KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-16-1193 Kohtuasi H.V. kaebu

§ 90

lg 1 p-le 2 ja § 102 lg-le 1 ning määrati, et kaebajale makstakse hüvitisena välja ühe kuu keskmine palk. Eesti Töötukassa 09.06.2016 otsusega nr 216001969 (tl 11) määrati kaebajale 1963,30 euro suurune kindlustushüvitis. 1 Veel on toimikusse esitatud kaebajaga 09.09.1994 sõlmitud tööleping nr 241 koos lisaga (tl 6-8), 26.04.2016 teatis koondamise kohta (tl 9), koopiad ümbrikust (tl 12-13), 20.03.2013 käskkiri nr 0108-K kaebaja ametisse nimetamise kohta (tl 25), 23.01.2015 käskkiri nr 007-K tema avaliku võimu teostamise õiguse peatumise kohta (tl 26), kriminaalasjaga nr 1-15-5811

§ 90

lg 5 sätte mõtteks pole rõhuasetus teenistusülesannete täitmisele ega pidanud lubatuks ka käskkirja põhjenduste esitamist kohtumenetluses. Lisaks väitis ta veel, et etteheited eksamineerija tunnistuse kehtetuks muutumise ja ametisse naasmise võimatusest teadmise kohta on absurdsed ning väide kahju asemel kasu saamisest asjakohatu. Ühtlasi esitas ta kuludokumendid 1539 euro suuruse õigusabi kulu kohta (tl 77-80).

1. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 21-24) paluti kaebus rahuldamata jätta ning väideti, et teenistusse jäämise eelisõigust saab kohaldada, kui on vähemalt kaks ühesuguste või sarnaste ametiülesannetega ametnikku, kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse. Seejuures selgitati, et Narva büroo kolme eksamineerija hariduse, töökogemuse, teadmiste ja oskuste võrdlust ei viidud läbi, kuna kaebaja ametist kõrvaldamise tõttu puudus igasugune teadmine, millal ja kas üldse võiks ta oma teenistuskohustusi täitma asuda ning lisaks oli tema eksamineerija tunnistus muutunud kehtetuks ja ta oleks pidanud läbima atesteerimise protsessi. Kaebajaga ei nõustutud ka hüvitise maksmise osas, peeti seda Riigikohtu seisukohtadele tuginedes kahjuhüvitiseks ning märgiti, et talle pole mingisugust kahju tekkinud, sest ametist kõrvaldamise tõttu töötasu ei makstud. Alternatiivset saamata jäänud palga nõuet väidetavalt vähem ette teatatud päevade eest ei peetud samuti põhjendatuks ja leiti, et selline nõue on palga puudumise tõttu vastaval ajaperioodil esitatud rikastumise eesmärgil. Veel märgiti, et kaebaja teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamise korral tuleks muuta ka vabastamise alust ning vähendada põhjendamatu rikastumise vältimiseks talle välja mõistetavat summat koondamishüvitisena välja makstu ulatuses. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et alates 01.06.2016 kehtestatud Maanteeameti teenistuskohtade koosseisuga kaotati nimetatud kuupäevast Narva teenindusbüroo koosseisust üks eksamineerija ametikoht ning erinevatel seisukohtadel on nad ainult selles, kas ja millises ulatuses 2 tuli kaebaja koondamisel läbi viia ametnike võrdlemine ning kas vaidlusaluse käskkirja põhjendused on piisavad, või tuleb see õigusvastaseks tunnistada ja mõista talle välja tema poolt soovitud rahalised hüvitised. 5.

§ 90

lg 1 p-s 1 sätestatu lubab ametniku teenistusest vabastada muuhulgas siis, kui põhjendatud juhul kaotatakse tema ametikoht ametiasutuse koosseisust. Kaebaja pole Maanteeameti 25.04.2016 käskkirja nr 0098 alusel toimunud Narva teenindusbüroos teenistuskohtade koosseisu muutmise põhjendatust kahtluse alla seadnud. Käskkirja juurde esitatud seletuskirja punktist 6 nähtuvalt viidi vastav ümberkorraldus läbi tööjaotuse optimeerimise tulemusena ning kohtul puudub alus arvata, et selleks polnud alust ega vajadust. Alus kahelda puudub ka vastustaja kirjaliku vastuse väidetes, et Narva büroos ei ole kolmel eksamineerijal piisavat rakendust. 6.

§ 90

lg-s 5 kehtestatu näeb ette, et kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe samaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Vastava kohustuse on seaduseandja pannud ametiasutusele selleks, et koondamise korral jääks teenistusse ametnik, kes suudab täita teenistusülesandeid teistest paremini. Vastustaja väitel polnud antud juhtumil vaja läbi viia kolme eksamineerija hariduse, töökogemuse, teadmiste ja oskuste võrdlust, kuna kaebaja ei olnud vahistamise ja ametist kõrvaldamise tõttu pea poolteist aastat teenistusülesandeid täitnud ja lisaks oli kehtetuks muutunud ka tema eksamineerija tunnistus. Vaatamata vastustaja teistsugusele väitele, tähendab sellise seisukoha väljendamine koondamissituatsioonis olevate ametnike võrdlemist lähtuvalt nende suutlikkusest täita ametikohast tulenevaid teenistusülesandeid. Ametist kõrvaldamine ei tähenda küll avalikust teenistusest vabastamist, kuid niisugusel ametnikul pole avaliku võimu teostamise õigust ning see välistab teenistusülesannete täitmise ja seeläbi ka võimaluse pidada teda teiste teenistusülesandeid reaalselt täitvate ametnikega samaväärseks. Määravat tähendust omab siinkohal ka see, et ilmselgelt pole seaduseandja soovinud eelnimetatud eelisõiguse sätestamise läbi tekitada olukorda, kus koondamise tulemusel jäetakse ametisse isik, kes ei saa ametist kõrvaldamise ja vastava tunnistuse puudumise tõttu teenistusülesandeid täita ning kelle puhul ei ole ka teada, kas ja kuna täpselt on tal võimalik nende täitmisele asuda. 7.

§ 103

lg-s 2 on seaduseandja üles lugenud need andmed, millised peavad sisalduma ametniku teenistusest vabastamise kohta antavas haldusaktis. Vaidlusalune käskkiri vastab nõuetele, sest selles on olemas nii ametiasutuse nimetus, kaebaja andmed, vabastamise põhjendus ja alus koos sellekohase viitega, talle makstavate hüvitiste suurus, teenistussuhte viimane päev kui viide selle kohta, kuidas saab käskkirja vaidlustada. Asjaolu, et vabastamise põhjenduseks on märgitud üksnes koondamine ega ole esitatud üksikasjalikke põhjendusi selle kohta, miks eelistati teenistusse jätmisel teisi ametnikke, ei saa olla käskkirja õigusvastaseks tunnistamise piisav alus. Kohtule vastustaja poolt esitatud selgitused ja dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et kaebaja võimalusi hakata peale koondamist teenistusülesandeid täitma on kaalutud, kuid teda pole hinnatud teiste temaga samal ametikohal olnud ametnikega selles osas samaväärseks. Seetõttu puudus vajadus võrrelda lisaks veel ka tema haridusest, töökogemusest ja muust sarnasest tulenevaid võimalusi teenistuskohustuste täitmiseks. Puudub vähimgi alus kahelda selles, et kaebaja koondamise tõttu teenistusest vabastamisel lähtuti just nendest asjaoludest ja kaalutlustest, mis on kaebusele antud kirjalikus vastuses ära nimetatud. Seega on käskkiri kohtulikult kontrollitav. Seda pole mingit põhjust põhjenduste puudulikkuse tõttu õigusvastaseks tunnistada ning alust pole ka kaebaja poolt soovitud kolme kuu hüvitise maksmiseks. 8. Lisaks käskkirja enda koondamisega pole kaebaja rahul ka asjaoluga, et sellest ette teatamisel võeti arvesse ainult teenistuses oldud aeg ega arvestatud varasema töölepingu alusel toimunud töötamisega.

§ 107

lg 1 p 1 ja 2 kohaselt loetakse teenistusstaaži hulka alates 01.04.1996 3 jõustunud avaliku teenistuse seaduse alusel arvestatud teenistusstaaž ning avaliku võimu teostamise õiguse aeg ja aeg, millal see õigus oli peatunud

§ 83punktide 2-6 ja 8 alusel.

Kuni 01.04.2013 kehtinud

§ 153

sisalduvas teenistusstaaži hulka arvatavate tegevuste loetelus polnud ära nimetatud töölepingu alusel töötamist.

§ 163

lg-s 1 sätestatu nägi ette, et töölepingu alusel tööle võetud ametnik vormistatakse kahe kuu jooksul arvates selle seaduse jõustumisest nimetamise alusel teenistusse võetuks.

§ 182

lg-d 1 ja 2 aga võimaldasid töölepingu alusel töötatud varasema aja arvamise teenistusstaaži hulka vaid juhul, kui tegemist oli selle seaduse jõustumise ajal teenistuses olnud isikuga. Seda, et samasugune soodustus saaks kehtida ka hilisemate teenistustesse nimetamise juhtude suhtes, pole seaduseandja varem kehtinud seaduse redaktsioonis ette näinud ning seda ei tulene ka seaduse uuest redaktsioonist ega selle rakendamiseks Vabariigi Valitsuse poolt 08.11.2012 vastu võetud määrusest nr 21. See, et kaebajal puudus ametisse nimetamise seisuga avaliku teenistuse staaž on selgelt kirjas ka tema ametisse nimetamise kohta 20.03.2013 antud käskkirjas nr 0108-K. Vastav märge oli kuni 01.04.2013 kehtinud

§ 24lg 2 p 7 kohaselt niisuguse käskkirja kohustuslikuks osaks.

Kohtule pole väidetud ega tõendatud, et käskkirja oleks selles osas muudetud ning käesoleval ajal ei saa kaebaja seda kaebetähtaja möödumise tõttu ilmselgelt enam ka vaidlustada.

§ 101

lg 1 p 2 kohaselt tuleb üks kuni viis aastat teenistuses olnud ametnikule teatada koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ette vähemalt 30 kalendripäeva. Kuna kaebaja teenistusstaaži saab hakata lugema tema teenistusse nimetamisest 22.03.2013, ei ületa see viit aastat ning koondamisest etteteatamise tähtaega pole rikutud. 9. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, seega jäävad nii tema võimalikud kulutused kui kaebaja poolt õigusabi eest tasumisega kantud 1539 euro suurune menetluskulu HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 4