) §-dega 3 ja
§-dega 3 ja
§-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga ega ole formaalselt põhiseaduspärane, kuna sätestab reklaamimaksu tasumise kohustuse, kuid ei määra kindlaks selle kohustuse olulisi elemente. Kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid – maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev – peavad olema kindlaks määratud seaduses (Riigikohtu 23.03.1998 lahend nr 3-4-1-2-98). Neid kohustuslikke elemente ei saa sätestada täitevvõimu määrusega. Kohalik omavalitsus võib tulenevalt
§-st 113 sätestada avalik-õigusliku kohustuse olemuslikud elemendid üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus ning vastav volitus on kooskõlas
-ga. Reklaamimaksu osas ei vasta KoMS regulatsioon
-s sätestatud põhimõtetele ning on vastuolus
§-ga 3 (üldine seadusereservatsiooni põhimõte), §-ga 11 (õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega) ning §-ga 113 (maksupõhiõigus).
Kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuste poolt kehtestatud kohalikele maksudele ei saa kehtida leebemad nõuded kui riiklikele maksudele. Isikute põhiõiguste seisukohalt oleks sellisel juhul tegemist ebavõrdse kohtlemisega.
lg 2 ei ole ülimuslik
§-de 3 ja 113 suhtes. KOV finantsgarantii ei võimalda avalik-õiguslikke kohustusi kehtestada vastuolus
§-ga 113.
MS kehtestab vaid kohalike maksude nimekirja ning kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb ilma igasuguste piiranguteta täielikult KOV kindlaks määrata. Seadusereservatsiooni rikkumisest tulenevat KOV omavoli võimalust ilmestab ka see, et KOV ametnikel on suured õigused otsustamaks seda, millistel tingimustel ja mida maksustada. Reklaamimaksu osas maksukohustuslase kahjuks tehtavate muudatuste suhtes ei kehti maksukorralduse seaduse (MKS) § 41, mille kohaselt peab maksuseaduse, samuti selle muudatuse vastuvõtmise ja jõustumise vahele üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud. 2) Reklaamimaks on ka materiaalselt
-ga vastuolus, kuna reklaamimaksu objekt on seaduses määratlemata. Kohalikud omavalitsused nõuavad reklaamimaksu tasumist erinevatelt maksuobjektidelt erinevates määrades ning erinevate kordade järgi, mistõttu puudub maksukohustuslastel arusaam, mida, millal ja kuidas võib reklaamimaksuga maksustada. See ei ole kooskõlas
§-s 13 sätestatud määratletuse põhimõttega. KOV-de poolt oma suva järgi maksuobjekti ning -määra kehtestamine takistab ka kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis on vastuolus KoMS § 4 lg-ga 2. KOV-del on reklaamimaksu kehtestamisel sisuliselt piiramatu diskretsioon, mis ei ole
-ga kooskõlas. KOV-de piiramatu kaalutlusruum on viinud selleni, et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha. 5
-ga ei saa maksumäärust ka deklaratsiooni esitamise tähtaja ning sellest tulenevalt nõuete aegumise küsimuses kohaldada. Üldiselt on maksudeklaratsioonide esitamise kohustus alles maksustamisperioodile järgneval kuul. Samast loogikast tuleks lähtuda ka reklaamimaksu deklaratsiooni esitamise tähtajaga seoses – juunis ja juulis 2011 tasumisele kuuluva reklaamimaksu deklareerimise tähtaeg oleks pidanud õiguspärase deklaratsiooni esitamise regulatsiooni korral saabuma alles vastavatel kuudel juulis ja augustis
ja § 157 lg 2 sõnastus ning neis sisalduv volitusnorm on erinevad − riiklikud maksud peavad olema seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud peavad olema seaduses vaid sätestatud.
lg-s 2 nimetatud nõue, mille kohaselt võib kohaliku maksu kehtestada seaduse alusel, on täidetud juhul, kui seadus annab KOV-le volituse kehtestada oma territooriumil konkreetne kohalik maks. Volitus kehtestada reklaamimaks tuleb KoMS § 5 lg-st 5 ning selline õigus kuulub vastustaja finantsgarantii struktuuri. Kohalikku maksu kehtestav KOV volikogu maksumäärus on maksuseadusega sarnase õigusjõuga. Kaebajad pole kordagi väitnud ega tõendanud, et reklaamimaksu määr ka tegelikult takistaks kaupade või teenuste vaba liikumist. 7. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2015 otsusega kaebused rahuldamata. 1) Kohustamisnõuetega seonduvad summad ei lange küll kõigil juhtudel kokku maksuotsustes kindlaksmääratuga, kuid kaebajate selgituste kohaselt on summade erinevus põhjustatud ettemaksust või siis sellest, et vastustaja ei lahendanud tagastusnõuet perioodi 01.06.2011−26.06.2011 või siis perioodi 01.07.2011−29.07.2011 eest tasutud reklaamimaksu osas ja nõude suuruse puhul on õige lähtuda kaebuses nimetatud või hiljem täpsustatud summadest. Kaebajate tagastusnõudeid ei jäetud rahuldamata pelgalt kaebajate (võimalike) menetluslike minetuste tõttu, vaid seetõttu, et vastustaja hinnangul ei ole reklaamimaksu regulatsioon põhiseadusega vastuolus, mistõttu ei saanud ka varasemalt aset leidnud reklaamimaksu tasumist pidada ilma õigusliku aluseta toimunud tasumiseks. Regulatsiooni põhiseaduspärasuse korral puudub kohustamisnõuete rahuldamise alus ka nende tagastusnõuete summade osas, mis ületavad vaidlustatud haldusaktides märgitut ning mida vaidlustatud haldusaktide resolutsioonid otseselt ei kajasta. 2) KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ei ole vastuolus
§-dega 3 ja
ja § 157 lg 2.
lg 2 lubab kohalikul omavalitsusel maksu kehtestada, kui selline maks on seaduses ette nähtud.
reguleerib riiklikke avalik-õiguslikke kohustusi ning § 157 lg 2 kohalikke koormisi. Seega reguleerivad need normid erinevaid õigusküsimusi, olles seejuures võrdse õigusjõuga. 6
-ga kaitstavaid õigusi ja vabadusi. Nii näiteks tuleb maksumääruse vastuvõtmisel arvestada võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse, õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõtet, austada eraelu puutumatust ja ettevõtlusvabadust. Samuti peab kohalik omavalitsus konkreetset maksumäära või selle vahemikku kehtestades arvestama maksuõiguse üldpõhimõtetega. Kohaliku omavalitsuse diskretsioon kohaliku maksu kehtestamisel ei ole piiramatu, vaid on seotud selle piiride ning diskretsioonireeglitega. Nende põhimõtete rikkumise korral on võimalik kaitsta oma õigusi kohtu kaudu. Kohaliku omavalitsuse pädevus reklaamimaksu kehtestamiseks tuleneb otseselt KoMS-st, milles on määratletud ka maksuobjekt. KoMS § 10 lg-st 1 tulenevalt kuuluvad maksustamisele reklaam ja kuulutused. Reklaami mõiste on sätestatud reklaamiseaduses. 4) Kuivõrd KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ega reklaamimaksu alane regulatsioon laiemas tähenduses ei ole põhiseadusega vastuolus, puudub alus ka Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 kohaldamata jätmiseks selle väidetava vastuolu tõttu põhiseadusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp paluvad apellatsioonkaebustes Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldada. 1) Kaebuste rahuldamine sõltub sellest, kas maksuotsuste õiguslikuks aluseks olev KoMS § 10 on põhiseadusega kooskõlas. Reklaamimaks kui kohalik maks on avalik-õiguslik rahaline kohustus ja Riigikohtu praktika kohaselt kuuluvad lisaks riiklikele maksudele ka kõik teised avalik-õiguslikud rahalised kohustused
kaitsealasse (Riigikohtu 22.12.2000 otsus nr 3-4-1-10-00, p 30; Riigikohtu 15.12.2015 otsus nr 3-2-1-71-14, p 91). Riigikohus kinnitas lahendis nr 3-2-1-71-14, et
kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Kohaliku maksu näol on ilmselgelt tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuna kohaliku maksu tasumist nõutakse avalik-õigusliku suhte raames ning KoMS alusel kohaliku omavalitsuse poolt. 2) KoMS § 10 ei sisalda maksu ülem-ja alammäära ning on seega vastuolus
§-ga 113, mille kohaselt kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Kohaliku maksu osas ei saa seadusliku aluse nõue olla täidetud selliselt, et KoMS-s nimetatakse kohalik maks ja kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega jääb ilma igasuguste seadusandlike piiranguteta täielikult KOV kindlaks määrata. Halduskohtu otsus on ilmselges vastuolus Riigikohtu senise praktikaga
ja § 157 lg 2 kohaldamise osas ning eirab Riigikohtu asjakohaseid lahendeid nr 3-4-1-34-14 (jäätmeseaduse lahend) ning nr 3-2-1-71-14 (taastuvenergia tasu lahend). Riigikohtu seisukohtade järgi on seadusandja poolt avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise õiguse delegeerimine omavalitsusüksusele põhiseadusega kooskõlas juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on
§-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule (Riigikohtu 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-34-14, p 37). Halduskohus ei ole lahendit nr 3-4-1-34-14 otsuses käsitlenud, rikkudes sellega põhjendamiskohustust. Riigikohus viitas selles lahendis ka asjakohastele lahenditele, mida halduskohus ei ole analüüsinud (Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-4-1-22-03, p 19; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 24; 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-6-08, p-d 40–41; 08.06.2010 otsus nr 3-4-1-1-10, p 58). Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-34-14 järeldub järgmine: 1)
lg 2 ei välista
kohaldamist,
lg 2 annab küll KOV-le õiguse rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimiseks, kuid see delegeerimine peab vastama
nõuetele; 3) maksusuhte üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine KOV-le. Riigikohtu juhised on kohaldatavad reklaamimaksu kui kohaliku omavalitsuse kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas. Olukord, kus ühel juhul KOV poolt seaduse alusel kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas kehtiks
3) Kohalike maksude kehtestamine riivab mitut põhiõigust. Selle riive eest kaitsevad põhiõiguste kandjaid
§-d 3 ja 113.
eesmärgiks on tagada, et kehtestatava maksukoormuse oluliste elementide kindlaksmääramise vastutus lasuks seadusandjal. Ainult selliselt on tagatud isikute põhiõigused. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-71-14, et taastuvenergia tasu on
§-s 113 nimetamata avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis ning ka sellisele rahalisele kohustusele laieneb
§-st 113 tulenev isiku subjektiivne õigus. Järelikult laieneb Riigikohtu arvates
§-st 113 tulenev isiku põhiõigus kõigile avalik-õiguslikele rahalistele kohustustele. Kui kohalike maksude osas ei kehtiks
, oleks kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada ükskõik millised maksumäärad ning defineerida maksuobjekt ja muud olulised maksusuhte elemendid. See oht on ka realiseerunud ning Tallinna linn on määratlenud maksuobjekti laialt ja ennustamatult. Samuti on Tallinna linnal plaanis ilma sisuliste põhjendusteta tõsta reklaamimaksu määra alates 2017. aastast. Kui maksuobjekt, -määr ning muud maksuõigussuhte olulised elemendid oleksid reguleeritud seaduse tasandil, nagu nõuab
, siis ei esineks sellist õigusselgusetust ning maksumäära tõstmise soovi korral oleks seadusandjal kohustus tuua välja ka sellekohased sisulised põhjendused. 4) KoMS § 10 ei vasta määratletuse põhimõttele. KoMS § 10 kohaselt on maksuobjekti määratlemine jäänud suures osas KOV volikogu pädevusse. KOV-de piiramatu kaalutlusruum on viinud selleni, et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha. Riigikohtu seisukohtadest järeldub üheselt, et maksuobjekt peab olema sätestatud vastavas maksuseaduses (Riigikohtu 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 29). Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et KoMS § 10 ei sisalda viidet reklaamiseadusele. Seega on ebaõige halduskohtu järeldus, et maksuobjekti on võimalik piisavalt täpselt määratleda reklaamiseaduses antud reklaami definitsiooni kaudu. 5) Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, jättes sisuliselt käsitlemata kõik kaebajate viidatud Riigikohtu lahendid. Nimetatu on viinud ebaõige kohtuotsuseni. 9. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 1) Reklaamimaksu kehtestamine on kooskõlas
-ga.
ja § 157 lg 2 sõnastused ning neis sisalduvad volitusnormid on erinevad – riiklikud maksud (
) peavad olema seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud (
Kohaliku omavalitsuse autonoomia sisuks on kohaliku omavalitsuse õigus kehtestada makse, mida seadus kohaliku maksuna tunnustab, ning neid makse koguda. Seadusandja saab sätestada kohalikud maksud, kuid ei saa neid ise kehtestada. Volitus kehtestada reklaamimaks tuleb KoMS § 5 lg-st 5 ning selline õigus kuulub vastustaja finantsgarantii hulka. Kohaliku omavalitsuse volitus kohaliku maksu kehtestamiseks seaduse alusel tuleneb otse
MS § 5 p 5 ja § 10. Järelikult on reklaamimaks seaduses (KoMS) ette nähtud maks, mille kehtestamise õigus on kohalikul omavalitsusel. Kohaliku maksu kehtestamine on KOV õigusloomeline pädevus, mis seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab arvestama MKS-s ja KoMS-s ette nähtud nõudeid. Kohalikku maksu kehtestav KOV volikogu maksumäärus on maksuseadusega sarnase toime ja eesmärgiga. Ka Riigikohus ei ole asunud 8
MS-ga ning õigusteoorias ja -praktikas esitatud ning kujunenud arusaamadega. Kui KoMS näeb reklaamimaksu ette kohaliku maksuna ja sätestab kohaliku omavalitsuse õiguse maksumääruse andmiseks (MKS § 4 lg 2 ja KoMS § 2 lg 1) ning volituse reklaamimaksu elemendi kindlaks määramiseks (nt maksumäär, KoMS § 10 lg 4 ja MKS § 4 lg 2), siis on kohalikul omavalitsusel ka seadusest tulenev õigus anda maksumäärusi vastava maksu kehtestamiseks, otsustades maksumäära suuruse üle ja järgides seaduses sätestatud maksu kehtestamise tingimusi ja maksuõiguse üldisi põhimõtteid.
§-st 157 ei tulene, et seadusandja peaks ise kõik maksu tasumise tingimused sätestama ammendavalt seaduses. Seadusereservatsiooni põhimõte jätab seadusandjale valikuvõimaluse otsustada kõige mõistlikuma maksuregulatsiooni kehtestamise üle ning vajadusel õiguse delegeerida maksukohustuse tingimuste kindlaksmääramine kohalikule omavalitsusele. Reklaamimaksu maksuõigussuhte elemendid on seaduse tasandil sätestatud määral, mis on piisav kohaliku maksu kehtestamiseks ja maksu õiguspäraseks rakendamiseks. 3) Maksuobjekt on määratletud. Vastustaja on määrusega maksuobjekti määratlemisel lähtunud KoMS-st ja reklaamiseadusest, mis käsitlevad maksuobjekti arusaadavalt. Määruse nr 44 § 1 lg 1 p-s 1 käsitletakse reklaami mõistet vastavalt reklaamiseadusele ning maksuobjekti lähtudes KoMS § 10 lg-st 1.
-st ei tulene, et reklaami definitsioon peab olema sätestatud just KoMS-s. Reklaami definitsioon on seaduse tasandil reguleeritud reklaamiseaduses, mis on samuti õigustloov akt. Kaebajate väited võiks olla asjakohased, kui reklaami mõistet poleks seaduses üldse sätestatud või oleks reklaami mõiste sätestatud õigusaktides erinevalt ning seetõttu poleks tuvastatav, mida reklaamina mõistetakse. Tegemist ei ole ka määratlemata õigusmõistega. Asjaolu, et tekkida võib vaidlus, mida reklaamina käsitada, ei tähenda veel, et maksuobjekt oleks seaduses määratlemata. Õiguskantsler on analüüsinud KoMS ning reklaamimaksu regulatsiooni kooskõla
-ga ning tuvastanud, et KoMS ja reklaamimaks on
ning Riigikohtu praktikaga kooskõlas. 4) Halduskohus ei pidanud analüüsima kõiki kaebajate poolt välja toodud Riigikohtu lahendites esitatud seisukohti. Haldusasjas nr 3-4-1-34-14 taandus vaidluse põhiküsimus asjaolule, kas jäätmete käitlemine on laiemas plaanis riigielu küsimus. Tegemist ei olnud reklaamimaksu vaidlusega seotud kaasusega. Apellatsioonkaebustes viidatud lahendist nr 3-2-1-71-14 on kaebajad teinud liiga üldistavad järeldused. Selles lahendis vaidluse all olnud taastuvenergia tasu ja reklaamimaks on olemuslikult erinevad institutsioonid ning neid ei saa võrdsustada. Maks, sh reklaamimaks on olemuslikult fiskaalne, tasul seda eesmärki pole. Tasu suurus sõltub konkreetselt kulu suurusest. Ebaõige on kaebajate väide, et sellest lahendist tulenevalt peavad kõik reklaamimaksu alase õigussuhte elemendid olema seadusega kindlaks määratud. Tegelikult on Riigikohus lahendi p-s 98 selgitanud, et taastuvenergia tasu formaalset põhiseaduspärasust ei väära ka asjaolu, et taastuvenergia tasu määr ei ole konkreetse suurusena seaduses sätestatud, vaid jäetud eraõigusliku juriidilise isiku määrata. 5) Kaebajad on seni saanud täita reklaamimaksu kohustust. Reklaamimaksu regulatsioon pole olnud põhiseadusvastaselt õigusselgusetu. Põhiseadusvastase õigusselgusetusega oleks tegemist juhul, kui tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei oleks võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistaks seadusest tulenevaid kohustusi kindlaks teha ning täita (Riigikohtu 14.10.2015 otsus nr 3-4-1-23-15, p 98). Praegusel juhul ei ole niisugust olukorda tekkinud, sest reklaami mõiste tuleneb reklaamiseadusest. 9
MS § 10 lg 4 kohaldamata. 2) Riigikohtu praktika küsimuses, kas omavalitsusüksuse poolt avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisel on erinormiks
Lahendis nr 3-3-1-48-16 andis Riigikohus prioriteedi
Samas tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-34-14 p-st 37, et Riigikohtu arvates peab
lg 2 alusel avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine olema kooskõlas
§-ga 113 ehk prioriteet on antud
§-le 113. KOV kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul ei saa
3) Tallinna reklaamimaks on Pärnu reklaamimaksuga võrreldes intensiivsem, mistõttu jätab reklaamimaksu ülem- või alammäära kehtestama jätmine isiku kohtuliku kaitseta. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-48-16 p-st 59 järeldub kaks vastuolulist järeldust. Esiteks järeldus sellest, et kui reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive on intensiivsem kui Pärnu reklaamimaksu vaidluses, siis nõuab põhiseadus reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära sätestamist seaduses. Teiseks järeldus sellest, et isikul puudub õigus kohtulikule kaitsele, sõltumata sellest, kui intensiivne on reklaamimaks. Mõlemad järeldused ei saa samaaegselt olla kooskõlas
§dega 13 ja 14. Tallinnas on reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem kui Pärnus. Näiteks on Tallinna Linnavalitsus kohustanud ühes reklaamimaksuvaidluses tasuma reklaamimaksu kümne nädala eest vähemalt vahemikus 23 184 kuni 34 776 eurot (haldusasi nr 3-15-279). Aastas tuleks sellel maksukohustuslasel maksta reklaamimaksu kokku kuni 182 000 eurot. See maksusumma on aga vaieldamatult intensiivne põhiõiguste riive. Kuna praeguses vaidluses on võrreldes Pärnu reklaamimaksu vaidlusega põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem, tuleb lugeda KoMS § 10 lg-s 4 reklaamimaksu alam- ja ülemmäära sätestamata jätmine põhiseadusevastaseks. Juhul, kui ringkonnakohtu arvates ei ole 182 000 euro maksmise 10
§-dega 3 ja 113 vastuolus olevaks põhjusel, et seaduses ei ole sätestatud kõiki maksuõigussuhte kohustuslikke elemente. Apellatsioonkaebustes on kaebajad jätkuvalt seisukohal, et reklaamimaksu regulatsioon ei ole kooskõlas
§-dega 3 ja
ja § 157 lg 2 omavahelist suhet 27.10.2016 otsuses nr 3-3-1-48-16 (otsus), leides, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda
Üldkogu hinnangul räägib selle kasuks põhiseaduse süstemaatiline tõlgendamine.
paikneb põhiseaduse VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted.
seevastu asub põhiseaduse XIV peatükis, mis sätestab kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikud alused. Põhiseaduse konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb aga üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi (otsuse p 43). Nii nagu
, on ka
lõike 2 seadusliku aluse nõue üldise seadusereservatsiooni põhimõtte (
lg 1 esimene lause) väljendus ja selle kohaldamisel tuleb arvestada muu hulgas reguleeritavate küsimuste olulisust. Seejuures võivad kohalike maksude kehtestamisel põhiseadusest tulenevad formaalsed nõuded olla erinevad riiklikele maksudele kehtivatest nõuetest. Kohaliku omavalitsuse volikogu on demokraatlikult legitimeeritud organ, kellele kohaliku omavalitsuse valijaskond on andnud õiguse otsustada kohaliku elu küsimusi (otsuse p 44). Eeltoodud Riigikohtu seisukohtade valguses on alusetu 11
Riigikohtu praktika pinnalt saab selgelt järeldada, et
§-i 113 ei saa kohaldada eraldiseisvalt
lg-st 2 tulenevast kohaliku omavalitsuse õigusest kehtestada ise omavalitsuse territooriumil makse. 16.
lg-st 2 tuleneb nõue sätestada maksuseaduses lisaks kohaliku maksu nimetamisele ka maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksuobjekt ja maksumaksja on maksuõigussuhet reguleeriva normi teokoosseisu olulised elemendid, mille sätestamine seaduses on vajalik põhiõiguste kaitse tagamiseks (otsuse p 47). Reklaamimaksu võimalikud objektid on seaduses kindlaks määratud (otsuse p-d 54-57). Reklaamimaksu mõiste on määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida seadus reklaamina ei käsita (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 10). Kohaliku omavalitsuse volikogul on üksnes võimalik valida, kas ja millist reklaami millises piirkonnas maksustada ning kohaliku omavalitsuse diskretsiooni piirid on maksuobjekti osas ettenähtavad. Riigikohtu hinnangul ei muuda seda seisukohta ka näited maksuobjekti erinevuste kohta kohaliku omavalitsuse üksustes, kuivõrd kohaliku omavalitsuse volikogul on seaduses ettenähtud diskretsiooni piirides õigus reklaamimaksu objekti ise kujundada (Riigikohtu 27.10.2016 määrus nr 3-3-1-48-16, p 15). Seega ei saa ka praeguse vaidluse asjaoludel asuda seisukohale, et reklaamimaksu regulatsioon oleks põhiseadusega vastuolus põhjusel, et reklaamimaksu objekt oleks seaduses piisava selguseta määratlemata. 17. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole
MS § 10 lg-st 4 kohalikule omavalitsusele tulenev õigus kehtestada reklaamimaksu määrad.
lg 2 lubab jätta kohaliku maksu määra kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud, küsimus on vaid kohustuse ulatuses (otsuse p 49). Alusetud on kaebajate väited KoMS § 10 lg 4 vastuolust hartaga. Samasisulised väited on esitatud ka Riigikohtu üldkogule KoMS § 10 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrollimisel põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-3-1-48-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.