KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1492 Haldusasi M.L. kaebus hüvitamiseks

) § 55 lg-s 1 ette nähtud. Lähedastele sai helistada umbes 5 minutit nädalas, kuid avatud sektsioonis saab helistada iga päev vahemikus 09:00-21:

1. Sektsioonis ei saanud üldse vabalt liikuda, avatud sektsioonis saab aga liikuda kella 06:00-st 22:00-ni. Kõik kriminaalmenetlusega seonduv tekitas hirmu, stressi, ängistust, abitust, ametnike meelevallas olemist, pinget, mure, kurbust ja meeleolulangust. Hüvitise suuruseks on 30 eurot päevas ehk kuue kuu eest 5400 eurot.
2. Tallinna Vangla palus 29.09.2015 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kui diskretsiooniotsuse kontrollimisel on kohtuliku kontrolli ulatus piiratud. Tallinna Vangla 22.05.2012 ja 21.08.2012 käskkirjadest nähtuvad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjused ning kohaldamist tinginud asjaolud. Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võeti arvesse kriminaalmenetluse algatamise aluseks olevad asjaolud ning see, et uurimistoimingute tulemusena on kaebajat alust kahtlustada KarS §-s 121 nimetatud kuriteo toimepanemises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks on olnud raske õigusrikkumise ärahoidmine ja teiste isikute õiguste kaitsmine. Julgeolekuabinõusid kohaldati kehtivate haldusaktide alusel, kuna käskkirju ei ole kehtetuks tunnistatud ega nende kehtivust peatatud. Käskkirjad vastavad ka õiguspärase haldusakti tunnustele. Kohaldatud abinõud olid vajalikud, mõõdukad ja proportsionaalsed ning nende kohaldamine on piisavalt põhjendatud, kaalutlused selged ning vangla otsuse kujunemine jälgitav. Nõustuda ei saa väitega, et kaebajal oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil võimalus helistada vaid 5 minutit nädalas. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (kinnipeeturegister) andmetel tegi kaebaja nt 29.05.2012 telefonikõnesid ca 13 minuti jooksul, 05.06.2012 ca 8 minuti jooksul jne. Telefoni kasutamise korda reguleerib Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“, mille p 13.3.1 kohaselt tagab vangla kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas ja p 13.3.4 sätestab, et kinnipeetavale, kes on õigel ajal esitanud nõuetekohase taotluse telefoni kasutamiseks, võimaldatakse telefoni päevakavas ettenähtud ajal ühel korral mitte vähem kui 5 minutit. Vastustaja on võimaldanud kaebajale helistamist enam kui viie minuti jooksul nädalas ning enamasti ka sagedamini kui kord nädalas. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Lisaks suhtlemisele telefoni teel on vastustaja võimaldanud kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodil ka lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Seega oli M.L.le tagatud piisavalt võimalusi perekonnaga suhtlemiseks ja kokkusaamisteks. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Kuivõrd vastustaja ei põhjustanud kaebajale ka rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, puudub alus kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
3. M.L. esitas 19.02.2016 täiendava seisukoha. Vastustaja üldjuhul ei keela ametiasutustele helistada (vt Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandest § 28 kohta). On selgelt näha, et kaebaja helistas näiteks 29.05.2012 halduskohtusse 2

§ 69

lg 1 sätestab praegu ning sätestas ka kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal järgmist: „Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.“

§ 69

lg 2 näeb täiendavate julgeolekuabinõudena muuhulgas ette kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramise (p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamise (p 3) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise (p 4).

§ 69

lg 3 sätestab, et lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse.

1. Kaebaja tugineb kaebuses sisuliselt väitele, et kuna tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, siis oli tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. Kohus kaebajaga ei nõustu.
2. Riigikohus on 02.06.2010 otsuse nr 3-3-1-33-10 p-s 12 viitega 13.11.2009 otsusele nr 3-31-63-09 selgitanud, et ennetava meetme, sh täiendavate julgeolekuabinõude, rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seega ei saa kohus ennetava meetme õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Sama otsuse p-s 16 selgitati 3

§ 69

lg-s 1 loetletud alustest oht teistele isikutele ja vangla julgeolekule ning samuti vajadus raske õigusrikkumise ärahoidmisele. Vangla pidas otstarbekaks kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldada, paigutades ta eraldatud lukustatud kambrisse. Samuti võimaldasid spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine vähendada kaebaja kontakte teiste kinnipeetavatega, takistades sedasi kaebajapoolset võimalikku vägivaldset käitumist kaaskinnipeetavate suhtes kui ka võimalike tunnistajate negatiivset mõjutamist kriminaalmenetluses. Vangla 21.08.2012 käskkirjas nr 449 (tl 13) põhjendati, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on jätkuvalt vajadus, kuna kriminaalmenetlus on pooleli ning kaebaja vangistussektsiooni lubamisel võiksid olla samad negatiivsed tagajärjed, nagu on kirjeldatud 22.05.2012 käskkirjas. Vangla 21.11.2012 käskkirjas nr 583 (tl 28) põhjendati, et vanglat teavitati kriminaalmenetluse lõpetamisest 21.11.2012 ning sellega seoses langes ära ka põhjendatud kahtlus, et kaebaja on võimeline teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda kasutama. Kahtluse äralangemist kinnitas 21.11.2012 vestlus kaebajaga. Seega lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

§ 69lg 3 alusel.

1. Kohtule esitatud 22.05.2012 õiend (tl 45) kinnitab, et julgeolekuosakonna teabe kohaselt oli kaebajat alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja et peeti võimalikuks kaebajapoolset vägivaldset käitumist kaaskinnipeetavate suhtes ning tunnistajate mõjutamist. Ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.11.2012 kriminaalasja lõpetamise määruses (tl 59p-60) sisalduvast asjaolude kirjeldusest nähtub, et kaebajat oli alust kahtlustada kehalises väärkohtlemises. Määruse kohaselt andis kaaskinnipeetavast kannatanu 21.05.2012 ütlusi, et teda löödi 05.05.2012 kella 8:00 paiku Tallinna Vangla kambris nr 11 ning teiste seas oli üheks lööjaks M.L.. Löömist kinnitavad veel ühe tunnistaja ütlused ning asjaolu, et kannatanul fikseeriti 05.05.2012 kell 8:40 vigastused. Ülejäänud kuue tunnistaja ning 3 kahtlustatava ütlused aga kuriteo toimepanekut ei kinnitanud.
2. Eelnevat arvestades leiab kohus, et Tallinna Vangla 22.05.2012 ja 21.08.2012 käskkirjad ning nende alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane. Vanglale teadaolevate asjaolude pinnalt oli piisavalt tõenäoline, et kui kaebaja rakendas kahtlustuse kohaselt kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, võinuks ta sellist käitumist kaaskinnipeetava(te) suhtes korrata või jätkata. Samuti oli julgeolekuosakonna teabe põhjal õigustatud prognoos, et kriminaalmenetluse algatamise ja ütluste andmisega seonduv tekitab kinnipeetavate vahel täiendavaid arveteklaarimisi ning püüdeid tunnistajaid mõjutada. Kuna kaebajale pidi kahtlustuse sisu teada olema, siis oli kohtu hinnangul põhjendatud arvata, et kaebaja oleks püüdnud välja selgitada, kes tema vastu ütlusi andis, ning see oleks omakorda tekitanud konflikte ja ohustanud isikuid ning vangla julgeolekut. Kuigi tunnistajate ütluste kohaselt kehalist väärkohtlemist ei toimunud, siis muu teabe põhjal ei saanud vangla välistada, et kaebaja siiski lõi kannatanut ning et oht kaaskinnipeetavatele, vangla julgeolekule ja raske õigusrikkumise toimepanemisele oli reaalne. Seega ei muuda tagantjärele teadmine, et kaebaja suhtes lõpetati kriminaalmenetlus in dubio pro reo põhimõttele tuginedes, asjaolu, et senimaani oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ennetava meetmena põhjendatud. 4

§ 55lg 1 näeb kehakultuuriga tegelemise ette.

18. Kaebaja suhtes rakendatud liikumis- ja suhtlemispiirangud, kehakultuuriga tegelemise keelamine ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (

§ 69

lg 1 p-d 1, 3 ja 4) tulenesid otseselt vangla 22.05.2012 ning 21.08.2012 käskkirjadest. Kuigi

§ 55

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, siis

§ 69

lg 1 ja lg 2 p 3 näevad ette selle õiguse piiramise võimaluse, mida kaebaja puhul kasutatigi. 19.

§ 8

lg 1 ls 1 sätestab praegu ning sätestas ka kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal, et kinnipeetaval on lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 8 lg 1 laused 2 ja 3 näevad ette, et väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole lg-s 1 sätestatud liikumisõigust mh kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris. Seega kuna kaebaja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ning lisaks kohaldati tema suhtes liikumispiiranguid, siis ei pidanudki tal olema võimalust vabalt liikuda. 20.

§ 28lg-st 1 tuleneb, et telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. VSk

E § 51 lg 2 lausete 1 ja 3 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. VSkE § 51 lg 3 sätestab, et VSkE § 8 lg-s 4 nimetatud kinnipeetavad ja vahistatud ning kinnipeetavad, kellel ei ole õigust oma osakonna piires vabalt liikuda kodukorras ettenähtud telefoni kasutamise ajal, saavad helistada kirjaliku taotluse alusel. Ajal, mil kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, kehtis Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (TVK). TVK p 6.3.1 sätestas, et telefoni kasutamine toimub vastavalt kinnitatud graafikule; p 6.3.2 sätestas, et telefoni kasutamise kestus eelvangistushoones ja kartseris on mitte vähem kui 5 minutit, sõltuvalt telefoni kasutada taotlenute arvust; p 6.3.3 sätestas, et eelvangistushoones, kartserihoones või eraldatud lukustatud kambris viibiv kinni peetav isik peab esitama telefoni kasutamiseks taotluse, millele peab olema märgitud ees- ja perekonnanimi, kambri number ja taotluse esitamise kuupäev. Taotlusel võib olla märgitud telefonikaardi number (Patch kood), telefoninumber, soovitav telefoni kasutamise aeg ning muud asjaolud; p 6.3.4 sätestas, et taotlusele märgitud aeg on vanglale soovitusliku iseloomuga. TVK p-st 1.2.1.2 tulenes, et täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavate kambrid asusid teises eelvangistushoones. 21. Seega õigusaktide kohaselt pidi vangla eelvangistushoones lukustatud kambris viibivale kaebajale tagama võimaluse rääkida telefoniga vähemalt 5 minutit nädalas juhul, kui kaebaja oli selleks vastava taotluse esitanud. Kaebaja ei pidanudki saama telefoniga rääkida iga päev kella 9:00-21:00 vahemikus, nagu väidetavalt oli ette nähtud avatud sektsioonis. Kuna kaebaja tugineb vaid üldisele väitele, et lähedastega telefoni teel suhtlemiseks on 5 minutit nädalas liiga vähe, kuid ei viita ühelegi vanglapoolsele rikkumisele selles ulatuses telefonikõnede tagamisel, siis ei ole põhjust vangla tegevust õigusvastaseks pidada. Kaebaja ei väida, et isegi juhtudel, kui ta rääkis lähedastega nädalas vähem kui 5 minutit, oleks põhjuseks olnud see, et vangla keelas tal kellelegi helistada või piiras tema kõnesid väiksema ajaga kui viis minutit. Eelneva tõttu ei ole kohtu hinnangul ka vajalik analüüsida, kui palju ja kellele (kas eraisikule või 5

, VSkE, TVK). Kuna puudub haldusorgani õigusvastane tegevus, siis on hüvitamiskaebuse rahuldamise esmane eeldus täitmata. Seega jääb kaebus rahuldamata. 23. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Kaebaja oli menetluskulude (riigilõivu) tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 6