Obsah (4)

§ 55§ 45§ 90§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 03.03.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52473 Haldusasi F.T.i kaebus Tallinna Vangla

§ 55

lõikele 1 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitajale jalutamisi võimaldati. Tallinna Vanglas toimuvad jalutuskäigud vastavalt kinnipeetava paiknemisele kas jalutusboksides või jalutushoovides. Kartserikambrites viibimise ajal toimus kaebuse esitajal jalutuskäik jalutusboksides, mille väikseima boksi pindala on 3,8 m2 ja suurima pindala 4,7 m

1. Kartserikambris olemise ajal jalutas kaebuse esitaja jalutusboksis üksi, seega oli tal ruumi piisavalt, et jalutusboksis soovi korral ringi liikuda ja ka võimlemisharjutusi teha. Muul ajal sai kaebuse esitaja jalutada jalutusboksides, mille pindala on 14 m2 ja jalutusboksis oli korraga maksimaalselt kuus isikut. Vastustaja on seisukohal, et ka kuue isiku viibimisel jalutusboksis oli ringi liikumiseks piisavalt ruumi. Kambris nr 27 paiknemise ajal sai kaebuse esitaja jalutada 190 m2 jalutushoovis.
2. Vaadeldaval ajavahemikul kaebuse esitaja ei õppinud ega töötanud, kuid 07.06.2012-18.06.2012 osales suitsetamisest loobumise nõustamise grupis, mille raames toimus neli kohtumist. Vangiregistri väljavõttest nähtuvalt oli kaebuse esitajal suurel hulgal kokkusaamisi ametnikega, pereliikmetega ja tuttavatega. Kambris nr 27 paiknemisel sai kaebuse esitaja külastada spordisaali. Spordisaali kasutamine toimub graafiku alusel üks kord nädalas ja spordisaalis on võimalused üldfüüsiliseks treeninguks.
3. Vastustaja on kontrollinud vaidlusalusel perioodil kaebaja pöördumisi meditsiiniosakonna poole arstiabi saamiseks. Kaebuse esitaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on F.T. pöördunud 30.07.2012, 05.09.2014, 08.09.2014, 25.09.2014 ja 13.10.2014 kaelavaludega meditsiiniosakonna poole. Kannete kohaselt on valude põhjuseks varasemalt saadud kaelatrauma. Eeltoodust järeldub, et terviseprobleemide tekkimise põhjus ei ole ebapiisav põrandapind kambris.
4. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaas tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, mil avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.
5. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vaadeldaval perioodil vanglale vaideid ega muid pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kinnipidamistingimused kaebuse esitajale kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud.
6. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab seda järgmiselt. 4
8. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 09.08.2011 – 16.08.2011; 03.04.2012 – 16.10.2013 ning 06.05.2014 – 02.07.2014 ehk kokku 628-l päeval. Kaebaja on kohtule selgitanud (tl 43), et sõltumata sellest, millises ulatuses kaebaja nõudeid menetletakse, nõuab ta mittevaralise kahju hüvitisena 35 000 eurot. Kaebaja leiab, et talle tagatud kambripind ei olnud nõuetekohane. Kambrites puudus piisav liikumisruum ning kõikidel kambris viibivatel kinnipeetavatel ei olnud võimalik üheaegselt laua taga istuda. Lisaks puudus vanglas kaebaja väitel võimalus võimelda ning oma tervise eest hoolitseda. Ruumi- ning õhupuuduse kompenseerimiseks ei olnud ühel korral päevas toimunud jalutuskäik 15 ruutmeetri suuruses jalutusboksis koos teiste kinnipeetavatega piisav.
9. Kuigi kaebaja viitab oma kaebuses ka mitmetele tervisehädadele, on vaidluse all siiski mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses inimväärikuse alandamisega (vrd halduskohtu 22.10.2014 määruse p-i 14 ning halduskohtu 20.11.2014 määrust)
10. Asjas ei ole vaidlust sellest, et kaebaja oli ajavahemikel 09.08.2011 – 16.08.2011 (8 päeva); 03.04.2012 – 16.10.2013 (562 päeva) ning 06.05.2014 – 02.07.2014 (58 päeva) paigutatud Tallinna Vanglasse (kokku seega 628 päeva). Samuti puudub vaidlus selle üle, et kogu vaidlusaluse aja (v.a ajavahemikul 25.09.2013 – 16.10.2013, mil kaebaja viibis avatud osakonnas) oli kaebaja paigutatud nn suletud osakonda või kandis kartserikaristust.
11. Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja on F.T.i paigutamisel taganud kaebajale inimväärika kohtlemise. Eelkõige on pooled erineval seisukohal kambripinna väidetava vähesuse ning vanglakambrite olmetingimuste osas.
12. Kohus võtab esmalt seisukoha kambripinna arvestamise põhimõtete osas (I), analüüsib seejärel kaebaja väiteid ning hüvitamiskaebuse põhjendatust (II), võtab seisukoha võimaliku hüvitise osas (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
13. Pooled on erineval seisukohal selles, milline pind arvestada kambripinna hulka. Kaebusest nähtub, et kaebaja arvates tuleks põrandapinnast maha arvata kambris oleva mööbli ning WC pind. Vastustaja hinnangul tuleks see pind arvata kambripinna hulka.
14. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu+/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).
15. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus seisukohal, et nii mööbli kui tualettruumi alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri üldpindalast mööbli või WC aluse pindala välja arvamiseks. 5 Seega lähtub halduskohus käesoleva haldusasja lahendamisel kambri üldpinnast (mille hulka on arvestatud nii mööbli alla jäävat pinda kui ka tualettruumi pindala). II
16. Kaebaja väitel olid Tallinna Vangla kambrid ülerahvastatud ning isiklik ruum vangla erinevates kambrites sedavõrd väike ja olmetingimused kogumis sellised, et alandasid tema inimväärikust.
17. Vaidluse all on kinnipidamistingimused ajavahemikel 09.08.2011 – 16.08.2011 (8 päeva); 03.04.2012 – 16.10.2013 (562 päeva) ning 06.05.2014 – 02.07.2014 (58 päeva) ehk kokku 628-l päeval.
18. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelist nähtuvalt ning arvestades WC-pinda kambripinna hulka, ei olnud kaebusega hõlmatud ajavahemikul selliseid perioode või päevi, mil põrandapinda ühe isiku kohta oleks alla 2,5 m2 (samas oli 116 päeval põrandapind täpselt 2,5 m2) Kohus peab siinkohal põhjendatuks eristada ajavahemikku, mil kaebajat hoiti suletud osakonnas ajast, mil ta viibis avatud osakonnas. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et suletud osakondades viibimise ajal (kokku 606 päeva) oli 300l päeval arvestuslik põrandapind kinnipeetava kohta väiksem kui 3 m2 (kuid suurem või võrdne kui 2,5 m2). Avatud osakonnas viibides (kokku 22 päeva) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta kõikidel päevadel oluliselt rohkem kui 3 m2 (vahemikus 4,19 m2 – 5,86 m2).
19. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Praegusel juhul nõuab kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Vangistusseaduse (

) § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Kaebaja leiab, et kinnipidamistingimused olid õigusvastased eelkõige seetõttu, et kambripinda oli isiku kohta alla 3 m2 . Seega tuleb kohtul kaebuse lahendamisel võtta esmalt seisukoht selles, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustest. 38. Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 36) leidnud: „Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused 6 lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.“ 39.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava (sh

§ 90

lg 1 kohaselt vahistatu) kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jäi nii kuni 31.12.2013 kui ka hiljem kehtinud VSkE redaktsiooni kehtivusaega. 40. Kohus leiab, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa siiski hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (EIÕK) tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.2012. a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-42-15 p-des 13, 14 ja 15 märkinud, et „EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79)./…/ EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). 41. EIK on selgitanud ka nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). 42. Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. 43. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus kaebaja esitatud väiteid. Kaebaja hinnangul puudus kambrites piisav liikumisruum ning kõikidel kambris viibivatel kinnipeetavatel ei olnud võimalik üheaegselt laua taga istuda. Lisaks puudus vanglas kaebaja väitel võimalus võimelda ning oma tervise eest hoolitseda. Ruumi- ning õhupuuduse kompenseerimiseks ei olnud ühel korral päevas toimunud jalutuskäik 15 ruutmeetri suuruses jalutusboksis koos teiste kinnipeetavatega piisav. 7 Kohus leiab, et kaebaja viited õhupuudusele on põhjendamatud ning sellest ei saa järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Kohus möönab, et suveperioodil võib kambris olla tavapärasest palavam, kuid sellest ei saa järeldada vastustaja õigusvastast käitumist. Eesti kliimas on sellised perioodid pigem erandlikud ja lühiajalised. Pelgalt teatav ebamugavustunne ei ole käsitatav inimväärikuse alandamisena. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib

§ 45

lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsus nr 3-31-14-10, p 8). Vastustaja on selgitanud, et piisav valgustus tagati kambris loomuliku ja kunstliku valgusega. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrites laevalgusti. Kohus leiab, et praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja seisukohtades nii üldjuhul toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest. Kaebaja väitel puudus tal võimalus võimelda ning oma tervise eest hoolitseda. Samuti leiab ta, et ühel korral päevas toimunud jalutuskäik 15 ruutmeetri suuruses jalutusboksis ei ole ruumi- ning õhupuuduse kompenseerimiseks piisav. Kohtu hinnangul on usutav, et vahistatu režiimi eripärast tingitult oli kaebaja liikumis- ja sportimisvõimalused piiratumad. Samas ei tähenda see, et vastustaja tegevus oleks õigusvastane, kuna kaebajal oli võimaluse teha nii kambris kui jalutusboksis võimlemisharjutusi. Kohus leiab, et ka piiratud alal on võimalik oma tervise eest hoolitseda ning end vormis hoida (enese keharaskusega tehtavad jõuharjutused, võimlemine jne) ning need ei nõua ilmtingimata suurt ruumi. Kuigi mitme isikuga 14-15 m2 suuruses jalutusboksis jalutamine võib tekitada mõningat ebameeldivust, ei saa sellistes tingimustes jalutuskäigu võimaldamist pidada õigusvastaseks. Eeltoodut arvestades on kaebaja võimlemist ning tervise eest hoolitsemist puudutavad etteheited alusetud. Kuivõrd vastustaja on kinnitanud (tl 81), et kõikides kambrites on laua taga istekohti vastavalt kambris ettenähtud isikute arvule, on ka laua taga istumist puudutav etteheide alusetu.

1. Kohus, analüüsinud ka kaebaja poolt väljatoodud olmetingimusi puudutavaid etteheited, leiab, et olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis oleksid kaebaja kinnipidamistingimusi halvendanud.
2. Seega ei olnud ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 arvestuslikku põrandapinda, kaebaja õigusi rikutud ja kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kuivõrd avatud osakonnas viibides oli kaebajale kõikidel päevadel (22 päeval) tagatud arvestuslik põrandapind isiku kohta oluliselt suurem kui 3 m2 (vahemikus 4,19 – 5,86 m2), on senist kohtupraktikat arvestades ning nõuetega kooskõlas olevaid olmetingimusi silmas pidades ilmne, et Tallinna Vangla tegevust ei saa selles osas õigusvastaseks pidada. Seega tuleb kaebus ka osas, milles see puudutab väidetavat ülerahvastatust perioodil, mil kaebaja viibis avatud osakonnas, jätta rahuldamata.
3. Järgnevalt analüüsib kohus kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust ajal, mil talle oli tagatud arvestuslikku põrandapinda vähem kui 3 m
4. EIK on leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).“ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses (p 38) asunud seisukohale, et põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks 8 sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (p 37). Muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul (p 38).
5. Ajal, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, kohaldusid temale

§ 90lõigetest 3 ja 5 tulenevad piirangud.

Kaebaja viibis kokku 300 päeva suletud osakonna kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2. Vastustaja esitatud tabelist ilmneb, et suletud osakondades ei hoitud kaebajat järjest alla 3 m2 isikliku ruumiga kambrites, vaid eri pikkusega ajavahemike kaupa (maksimaalselt 51 päeva järjest). 48.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

§ 55lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. VSk

E § 8 lg 1 kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiinivõi tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. 49.

§ 93lg 3 (2011.

a kehtinud redaktsioonis) sätestas, et vahistatule peavad olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangla julgeolekut. Vanglateenistuse nõusolekul on kambris lubatud isiklik raadio või televiisor. Vanglateenistus võib lubada vahistatu kambri valgustamist väljaspool ettenähtud aega. Kaebajal ei ole etteheiteid selles, et ta ei ole saanud

§ 93lg-s 3 sätestatud õigusi kasutada.

Seega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud meelelahutuste ja kambris tegevuste puudumisega. Kaebaja kasutada olnud kambrite muude tingimuste kohta ei ole kaebuses andmeid, et need oleksid olnud norme rikkuvad.

1. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 19) leidnud, et isiku vahistatu staatusest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Samas ei saa sellest halduskohtu hinnangul järeldada, et isikut tohiks pikema aja kestel hoida kambrites, kus isiklik ruum on väiksem alla 3 m
2. Seejuures tuleb arvestada, et Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-9-14 möönnud, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimvaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
3. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale oli

§ 93lg-le 5 võimaldatud jalutuskäik iga päev üks tund värskes õhus.

Vastustaja on selgitanud, et vaidlusalusel ajavahemikul kaebuse esitaja ei õppinud ega töötanud, kuid 07.06.2012-18.06.2012 osales suitsetamisest loobumise nõustamise grupis, mille raames toimus neli kohtumist. Ka oli kaebuse esitajal suurel hulgal kokkusaamisi ametnikega, pereliikmetega ja tuttavatega.

1. Vastustaja on esitanud ka tõendid lühiajaliste kokkusaamiste kohta (tl 91 – 95), mis on samuti andnud kaebajale täiendava võimaluse liikumiseks ning lähedastega suhtlemiseks. 9 Lisaks võtab kohus arvesse, et kambri olmetingimused on olnud seadusele vastavad (vrd eespool). Vaatamata mõningatele kompenseerivatele meetmetele, ei ole need kohtu hinnangul siiski piisavad. Pikka aega kestva ruumikitsikuse neutraliseerimiseks ei ole piisav ühetunnine võimalus värskes õhus viibida ega võimalus lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kuulata raadiot, vaadata televisioonisaateid. Ka lühiajaliste kokkusaamiste toimumist, mis iseenesest on kompenseeriva iseloomuga, ei saa siiski lugeda piisavaks, et õigusvastasust välistada. Kuigi osaliselt kompenseerib ruumikitsikust ka suitsetamisest loobumise nõustamises osalemine, ei ole see, arvestades ebapiisaval põrandapinnal viibimise kogukestust, õigusvastasuse välistamiseks piisav. Kohus leiab, et kaebajale põhjustati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Eeltoodust tulenevalt ning eespool viidatud kohtupraktikale tuginedes ei saa kaebaja kinnipidamist suletud osakonna kambrites pidada õiguspäraseks. Seega on Tallinna Vangla tegevus selles osas õigusvastane.
2. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik põrandapinna suurusest tingitud kahju vältida. Kaebaja märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda muutnud ennekõike liikumis- ja ruumipuuduse osas. Asjaolu, et kaebaja ei pöördunud enne käesoleva kahju hüvitamise taotluse esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole, arvestab kohus hüvitise määramisel. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-4215 p-s 24 leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. III
3. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
4. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).
5. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
6. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-42-15, p-s 24 leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja kinnipidamine suletud osakonna kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2, on õigusvastane, kuna muud tingimused ei olnud piisavalt kompenseerivad. Kohus võtab käesoleval juhul arvesse, et alla 3 m2 põrandapinnaga kambrites viibis kaebaja 300 päeval. Samuti omab kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, et 300 päeva hulgas oli 116 päeva, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühele isikule oli ka WC pindala arvesse võttes tagatud vaid 2,5 m
7. Kuivõrd õigusvastastes tingimustes kinnipidamise aeg oli võrdlemisi pikk, 116 päeval oli see tuntavalt alla 3 m2 isiku kohta (isegi koos WC-pinda arvestades oli see täpselt 2,5 m2) ning suure osa ööpäevast (üldjuhul 23 tundi) pidi kaebaja viibima kambris, ei ole kohtu hinnangul kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks piisav vaid Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine. Käesoleva vaidluse asjaolusid ning eespool viidatud kohtupraktikat arvesse võttes peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja rahaline hüvitis ajavahemikul 09.08.2011 – 02.07.2014 Tallinna Vanglas kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. 10
8. 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 25 rõhutas Riigikohus, et hüvitist ei saa mõista jäikade päevamääradega ja arvutada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud.
9. Arvestades õigusvastastes tingimustes viibimise aega ning muid tingimusi (olmetingimused, liikumis- ja suhtlemisvõimalused jne) kogumis, peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitisena välja 110 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist õiglase hüvitisega, kuna käesolevas asjas on tuvastatud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid muus osas asjakohased. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime koos isikliku ruumi vähesusega oleks tekkinud kahju veelgi süvendanud. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. IV
10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
11. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
12. Tallinna Halduskohus vabastas 20.11.2014 määrusega kaebaja riigilõivu (750 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Kuivõrd kaebuses nõudis kaebaja 35 000 euro suurust hüvitist ning kohus mõistis kaebaja kasuks välja rahalise hüvise 110 eurot, on kaebuse rahuldatud osaks 0,3%.
13. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja mõista menetluskulu (riigilõiv) 2,25 eurot. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning need jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda. Karin Kalmiste kohtunik MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 08.02.2017 KOHTUOTSUSEGA. 11