Obsah (4)

§ 113§ 157§ 3§ 154

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2015; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-14-51868 Haldusasi TKM Beauty

§ 113

näeb ette, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kohtupraktika kohaselt kuuluvad

§ 113

kaitse alla lisaks riiklikele maksudele ka kõik kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud avalik-õiguslikud rahalised kohustused. Ka Riigikohus on märkinud 23.03.1998 lahendis nr 3-4-1-2-98, et kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid – maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise 4 kord ja tähtpäev – peavad olema kindlaks määratud seaduses. Neid kohustuslikke elemente ei saa seega tulenevalt

§ 113sätestada täitevvõimu määrusega. 12. Reklaamimaksu regulatsioon tuleneb Ko

MS §-st 10 ning Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusest nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas” (maksumäärusest). KoMS § 10 annab üldise reklaamimaksu definitsiooni ning volitab kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestama muuhulgas maksumäära, maksustamisele kuuluva reklaami loetelu, deklaratsioonide esitamisega ning maksu tasumisega seonduvad küsimused. Maksumäärus kehtestab reklaamimaksu osas täpsemad nõuded, muuhulgas määrab KoMS §-st 10 tulenevale volitusele viidates kindlaks maksusuhte olulised elemendid. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et seadusandja on

kohaselt kohustatud ise kehtestama maksuobjekti, maksumäära ning ka maksuintressi ja/või viivise. Seadusandja ei või

§ 113

eirata ning jätta maksu kohustuslikke elemente sätestamata või delegeerida nende sätestamist olulises osas täitevvõimule või kellelegi kolmandale. Nende põhimõtete eiramine tähendab

§ 113rikkumist.

Seadusandlik võim võib oma kohustusi edasi delegeerida vaid kindlate tingimuste täitmisel. 13. Kohalik omavalitsus võib tulenevalt

§-st 113 sätestada avalik-õigusliku kohustuse olemuslikud elemendid üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus ning vastav volitus on kooskõlas

-ga. Reklaamimaksu osas ei vasta KoMS regulatsioon

-s sätestatud põhimõtetele ning on vastuolus

§-ga 3 (üldine seadusereservatsiooni põhimõte), §-ga 11 (õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega) ning §-ga 113 (maksupõhiõigus).

§ 113kehtib kõigi avalik-õiguslike kohustuste suhtes.

Ekslik on maksuotsuses esitatud järeldus, et

§ 113ei kehti kohalikele maksudele.

Riigikohtu lahenditest järeldub, et

§ 113

kohaselt peavad nii riiklikud maksud kui ka kõik muud avalik-õiguslikud rahalised kohustused olema sätestatud seadusega. 14. Kaebajad leiavad, et

§ 157

lg 2 ei ole ülimuslik

§ 3

ja § 113 suhtes.

§ 154ja § 157 lg 2 ei saa tõlgendada väljaspool üldist põhiseaduslikku raamistikku.

Viidatud sätetest tuleneb õigus Riigikogu poolt sätestatud makse kehtestada. See aga ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei oleks avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisel seotud

§-ga 113. KOV finantsgarantii ei võimalda avalik-õiguslikke kohustusi kehtestada vastuolus

§-ga 113. Kohalike maksude kehtestamine riivab mitut põhiõigust, samuti võib riive sõltuvalt asjaoludest olla intensiivne. Kaebaja hinnangul kaitseb

läbi § 3 ja § 113 isikuid KOV omavoli eest, piirates oluliste küsimuste ringi, mille üle otsustamist tohib seadusandja loovutada.

§ 157lg 2 ei luba seetõttu lahendust, kus Ko

MS kehtestab vaid kohalike maksude nimekirja ja kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb täielikult KOV kindlaks määrata ilma igasuguste piiranguteta. 15. Reklaamimaks on ka materiaalselt

-ga vastuolus, kuna reklaamimaksu objekt on seaduses määratlemata. See on põhjustanud õigusselgusetust. Seadusandja on rikkunud

§-st 113 tulenevat seadusereservatsiooni põhimõtet ning on maksu oluliste elementide kehtestamise delegeerinud kohalikele omavalitsustele, kes nõuavad reklaamimaksu tasumist erinevatelt maksuobjektidelt erinevates määrades ning erinevate kordade järgi. Seetõttu maksukohustuslastel puudub arusaam, mida, millal ja kuidas kohalikud omavalitsused reklaamimaksuga maksustada võivad. See ei ole kooskõlas

§-s 13 sätestatud määratletuse põhimõttega. Samuti takistab KOV-ide oma suva järgi maksuobjekti ning –määra kehtestamine kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis on lisaks kõigele muule vastuolus ka KoMS § 4 lõikega 2. Kuna KOV-idel puudub seadusest tulenev piir, kui kõrge määraga võib reklaami maksustada, saavad KOV-id kehtestada põhjendamatult kõrged maksumäärad. Sellist sisuliselt piiramatut diskretsiooni ei saa

-ga kooskõlas olevaks pidada.

1. Kaebajad leiavad, et otsustes toodud etteheited menetluslike eksimuste kohta ei ole põhjendatud. Kaebajate ühine esindaja esitas parandusdeklaratsioonid samal päeval, kui maksuhaldur neid nõudis. Vastuolu tõttu põhiseadusega ei saa maksumäärust ka deklaratsiooni esitamise tähtaja 5 ning sellest tulenevalt nõuete aegumise küsimuses kohaldada. Üldiselt on maksudeklaratsioonide esitamise kohustus alles maksustamisperioodile järgneval kuul. Samast loogikast tuleks lähtuda ka reklaamimaksu deklaratsiooni esitamise tähtajaga seoses – juunis ja juulis 2011 tasumisele kuuluva reklaamimaksu deklareerimise tähtaeg oleks pidanud õiguspärase deklaratsiooni esitamise regulatsiooni korral saabuma alles vastavatel kuudel juulis ja augustis
2. Otsused ei ole põhjendatud ka intressi maksmisest keeldumise osas. MKS § 116 sätestab maksuhalduri poolt maksumaksjale tasutava intressi maksmise eeldused. Intressi tasumise kohustus kaebust puudutava perioodi osas tuleneb riigivastutuse seadusest ja Euroopa Liidu Kohtu praktikast, mille kohaselt tuleb intressi tasuda alates maksu alusetult tasumise kuupäevast ning sõltumata tagastustaotluse esitamise ajahetkest. Lisaks eeltoodule on JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp oma 25.09.2014 kaebuses leidnud, et reklaamimaksu kulu ei ole nendelt teenuseid ostnud äriühingutele edasi kantud ning kaebajad ei ole alusetult rikastunud.
3. Täiendavas 19.02.2015 seisukohas Rahandusministeeriumi kaasamise taotluse suhtes leiavad kaebajad, et ministeerium ei teosta vastustaja üle järelevalvet, vaidluse ese ei puuduta ministeeriumi ülesandeid ning samuti ei pidanud ministeerium avaldama arvamust haldusmenetluses, millest vaidlus on tekkinud. Samuti ei ole Rahandusministeerium selleks haldusorganiks, kelle arvamus aitaks tuvastada, kas reklaamimaksu regulatsioon on põhiseadusega kooskõlas või mitte.
4. Täiendavas 30.10.2015 seisukohas leiavad kaebajad, et

§ 113

tõlgendamine koostoimes

paragrahviga 154 ja paragrahvi 157 lõikega 2 on ilmselges vastuolus Riigikohtu senise praktikaga

§ 113

ja 157 lg 2 kohaldamise osas ning eirab ka kõige värskemat Riigikohtu asjakohast lahendit asjas 3-4-1-34-14 (jäätmeseaduse lahend). Valitseva kohtupraktika kohaselt kuuluvad

§ 113

kaitse alla lisaks riiklikele maksudele kõik teised avalik-õiguslikud rahalised kohustused, seega peab kohalik maks olema kooskõlas

§-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga.

§ 3

ja § 113 kaitsevad isikuid riigivõimu sh KOV omavoli eest, piirates oluliste küsimuste ringi, mille üle otsustamist tohib seadusandja loovutada KOV-ile. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et KOV üksuste poolt kehtestatud kohalikele maksudele kehtivad leebemad nõuded kui riiklikele maksudele. Isikute põhiõiguste seisukohalt oleks tegemist sellisel juhul ebavõrdse kohtlemisega. Ebaõige on vastustaja järeldus ka sellest, et KoMS § 10 lg 1 ning reklaamiseadus on piisavad määratlemaks maksuobjekti. KoMS § 10 lg 1 sätestab, et maksuobjektiks on omavalitsuse territooriumil paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele isikutele registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutused ja reklaam. Samas annab KoMS § 10 lg 2 maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu kehtestamise õiguse KOVile. Seega on ka maksuobjekti määratlemine jäänud suures osas KOV volikogu pädevusse, mis rikub eelpool kirjeldatud seadusereservatsiooni põhimõtet. KOV-ide piiramatu kaalutlusruum on viinud selleni, et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha. Maksuobjekti ei ole piisavalt täpselt määratletud reklaamiseaduses antud reklaami definitsiooni kaudu. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et KoMS § 10 ei sisalda viidet reklaamiseadusele. Seadusereservatsiooni rikkumisest tulenevat KOV omavoli võimalust ilmestab ka see, et KOV ametnikel on suured õigused otsustamaks seda, millistel tingimustel ja mida maksustada. Reklaamimaksu osas maksukohustuslase kahjuks tehtavate muudatuste osas ei kehti ka maksukorralduse seaduse § 41, mille kohaselt peab maksuseaduse, samuti selle muudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud. Reklaamimaksumääruse muutmiseks selliseid piiranguid ei ole ning miski ei takista KOV-i muutmast maksumäära kasvõi üleöö. Lisaks eeltoodule taotlevad kaebajad vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 12 025 eurot ja 51 senti sh esindajate kulud summas 3900 eurot ja riigilõivud summas 8125 eurot ja 51 senti. VASTUSTAJA SEISUKOHT 19. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellel vastu ning jääb seisukohale, et kaebajad on reklaamimaksu kulu edasi kandnud nendelt teenuseid ostnud äriühingutele. Maksuotsusega määratud summad ja kohtukaebustes taotletavad summad on erinevad. Kaebustest ei selgu, millistel 6 õiguslikel alustel ja põhjendustel taotleb kaebaja kohtus maksusumma tagastamiseks kohustamist, mis erineb maksuotsusest. 20. Kaebaja väited, mille kohaselt reklaamimaksu deklaratsioon tuleks esitada määruses sätestatust erineval kuupäeval või et kohalikud omavalitsused on oma autonoomia alusel rakendanud maksudele teatud erisusi, ei saa olla aluseks KoMS ja määruse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel. Põhiseaduse § 113 kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.

§ 157

lg 2 järgi kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Seega on nende kahe paragrahvi sõnastus erinev ning neis sisalduv volitusnorm on samuti erinev - riiklikud maksud peavad olema seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud peavad olema seaduses vaid sätestatud.

§ 157

lg-s 2 nimetatud nõue, mille kohaselt võib kohaliku maksu kehtestada seaduse alusel, on täidetud juhul, kui seadus annab KOV-le volituse kehtestada oma territooriumil konkreetne kohalik maks. Volitus kehtestada reklaamimaks tuleb KoMS § 5 lõikest 5 ning selline õigus kuulub vastustaja finantsgarantii struktuuri. Kohalikku maksu kehtestav KOV volikogu maksumäärus on maksuseadusega sarnase õigusjõuga. Seaduslikkuse nõue kohalike maksude kehtestamisel tähendab aga seda, et KOV-l on maksumäärusega õigus kehtestada seaduses sätestatud maks, mis kehtestamisel omab võrdset õigusjõudu riikliku maksuseadusega. 21. Vastustaja leiab, et kohaliku maksu olulise elemendi kindlaksmääramise õiguse delegeerimine KOV-le ja selle ette nägemine määruses on kooskõlas

§ 157lõikega 2, MKS-iga, Ko

MS-iga ja õigusteoorias ja –praktikas esitatud ning kujunenud arusaamadega. Kuna

§ 113

kohaldub koostoimes §-ga 154 ja § 157 lõikega 2, siis oluliste maksuelementide kindlaksmääramise õiguse delegeerimine KOV-le ei ole vastuolus

§-ga

1. Seadusandjal on õigus seadusega sätestada kohalikke makse ja kohalike maksude kehtestamise nõudeid, kuid põhiseadus ei kohusta sätestama kohalike maksude kõiki tingimusi seaduses. Kaebajate poolt osundatud Riigikohtu lahendid puudutavad küsimust sellest, kas riiklike maksude oluliste elementide kehtestamise ja/või sätestamise õigust saab delegeerida mõnele riiklikule täidesaatvale organile. Riigikohus on sõnaselgelt väljendanud, et seadusandja saab üksnes riiklike maksude kohustust kehtestada, mis aga kuidagi ei piira KOV õigust kehtestada kohalikke makse. Riikliku maksu kehtestamise tingimusi ei saa aga automaatselt üle kanda kohalikele maksudele, kuna kohalike maksude suhtes kehtivad erinormina Põhiseaduse § 154, § 157 lg 2 ja KoMS § 2 lg
2. Kui KoMS näeb reklaamimaksu ette kohaliku maksuna ja sätestab omavalitsuse õiguse maksumääruse andmiseks (MKS § 4 lg 2 ja KOMS § 2 lg 1) ning volituse reklaamimaksu olulise elemendi kindlaks määramiseks (KoMS § 10 lg 4), siis on kohalikul omavalitsusel ka seadusest tulenev õigus anda maksumäärusi selle kehtestamiseks otsustades maksumäära suuruse üle, järgides seaduses sätestatud maksu kehtestamise tingimusi. Riigikohus on parkimistasu maksumäära omavalitsusele delegeerimise õiguslikku sisu analüüsides märkinud otsuses 3-4-1-14-04, et „niivõrd ulatuslik volitus, mis muuhulgas annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada maksusuhte olulised elemendid nagu maksumäär ja maksuvabastused, annab kohalikule omavalitsusele õiguse oma määrusega reguleerida ka parkimise õigust tõendavate dokumentide esitamise korda.“ Riigikohus ei tuvastanud, et parkimistasu maksumäära kehtestamise õiguse delegeerimine kohalikule omavalitsusele oleks vastuolus põhiseadusega. Sarnaselt parkimistasule on reklaamimaksu määra kehtestamine seadusega delegeeritud kohaliku omavalitsuse volikogu pädevusse. MKS § 4 lg 2 paneb maksumaksjale kohustuse maksta kohalikke makse valla- või linnavolikogu määrustes sätestatud määrades ja korras. Seega on MKS andnud KOV-le selge volituse sätestada määrusega kohaliku maksu olulisi elemente.
3. Kaebajad ei ole vaidluse alla seadnud määruses ettenähtud reklaamimaksu määra ega seda, et see oleks liiga kõrge või, et määra muudetakse liiga tihti või et muudatused jõustuvad liiga kiiresti. Seega on õiguslikult sisustamata väide, et Tallinnas kehtiva reklaamimaksu puhul pole võimalik maksumäära ja selle muutust ette näha. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et reklaamimaks Tallinnas koos kõigi selle oluliste elementidega kehtestati juba
4. jaanuarist
5. Vastustaja arvates on kaebajate kirjeldatud olukord, kus KOV-del on võimalus kergekäeliselt ja põhjendamatult reklaa7 mimaksu määrasid muuta, pigem teoreetiliselt konstrueeritud hüpoteetiline probleem. Kui kohalike omavalitsuste territooriumitel kehtivad reklaamimaksu määrad on erinevad, ei tähenda, et KoMS ja Tallinna linnas kehtiv maksuregulatsioon on vastuolus Põhiseadusega. KoMS § 4 lg 2 ongi hoovaks, mis ei luba kohalikul omavalitsusel reklaamimaksu piiramatult tõsta. Kui reklaamimaksu määr hakkab takistama kaupade või teenuste vaba liikumist võiks reklaamimaksu maksjad tõstatada küsimuse vastava sätte põhiseadusega kooskõlas olemisest. Kaebajad aga pole kordagi väitnud ega tõendanud, et reklaamimaksu määr ka tegelikult takistaks kaupade või teenuste vaba liikumist. Vastustajale jäävad arusaamtuks etteheited suvaõiguse teostamisest maksuobjekti määratlemisel. Vastustaja lähtus KoMS-st ja reklaamiseadusest. Seadusandja on ette näinud ka õiguslikud mehhanismid, kui KOV kohaliku maksu oluliste elementide kindlaks määramisel läheb vastuollu

-ga. Kaebajate selgitused intressi arvestamise alguse ja nõude aluste kohta on ebaselged ja põhjendamata ning nõue tuleks rahuldamata jätta.

1. Vastustaja taotleb kaasata arvamuse andjana menetlusse ka Rahandusministeerium, et valdkondlik riigiasutus saaks avaldada arvamust KoMS § 10 lõigete 2, 4 ja 5 ja määruse kooskõla kohta põhiseadusega.
2. Täiendavas 16.11.2015 seisukohas juhtis vastustaja tähelepanu asjaolule, et kaebajad on 30.10.2015 täiendavad seisukohad rajanud peamiselt Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-34-14, milles analüüsiti jäätmeseaduse muutmise seaduse § 1 punkti 1 põhiseaduspärasust, kuid ei vaieldud (riikliku ega kohaliku) maksu kehtestamise õiguslike asjaolude üle, veel vähem reklaamimaksu regulatsiooni rakendamise suhtes, mis on käesoleva vaidluse põhiküsimus. Riigikohtu lahendis taandus vaidluse põhiküsimus asjaolule, kas jäätmete käitlemine on laiemas plaanis riigielu küsimus. Samuti vaagis Riigikohus küsimust, kas seaduse § 66 lg 11 kehtetuks tunnistamine riivab intensiivselt kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust. Kaebajate viidatud Riigikohtu otsus ei ole päris analoogne käesoleva vaidluse asjaoludega. Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et aru pole saada, mis asi on reklaam KoMS tähenduses. Vastustaja selgitab, et

-st ei tulene, et reklaami definitsioon peab olema sätestatud just KoMS-s. Reklaamimaksu definitsioon on seaduse tasandil reguleeritud reklaamiseaduses, mis on samuti õigustloov akt. Vastustaja on kehtestanud maksu reklaamile reklaamiseaduse tähenduses. Põhiseaduse § 113 tuleb tõlgendada koostoimes §-ga 154 (KOVi autonoomia põhimõttega) ja § 157 lõikega

1. Vastustajale teadaolevalt ei ole Riigikohus asunud seisukohale, et põhiseadus keelab kohalikul omavalitsusel maksumäärusega kohaliku maksu tingimusi sätestada, kui vastava maksu kehtestamise õigus tuleneb seadusest. Sellisele seisukohale ei asunud Riigikohus ka nn jäätmevaidluses. Kui KoMS näeb reklaamimaksu ette kohaliku maksuna ja sätestab õiguse maksumääruse andmiseks ning volituse reklaamimaksu elemendi kindlaks määramiseks, siis on kohalikul omavalitsusel ka seadusest tulenev õigus anda maksumäärusi vastava maksu kehtestamiseks. Kaebajate viidatud Riigikohtu praktika ei ole uus ning see oli olemas ka Õiguskantsleri läbiviidud õigustloova akti põhiseaduspärasuse hindamise menetluse ning Tallinna Ringkonnakohtu asjaomase lahendi (3-12-1308) tegemisel. Neist nähtub, et Õiguskantsler ja kohtud analüüsisid KoMS-i ja reklaamimaksu kooskõla põhiseadusega ning tuvastasid, et seadus ja reklaamimaks olid põhiseaduse ning Riigikohtu praktikaga kooskõlas. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Ettevõtlusameti maksuotsuseid, millega jäeti kaebajate poolt ajavahemikul
3. aasta juunist kuni
4. aasta detsembrini ning väidetavalt alusetult tasutud reklaamimaksu tagastusnõude täitmise taotlused rahuldamata määrates tasumisele kuuluva reklaamimaksu uuesti kindlaks, kuid lugedes selle tasumise kohustuse samas ka täidetuks. Kaebused on õiguslikult seotud ning nõude esemeks olevad haldusaktid on samalaadsed, antud sarnastel asjaoludel ja samal õiguslikul alusel. Kohustamisnõuetega seonduvad summad ei lange küll kõigil juhtudel kokku maksuotsustes kindlaksmääratuga, kuid kaebajad selgitasid, et summade erinevus oli põhjustatud ettemaksust või siis sellest, et vastustaja ei lahendanud tagastusnõuet perioodi 01.06.2011-26.06.2011 või siis perioodi 01.07.2011-29.07.2011 eest tasutud 8 reklaamimaksu osas ja et nõude suuruse puhul on õige lähtuda kaebuses nimetatud või siis vastavalt (näit: Clear Channel Estonia OÜ) täpsustatud summadest. Vaidluse põhiolemus aga sellest ei muutu ning seetõttu ei ole vaja ka kõiki kaebajate väiteid eraldi hinnata. Tegelikult on vaidlus reklaamimaksu tasumise kohustuses kui sellises.
5. Kaebajad väidavad, et kohalike maksude seadus (KoMS) sätestab küll reklaamimaksu tasumise kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse olulisi elemente ning on seetõttu põhiseaduse §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga vastuolus. Kaebajad on seisukohal, et lisaks riiklikele maksudele kuuluvad ka kõik kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud avalik-õiguslikud rahalised kohustused põhiseaduse § 113 kaitse alla, et kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid – maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev – peavad olema kindlaks määratud seaduses ja et neid kohustuslikke elemente ei saa tulenevalt põhiseaduse §-st 113 sätestada täitevvõimu määrusega. Kaebajate hinnangul võib kohalik omavalitsus tulenevalt põhiseaduse §-st 113 sätestada avalik-õigusliku kohustuse olemuslikud elemendid üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus ning vastav volitus on põhiseadusega kooskõlas, kuid reklaamimaksu osas KoMS regulatsioon põhiseaduses sätestatud põhimõtetele ei vasta ning on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 3, paragrahviga 11 ning paragrahviga
7. Reklaamimaksu tasumine on toimunud lähtuvalt Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusest nr 44 ning selles ei ole ka vaidlust. Kokkuvõttes taandub kogu vaidlus sellele kas reklaamimaksu tasumine toimus ilma õigusliku aluseta nagu väidavad kaebajad ja kas kohalike maksude seaduse vastavad sätted (§ 10 lg 2, 4 ja 5) ning Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 44 on põhiseadusega kooskõlas või mitte ja kas nimetatud regulatsioon annab kohalikele omavalitsustele liiga suured volitused reklaamimaksu oluliste elementide kindlaksmääramisel. Kaebajate väited seonduvalt vastustaja etteheidetega parandusdeklaratsioonide tähtaegsest esitamisest või esitamata jätmisest ning teised sellega seonduvad väited ei ole reklaamimaksu kohustust puudutava põhimõttelist laadi vaidluse taustal olemuslikud, sest tagastusnõudeid ei jäetud rahuldamata pelgalt kaebajate (võimalike) menetluslike minetuste tõttu, vaid seetõttu, et vastustaja hinnangul ei ole reklaamimaksu regulatsioon põhiseadusega vastuolus olnud, mistõttu ei saanud ka varasemalt aset leidnud reklaamimaksu tasumist ilma õigusliku aluseta toimunud tasumiseks pidada. Vaidlustatud haldusaktidest ei järeldu sellist (võimalikku) seisukohta, et varasemalt esitatud parandusdeklaratsioonide puhul oleks nõue mingisuguses osas rahuldatud ning seejärel, teatud kuupäevast arvestatuna, ülejäänud osas rahuldamata jäetud. Seega ei ole vastava regulatsiooni põhiseaduspärasust puudutava vaidluse vastustaja kasuks lahenemise korral kohustamisnõuete rahuldamiseks alust ka nende tagastusnõuete summade osas, mis vaidlustatud haldusaktides märgitut ületavad ning mida vaidlustatud haldusaktide resolutsioonid otseselt ei kajasta ja mis kokkuvõttes tähendab seda, et taolisel juhul tuleb jätta kaebused tervikuna rahuldamata. Mis puutub aga intressi, siis selle tasumise kohustamist puudutavas osas on vaja vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust hinnata üksnes juhul, kui reklaamimaksu tasumine on toimunud ilma õigusliku aluseta, sest põhivaidluse vastustaja kasuks lahenemise korral ei saa intresside tasumise küsimust üldse tekkida.
8. Vastustaja on seonduvalt reklaamimaksu alase regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamisega taotlenud Rahandusministeeriumi kaasamist menetlusse arvamuse andjana lähtuvalt HKMS § 24 lõikest 1, sest valitsuse finantspoliitika on Rahandusministeeriumi valitsemisalas ning ministeerium võiks sellekohaseid selgitusi anda (III kd, tl 190-198). Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Eelnimetatud vastustaja 19.02.2015 taotlus on formaalselt vaadatuna veel lahendamata ning seega tuleb seda käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi kajastada. Küll aga tuleb siinkohal nõustuda kaebajate sellekohaste vastuväidete ja seisukohaga, et Rahandusministeerium ei ole selleks haldusorganiks, kelle arvamusest võiks sõltuda 9 hinnang reklaamimaksu alase regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas (III kd, tl 209-2010). Seega ei ole Rahandusministeeriumi kaasamine vajalik ja nimetatud taotlus jääb rahuldamata.
9. Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et KoMS § 10 lõiked 2, 4 ja 5 on vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 3 ja
10. Põhiseaduse § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Põhiseaduse § 154 lg 1 kohaselt otsustavad aga kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Vastavalt põhiseaduse § 157 lõikele 2 on kohalikul omavalitsusel õigus seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Seega ei pea reklaamimaksu alase õigussuhte elemendid olema ilmtingimata seadusega kindlaks määratud. Kaebajad on viidanud küll Riigikohtu 22.12.2000 lahendile 3-4-1-10-00, mille punktis 20 on selgitatud, et põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse ja et eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga, kuid selles asjas oli küsimus maa enampakkumise erastamise korras sätestatud osavõtutasu põhiseaduspärasuses. Selles lahendis ei käsitatud kohalike omavalitsuste pädevust seonduvalt kohalike maksude kehtestamisega. Samuti ei käsitata kohalike omavalitsuste pädevust seonduvalt kohalike maksudega Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-34-14, millele on kaebajad samuti viidanud. See vaidlus seostus jäätmeveo korraldamise problemaatikaga. Riiklike maksude kehtestamise tingimusi ei saa üle kanda kohalikele maksudele, sest selles osas kehtivad erinormina põhiseaduse § 154 ja § 157 lg
11. Põhiseaduse § 157 lg 2 lubab kohalikul omavalitsusel maksu kehtestada, kui selline maks on seaduses ette nähtud. Põhiseaduse § 113 reguleerib riiklikke avalik-õiguslikke kohustusi ning § 157 lg 2 kohalikke koormisi.
12. Kaebajad väidavad, et põhiseaduse § 157 lg 2 ei ole põhiseaduse paragrahvide 3 ja 113 suhtes ülimuslik, kuid küsimus ei olegi selles kumb norm prevaleerib, vaid selles, et need reguleerivad erinevaid küsimusi ja on võrdse õigusjõuga. Põhiseaduse § 113 reguleerib riiklikke avalik-õiguslikke kohustusi ning § 157 lg 2 kohalikke koormisi. Põhjendamatu on ka väide, et kuna kohalikel omavalitsustel puudub seadusest tulenev piir, kui kõrge määraga võib reklaami maksustada, saavad omavalitsused kehtestada põhjendamatult kõrgeid maksumäärasid. Ühegi maksu puhul, olgu see siis riiklik või kohalik maks, ei ole garantiid, et seaduse või määrusega kehtestatud maksumäära ei muudeta. Maksumäärus peab arvestama kõiki põhiseadusega kaitstavaid õigusi ja vabadusi. Nii näiteks tuleb maksumääruse vastuvõtmisel arvestada võrdse kohtlemise-, proportsionaalsuse-, õiguskindluse- ja sotsiaalriigi põhimõtet, austada eraelu puutumatust ja ettevõtlusvabadust. Samuti peab kohalik omavalitsus konkreetset maksumäära või selle vahemikku kehtestades arvestama maksuõiguse üldpõhimõtetega. Kohaliku omavalitsuse diskretsioon kohaliku maksu kehtestamisel ei ole piiramatu, vaid on seotud selle piiride ning diskretsioonireeglitega. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Nende põhimõtete rikkumise korral on võimalik kaitsta oma õigusi kohtu kaudu. Nõustuda ei saa ka väidetega, mille kohaselt oleks reklaamimaksu objekt nagu seaduses määratlemata. Kohaliku omavalitsuse pädevus reklaamimaksu kehtestamiseks tuleneb otseselt kohalike maksude seadusest. KoMS § 10 lg 1 kohaselt maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja reklaamilt. Sellest tulenevalt kuuluvad maksustamisele reklaam ja kuulutused. Reklaamiseaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. RekS § 2 lg 2 annab ka loetelu sellest, mida ei käsitleta reklaamina. Küsimus sellest, mida igal konkreetsel juhul käsitada reklaamina, võib mõnikord põhjustada vaidlusi, kuid see ei tähenda seda, et maksuobjekt oleks seaduses määratlemata. Vaidlusi võib tekkida ka siis, kui mõisted oleksid täpsemalt määratletud. 10
13. Mis puutub Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusesse nr 44 kui maksumäärusesse, siis on selle andmise alusena viidatud muuhulgas ka kohalike maksude seaduse paragrahvile 10, mille osas on kaebajad taotlenud vastavate sätete kohaldamata jätmist. Eelnevalt asus aga kohus seisukohale, et KoMS § 10 lõiked 2, 4 ja 5 ega reklaamimaksu alane regulatsioon ka laiemas tähenduses siiski põhiseadusega vastuolus ei ole. Sellega on kõik kaebajate väited ning seisukohad sisuliselt hõlmatud, mis tähendab seda, et antud juhul ei ole alust ka Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrust nr 44 selle väidetava vastuolus tõttu põhiseadusega kohaldamata jätta ning samuti ei ole alust kaebuste rahuldamiseks.
14. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 11