← Eesti

1-16-7047/52

Obsah (10)§ 310§ 175§ 180§ 66§ 7§ 289§ 45§ 185§ 337§ 338

1-16-7047 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruaril 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7047 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšar

§ 310lg 1, Ts

MS § 440 lg 1 alusel AS-i O kasuks 3.69 eurot. Mõisteti Andrei Stanovikhinelt välja riigituludesse: 1)

§ 175lg 1 p.

9 alusel sundraha – 1075 eurot 2)

§ 175

lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale määratud tasu- kohtueelses menetluses 120 eurot + kohtumenetluses 576 eurot, kokku 696 eurot.

§ 180lg 3 alusel jäeti kohtupsühhiaatriaekspertiisi maksumus- 255 eurot riigi kanda.

Määrati

§ 180

lg 3 alusel Andrei Stnovikhinel kriminaalmenetluse kulude kogusummas 1771 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul tasuda igas kuus 147.58 eurot,

  1. kuul 147.62 eurot.
  2. Andrei Stanovikhine on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on varem korduvalt karistatud varguste eest, 06.02.2016 kella 13.30 paiku Tallinnas XXX korteris nõudis oma emalt GS-lt ja oma isalt VS-lt sularaha, kasutades psüühilist vägivalda, nimelt ähvardades, et teeb mõlemale otsa peale, kui nad raha ei anna. Samuti tema, 16.02.2016 kella 12.30 paiku Tallinnas XXX korteris nõudis oma isalt VS-lt ja oma emalt GS-lt sularaha, kasutades psüühilist vägivalda, nimelt ähvardades nad mõlemad ära tappa, kui nad raha ei anna. Samuti tema 12.05.2016 kella 13.20 paiku Tallinnas XXX korteris nõudis oma isalt VS-lt sularaha, kasutades füüsilist vägivalda, nimelt lüües kahel korral VS rusikaga vasakule poole pea piirkonda, 2

(8)põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse (turse ja verevalumid pea vasakul poolel). Seega pani Andrei Stanovikhine toime KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk väljapressimise, s.o varalise kasu üleandmise nõudmise, kui on kasutatud vägivalda ja mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse ja väljapressimise. Samuti tema, 12.05.2016 kella 13.25 paiku ähvardas Tallinnas XXX korteris asuvat isa VS läbi avatud akna nuga käes hoides, öeldes mitu korda „Tapan su ära!“. VS tundis reaalset hirmu oma elu ja tervise suhtes. Seega pani Andrei Stanovikhine toime tapmisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist ehk KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema isikuna, keda on varem korduvalt karistatud süstemaatiliste varguste eest, uuesti 06.04.2016 kella 09.52 paiku varastas Tallinnas XXX asuvas AS-le O kuuluvast kauplusest XXX pulkdeodorandi Old Spice „Wolfthorn“ 1 tk maksumusega 3,69 eurot ning möödus kassast kauba eest tasumata, pannes sellega toime süstemaatilise varguse. Seega pani Andrei Stanovikhine toime KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk varguse, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt.
  1. Maakohus leidis, et kuigi Andrei Stanovkhine ei tunnistanud end süüdi 06.02.2016.a., 16.02.2016.a. ja 12.05.2016.a. vanematelt raha väljapressimises, eitades nii raha nõudmist kui ka kahel korral tapmisega ähvardamist ja
  2. mail oma isa löömist rusikaga, on kriminaalasjas kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates tema süü väljapressimise episoodides siiski tõendamist leidnud. Andrei Stanovikhine poolt 2016.a. algul narkootikumide tarvitamise ja vanematelt raha nõudmise kohta andsid kohtus ütlusi tema vanemad, kes on kriminaalasjas kannatanud, samuti tõendavad seda vanemate poolt 06.02.2016.a., 16.02.2016.a. ja 12.05.2016.a. Häirekeskusesse tehtud kõned. Maakohus märkis eelnevaga haakuvalt, et kannatanud kinnitasid kohtus küll poja poolt narkootikumide tarvitamist ja raha nõudmist süüdistuses märgitud kuupäevadel, kuid eitasid kategooriliselt raha nõudmisega seoses vägivallaga ähvardamist 06.02.2016.a. ja 16.02.2016.a. ning vägivallateo toimepanemist VS suhtes 12.mail 2016.a. Tulenevalt sellest avaldati prokuröri taotlusel VS ja GS kohtueelses menetluses antud ütlused, millistes nad on tunnistanud Andrei Stanovikhine-poolseid tapmisega ähvardusi talle raha andmisest keeldumise korral ja VS on kohtueelses menetluses öelnud ka
  3. mai kohta, et „ta lõi mind rusikaga kaks korda pea piirkonda, mille tagajärjel tundsin füüsilist valu, minu pea piirkonda tekkis muhk“. Kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel märkis maakohus, et VS ei põhjendanud kohtus üldse, miks ta kohtueelses menetluses on ähvardamise ja löömise osas teisiti rääkinud, kinnitas vaid korduvalt, et teda pole keegi ähvardanud ega löönud. Seega tuleb pidada tema maakohtus antud ütlusi vägivalla mittekasutamise kohta ebausaldusväärseteks. Kuna raha nõudmisega seoses tema ütlustes vastuolud puuduvad ja raha nõudmisest poja poolt on ta rääkinud ka Häirekeskusesse helistades ning kutse peale kohale sõitnud politseinikele, siis selles osas on kannatanu ütlused kooskõlas teiste tõenditega ning kohus võib neile tugineda kohtuotsuse tegemisel. Maakohus samuti leidis, et sarnaselt VS-ga tuleb ka GS kohtus antud ütlused, millised eitavad Andrei Stanovikhine poolt tapmisega ähvardamist raha mitteandmise korral, tõendikogumist välja jätta, kuna need on kohtueelses menetluses antud ütlustega selles osas diametraalses vastuolus ja isiku poolt antud selgitus erinevuste põhjuse kohta ei ole veenev ega usutav. Raha nõudmise osas on võimalik aga GS ütlusi arvestada, kuna need on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega: VS ütlustega, Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestustega ja tunnistajate-politseitöötajate ütlustega. 3
(8)Lisaks Andrei Stanovikhine poolt oma vanematelt raha nõudmise tõendatusele on maakohus seisukohal, et ka süüdistatava poolt sealjuures tapmisega ähvardamised
  1. ja
  2. veebruaril 2016.a. ning isa suhtes 12.mail 2016.a. rakendatud füüsiline vägivald on tõsikindlalt tuvastamist leidnud. Seda eelkõige vanemate poolt Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestustega ja salvestuste vaatlusprotokollidega ning politseitöötajate kohtus antud ütlustega. Lisaks osundas maakohus, et kõigil kolmel süüdistuses nimetatud kuupäeval sõitsid politseitöötajad XXX korterisse Häirekeskusesse tehtud väljakutsete peale. Sündmuskohal selgitasid GS ja VS neile väljakutse tegemise põhjust, milleks oli nende poja Andrei Stanovikhine skandaalitsemine korteris, raha nõudmine, mööbli lõhkumine ja vägivald. Politseiametnikele olukorrast rääkimise ajal olid nad ilmselgelt veel poja agressiivsest käitumisest tingitud erutusseisundis, s.o. tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et nad moonutasid tõde. Politseitöötajad aga edastasid kohtus ristküsitlusel süüdistatava vanemate poolt kuuldu, mistõttu maakohus arvestas neid ütlusi tõenditena

§ 66lg 21 p 2 alusel.

Maakohus osundas, et 06.veebruari 2016.a. episoodis on tõendiks tunnistaja JH ütlused, kes kirjeldas, kuidas GS rääkis talle kohapeal, et poeg olevat kodus raha nõudnud ja et raha puudusel tassib poeg korterist asju pandimajja. Vanemad kartsid oma poega. Isa ütles, et pojal on nuga ja ta on teda noaga ähvardanud. Tunnistaja ütluste kohaselt toimetati Andrei Stanovikhine politseijaoskonda ja autokongis leitigi tema juurest nuga, mida ta üritas peita. Samuti lubatavaks tõendiks on GS poolt 06.02.2016.a. Häirekeskusesse tehtud kõnest nähtub, et ta palub politsei saatmist nende juurde korterisse, kuna narkomaanist poeg ründab teda ja tal ei ole enam poja agressiivse käitumise tõttu isegi jaksu rääkida. Indikaatorvahendi kasutamise protokollis on märgitud, et Andrei Stanovikhinel esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused. Maakohus leidis, et 16.veebruaril 2016.a. Andrei Stanovikhine poolt raha nõudmine vanamatelt on tõendatud GS ja VS ütlustega raha nõudmise kohta. Kannatanute ütlusi kinnitab VS kõnesalvestus Häirekeskusele, milles ta teatab, et „narkomaan läks hulluks, nõudis raha”. Maakohus märkis, et asitõendi vaatlusprotokollis, milles vaadeldakse VS kõnesalvestust, on neljandas reas ütluse „narkomaan läks hulluks” järel puudu sõnad „nõudis raha”. Salvestuselt on aga need sõnad selgesti kuulda. Maakohus leidis, et raha nõudmisega kaasnenud ähvardusi tõendavad VS kõnesalvestus ja tunnistaja-politseitöötaja AG ütlused. Kõnesalvestuselt on kuulda, kuidas VS ütleb Häirekeskuse töötajale, et „narkomaan lõhub kõike, oleks äärepealt maha löönud, … narkomaan oleks ema äärepealt maha löönud, … ütles, et tapab mõlemad maha, mõlemad tapab noaga”. Häirekeskuse töötaja küsimusele, kes ta teile on, vastas VS: „ kes, poeg”. AG ütluste kohaselt rääkisid korteris XXX viibinud isikud, et nende juurde tuli narkomaanist poeg ja hakkas neid ähvardama noaga ja et poeg käib nende juures raha nõudmas ja et nad kardavad teda. Maakohus leidis, et 12. mail 2016.a. toimepandud väljapressimises on Andrei Stanovikhine süü tõendatud kannatanute ütlustega selle kohta, et poeg nõudis neilt raha; asitõendi vaatlusprotokolliga, milles vaadeldi VS kõnet Häirekeskusele. Kõnes ütleb isa, et narkomaan tuli neile kallale, oli raha vaja (protokolli ülaosas on ekslikult kirjutatud kõne tegemise kuupäevaks 17.06.2016, õige kuupäev nähtub allpool märgitud failide pealkirjadest ja see on 12.05.2016); tunnistaja (politseitöötaja) SS ütlustega, mille kohaselt käis ta 12. mail 2016.a. väljakutsel aadressil XXX. Väljakutse peale korterisse jõudes teatasid ema ja isa, et poeg on narkojoobes, nõudis raha ja kui nad keeldusid, ründas ta isa, lõi isa näo piirkonda ja peale seda lahkus korterist. Vanemad ütlesid, et kardavad poega. Tunnistaja nägi ka ise oma silmaga isa näol marrastust; VS läbivaatuse protokolliga ja fotoga, mis tõendab, et kannatanu pea piirkonnas vasakul pool on turse ja verevalum. 4

(8)Maakohus, hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja andes neile üldhinnangu asus seisukohale, et Andrei Stanovikhine süü talle esitatud väljapressimise süüdistuses on täiel määral tõendamist leidnud. Kuigi 12.mail Häirekeskusesse tehtud kõnes nimetas isa neile kallale tulnud narkomaani naabriks, siis kannatanute ütlused kohtus ristküsitlusel ja tunnistaja Sven Säde ütlused tõendavad, et tegemist oli siiski nende pojaga – Andrei Stanovikhinega. Maakohus leidis, et A. Stanovikhine pani talle süüks arvatud väljapressimise kavatsetult ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud õigesti KarS § 214 lg 2 p. 1 järgi. Andrei Stanovikhine on isikuks, keda on varem karistatud varguste eest ning tõendatud on tema poolt oma vanemate suhtes väljapressimise toimepanemine kolmel korral. Maakohus leidis, et samuti on täielikku tõendamist leidnud A. Stanovikhine poolt toime pandud kutritegu KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Maakohus mõistis Andrei Stanovikhine õigeks KarS § 120 lg 1 järgi seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. ESITATUD APELLATSIOONID 4. Andrei Stanovikhine kaitsja vaidlustas kohtuotsust seoses süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 214 lg 2 p 1 tunnustel. Muus osas kohtuotsust ei vaidlustata. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kannatanu VS kohtus antud ütlusi vägivalla mittekasutamise kohta tuleb pidada ebausaldusväärseteks. Apellant on seisukohal, et V. Stanovikhinit kuulati kohtumenetluse käigus üle väga põhjalikult. Tegelikkusele ei vasta, nagu poleks ta kohtus üldse põhjendanud, miks andis ta kohtus erinevaid ütlusi. Politsei väljakutsumise kohta selgitas ta, et põhjuseks oli korralageduse algus, mille põhjustas süüdistatav. Samuti ei eita ta, et tal oli süüdistatavaga teatav kehaline kontakt, võitlus, kähmlus, kuid süüdistatav ei löönud teda, vaid tema lõi pea vastu ukse piita. Samuti asus maakohus seisukohale, et ka GS poolt antud selgitused kohtus võrreldes kohtueelse menetlusega erinevate ütluste andmise kohta ei ole veenvad. Apellant leiab, et asja materjalidega on leidnud tõendamist, et konfliktne olukorda süüdistatava ja tema vanemate vahel eksisteeris. Selleks, et politsei kiiremini kohale tuleks väidetavalt GS valetas, et teda ähvardatakse. Tegelikkuses seda ei olnud. Nimetatud selgitus on apellandi arvates küllaltki elulähedane. Fakt on see, et ütluste andja põhjendab ütluste muutmist kohtus ning sellega seoses on apellant seisukohal, et lubamatu on taolisel juhul lugeda õigeteks kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi. Taoline olukord vähendab üldmenetluses menetletava suulise menetluse osatähtust. Sisuliselt tekkib olukord, kus tegemist oleks nagu lühimenetlusega, kus asja menetletakse kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendite alusel. Samuti leiab apellant, et kui kannatanud pika ja põhjaliku ristküsitluse käigus eitavad süüdistatavale inkrimineeritava kuritegeliku käitumise olemasolu, on põhjendamatu tugineda

§ 66lg 21 p 2 tulenevale tunnistaja ütlustele.

Kannatanute ütlused on otsesteks tõenditeks, eeltoodud paragrahvi alusel saadavad aga apellandi arvates kaudsed tõendid, mis ei tohi prevaleerida otseste tõendite üle. Arvestades asjaolu, et kannatanud tunde kestnud ristküsitluse käigus on eitanud kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi, apellandi arvates seda ka põhjendades, on tekkinud olukord, kus kogutud kaudsed tõendid ei ole piisavad süüdistatava süüdi mõistmiseks. Tegemist on olukorraga, kus on tekkinud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus, millised vastavalt

§ 7lg 3 tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja palub Andrei Stanovikhine õigeks mõista talle inkrimineeritud süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 tunnustel. 5

(8)
  1. Esitatud apellatsioonis süüdistatav vaidlustab tema süüdimõistmist väljapressimise süüdistuses ning osundab, et vanemad rääkisid tõtt alles kohtus. Kui toimusid nende kõned häirekeskusesse, olid nad lihtsalt mures, et ta hakkab narkootilisi aineid uuesti tarvitama, mida nad soovisid takistada. Raha vanemate käest ei ole nõudnud ega kunagi vanemaid ähvardanud, kuna tal oli oma raha olemas. Maakohtus on tõendamist leidnud ja vanemate ütlustega kinnitatud, et mingit väljapressimist ei olnud, seega palub end selles kuriteoepisoodis õigeks mõista. KOHTUISTUNG
  2. Kohtuistungil jäid kaitsja ja süüdistatav oma apellatsioonides avaldatud seisukohtade juurde ning palusid apellatsioonid rahuldada. Prokurör vaidles kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidele vastu ning palus jääta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonides toodud seisukohtadega, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  4. Kohtukolleegium esmalt märgib, et apellandid vaidlustavad üksnes A. Stanovikhine süüditunnistamist tema vanematelt raha väljapressimise episoodides KarS § 214 lg 2 p 1 järgi. Muus osas maakohtu otsust ei vaidlustata. Apellantide põhiargumendiks on asjaolu, et mõlemad kannatanud on maakohtus väljapressimise episoodide osas oma ütlusi diametraalselt muutnud, sisuliselt loobudes oma varasematest ütlusest sellest, et nende poeg A. Stanovikhine on vägivallaga nendelt raha nõudnud. Kaitsja märgib, et ebakorrektne on jätta kannatanute maakohtus antud ütlusi tõendikogumist kõrvale, kuna tundide jooksul kestnud ülekuulamise jooksul suutsid kannatanud maakohtule ka veenavalt seletada, miks nad oma ütlusi muutsid. Samuti kaitsja heidab maakohtu otsusele ette, et lubamatu on lugeda õigeteks kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning esmalt märgib, et maakohus pole kannatanute poolt eeluurimisel antud ütlusi süüdimõistva kohtuotsuse aluseks tõendina võtnud ega üldse tuginenud oma otsuses eeluurimisel antud ütlustele. Maakohus on kannatanute eeluurimisel antud ütlusi prokuröri taotlusel üksnes avaldanud osas, kus nad olid vastuolus kohtuistungil antud ütlustega. Ütluste avaldamise eesmärgiks on kannatanute ütluste usaldusväärsuse kontrollimine. Sellest tulenevalt ei ole asjakohane kaitsja apellatsioonis toodud argument, et arutatavas asjas tekkis olukord, kus sarnaselt lühimenetlusega asja arutati kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendite alusel. Kohtukolleegium osundab kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale, et avaldades kannatanu/tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi

§ 289

lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama kannatanu/tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist kannatanut/tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. (Vt RKKK 3-1-1-63-13 p 20.2). Oma hilisemas praktikas asus Riigikohus seisukohale, et ütluste osaline arvestamine on teatud juhtudel siiski võimalik, näiteks võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. (RKKK 3-1-1-131-13 p 13) 6

(8)Käeolevas kriminaalasjas tegemist on olukorraga, kus kannatanud kinnitasid maakohtus küll poja poolt narkootikumide tarvitamist ja raha nõudmist süüdistuses märgitud kuupäevadel, kuid eitasid kategooriliselt raha nõudmisega seoses vägivallaga ähvardamist 06.02.2016.a. ja 16.02.2016.a. ning vägivallateo toimepanemist VS suhtes 12.mail 2016.a. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on seega õigesti asunud seisukohale, et VS maakohtus antud ütlusi vägivalla mittekasutamise kohta tuleb pidada ebausaldusväärseteks ning selles osas maakohus õigustatult ei arvestanud V. Stanovikhini poolt kohtus antud ütlusi, kuna nad on vastuolus eeluurimisel antud ütlustega. Maakohus samuti leidis ainuõigesti, et sarnaselt VS-ga tuleb ka GS kohtus antud ütlused, millised eitavad Andrei Stanovikhine poolt tapmisega ähvardamist raha mitteandmise korral, tõendikogumist välja jätta, kuna need on kohtueelses menetluses antud ütlustega selles osas diametraalses vastuolus. See tähendab, et maakohus jättis tõendikogumist õigustatult välja ainult kannatanute ütluste osa, milles nad eitavad süüdistatava poolt vägivallaga ning tapmisega ähvardusi ja vägivalla kasutamist raha nõudmisel. Ülejäänud osas, nimelt raha nõudmise osas poja poolt, kannatanute ütlustes vastuolud puuduvad, seega on maakohus ainuõigesti nende ütlusi selles osas tõendina arvesse võtnud. Kannatanute nimetatud ütluste osa riimub ka teiste maakohtu poolt uuritud tõenditega, nimelt Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestustega ja salvestuste vaatlusprotokollidega ning politseitöötajate kohtus antud ütlustega. 9. Esitatud apellatsioonis kaitsja on seisukohal, et kannatanute ütlused on otsesteks tõenditeks,

§ 66

lg 21 p 2 alusel tunnistajate antud ütlused on aga kaudsed tõendid, mis ei tohi prevaleerida otseste tõendite üle. Kohtukolleegium selle argumendiga ei nõustu ning märgib, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis. Olukorras, kus kannatanute ütlused A. Stanovikhine poolt tapmisähvarduste ja vägivalla kasutamise osas olid maakohtu poolt tunnistatud ebausaldusväärseteks ning tõendikogumist kõrvale jäetud, ei saa rääkida sellest, et maakohus oleks neid pidanud eelistama tunnistajate poolt

§ 66lg 21 p 2 alusel antud ütlustele.

Kõik

§ 66

lg 21 p 2 alusel maakohtus ülekuulatud tunnistajad kinnitasid, et GS ja VS selgitasid neile väljakutse tegemise põhjust, milleks oli nende poja Andrei Stanovikhine poolt raha nõudmine, mööbli lõhkumine ja vägivald. Maakohus on tunnistajate JH, AG ja SS ütlusi analüüsinud ning kõrvutanud neid teiste tõenditega, milleks on kannatanute ütluste osa raha nõudmise kohta, kannatanute kõnede salvestused Häirekeskussesse (milliseid maakohus on ka vahetult kuulanud), kannatanu VS läbivaatuse protokoll, millest nähtub, et 12.05.2016 oli viimasel fikseeritud marrastused ja verevalumid pea piirkonnas, sündmuskohavaatluse protokoll, millest nähtuvad mööbli purustused aadressil Tallinn, XXX. Väärib märkimist, et nimetatud tõendite usaldusväärsust ning lubatavust ei ole keegi menetlusosalistest kahtluse alla seadnud. Kohtukolleegium ei nõustu seega kaitsja seisukohaga, et käesolevas asjas on tekkinud olukord, kus kogutud kaudsed tõendid ei ole piisavad süüdistatava süüdi mõistmiseks. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas uuritud tõendikogumit ei ole võimalik teistmoodi hinnata, kui seda on teinud maakohus, seega õige on maakohtu järeldus, et A. Stanovikhine pani talle süüks arvatud väljapressimise kavatsetult ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud õigesti KarS § 214 lg 2 p 1 järgi. Andrei Stanovikhine on isikuks, keda on varem karistatud varguste eest ning tõendatud on tema poolt oma vanemate suhtes väljapressimise toimepanemine kolmel korral. 10. Andrei Stanovikhine’le mõistetud karistust eraldi ei vaidlustatud, kuid kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et süüdistatavale karistuse mõistmisel maakohus on täiel määral arvestanud karistuse kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning kuriteo toimepanemise tehiolusid. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt kohtupraktikas välja kujunenud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille 7

(8)põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11 nr 3-1-1-52-13, p 19). Andrei Stanovikhine poolt toimepandud raskeima kuriteo KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ettenähtud karistus on 4 kuni 12 aastat vangistust. Käesoleval juhul on maakohus mõistnud A. Stanovikhinele miinimumilähedase karistuse. 11.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

Andrei Stanovikhine kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok taotles maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtus istungil osalemise eest riigi õigusabi osutamiseks tasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 72,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Andrei Stanovikhine suhtes muutmata, seega jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 12. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

§ 338

ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 06.12.2016.a.

otsuse Andrei Stanovikhine suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.