt märgitakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses mh kohaldatud tõkendi või muu kriminaalmenetluse tagamise vahendi tühistamine.

§ 422

lg 1 sätestab, et kui õigeksmõistetult või isikult, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, on ära võetud dokumente või asju või kui on arestitud tema vara, saadab kohtuotsust täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik jõustunud kohtuotsuse või -määruse asjaomasele asutusele nende dokumentide või asjade tagastamiseks või vara aresti alt vabastamiseks. Nendes sätetes peetakse silmas olukorda, kus menetleja lõpetab kriminaalmenetluse tingimusteta ja lõplikult, mis tähendab, et tsiviilhagi jäetakse

§ 2962lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Praegusel juhul lõpetati A. Soo suhtes kriminaalmenetlus

§ 202

lg 1 alusel, pannes süüdistatavale kohustuse

§ 202

lg 2 p 1 alusel kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud ja hüvitada kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju ning määras nende kohustuste täitmiseks

§ 202lg 3 järgi 6-kuulise tähtaja.

Juhul, kui

§ 202lg 2 alusel pandud kohustus jäetakse täitmata tuleb kriminaalmenetlus uuendada.

Seega on koos mõne

§ 202

lg-s 2 loetletud kohustuse määramisega kriminaalmenetluse lõpetamine tingimuslik. 7.3.2. Samuti tähendab eelnevalt kirjeldatud olukord, et tsiviilhagi, mis on

§ 2631

lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jääb jätkuvalt kohtu menetlusse ja seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. See omakorda tähendab, et kannatanu ei saa ka § 371 lg 1 p 5 kohaselt esitada sama nõuet sama isiku vastu tsiviilkohtumenetluse korras. 7.3.3. Riigikohus märkis veel, et käsitlus, mille kohaselt oleks tsiviilhagi tagamise abinõude tühistamine

§ 422

lg 1 ja § 206 lg 1 p 2 järgi obligatoorne ka siis, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse

§ 202

lg 1 alusel enne kannatanule tekitatud kahju heastamist, riivaks 4 1-15-8359 ebaproportsionaalselt kannatanu huve. Tsiviilhagi tagamise meetmete tühistamine võib muuta kannatanu nõude täitmise sisuliselt võimatuks. Isegi kui kannatanu võtab kohe pärast kriminaalmenetluse lõpetamist tsiviilhagi tagasi ja esitab sama nõude kohta hagi ja selle tagamise avalduse tsiviilkohtumenetluse korras, ei pruugi see olla tema õiguste kaitseks piisav. Hagi ja/või hagi tagamise avalduse koostamine ning esitamine, samuti hagi tagamise avalduse läbivaatamine kohtus võtab paratamatult teatud aja, mille jooksul on kohustatud isikul võimalik kriminaalmenetluses tagamismeetmetest vabanenud vara võõrandada, koormata kolmandate isikute õigustega või peita. Lisaks ei ole kohtusüsteemi tõhusa toimimise seisukohalt otstarbekas, kui kannatanu oleks oma nõude tagamiseks sunnitud esitama hagi tagamise avalduse tsiviilkohtumenetluse korras enne, kui on selge, kas tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses saab jätkuda või mitte. Ühtlasi peab arvestama, et kui süüdistatav on andnud

§ 202

lg 2 p 1 kohaselt nõusoleku kannatanu nõue täita ja kohus on pannud süüdistatavale kohustuse seda teha, ei pruugi vajadus esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluse korras olla kannatanu jaoks äratuntav. Pelgalt kriminaalmenetluse

§ 202

lg 6 alusel uuendamise võimalus ei ole kannatanu nõude tagamiseks aga üldjuhul piisav, sest nõude täitmiseks tarvilik süüdistatava vara ei pruugi olla kriminaalmenetluse uuendamise ajaks säilinud. 7.3.4. Kolleegium selgitas ka, et tsiviilhagi tagamise abinõu ei takista süüdistataval

§ 202lg 2 p-i 1 alusel pandud kohustust hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Seejuures tuleb lähtuda Ts

MS § 378 lg-st 6, mille kohaselt võib hageja käsutada hagi tagamisest talle tulenevaid õigusi, eelkõige võib ta õigusest loobuda või anda nõusoleku sellise tehingu tegemiseks, mis käsutuskeelust tulenevalt oleks keelatud. Seega on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega, sh need müüa. Juhul, kui tehingu tingimused on majanduslikult mõistlikud (nt ei ole vara müügihind turuhinnast oluliselt madalam), ja samas on tagatud tehingust saadu kasutamine kannatanu nõude täitmiseks, võib eeldada, et kannatanu on tehinguga nõus. 7.3.5. Eelnev andis Riigikohtu hinnangul piisava aluse tõlgendada

§ 422

lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse

§ 202

lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse

§ 202lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada.

Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab

§ 1414lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust.

Seejuures on võimalik arvestada ka asjaolu, et ebakindlust kannatanu nõude põhjendatuse osas vähendab tõik, et süüdistatav on andnud kahju hüvitamiseks nõusoleku. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (

§ 202

lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada

§ 381lg-st 6 ja Ts

MS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. 7.4. Eeltoodule tuginedes hindas Riigikohus, kas tsiviilhagi tagamise tühistamine on selline otsustus, mis on hõlmatud

§ 385p-s 10 sätestatud edasikaebepiiranguga.

Kriminaalmenetluse lõpetamine iseenesest ei saa kannatanu õigusi riivata. Samas riivab kannatanu subjektiivseid õigusi kriminaalmenetluse lõpetamisel tsiviilhagi tagamise tühistamine, sest selline otsustus võib mõjutada kannatanu võimalust oma nõue reaalselt 5 1-15-8359 maksma panna, millest omakorda oleneb kannatanu vara väärtus. Ühtlasi tuleb arvestada, et

§ 202

üks eesmärke on kannatanu õiguste kaitse, millele viitab see, et kriminaalmenetluse lõpetamine kõnealuse paragrahvi alusel on lubatav üksnes juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama. Samuti näeb

§ 202

lg 2 p 1 ette aluse panna kahtlustatavale või süüdistatavale kriminaalmenetluse lõpetamisel kahju hüvitamise kohustuse, mille täitmisest oleneb kriminaalmenetluse uuenda mine. Seda arvestades oleks

§ 202

üldise mõttega vastuolus edasikaebepiirang, mis ei võimaldaks kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevaid kohtu otsustusi, mis riivavad vahetult tema subjektiivseid õigusi. Eelnevast tulenevalt leidis Riigikohus, et S AS-il oli

§ 383

lg-st 1 ja § 384 lg-st 1 tulenevalt õigus vaidlustada Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määrus osas, millega maakohus tühistas A. Soo kahele kinnisasjale S AS-i tsiviilhagi tagamiseks seatud aresti. Jättes kannatanu määruskaebuse mh ka selles osas läbi vaatamata, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

§ 385p 10.

1. Tallinna Ringkonnakohus võttis S AS esindaja Jüri Puusti 07.10.2016 määruskaebuse 06.04.2017 menetlusse. Määruskaebemenetluse poolte seisukohad
2. Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul esitasid oma seisukohad Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, S AS-i esindaja Jüri Puust ja süüdistatava A. Soo kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak. 9.
3. Prokuröri arvamuse kohaselt oli maakohtul kriminaalmenetluse lõpetamisel raske ilma vastavasisulise taotluseta otsustada varade üle, seejuures arvestades, et A. Soo andis nõusoleku kahju hüvitamiseks. Arvestades Riigikohtu seisukohta, et kinnisasjadega tehingute tegemine on kannatanu nõusolekul võimalik, ei oleks varade aresti alla jätmine toonud endaga kaasa erilisi piiranguid varade realiseerimisel. Võib-olla oleks see kahjude hüvitamist ka kiirendanud. Antud juhul on aga kohtumääruse tegemisest kuni tänase päevani möödunud 7 kuud, mistõttu on raske hinnata, kas kohtu toonane otsustus oli õige või mitte. Vaidluste tagajärjel pole kannatanu hüvitist senini saanud ja A. Soo ei tea, kas ta peab määratud kohustusi täitma ja kui, siis millal. Eeltoodust lähtudes on prokurör seisukohal, et kannatanu jaoks oleks olnud kindlam, kui varad oleks jäänud aresti alla, sest see poleks iseenesest takistanud neid süüdistataval realiseerida. Sellisel juhul oleksid ära jäänud ka edasised vaidlused ja A. Soo oleks saanud oma kohustused õigeaegselt täita. 9.
4. Kannatanu esindaja leiab, et A. Soo varade arestimise alus on jätkuvalt olemas. Kriminaalmenetluse lõpetamisega ei ole ära langenud tsiviilhagi tagamise ega vara võõrandamise tõkestamise vajadus. Maakohtu lahend kahjustab nii avalikku huvi kui ka kannatanu võimalusi oma nõude rahuldamiseks. Seejuures on kannatanu hinnangul ilmselge, et 6 1-15-8359 kriminaalmenetluse jätkumine ja arestide kehtivus tagaks kohustuse täitmist, sest kuriteoga tekitatud kahju oli keelumärgetega tagatud. Kannatanu on seisukohal, et kuriteoga tekitatud kahju tagamise alus on jätkuvalt olemas, st käesoleval juhul peab vara jätkuvalt olema arestitud, kuni on selge, et A. Soo oma kohustused täidab. Maakohtu järeldus, et kriminaalmenetluse lõpetamisel puudub kohtul võimalus jätta vara arestimine kehtima, on ebaõige. Kannatanu viitab TsMS § 445 lg-le 2, mis sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuga, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool kelle kasuks otsus tehti ei taotle abinõu tühistamist. Kannatanu hinnangul tuleb ka kriminaalmenetluses selle sättega arvestada, kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrusel on hagi rahuldamise või kompromisse sõlmimise tunnused. Ühtlasi on kohtul võimalik hagi tagamine asendada TsMS §-s 386 ettenähtud korras ka leebema vahendiga. Kuna antud kriminaalasjas tagasid kinnisasjade keelumärked konkreetselt S AS-i hagi, oli lisaks kriminaalmenetlus tagamise vahendile tegu ka tsiviilhagi tagamisega. Seega oleks kohus pidanud selles osas lähtuma tsiviilkohtumenetluses kehtivatest põhimõtetest ja kannatanu õiguste kaitsmisest. 9.
5. Süüdistatava A. Soo kaitsja leiab, et Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaitsja rõhutab oma vastuses, et pelgalt Riigikohtu 29.03.2017 määruses kinnitatud seisukoht, mille järgi maakohtul on

§ 206

lg 1 p-s 2 sätestatud otsuse tegemisel vara arestide tühistamiseks kaalutlusõigus, ei tähenda, et A. Soole kuuluvate varade arsti alt vabastamine poleks maakohtu 14.09.2016 määrusega olnud õiguspärane või põhjendatud. 14.09.2016 toimunud kohtuistungil kannatanu S AS ei osalenud ega esitanud vastuväiteid prokuratuuri taotlusele kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja A. Soole kuuluvale varale seatud arestide tühistamiseks. Mingit seisukohta või tähtaega selle esitamiseks kannatanu samuti ei taotlenud ning seda küsimust ei tõstatanud ka teised kannatanud. Seega ei saanud kohus võtta muud seisukohta kui arestid tühistada. Tsiviilhagi tagamise tühistamise küsimuse pugul tuleb lisaks kannatanu õigustele arvestada ka intensiivset riivet süüdistatava PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusele. Kannatanu esindaja ega prokurör pole kriminaalasja lõpetamisel soovinud kasutada võimalust vastuväidete esitamiseks, mistõttu pole kohased kannatanu esindaja poolt hilisemas määruskaebuses esitatud argumentatsioon prokuröri ja kannatanu poolt arestide tühistamiseks nõusoleku andmata jätmise kohta ning viited tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioonile. Kaitsja rõhutab ka, et üldjuhul saab seisukoha selle osas, kas kohustust on täidetud või mitte, võtta alles kohustuse täimiseks määratud tähtaja saabumisel. Praeguseks on maakohtu 14.09.2016 määrusega sätestatud tähtaeg menetluskulude ja kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks saabunud. Samas tuleb arvestada, et süüdistataval on kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kehtima jäämise osas puudunud igasugune õiguskindlus, mistõttu ei saanud temalt mõistlikult eeldada nende kohustuste täitmist määruses sätestatud tähtajaks. Ka ei ole 7 1-15-8359 võimalik anda tagantjärgi hinnangut sellele, kas vara aresti alt vabastamine maakohtu määruse tegemise ajal oli põhjendatud või mitte. Kaitsja ei nõustu ka kannatanu 07.10.2016 määruskaebuses esitatud argumendiga, et kannatanul puudusid muud efektiivsed võimalused oma õiguste kaitseks. Nimelt oli kannatanul võimalik esitada vastuväiteid ja seisukohti kriminaalmenetluse varasemates etappides, sh 14.09.2016 kohtuistungil. Samuti ei kriminaalmenetluse läbiviimine seadunud kannatanule takistusi oma nõude tagamise taotlemiseks tsiviilkohtumenetluse korras. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Kannatanu S AS on nii oma 16.09.2016 kui 07.10.2016 määruskaebuses taotlenud kriminaalasja menetluse jätkamist. Ka 17.04.2017 ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas märgib S AS-i esindaja, et kriminaalmenetluse jätkumine ja arestide kehtivus tagaks kohustuste täitmist. Ringkonnakohus juhib kannatanu tähelepanu, et ringkonnakohus vaatab määruskaebust läbi osas, milles Riigikohus selle uueks arutamiseks saatis. Kõnealuse taotluse osas nõustus Riigikohus 29.03.2017 määruses ringkonnakohtu 26.10.2016 määrusega, mille kohaselt ei ole kannatanul õigust vaidlustada maakohtu otsustust lõpetada A. Soo suhtes

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetlus.

Sisuliseks läbivaatamiseks ringkonnakohtu teiseks kohtukoosseisus saatis Riigikohus osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata S AS-i määruskaebuses esitatud taotluse tühistada Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määruse otsustus vabastada aresti alt A. Soo kinnisasjad, mis olid arestitud S AS-i tsiviilhagi tagamiseks. Seega osas, millega Tallinna Ringkonnakohus jättis läbi vaatamata kannatanu taotluse kriminaalmenetluse jätkamiseks, on olemas jõustunud lahend ning selle küsimuse lahendamine ei ole praeguses menetluses Tallinna Ringkonnakohtu pädevuses. Küll peab ringkonnakohus nentima, et praeguseks peaks menetluse jätkamise asemel tõusetuma juba menetluse uuendamise küsimus, kuna maakohtu määrusega antud 6-kuuline tähtaeg kannatanutele kahjude hüvitamiseks on möödunud, kuid määruskaebemenetluse poolte kinnitusel ei ole A. Soo S AS-le kahju hüvitanud. Ringkonnakohus nendib aga, et kriminaalmenetluse uuendamine ei ole praeguse määruskaebemenetluse ese, vaid seda saab

§ 202lg 6 kohaselt teha maakohus prokuröri taotlusel.

1. Kohtukolleegium leiab, et maakohus vabastas 14.09.2016 määrusega põhjendamatult kinnistud aresti alt. 14.09.2016 toimunud maakohtu istungil käsitleti põhjalikult küsimust, kas A. Soo on võimeline hüvitama kannatanutele tekitatud kahju. Kannatanute esindajad juhtisid tähelepanu sellele, et A. Soo vastu esitatud nõuded on üsna suured (määruskaebuse esitanud AS-le S pidi A. Soo maakohtu määruse kohaselt hüvitama 41 981,79 eurot). 14.09.2016 istungi protokollis ja maakohtu määruses, millega menetlus lõpetati, on märgitud, et A. Soo on töötu. A. Soo tunnistas, et 14.09.2016 seisuga ei olnud tal rahalisi vahendeid, mille abil kahjusid hüvitada. Ta selgitas, et peab hakkama „oma elu ära korraldama“. Täpsemalt selgitas ta, et on plaanis müüa vara ja võtta laenu. Veel ilmneb menetluse lõpetamise taotlusest ja maakohtu istungi protokollist, et kriminaalasjas A. Soo vastu esitatud nõuded ei ole ainsad. 8 1-15-8359 Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt oli ilmne oht, et A. Soo ei ole võimeline kannatanutele kahju hüvitama. Seetõttu ei olnud alust määruses nimetatud kinnistute aresti alt vabastamiseks.
2. Eelnevast hoolimata ei ole ringkonnakohtul võimalik rahuldada taotlust arestida uuesti aresti alt vabastatud kinnistud. Vastavalt

§ 142lg-le 8 tehakse arestimisel kinnistusraamatusse keelumärge.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et tulenevalt TsÜS § 88 lg-st 1 ja AÕS § 63 lg-st 2 on mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta keelatud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.02.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-140-07 p 42 ja 05.03.2010 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-8-10 p 8). Sellest tulenevalt on kohtul toimetu arestimismääruse tegemise vältimiseks kohustus enne arestimise otsustamist tutvuda kinnistusraamatu sisuga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.03.2011 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-167-10 p 12). Ringkonnakohus tuvastas, et mõlemale kinnistu kohta on

1. aastal kantud sisse keelumärked. Registriandmete kohaselt on keelumärked kehtivad. Kinnistule registriosa nr-ga XXXXXX on 12.01.2017 kantud kohtutäituri avalduse alusel keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks kohtutäitur EK ja AS kasuks. 24.01.2017 on kantud kinnistusraamatusse keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks aktsiaselts A kasuks. Kinnistule registriosa nr-ga YYYYYY on samuti seatud 12.01.2017 kohtutäitur EK ja AS kasuks keelumärge. AS A kasuks on keelumärge kantud sisse 29.03.
2. See, et praegusel juhul on juba kantud registrisse kaks keelumärget, ei tähenda, et ringkonnakohtul oleks alust vara arestida ja lasta vastavalt

§ 142lg-le 8 lisada kolmas keelumärge.

Nagu eespool märgitud, ei ole mitme keelumärke seadmine õiguspärane. See, et eelnevalt on toimitud seadusega vastuolus, ei tähenda, et sama võiks ja peaks teha ka kohus. 13. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtul üksnes võimalik tuvastada, et Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määrus on kinnistute aresti alt vabastamise osas õigusvastane (selle tuvastamisel tugineb ringkonnakohus Riigikohtu seisukohale, et kohtulahendi tühistamise taotluse sisaldub taotlus tuvastada selle õigusvastasus: vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus kriminaalasjas nt 3-1-152-15 p 39). Seega tunnistab ringkonnakohus, juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 339 lg-st 2, § 338 p 3 ja § 337 lg 1 p-st 4, Pärnu Maakohtu 14.09.2016 määruse kinnistute aresti alt vabastamise osas õigusvastaseks ning rahuldab esitatud määruskaebuse osaliselt. 14. A. Soo kaitsja on esitanud taotluse mõista A. Soo kasuks välja seoses S AS esindaja määruskaebemenetlusega tekkinud õigusabi kulud 504 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal määruskaebemenetluses kulunud 3 töötundi, tunnitasuga 140 eurot: 1 tund S AS-i 16.09.2016 ja 07.10.2016 määruskaebuste analüüsiks ning 2 tundi vastuse koostamiseks määruskaebustele ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus peab kaitsja taotlust põhjendatuks. Juhindudes

§ 175

lg 1 p-st 1 ja § 187 lg-st 1 tuleb Ahto Soole riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt hüvitada õigusabikulud 504 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 9